09 september 2021

Ise nii rumal, aga ometi ülikoolis!

 Selle asemel, et praegu seda blogi kirjutada, peaksin ma tegelema Eesti õigekeelsus ja väljendusõpetuse kodutööga. Teate, ma isegi tegin seda, aga siis tabasin end mõttelt, et kuidas mind üldse ülikooli vastu võeti. Meil on vaja lugeda läbi "Õigekirjutuse näpunäited" ja sellega paralleelselt täita tabel, kuhu kirjutame reegli, mida eesti keeles kirjutamisel ei teadnud. Ma alles 2 tundi tatagasi alustasin tööga ja mul on juba mitu asja, mida ma varem ei teadnud. Päriselt ka... 

Mõtlesin, et jagan neid asju ka teiega...

1) Ülakoma kasutatakse perkonnanime käänamisel ainult ametlikes dokumentides. 

Mina kirjutan alati Reiväli't. Osad kirjutavad Reivälja, aga see pole hetkel teema. Õige on kirjutada Reivälit, mitte Reiväli't, kui tegu pole ametliku dokumendiga. Ma lihtsalt ei suuda seda kokku kirjutada. Näpud tõrguvad. 

2) Võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, mida kirjutatakse ja hääldatakse originaalkeele kohaselt, peab eestikeelses tekstis vormistama teises kirjas ja käänama ülakoma abil. 

Ülakoma asja ma teadsin, aga seda, et selle sõna pean ka kaldkirjas vms kirjutama, küll ei teadnud. Kusjuures ma lugesin mingisugust raamatut hiljuti, kus olid prantsusepärased väljendid ja sõna oli kaldkirjas. Mõtlesin veel, et mida peent värki 😀. 

3) Ülakoma (’) peaks välja nägema samasugune nagu alakoma, ainult paiknema rea ülaosas, mitte alaosas. 

Mõttest olen ju aru saanud, aga ülakoma asemel olen eneselegi teadmata kasutanud akuuti 😂. 

´- akuut; '-ülakoma               Näete vahet?

Ma ei tea, kas siis 1998 aastal ma magasin arvutiõpetuses või polnud siis veel päris ülakoma leiutatud, aga olen kogu elu akuuti kasutanud 😂.

4) Võõrisikunimedel ei avaldu kirjas astmevaheldus, kuid tuntuimad võõrkohanimed on kirjas astmevahelduslikud. 

Noh, et kui on välismaine perekonnanimi siis ongi   Beckett; Becketti  teosed. Kui aga on   New  York, siis käändes on  New  Yorgi  tänavad. SAMAS astmevahelduseta  on  traditsiooni  järgi  nt  kohanimi  Detroit,  nt  Detroiti tänavad. Saa siis aru, eks?

5) Ajaloosündmuste nimetusi võib alates 2012 suvest kirjutada väikese tähega. 

See oli kõige üllatuslikum. Kuidas ma kirjutan väikese tähega jüriöö ülestõus? Ikka Jüriöö ülestõus. Või teine maailmasõda? How weird is that? Nii tähtis ajalooline sündmus, et ma kasutan küll suurt tähte. Jah, see ei ole vale ja minusugustel vanuritel lubatakse seda surmani suure tähega kirjutada, kuid lapsi õpetatakse juba teisiti. Tegelikult hea teada, sest ma oleksin oma lapsi kodus teisiti õpetanud. Huvitav, et mul gümnaasiumis seda teemaks ei tulnud 🤔.

6) Millise tähega algavad ametiasutuste nimetused? 

Ok, see on puhtalt minu enda lollus. Usun, et paljud tegelikult teavad seda. Minus on tekitanud segadust see, et vahel olen näinud, et kirjutatakse Saarde Vald ja vahel Saarde vald. Samas keegi ei kirjuta ju Pärnu Linn. Pigem on mulle muret valmistanud näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Mitte siis ministeerium ise, vaid selle kirjapilt. Tahaksin selle nii väga suure algustähega kirjutada. Või siis õige on näiteks Tallinna  Kultuuriväärtuste Amet, kuid kui Tallinna eest ära jätad, on kultuuriväärtuste amet. Hea, et ikka ülikooli läksin - saan lõpuks targaks 😎!

Ma nüüd vahepeal õpin õigekeelsust edasi ja siis tulen jälle siia arutlema. 

Paar tundi hiljem olengi siin tagasi. Ei leidnud enam küll palju (minu jaoks) kummalist, aga midagi siiski...

7) Määrsõnade kokkukirjutus. 

Olen alati tahtnud ühesõnaga ja sellepärast kokku kirjutada, kuid kunagi keegi selgitas, et tuleb lahku kirjutada. Nüüd selgub, et alates 2012 juunist võib siiski need sõnad kokku kirjutada. Kirjareeglid muutuvad kiiremini kui meie kodumaised ilmad. Olgu, nii hull asi ei ole, aga lihtsalt.... 

8) Telefoni- ja faksinumbreid rühmitatakse rahvusvahelise sideliidu soovitusel tagantpoolt kolme või neljakaupa. 

Mina kirjutan oma telefoninumbri xx xxxxx, aga õige oleks xxx xxxx. Kui on rohkem numbreid, siis tuleb kirjutada xxxx xxxx. Ilu ei oma siin üldse tähtsust 👀. 

9) Kui järgarvud jäävad pikemas loetelus kõrvuti, ei kustuta nende vahele asetatav koma järgarvupunkti. 

Põhimõtteliselt siis kirjutan punkti ja koma kõrvuti, mis minu jaoks on nii utoopiline. Nad on sündinud 2002., 2004., 2008., 2009. ja 2011. aastal. 


Igatahes sain ma töö tehtud ja esitatud. Eks siis paistab, kas visatakse ülikoolist välja või ei. Kuigi C ütles tegelikult mulle nii õigesti, et läksingi ju sellepärast ülikooli, et õppida. 

Vot sellised lood siis. Võite kommenteerida, kas saite ka midagi uut siit teada või olete juba niigi geeniused 😃.


Tartus. September 2021



08 september 2021

Marineeritud seened

 Käisime paar nädalat tagasi metsas. Saime ühe kastme jaoks kukeseeni. Pilvikud ja riisikad tegin sisse. Muidu olen kõik seened korraga ära kupatanud ja nendest siis kastet või seenepirukat teinud. Seekord mõtlesin aga, et marineerin nad ära. Tegelikult ma kunagi vist ka marineerisin, aga väga kindel selles ei ole 🤔. Kuna valituks osutusid kahte sorti seened - pilvikud ja männiriisikad, siis otsustasingi marineerimisel kahte varianti kasutada. Riisikatega oli lihtne. Seda marinaadi vist kasutavad kõik, kes männiriisikaid sisse teevad. Tegin põhimõtteliselt silma järgi, aga veidi juhindusin sellisest retseptist:

Marinaad:

(Mõeldud 2kg männiriisikate kohta)

1 l vett

2.5 sl soola

5 sl suhkrut

1-2 loorberilehte

2 tera nelki

5 tera musta pipart

tükk kaneelikoort

2 sibulat

2 väikest porgandit

2 sl 30%list äädikat

Keeda vesi soola, suhkru ja vürtsidega läbi, lisa porgandirattad ja keeda peaaegu pehmeks. Lisa äädikas ja sibularattad ja keeda seni, kuni sibularõngad on enam-vähem pehmed.
Tegelikult tasub komponente oma tunde järgi lisada. Võib vabalt ka küüslauku lisada jne. Ole loov ja ära karda katsetada!

Pilvikutega oli veidi keerulisem, sest nagu ma ütlesin, siis muidu olen nad lihtsalt ära kupatanud ja siis salatiks vms teinud. 
Hakkasin siis guueldama. Leidsin, et pilvikuid ei peagi kupatama, sest muidu kaob nende oma maitse ära. Kusagil oli kirjas, et punaseid pilvikuid tuleks kupatada, kuna nad on kibedad või siis võtta see punane nahk ära. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga lõpuks otsustasin siiski nad ära kupatada. Peale kupatamist loputasin seened külma veega. 
Seened said purki nii: 

1 kg kupatatud pilvikuid
1.5 l vett
2 spl jämedat soola
2 kuni 3 tl 30% äädikat

Keeda vett 5 minutit, siis maitsesta soolaga. Lisa kupatatud seened ja kuumuta keemiseni. Lisa äädikas.
NB! Tegin kahe potiga ja ühte lisasin ka tilli. Maitsnud veel pole. Nagu ütlesin - katsetama peab! Mina olen terve oma täiskasvanu elu purgid vaid eelnevalt korralikult ära pesnud ja eraldi neid kuumutanud ei ole. Nii ka seekord. Pistsin potist seened ja vedeliku otse purkidesse ja sulgesin kaanega. Siiani on mul küll kõik asjad niimoodi talve üle elanud.


Nii tore, et C mulle sahvri ehitas!


06 september 2021

Esimesed päevad ülikoolis



Tartusse jõudes valdas mind korraga nii põnevus, ärevus kui tohutu pinge. Põnevus kõige uue ees - uus linn, uus kool, uued inimesed. Ärevus sest, et äkki ma ei saa hakkama...äkki ma ei jaksa... Ja pinge... Äkki ma ei sobi kursusekaaslaste hulka? Äkki ma ei suuda Tartus orienteeruda ning jään kusagile hiljaks? Äkki on õppimist liiga palju? Etteruttavalt võin öelda, et mu pea valutas kõik need päevad. 

Esimese asjana vaatasime üle, millistes hoonetes ma õppima hakkan. Käisime peahoone juures pilte tegemas ja piilusime sinna ka sisse. Vaatasime üle raekojaplatsi ja tee ülikoolist hotelli ja ülikoolist bussijaama. Tegime pilte ja nautisime Tartut.

Enne hotelli jõudmist mõtlesime poest läbi hüpata. Kuna olen suur Prisma fänn, siis otsustasime Prismasse minna. Juba poodi sisse astudes oli kõik kuidagi võõras, ei olnud üldse Prismalik. Paar riiulivahet kõndisime ära ja otsustasime siiski poodi vahetada. Selverisse jõudes oli mõnus kodune tunne. Ainult iseteeninduse puldid olid seal vanad ja ei funkand hästi. (Ahjaaa.....kirjutan "meie", sest kaks ööd olin seal koos C-ga). Võtsime õhtuks veidi süüa ja loomulikult tuli ka järgmiseks päevaks kooli veidi näksimist kaasa võtta, sest olin juba kuulnud, et tõsisemaks lõunasöögiks aega ei jää. 

Esimene koht, kus ööbisime neljapäevast laupäevani, oli Aleksandri Hotell. Ootasin sellest veidi rohkem, aga samas käisime seal vaid magamas. Tuppa jõudes oli aken pärani ning tuba täiesti külm. Mõtlesime, et keerame radikast sooja juurde ja paneme akna kinni, et küll soe hakkab, aga ei juhtunud midagi sellist. Läksime admini juurde ja siis selgus, et terves majas on küte väljas. Õnneks lasid nad kütte sisse lülitada. Ses mõttes ikkagi imelik, et inimesed tulevad tubadesse, väljas juba niisked sügisilmad, aga teil pole plaaniski kütta... Tuba oli väga lihtne..veidi isegi räämas, aga oh well, ei hakanud numbrit tegema. Pildid olid küll mitmeid kordi ilusamad, kui reaalsus... Kui tuba soojaks läks, siis oli ikka mõnusalt soe. Dušinurgas jooksis vesi ilusasti ära ja ei jäänud ühtegi loiku, kuhu oleks saanud sokiga sisse astuda. Seda just väga tihit ei kohta. Soe vesi tuli ka kohe, mitte ei pidanud 5 minutit ootama nagu mõnes hotellis on juhtunud. 

Järgmisel hommikul avastas C, et toit on külmkapis täitsa jääs. Külmik oli lambist asjad ära jäätanud. Edaspidi hoidsime asju kapil. Ja kui juba vingun, siis mainin ka seda, et tuba oli nii paljude mööblitükkide jaoks liiga väike. Selleks, et voodisse saada, pidin ma iga kord oma põlve vastu voodi äärt siniseks peksma. Voodi kõrval oli kohe tool ja siis sein, seega oleksin pidanud palju noorem ja painduvam olema, et seal hakkama saada. Ja muidugi seinad kostsid niimoodi läbi, et sain igast naabri sõnast aru, kuigi nad olid leedukad. Ega ma ei vinguks nii palju, kui vähemalt administraator oleks veidikenegi naeratanud.... Pigem tundsime, et oleme talle koormaks.

Positiivset ka! Kuigi hotellis oli vähe külalisi, oli hommikusöök väga rikkalik ja toit oli nii maitsev!

Niisiis....oli reede hommik ja minu esimene koolipäev. C viis mu autoga kooli. Oli sama tunne, kui 1989 aastal esimesse klassi minnes. Õnneks oli üks mu kursaõde juba minuga Messengeris ühendunud, seega üks netituttav oli vähemalt ees ootamas. Veidi julgem ikka ju. Panin jope nagisse ja istusin kursaõe kõrvale. See oli siis mul esimene kord päris auditooriumis olla. Vauuu.... Olin nagu mingisuguse udu sees. Ei suutnud absoluutselt keskenduda. Õnneks esimesel päeval meid väga ei "kiusatud", vaid pigem oli selline sissejuhatav päev. Enne esimest loengut tutvustasid õppejõud ennast ja rääkisid üldiselt sellest, mis meid ees ootab. Peale seda tulid kaks kolmanda kursuse tudengit meile näpunäiteid jagama. Sellest oli väga palju kasu! Isegi gümnaasiumis võiks olla, et kümnendikele tulevad 12ndikud kogemusi jagama. Nemad ju teavad, kuidas midagi lihtsam teha on või millele rohkem panustada. Meile näiteks anti nõu, et kui on väga palju asju korraga teha, siis panustaksime pigem hindelistele ülesannetele, mitte A/MA omadele. Tundub ju loogiline, aga ise nagu ei tuleks selle peale. Järgmine loeng oli Suhtlemis- ja koostööoskused. Nagu nimi isegi ütleb, õpime suhtlemist ja koos töötamist. Õppejõuduteks on kaks toredat naist, kes viivad ka nn tavaelus läbi suhtlemiskoolitusi (Dagmar Narusson, Helle Saaremägi). See on päris põnev ja selline loomulik teema. Hetkel vähemalt ei tundu midagi keerulist. Ingliskeelset lugemist on küll palju, aga arvan, et kui teema kõnetab, siis ei ole keeruline ega tüütu. Reedene viimane loeng oli Ühiskond ja kultuur. Ütleme nii, et ma olen püüdnud hoiduda poliitikast. Tean üldiselt asju, aga pole tahtnud süveneda. Nüüd saan seda teha 😀. Hetkel on selle aine õppejõud vist meie kõigi lemmik. Ma ei uskunud, et keegi suudab poliitikast nii lihtsalt rääkida ja kogu loengu nii põnevaks teha. 4h möödub märkamatult. Meie õppejõu nimi on Tarmo Strenze. Aga noh, ma pole veel hindeid saanud, seega see on esialgne arvamus 😂. Aga päriselt ka, väga äge õppejõud! Loodan, et ta ei muutu. Eriti meeldib see, et selles loengus saavad need, kes soovivad, palju kaasa rääkida. Mina pigem eelistan kuulata, aga tore, et on inimesi, kes koguaeg küsivad ja vahel ka vaidlevad. Õppejõud ei pane seda üldse pahaks vaid laseb heal meelel arvamust avaldada. Hiljem võtame asja kokku nii, et kes tahab, arvab nii ja kes tahab arvab teisiti. Kõik õnnelikud 😃. Veidi see poliitika tõmbab mind pingesse, sest meie kursusel on erinevate erakondade pooldajad.. Mõtlen ikkagi, et keegi ei peaks oma tõde peale suruma. Igal ühel meist on pea otssas ja oskab ise otsustada. 

Ega ma reede õhtul muud teha ei viitsinudki, kui süüa ja magada. Poest tuli veel järgmiseks koolipäevaks toit kaasa osta. Vedelesime voodis ja vaatasime televiisorit.

Laupäeva hommikul viis C mind kooli ja läks Tartust ära. Kuna mul oli ka majutusasutust vaja vahetada, olin oma kompsudega nagu orb keset Tartut. Õnneks selgus, et koolis on kapid, kus saab oma asju hoiustada. Ei viitsiks kahe erineva maja vahel mitme kotiga ringi joosta. Laupäev algas Õigekeelsuse ja väljenduse loenguga. Õppejõud oli nii erk, et meil kõigil oli uni silmist kadunud. Väga tempokas ja põnev tund. Jah, ma kevadel alles ütlesin, et ei kirjuta enam kunagi ühtegi kirjandit ega esseed, aga nüüd olen õigekeelsuse loengus ja õpin refereerima, viitama, kokku-lahku kirjutamist ja ühe teise loengu raames tuleb ka juba kuu lõpuks essee kirjutada. Olen harjunud oma sõnu sööma 😎. Aga samas olen nii õnnelik, et saan eesti keelt põhjalikumalt õppida. Tuleb ju igas eluvaldkonnas kasuks. Ka blogi kirjutamisel. 

Laupäevane viimane loeng oli Infoteaduse alused. Pigem rääkisime esimeses loengus üldisemat juttu. Sissejuhatus või nii... Päris selget pilti ma esimese loenguga ainest ei saanud.

Koolipäev algas kell 9 ja lõppes 18.00. Ma ei tea, kuidas inimesed jaksavad nii pikalt õppida või tööl käia. Ma olin mega väsinud....Ja muidugi see peavalu ka veel. Ahjaaa, mul oli ju laupäeval ka tunnike pausi kahe loengu vahel. Sain sellel ajal oma asjad kooli hoiukapist uude majutusse viia.

Teiseks majutusasutuseks oli Hektor Disainhostel. Disainiga seal küll koonerdatud ei olnud. Kuna tegemist oli automaathosteliga, siis veidi oli hirm öisete pidutsejate ees. Bronnisin omale ühese toa. See asus esimesel korrusel. Tuba oli puhas ja selline...hipsterilik. Veidi tudengi vaibiga. Mul oli ka oma pisikene terrass, mida kasutasin pigem külmkapina. Kuna hosteli tagahoov, kus mu aken asus, oli aiaga ümbritsetud, siis tundisn end suht turvaliselt. Aiast sisse sai vaid koodiga. Ööseks panin siiski akna kinni, sest mine tea, kes hostelis peatuvad. Hommikul muidu tuba mehi täis 😂. Televiisorit toas ei olnud, aga see ei olnud probleem. Kasutasin nende wifit ja vaatasin arvutist üht-teist. Voodi oli mugav, tuba ja pesuruum jumala soojad. Peaks ütlema, et täiuslik koht minusugusele üksikule tudengile. Kooli oli umbes 15-minutiline jalutuskäik, seega oma kompsudega oli tunne nagu oleksin Kaitseliiduga metsas 😄. Võttis ikka võhmale küll. Lisaks oli meil Tartus päike ja päris kuumaks võttis naha. Panin jope alla veel kampsuni, et ikka tartlase moodi välja näeksin ja kott kergem oleks. Poleks pidanud... Pühapäeval oli meil vaid üks loeng ja see algas alles 12.15. Sain kauem magada. Või noh, tegelikult oli võimalus, aga mul läks uni ära. Vegeteerisin niisama kuni kell sai 11 ja hakkasin kooli poole astuma. Tahtsin varem kohal olla, et asjad hoiukappi panna ja rahulikult kohvi juua. Läksin auku. Auk - üliõpilaste nn puhkeruum. Augus istus üks mees. Ma ei hakka teda täpsemalt kirjeldama, aga ütleme siis nii, et ta ei olnud eestlane. Tervitasin teda. Tema noogutas vastu. Istus arvutis, klapsid peas ja tegi seal midagi. Mina istusin augu teise otsa kohvi jooma. Surfasin netis jne kui järsku kuulen, et tüüp laseb kõhutuult. Nagu päriselt? No oleks siis vabandanudki või midagi... Mõtlesin siis, et kas keeran pea tema poole ja tõmban silmad kissi või ütlen otse, et tõmmaku normiks või ei tee midagi. Valisin viimase variandi. Sai teise võimaluse. Kui korra veel kõhutuuli minu poole puhub, siis hoidku alt! Mulle tõesti ei meeldi labasused! Isegi sellest kirjutamine on ebamugav. Nagu ikka, oli Strenze loeng nii põnev, et aeg lausa lendas! Märkamatult oli kell saanud 15.45, ning kahjuks pidin enne loengu lõppu bussi peale jooksma. Ma tegelikult ei jooksnud vaid orienteerusin. Sain eksimusteta kohale. Loomulikult valin igal võimalusel bussiga sõitmiseks Lux Expressi. Nii ka seekord. Mask ette ja bussi. Õnneks minu kõrvale kedagi istuma ei tulnud, kuigi buss oli suht rahvast täis. Mulle meeldib istuda kohal nr 31 ehk siis kohas, mille ette jäävad kohviaparaat ja wc. Lihtsalt seal on jalaruumi rohkem. Minu ees....peale wc-osa istusid 2 poissi. Olid umbesMirjami ja Mari vanused. Enne sõidu algust palus bussijuht kõigil maskid ette panna ja turvavööd kinnitada. Kontrollis isiklikult üle ka. Ma küll üsna ruttu võtsin nina maski seest välja, sest mul niigi oli kolm päeva pea valutanud ja ma ei ole võimeline 2h ja 40min veel maskiga bussis istuma. Aga nagu ütlesin, siis minu kõrval ja ees ei olnud kedagi. Minu taga istuv naine oli maskita, seega ma teda ka ei häirinud. Üritasin magada, aga ei saanud, sest need kaks poissi käisid koguaeg kohvi vms võtmas. Kordamööda. Kumbki jõi ära vähemalt 5 topsi kohvi....või kakaod...Ma ei tea, mida sealt sai. Masin muudkui häälitses. Siis ei pidanud neil põied vastu ja nad hakkasid wc vahet jooksma. Edasi tuli juba krõpsude söömine ja tikk-tokkide tegemine. Muusika muidugi mängis üle bussi. Vahepeal nad vist tundisd minu pilku enda kuklas, sest poisid piilusid aeg-ajalt minu poole. Või siis nad filmisid mind tikk-toki jaoks, kui magada üritasin 🤔. Ka teised reisijad põrnitsesid poisse, kuid keegi midagi ei öelnud. Siis aga kutsus bussijuht poisse läbi mikrofoni korrale. Veidi oli rahulik, kuid siis hakkasid nad kõva häälega naerma ja teineteist nügima. Ühesõnaga mul oli päris piinarikas sõit. Aga ikkagi on bussiga mugavam kui autoga. Vaatan, võib-olla hakkangi bussiga käima. 

(Me saime ju esimesel koolipäeval rebasekoti ka. Seal sees oli mitmeid sooduskuponge s.h. Lux Expressi oma. Vihikuid oli ja riidest TÜ üliõpilasesinduse kirjadega kott jms.)

Buss jõudis Pärnusse, keeras bussijaama sisse ja ma nägin cargo parklas taksot. Mõtlesin, et sõidan taksoga koju, sest linnaliin oli just läinud ja jalgsi ei viitsinud nende kottidega rohkem kõndida. Ülltaus oli aga suur, kui bussist välja läksin ja taksot enam ei olnud. Kõndisin siis vana bussijaama pool, et sealt takso võtta, aga seal ka ei olnud kedagi. Liikusin Port Arturi parkla poole, sest seal on taksosid ju megalt. Aga vot pühapäeva õhtul ei olnud ühtegi. Mitte ühtegi! Järsku sõitis nurga tagant välja üks takso ja jäi ühe vanema naisterahva ette seisma. Läksin ka lähemale ja uurisin tädilt, et kuhu ta sõidab. Sõitis Uus-Saugasse. Kurtsin muret, et taksot ei ole. Ta ütles, et ei ole jah, et dispetšer oli öelnud, et vaid üks takso ongi saadaval. Palusin, et kas saaksin ka auto peale, et viime tädi koju ja siis saan ise koju. Kõigile see diil sobis. 

Sellised seiklused siis....

Tahtsin veel rääkida riietumisest. Ma ise vaatan, et Viljandis ja Tartus on teistsugune riietumisstiil. Eriti üliõpilaste seas. Algul mõtlesingi, et see on selline stiil, aga tegelikult ei ole. Oma raskeid kompse kandes sain aru, et õige üliõpilane ei kanna spordikotiga riideid kaasas, vaid laob kõik kihiti selga. Sukkpüksid jalga, nende peale retuusid. Kui on teksad, saad veel teksad otsa tõmmata. keha külge paned pluusid, kleidid, tuunikad. Kõik üksteise otsa. Kõige peal on kõige puhtam ese. Kui pealmine asi läheb mustaks, paned selle kõige alla jne... Raudselt ongi nii! Olgu, ma nüüd tegelikult tegin veits nalja üliõpilaste kulul, aga siiski...variant on ju hea 😂. Ütlesin C-le ka, et praegult olen selline.....naiselik...kleit ja sukkpüksid. Kolm aastat hiljem, kui Tartust lahkun, olen kottpükstega hipster. Ehk ikka nii ei lähe...

Tartu kohta veel seda, et on küll nunnu linn. Ma ise ka hetkel ei usu, et seda ütlen. Kõik need puitmajadega tänavad, vaikus, Toomemägi, sillad, emajõgi...jep..... On ilus! Ja seda kõike nägin ma teel kooli, hotelli või bussijaama. Niisama ma õhtuti väljas hängimas ei käinud. Mõelge, milliseid muljeid ma veel siis jagaksin... 😂. 













26 juuli 2021

Fit-elu 2,5 kuu kokkuvõte

 Kuna nii palju tuleb mu Messengeri kirju Fitlapi kohta, siis teen siin väikese kokkuvõtte ja kirjutan veits mõtteid. Pane tähele, et räägin puhtalt enda kogemustest ja kõigile ei pruugi samad süsteemid sobida. 

Isud. 2.5 kuuga olen vähenenud 8+kg võrra. Kui alguses olin veits kade, sest teised võtavad sama ajaga poole rohkem alla, siis nüüd on mul pigem hea meel, et kaal vaikselt kaob, sest on lootust, et nahk tõmbab ka ennast rohkem trimmi. Esimesel kuul kimbutasid mind erinevad isud, millega pidin aeg-ajalt võitlema. Peale seda, kui sõbranna ütles, et ära nii kavas kinni ka ole, et kui isu on, siis vahel ikka anna ahvatlustele järele, hakkas kaal ka rohkem langema. Kui Fitlapi esimesed nädalad langes kaal vahel 100g, vahel 300g nädalas, siis nüüd pigem 700g-1kg nädalas. 

Sportimine. Peale seda, kui enam iga päev (tegelikult üldse ei käi) spetsiaalselt kõndimas ei käi, hakkas mu kaal paremini langema. Ma ei oska ütelda, kas vesi jäi kehasse kinni või milles asi, aga treeninguna kõndimine minule ei sobi. Olen ju varemgi kirjutanud, et põhimõtteliselt mitu aastat kõndisin oma samme täis, aga kaalust ei läinud grammigi alla. Ei oskagi mingisugust adekvaatset selgitust sellele anda... 

Toitumine. Esimene kuu tegingi konkreetselt 4x päevas süüa ja ägisesime kõik laua ääres. Lõpuks sain aru, et meile piisab sellest, kui sööme 2,5x päevas. Kuna ma ise hommikusööki ei armasta süüa ja lapsed ärkavad suvel alles keset päeva, siis liigumegi pigem kohe lõunasöögi juurde, mille valmistan hiljemalt kaheks. Umbes 18.00-18.30 valmib õhtusöök ja kui juhtub, et kellelgi jääb veel kõht tühjaks, siis saab alati võileiba teha. Meil kapis vaid fitlapis lubatud tooted, seega pole paari võileiva tegemine probleemiks. Ja muidugi on kogused nii suured, et lastel jääb tihti lõunasöögist osa üle, mille nad siis vajadusel veel enne und ära söövad. Kogu selle aja jooksul on olnud vist kaks toitu, mis olid sellised, et rohkem neid ei tee, aga muidu oleme retseptidega ülimalt rahul. Kui alguses kaalusin kõike täpselt grammi järgi, siis nüüd ei tee numbrit, kui üks makaron rohkem läheb vms. Vahelduse mõttes proovin võib-olla täistera makaronid asendada korraks gluteiinivabade makaronidega. Maitseks neid ka. Smuutisid pole lapsed enam viimasel ajal tahtnud. Teen 2x päevas toekamat toitu. Mõtlen vaikselt juba ka sügisele ja sellele, kuidas lastel kooli perioodil toitumine välja hakkab nägema. Hetkel on mõte selline, et söövad hommikul kodus, siis koolis söövad lõunat ja mina teen kodus õhtuks süüa ning enne und veel vahepala. Ise planeerin siis oma  hommikusöögi lõunaajal ära süüa ja siis söön õhtul õhtusöögi. Vahepala tavaliselt mulle enam sisse ei mahu. Teine asi on see, kui pean vahepeal ülikoolis kohal hakkama käima. Mitte kui pean, vaid peangi... Mul nimelt on väljas söömisega see jama, et ma ei saa sellega hakkama. Varem, kui Fitlapi ei teinud, polnud probleemi - võtsin alati mingi mõnusa suure prae kas siis lõhega või juustušnitsliga. Nüüd aga... Lähen sööma ja vaatan pingsalt salateid, suppe ja nende hindasid. Siis läheb pilk tahtmatult praadide ja nende hindade peale. Sellel hetkel tõstab minus pead üks koletuslik kooner, kes kalkuleerib kiiresti, et kui vaadata hinna ja koguse suhet, siis on mõtekam praad võtta ja nagu naksti ma tellin mõnusa suure ja rasvase prae! Loomulikult on mu magu endale mingi korseti ümber tõmmanud ja see praad lihtsalt ei mahu sinna ära. Ja siis ma vaatan seda praadi ja mõtlen kui palju see maksis ning kahetsen, et lihtsalt salatit või suppi ei võtnud. Võib-olla ma peaksin valima söömiseks paremaid kohti... ? Variant on ka omale toit kaasa teha. Selle eelduseks on aga see, et kohas, kus ma need ööd ja õhtutunnid veedan, on olemas külmkapp. Pean veel mõtlema sellele. 

Tunded. Ma ei tea, kuidas lapsed end hetkel tunnevad seoses toitumisega, aga minu jaoks ei ole kogu selles asjas midagi kontimurdvat ega tüütut. Ma arvan, et lastel on ka kõik ok, sest kõhud on neil täis (seda küsin väga tihti) ja meie kasvuhoones on nii palju vabavara asju, et saavad ka need isud rahuldatud. Vingunud nad pole, seega...vist on rahul. Palju aitab kaasa kindlasti ka see, et nad saavad kõike süüa, lihtsalt tervisliku variandina. Tunde teeb heaks ka see, et üks inimene, kellega me polnud täpselt aasta näinud, sai aru, et olen veits alla võtnud. Teised, kes mind tihti näevad, sellest veel aru ei saa. 

Raha. Kui ma Fitlapiga alustasin, siis kulus raha toidule tunduvalt rohkem kui varem. Ma alles mõtlesin välja süsteemi kuidas saaks soodsamalt või otstarbekamalt toitu varuda. Kõigepealt proovisin ise poest nädala toiduvaru ära osta. See oli suur viga! Kui sa pole harjunud pakenditelt infot lugema ja sa pole kunagi mõtelnud, mitu % rasva singis on, siis sa lähed poes lihtsalt hulluks. Lisaks meeletu aeg, mis seal tänu pakendite lugemisele kulub. Meil läks vist 3h. Mul oli veel Mirjam kaasas, et lihtsam oleks. Üksi ma valiksin vist siiani kaupa. Järgmisena ma tellisin mitu nädalat kauba Coop kulleriga koju. See oli mõtekas selle ajani, kuni lapsed koolis käisid. Peale suvevaheaja algust läks elu kaootiliseks ja mul oli pidevalt probleem, et kuidas me kogu selle kraami ära suudame süüa enne kui asjad halvaks lähevad ja vahel tuli asjadest puudu. Käid ju ikka rohkem külas ja pole võib-olla nii palju kodus. Vahel on lapsed päeval ja öösel kusagil külas ja siis jälle keegi ootamatult meie juures.... Kaupa ostes ma ju ei tea, mis mul/meil keset nädalat pähe lööb. Ja kui otsustame näiteks terve päev rannas olla, siis ma ei hakka ju sinna kartulit ja hakklihakastet kaasa tegema. Juulis olid veel kõik need Tallinnas käimised jms, seega viimased nädalad olen käinud poes umbes iga kahe-kolme päeva järel. Nüüd ma juba tean, mida mul vaja on ja ei pea enam pakendeid lugema. Väikene nõuanne on see, et kui sa pead ka pakenditelt infot lugema, sest ei tea neid % ja asju, siis võid kodus õige toote valmis googeldada. Mina käin poes juba aastaid ostunimekirjaga ja siis näiteks kui on juust ja rasvaprotsent on 24-26%, googeldan ära ja kirjutan sulgudesse näiteks juust Edam, Saaremaa. Ja kes soovib saab ju ka poes seda sama teha, lihtsalt ma ise olen selline konservatiivne inimene, et ostunimekirjaks kasutan endiselt paberit ja pastakat, mitte mobiili. Aga siis rahast rääkides.... Kindlasti on kava järgi toitumine kallim. Muidugi oleneb, mis sa varem sõid jne... Alguses on veel see kulu ka, et näiteks mina vahetasin kohe kõik jahud ja asjad välja. Mul on olemas nii kaerajahu, riisijahu kui ka kookosjahu. Esmane väljaminek on suurem, aga nende toodetega saab ikka väga kaua läbi. Muidugi oleneb jälle, mida sa nendest teed ja kui tihti. Mina ei ole jahudest vist veeranditki ära kasutanud. Kui mul varem kulus toidule ja majapidamisasjadele nädalas 70 eurot, siis nüüd on see pigem 100-120 eurot. Viimane summa on siis kui näiteks lõhe ostan. Jah, saaks odavamalt ka. Võiksin ju osta terve lõhe, mitte filee, aga see juba  mugavuse küsimus. Olen seda tervet kala ka rapsinud 2x mitu aastat tagasi ja ausalt ma ei viitsi sellega tegeleda. Ega iga päev ka lõhe ei söö... Ja alati saab ju rohkem suppe teha ja kohe mitmeks korraks ette. Eks see kõik ongi üks suurem planeerimine ja kalkuleerimine. Aga selle kõigega harjub ruttu ära. Esimesed nädalad on selline mäh? aga lõpuks hakkab asi positiivselt liikuma. 

Ma siiani naeran tuttavatele, et ma ei teadnud, et süldil või singil tuleb ka % vaadata. Arvasin, et kui ostan sinki või suitsuvorsti, siis olengi juba tervislik. Või et kui asendan hapukoore kodujuustuga, siis ongi ok. Tegelikult on hapukoor täiesti kavas olemas. Kui lastest rääkida, siis keeruline oli alguses see, et me oleme harjunud väga palju piima jooma ja seda ka toidu kõrvale. Läksime vee peale üle. See polnud just keeruline vaid pigem harjumatu. Vahel nad ikka joovad piima niisama ka. Teine asi on majonees... Mari tahab täiega tavalist majoneesi, aga meil on see mingi väga light versioon kodus. Mitte, et me varem oleks palju majoneesi tarbinud, aga just selle Fitlapi ajal on Marile see isu tulnud. Ju ma talle siis ostan selle kõige väiksema paki, et saaks isu ära rahuldada. Mirjamil oli vahepeal suurem magusavajadus, mida lubasin tal rahuldada ja mul endal vist polegi olnud midagi... Või noh mulgikapsast tahaks, aga mitte nii hullult. Ootan veel sellega. See kõik on meile lihtne ka sellepärast, et pere, sõbrad ja tuttavad hullult toetavad oma nõu ja jõuga. Keegi ei keelita loobuma ega vea meid pattu tegema. Eks ma ise olen ikka klassiõdedega väljas käinud ja mõnel veiniõhtul olnud, aga kõik ikka mõistuse piirides. Lastel on kaal ka kohe paigas, seega hiljemalt septembris saavad nad hakata kaalu hoidma. Minul aga on veel pikk-pikk tee minna. 

Ahjaa...lastele olen ka õpetanud pakenditelt rasva- ja suhkrusisalduse vaatamist. Vahel tahavad mõnda maitsevett osta, siis on see vajalik oskus. Loomulikult on nad poes ka ostudega õnge läinud. Ükskord tulid mingi toiduga koju ja olid uhked, et pakendil oli kiri "Ei ole lisatud suhkruid" vms ja ma siis keerasin paki tagumise külje ning näitasin neile, mis seal kirjas on. Ja muidugi on nad ka arvanud, et kui pakendil on kirjas Fit, siis see on kohe lubatud. Aga nii nad ju õpivadki.


 
Esimene suur tomat meie kasvuhoonest.









21 juuli 2021

Suvel ikka siider ja grill-liha! + GIVEAWAY!

 No kes siis ei naudi suvel ühte mõnusalt külma siidrit ning grill-liha? Mina olen küll siiani kõik aastad niimoodi oma suved veetnud. Mitte siis need suved, kui rase olen olnud 👀. Mulle lihtsalt nii väga meeldib pirnisiider ja ma jumaldan grill-liha. Eriti armastan triibuliha. Minust ei saa kunagi veganit. Aga nüüd hakkasin oma maksale mõtlema. Mul ei ole midagi viga. Vastupidi - maksaproovid ja ka kõik muud proovid on täiuslikult head. Mõtte maksani viis mind pakk, mille sain taaskord oma healt koostööpartnerilt iPharmalt. Nimelt saatsid nad mulle Liverta Forte N60 toidulisandeid, mis on head maksale, rasvaainevahetusele ja mis ergutavad puhastumisprotsesse. Kuna ma hetkel elan suhteliselt tervislikult...90% tervislikumalt, kui varem, siis need on mulle igati vajalikud, et ka oma maksale tagantjärele pai teha, tema ees vabandada. Ei, ma ei ole kunagi alkoholi liigtarvitanud, aga suvel mekin siidrit tihedamalt, kui peaksin. Õigem oleks siis öelda, et mekkisin, sest nüüd ma jõin vaid jaanipäeval paar väikest siidrit ja enne seda ei mäletagi... Grill-liha olen aga küll ALATI valmis sööma. ÕNNEKS ma ei viitsi üksinda grillida ja kuna suvel on kõigil palju tegemist, siis mul ei ole ühtegi sõpra, kellega liha küpsetada. See on muidugi hea, sest ajan vähem rasva näost sisse ning saan oma toitumiskavas püsida. 

Liverta Forte on spetsiaalne toidulisand maksa talitluse ja rasvaainevahetuse toetamiseks ülekaalulistele.
Liverta Forte ühendab ühendab moodsa teaduse saavutused iidsete idamaiste traditsioonidega, mida esindab eksootilise kikkaväädi esktrakt.

Harilik maarjaohakas toetab ja aitab kaitsta maksa ning ergutab seeläbi maksa funktsioone: seedimis- ja organismi puhastumisprotsesse.

Koliin toetab normaalset efektiivset maksa talitlust ja –rasva ainevahetust.

Metioniin on väävlit sisaldav asendamatu aminohape.

Kroom aitab säilitada normaalset veresuhkru taset ja - makrotoitainete (sh süsivesikute ja rasvade) ainevahetust.

Maksa pärast peaksid muretsema, kui: 
* tunned ennast tihti väsinuna
* sul esineb sagedasti seedehäireid ja tunned, et rasvast toitu on raske seedida
* kasutad regulaarselt rasestumisvastaseid ravimeid või valuvaigisteid
* tarvitad päevas üle 250ml veini või 1-2 siidrit/õlut


Toote saad soetada siit!
NB! SOODUSKOODIGA IP721 saad terve juulikuu -30% soodustust @ipharma.ee e-poest!

JA LOOMULIKULT ON @APPIMAOLENVANAEMA INSTAGRAMIS KÄIMAS KA LOOSIMÄNG! Loosin välja kolmele inimesele purgi Liverta Fortet! 

Loosimängus osalemiseks:
* Otsi üles minu Instagrami kontolt see sama pilt, mis siin postituses on ning märgi ära kaks sõpra, kelle maks vajaks pai
* Jälgi Instagramis @appimaolenvanaema ja @ipharma.ee kontosid
Võitjad selguvad 04.08.2021!
Võitjatele saadab sellel korral paki @ipharma.ee! Vaata, et siis nende IG kontot ikka jälgid ☝.







15 juuli 2021

Sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Kas sain kusagile sisse ka?

 Minu esimene valik oli andragoogika. Olin täiesti kindel, et midagi muud ma õppida ei soovi. Päev enne avalduste vastuvõtmise lõppu otsustasin ikka kolm avaldust veel teha - infoteadus, teabehalduse ja infosüsteemide korraldamine ning infokorraldus. Täna, 03.07 oligi mul elu esimene sisseastumiskatse ülikooli. Esimene katse oli infokorralduses. Õnneks toimus see veebis. 8 minutit enne algust hakkasid mu käed nii jubedalt külmetama. Panin isegi paksud sokid jalga. Ma ju üldse ei kujutanud ette, mida nad küsivad. Loomulikult olin ma kursis sellega, mis sisseastumise all nende kodukal kirjas oli, aga ikkagi. Päriselt ju ei tea, mida nad küsivad. 12.13 logisin end lingiga zoomi. Täpselt 12.15 vaatasid teiselt poolt ekraani mind kolm naisterahvast, naeratused näol. See võttis pinget veits maha. Hullem oleks olnud, kui oleksin tigedaid või tõsiseid nägusid näinud. Siis aga hakkasid nad küsimusi tulistama. Küsiti, miks ma just selle eriala valisin ja kas mul on ka juba loodetav töökoht olemas jne... Siis ilmus ekraanile lühike inglise keelne tekst, mille pidin läbi lugema ning oma sõnadega ära tõlkima. Kuna ma sain kõigest aru, siis hakkasin antud teemal kohe arutlema. Äkki oleks pidanud ikka sõna-sõnalt ära tõlkima. Eks näis.... Igatahes ma tunnistasin ka, et ma ei ole inglise keeles nii tugev, kui tänapäeva noored. Kui mina tegin eesti keele ja inglise keele eksamid põhimõtteliselt samale hindele, siis noored teevad ju inglise keele palju paremale hindele kui eesti keele. Ma suhelda oskan, aru saan, aga loomulikult mingil hetkel tuleb sõnavarast puudu või astub vene keel vahele. Küsiti veel vale uudiste teemalisi küsimusi jne... Küsiti ka seda, millised õppeained mulle kohe väga huvi pakuksid, aga ma olin ju nelja eriala asju lugenud ja ma ei möletanud nii täpselt, mis konkreetselt sellel erialal valikus olid. Võtsin end kokku ja improviseerisin 😎. Kardan, et panin sellega vähe pange, aga ei julge kontrollida ka. Viimane küsimus oli, et millisel teemal ma ülikoolis lõputöö teeksin. Jah, ma ju loomulikult olen sellele mõelnud (ei ole)! AGA mulle torkas kohe pähe teema, mida tahtsin gümnaasiumi lõpus uurimustöös kasutada. Seega.....mul oli sellele vastus! Lõpus muidugi ütlesin, et see oli mu elu esimene ülikooli astumise katse ja närv on sees, kuid nad olid nii armsad ja arvasid, et sain ilusasti hakkama. No seda ma väga ei usu, aga vähemalt olid nad sõbralikud. Endale annaksin seitse punkti kümnest aga uuel nädalal selgub, palju ma 100 punkti skaalal siis tegelikult sain. Mu ootus on 70 punkti. Nüüd, kui selle välja kirjutasin, tundub see siiski utoopiline... Esmaspäeval lähen andragoogika esimesele katsele. Esimeseks katseks on loogilisuse test. Loodan, et on arvestatud naise loogikaga 😀. Ma olen kaks nädalat (!!!) IGA PÄEV loogika teste lahendanud. Lingvistikat olen vähem teinud, aga ehk saan veel päev enne minekut sellega tegeleda. Ma tõesti...südamest soovin, et saaksin just sellele erialale sisse. Tunnen, et see on minu kutsumus. KUIGI ma süvenesin nüüd rohkem ka infokorraldusse ja hetkel on see minu valik nr. 2. Kui veel unistustest rääkida, siis tegelikult oleksin soovinud meediat õppima minna, aga ma ei ela ju Tallinnas ja sellel erialal pole sessioonõpet. Ehk teises elus siis 😄. Kandidaate on igale erialale saja ümber ja vähemalt kahte kohta võetakse vaid 21-22 õpilast vastu. Mõtlengi, et mis on minus nii eirlist, et just mind peaks valima..... Ma tean, et kui sellel aastal sisse ei saa, siis järgmisel aastal ma enam ei viitsi minna. Nägin selle ju tehnikumiga ära. Kui juba ühe aasta looderdad, siis järgmisel ei lähe kusagile. Igatahes selle sissastumiskatse tulemus tuleb uue nädala alguses, seega..... ootan. Olgu, kolin nüüd lastega telki magama ja kirjutan ülehomme edasi.

05.07.

Täna lähen andragoogika kirjalikule testile. Akadeemiline test koosneb mitmetest osadest, nt lingvistilised ülesanded, matemaatilis-loogilised ülesanded ning kultuuriliste ja erialaste teadmistega seotud ülesanded. Ühesõnaga lähen siiski taas pea ees tundmatusse. Testi tulemus annab maksimaalselt 25% vajalikust punktisummast. See on väikene, kuid oluline osa, sest kui testi võimalikult hästi ei soorita,siis vestlusele asja ei ole. 

Kuna testini oli mitu tundi aega, otsustasin seni Mannu juurde minna, et Väikest Printsi näha. Mannu juurde jõudes, kui olin kõik ära kallistanud, võtsin kotist telefoni ja vaatasin, et gmailis mingi kiri. No mis kiri see kuu alguses ikka on, kui mitte arve. Aga seekord ei olnud tegu arvega ega ka raklaamiga. Kiri oli tulnud SAIS kaudu ehk siis oli seotud katsetega. Avasin kirja ja seal seisis, et olin laupäevase zoomi-põhise katse eest saanud 95p sajast. Käi, ära! Olin nii üllatunud ja nii õnnelik! Ma ei mänginud seda inimest, et ooo, ma ei oska midagi. Kirjutasingi selle jutu alguses just täpselt seda, mida sellel hetkel tundsin ja päriselt arvasin. Mul küll pole veel kirja, et mind on sinna sisse võetud, aga kuna see oli ainus katse saamaks sinna erialale ja ma olen pingereas kuues, siis vist sain sisse küll 😀. 

Kell 15.00 oli mul andragoogika testi aeg. Mannu viis mu kooli ära. Pani mu maha teisel pool koolimaja, seega pidin ka veidi koolis seiklema, et õige ruum üles leida. Ma teadsin, et katse toimub Astra majas ja 0 korrusel ja ruumi numbrit teadsin ka. Naersin veel omaette, et kui ruumi üles ei leia, siis ma polegi ülikooliks veel valmis. Aga läksin siis majja sisse. Väljas oli palju rahvast, aga sees oli veel rohkem. Igal korrusel, iga ukse taga keegi seisis ja näppis telefoni. Mõtlesin, et lähen koguaeg otse,et küll siis tuleb mingi uks ja sealtkaudu saan teise hoonesse. All oli uks küll, aga see oli kahjuks suletud. Hakkasin siis seintel olevaid viitasid jälgima. Astra maja näitas nool üles ehk siis pidin teisele korrusele minema. Ma nüüd ei mäleta, kas ainult teisele või läksin ikkagi kolmandale aga ühesõnaga oli seal pääs Astra majja. Astra majas tuli hakata 0-korrust otsima. Kõndisin seal inimeste vahel ja läksin järjest alla kuni olin esimesel korrusel. Inimesed istusid eal igal pool ja ma ei saanud üldse aru, et millisesse ruumi nad minemas on. Igatahes otsustasin seal all veidi ringi kõndida ja siis märkasingi väikest treppi, mis viis 0-korrusele. Ja kohe nurga taga oli ka otsitud ruum. Seisin seal koos teiste inimestega ja ootasin. 14.38 avati uksed ja räägiti, et sellel testil on kõik need, kelle nimi algab P, S või R tähega, paluti välja otsida kirjapulk ja dokument ning saimegi siseneda. Kõigepealt tuli oma nime juurde allkiri panna ja siis juhatati meid kohtadele. Istusime nii, et iga inimesega oli 1 koht vahet. Teste oli kaks varianti - A ja B. Mina sain A. Eraldi oli vastuste leht, kuhu siis tuli õige vastusevariant kirjutada. Õnneks olid vastusevariandid ette antud, muidu oleks pidanud veel neid ka aretama hakkama. 45 küsimust, aega 1h. Kõigepealt oli teemaks eesti keel. Seal oli lugemisülesanne ja paar graafikut eestlaste interneti kasutamise kohta. Tuli hästi tähele panna, mis aasta kohta midagi küsiti ja millal taheti teada muutuse tõusu ja millal langust. Ma kõiki ülesandeid loomulikult ei mäleta, aga mõned toon siia ikkagi välja. Oli selline ülesanne, kus olid ette antud sõnad ja sina pidid valima, milline sõna on järgmine... põhimõte oli selline: toiduõli, õlilamp, lambipirn, pirni..... jne... Samad ülesanded olid ka numbritega. oli numbrite jada ja pidid siis leidma loogilise seose ja õige numbri jadasse kirjutama. Matemaatikas olid veel protsendi leidmise ülesanded jms... Minu matemaatilis-loogiline lemmik ülesanne oli ka. Olin seda eelnevalt harjutanud: Peeter on 8-aastane.  Õde on Peetrist poole noorem. Kui vana on õde, kui Peeter on 58-aastane? Olin selle üle sama õnnelik, kui matemaatika eksamil paabulindude ülesannet tehes. Siis oli veel sellised ülesanded 





Õnneks olin ka neid ülesandeid piisavalt lahendanud 🙏. Nende ülesannetega pidi hästi tähelepanelik olema, sest vahepeal küsiti, millist täringut SAAB moodustada ja vahepeal, et millist EI SAA. Siis olid veel sellised küsimused, et on mingisugused sõnad reas ja tuli leida sõna, mis sinna ei sobi. Need ei olnud muidugi sellised lihtsad, et karu, hunt, rebane, põõsas, vaid ikka veidi keerulisema mõttega. Info-teema juures oli üheks küsimuseks see, et miks Ratas peaministri kohalt taandus ja siis olid vastusevariandid, mis tegelikult olid kõik juhtunuga kas veidi varem või hiljem seotud (abielureferendum, erakond sai süüdistuse, halvad suhted koalitsioonipartneritega ja midagi oli veel). Küsiti ka, et kuidas nimetatakse sellist õppevormi, kus osa õppetööst toimub klassis ja osa internetivahendusel. Muidugi oli sinna konksukaks pandud distantsõpe, aga mind nad haneks ei tõmmanud, sest olime ju kõik siin distantsõppel. Võib-olla need, kes ise konkreetselt distantsõppega kokku ei puutunud, arvasid tõesti, et see ongi õige vastus. Ja siis olid antud veel kolm varianti, milledest ma polnud midagi kuulnud. Kuidagi hakkas mind kõnetama põimõpe ja selle ka valisin. Sest...põimima, siduma.... Hiljem netist otsides sain teada, et see oli ka õige vastus. Siis oli veel antud 4 rida eesti keeleteadlaste nimesid ja tuli leida õige punt inimesi. Igas reas vahetus 1-2 nime. Õnneks olin ma mingisuguseid nimesid ikka kuulnud 🙈. Ja kõige viimane oli inglise keelne lugemisülesanne. Nagu inka eksamilgi, et loed jutu läbi ja siis pead leidma õiged vastused. Nagu ma varemgi öelnud olen, siis ma pole väga harjunud raskemate inglise keelsete tekstidega. Õnneks sain tehtud ja jõudsin ikka aega ka. Astusin ruumist välja ja mõtlesin, et mida helli just toimus? See test oli põhimõtteliselt segu eesti keele, matemaatika ja inglise keele eksamist. Õudne. Ma olin nii pettunud, sest olin lootnud hoopis midagi teistsugust. Vähemalt lohutas mind see, et olin teises koolis, teises erialal ikkagi 95p kätte saanud ja päris ülikoolita ma vist siiski ei jää. Kuigi tõesti andragoogika on mu esimene valik ja mulle meeldiks seda tõesti südamest õppida. Nagu juba ütlesin, siis teise vooru pääsevad vaid need, kes testi mingisugusel tasemel ära tegid. Kandsin ennast maha ja mõtlesin, et mis seal ikka, mul samas koolis kuid teisel erialal neljapäeval 11.00 kutsesobivusvestlus, et proovin siis selle ka korralikult ära teha. Jõudsin koju, tegin ruttu paar kiireloomulist asja ära ja mulle tuli kiri, et läbisin testi ja mind oodatakse neljapäeval 10.35 kutsesobivusvestlusele. Vot see oli küll üllatus. Jeeeee! Lihtsalt nüüd on probleem selles, et üks vestlus on 10.35 ja teine 11.00.....et nagu midagi läheb mul lappesse. Igatahes ma helistan kooli ja uurin. Hoonekompleks on õnneks sama... Tahaksin ikkagi mõlemas kohas ära käia... Oleks mul sama instituudi erialad, siis peaksin vaid ühe testi tegema.... aga mul üks Haridusteaduste Instituut ja teine Digitehnoloogiate Instituut. Kindlasti läheb nii, nagu minema peab. Kahju oleks vaid sellest, et vorpisin ju ühel ööl Digitehnoloogiate Instituudi jaoks esseed teha.

06.07.2021

Täna tegelesin kõige muu hulgas motivatsioonikirja, õppenõustaja soovituskirja, vabatahtliku töö avalduste välja printimisega ning allkirjastamistega. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga kui endal on 100 asja vaja ära teha ja teistel on ka omad elud, siis tuli aegu klappima panna jne... Homme üks allkiri veel ja siis olen paberite ette valmistamisega valmis! Mul on juba nõrk peavalu ja loomulikult ka iiveldus, sest kell on 15.56 ja alles nüüd sain lõpuks tegevusetult maha istuda. 
Õhtul tuli veel teade, et ülikool oli nõus mu ühe katse ajaliselt edasi lükkama, seega kõik on 👌!

08.07.2021

Nii eile terve päeva kui ka terve tänase hommiku kontrollin pidevalt ruumide numbreid ja kellaaegu, et ikka õigel ajal õigel katsel oleksin. See ajab mind lihtsalt hulluks juba! Ahjaa...just meenus see, et üleeile oli Mirjam oma sõbrannaga väljas. Järsku helistab ta mulle ja uurib, et mis eriala see oligi, mille katsetel käisin. Mina siis ütlesin talle ja sellepeale hüüab Mirjami sõbranna telefoni, et tema emme käis ka samal katsel. Haahaaa nagu mida värki! Me oleme Mirjami sõbranna emmega kokku saanud, koos kogukonnapäeva korraldanud....pole üldse jutuks tulnud ülikool ega õppimine ja nüüd siis niimoodi. Päris naljakas kokkusattumus. Olime küll erinevates ruumides testil, kuid saime isegi sama testi 😀. Veits nõme, et konkurendid oleme, aga eriti äge oleks, kui mõlemad sinna erialale sisse saaksime, sest kuna oleme pmst naabrid, siis oleks hea koos koolipäevadel Tallinnas käia. 
Tegelesin just sellega, et saatsin vabatahtliku töö täidetud avaldused ülikooli ära. Paberkandjal tuleb need ka kaasa võtta. Loodan, et nad ikka õppenõustaja soovituse ka läbi loevad 🙏. 
Kell 11 algas infoteaduse test. Aega oli 60 minutit. Oli 2 A4 paberit. Esimesel oli funktsionaalse lugemisoskuse oma. Loed teksti läbi ja vastad küsimusele + oli veel üks lisaküsimus, kuhu tuli oma mõte kirjutada. See tekst oli ikka väga lihtne, mitte nagu andragoogikas. Teine paber oli siis see päris test. Seal olid näiteks sellised küsimused, et tuli vastata SAJANDI täpsusega, millal oli Eestis ärkamisaeg, millal avastas Kolumbus Ameerika, millal toimus teine maailmasõda jms... Üks ülesanne oli selline, et tuli kirjutada inimese eesnimi ja millega ta tegeleb. Näiteks A. Pärt, siis sina kirjutad Arvo, helilooja jne... Kõik lihtsad nimed (Tänak, Reinsalu jne..). Oli ka selline ülesanne, kus olid antud nimed ja need tuli kirjutada õigesse lahtrisse. Lahtrid olid kirjandus, film, poliitika, sport. Nimedeks olid näiteks Andrus Kivirähk, Serena Williams jne... Tuli kirjutada ka sünonüüme sõnadele tüli, rääkima jne.. Ja tuli kirjutada ka antonüüme sõnadele populaarne, sümpaatne jne... Ühesõnaga - see oli väga lihtne test ja mul kulus selle tegemiseks vaid 15 minutit. Andragoogika omaga ikka öö ja päev. Peale testi oli pisikene paus, mil lasin Mannul omale vett tuua ja need avaldused ja muud tähtsad paberid ka, sest ma ei hakanud neid niisama kaasa tassima. Lisaks selgus, et ma ei jõua lõunale kuna 12.30 pidid infoteaduse vestlused hakkama ja 13.55 pidi juba andragoogika viimane katse olema. Vestlus algas 10 minutit hiljem, kui lubatud oli. Me ootasime ukse taga ja panime ennast kõval häälel järjekorda. Ees siis need, kellel on kõige kiirem. Kaks noormeest olid, kellel hakkas teisel erialal 13.30 katse, lasime kõige ette. Hiljem selgus, et üks oli vale ukse taga 😂. Meid oli tähestikuliselt gruppidesse jaotatud.  Me olime PRO-V, aga tüübi perekonnanimi algas L-ga. Mina olin järjekorras kuues. Umbes 10 minutit pidi vestlus kestma, seega jõuan ilusasti ka andragoogikasse. Esimene poiss tahtis siis vestlusele minna, kuid õppejõud kutsus hoopis tähestikuliselt esimese inimese. Tõstsime siis kisa ja seletasime, et meil on oma järjekord ja et osad peavad järgmistele katsetele jõudma, kuid see, keda vestlusele kutsuti, arvas, et tal on vaja tööle minna ja astus uksest sisse. No palju õnne, kui ta sinna erialale vastu võetakse, sai juba sellel hetkel ja pärast vestluselt tulemist heiti, sest meil oli ju kokkulepe. Jah, kõigil on kiire, aga meie silmis kokkulepe maksis. Sellel naisel ei saa küll meie grupist ühtegi sõpra olema. Muidu meil oli seal väga chill seltskond. Kõik olid minust palju nooremad, aga rääkisime nagu oleksime samas vanuses. Sellised koolijutud olid pigem (kes kuhu veel kandideeris jne). Vestlus ise nägi aga välja selline, et üks õppejõud vestles minuga ning teine klõbistas arvutisse saadud informatsiooni. Kuna vestluse aluseks oli essee, mille sisseastumisavaldusega koos kooli olin saatnud, polnud seal midagi keerulist. Uuriti, kas infoteadus on minu esimene valik. Vastasin ausalt, et ei ole, et andragoogika on. Nad olid väga üllatunud ja arvasid, et see on küll väga tore ala. Siis küsiti, kas infoteaduse ja andragoogika vahel on seos ja et kas mul on ka õppimist segavaid asjaolusid jne... Selline tavaline jutt oli. Ma ise arvan, et mul ei kulunud seal 10 minutit. Õppejõud ütles, et ta ei pea mind kauem kinni, et on aru saanud, milline inimene ma olen jne... Loodan, et ikka positiivses mõttes 👀. Vestluse ajal närvi sees ei olnud ja ma hindaksin, et mu vestluse tulemus oli 8 punkti kümnest. Ma ei usu, et kellelgi saaks üldse täiuslik vestlus olla + ma olen see, kes endas koguaeg kahtleb. Peale vestlust tormasin linnaku teise otsa andragoogika viimasele katsele. Meid jaotati kahte gruppi eraldi tubadesse. Üldse ei osanud arvata, kuidas kõik välja hakkab nägema. Teadsime vaid, et tuleb grupitöö ja kõigiga veel ka eraldi vestlus. Meie grupis oli neli inimest. Meie Mirjami sõbranna emaga juhtusime samasse gruppi ja olime siis need "vanemad inimesed". Üks oli minust vb 5 aastat noorem ja siis üks tundus alles kahekümnendates olevat. Kõigepealt pidime endale nimesildid rinda kleepima, et oleks lihtsam suhelda. Seejärel tuli ühel meist loosida teema, mille üle grupiga arutlema hakkame. Meie teemaks oli "Eakas õppija - mida õpib?". Rääkisime siis, mis variandid meile pähe tulevad ja tõime ka elulisi näiteid. Ma ei tea, mida selle ülesande juures täpselt hinnati, aga ma rääkisin ja ka kuulasin. Proovisin teistest mitte üle rääkida ega vahele segada jms... Minu loogika ütleb, et GRUPITÖÖ tähendabki kõigiga arvestamist ja ka kuulamist. Aga äkki ma eksin... Järgmisena küsiti, et miks just ülikooli tulime, et oleks võinud ju lihtsalt kursuseid võtta vms. Tekkis pisikene vaikusehetk ja ma siis ütlesin, et võin alustada. Rääkisin sellest, et lõpetasin just gümnaasiumi ja kuna õppimise hoog on sees, siis tahaksin kohe edasi õppida, sest kardan, er kui aastase pausi teen, kaob huvi ära. No midagi sellist ma seal seletasin. Kui olime kõik sellele küsimusele ära vastanud, siis hakati meid teiste ees küsitlema. Minu käest küsiti näiteks, miks just andragoogika. Vastus on suhteliselt lihtne minu puhul. Mulle meeldib õpetada, aga mulle ei meeldi lapsed. Mitte, et mulle ei meeldi lapsed, aga mulle ei meeldi kasvatamatud lapsed ja neid on ikka ümberringi päris palju. Kuidagi sa neid keelata ei või, igasugused seadused on, kus lastele on liiga palju õiguseid antud ja mina ei taha kusagil lapsevanema+lapse+seaduse vahel ringi tõmmelda. Täiskasvanutega on lihtsam. Nad juba teavad, miks on õppima tulnud, teevad seda vabast tahtest, on mõistlikumad. Ma ei tea, kas tegin selle mõtteavaldusega endale karuteene või mitte, aga mulle ei meeldi valetada, seega ütlesin, mida mõtlesin. Üks küsimus, mis mulle raske oli, oli selline, et pidin nimetama raamatu või filmi, mis mu elu mõjutanud on. Ma siis rääkisin, et pole üldse sellist tüüpi inimene. Olen realist ja ma ei lase ennast filmidel ja raamatutel mõjutada. Vaatan "Täht on sündinud" filmi ära ja siis mõtlen, et ma hakkan ka nüüd enesekindlaks, et Lady Gaga tegelane leidis ka endas enesekindluse ja vaata, kes temast sai. Ei, see pole mina. Mind õpetavad elus hoopis inimesed ja mitte tuntud inimesed. Ütlesin siis, et minu elu on mõjutanud hoopis muusika. On olnud erinevad ajad, mil olen kuulanud erinevat muusikat, laulude sõnu. Osad neist on ajendanud mind 20 a tagasi luuletusi kirjutama. Mõne muusikastiili kuulamine on toonud mu ellu selliseid inimesi, kellega ma muidu poleks kunagi tuttavaks saanud jne...Ultima Thule on olnud minu elu mõjutaja. Aga ütlesin ka, et vaatan filme ja loen raamatuid. Raamatuid loen pigem sõnavara ja muu sellise pärast, kui sellepärast, et lugeda ja unistada. Mul pole kombeks unistada 😎. Kui midagi soovin, hakkan selle poole püüdlema, mitte ei lama voodis, oodates unistuse täitumist. 
Minu plussiks on kindlasti see, et minu õppimist ei takista töö ega pere ja mul on suurem elukogemus kui noortel. Andragoogikas rõhutati ka seda, et kooli õppima minemise kinnitaksime vaid siis, kui oleme täiesti kindlad oma õppimise soovis. Ma usun, et minu kindlat tahet nad nägid. Aga jah, andragoogika katsed olid minu jaoks väga keerulised ja panid mind endas kahtlema. Esimesest voorust sain edasi, aga nüüd peale seda viimast katset ma tunnen jälle, et mul ei läinud nii hästi, kui oleks võinud minna. Lohutan ennast sellega, et mul on elus asjad alati lõpuks õiget rada läinud ja ju siis saan just sinna sisse, kuhu pean saama. Ma ütlen ausalt, et olen pettunud, kui andragoogikasse ei saa, aga reaalselt 100 inimese seast valitakse 21 või 22..... Ma ei tunne, et võiksin nende väheste seas olla. Aga mulle meeldivad väga ka teised erialad, kuhu kandideerisin, seega ma koju nutma ka ei jää, kui andragoogikasse ei saa. Ma lihtsalt olen selle nimel kõige rohkem pingutanud, et kahju oleks lihtsalt.... 
Hiljemalt teisipäevaks on tulemused käes. Nüüd jääb üle vaid oodata. Ja ootamine mulle ei meeldi...
Reastan oma valikud siia:
Valik nr. 1 -  Tallinna Ülikool, andragoogika
Valik nr. 2 -  Tallinna Ülikool, infoteadus
Valik nr. 3 - Tartu Ülikool, infokorraldus
Valik nr. 4 - Tallinna Tehnikakõrgkool, teabehalduse ja infosüsteemide korraldamine
Ja mulle meeldib Tallinn. Tartu ei ole üldse minu teema...Aga õnneks sessioonõpe, seega elaksin üle. 
Ja veel.... Ma tunnen, et olen andragoogikasse parem kandidaat, kui see neiu, kes küsis: "Mina vää?" Koguaeg oli iga lause lõpus äää ja määä. Ma ka ei ole täiuslik, aga veidi peab ikka vaatama, kuidas käitud ja räägid kui kodust välja lähed. 
Unustasin veel seda rääkida, et olin hommikusel katsel ja vaatan, et Mirjami sõbranna helistab. No ei saanud ju vastu võtta. Vaheajal helistan tagasi. Mirjam oli kahe sõbrannaga linna rulatama läinud ja kaotas seljakoti koos pangakaardi, enda telefoni ja sõbranna telefoniga ära. Positsioneering näitas, et telefon oli viimati kodus. No jaa, ta läks kodust välja ja pani neti kinni, et see liiga ruttu ära ei kuluks. See sõbranna, kes helistas, oli täiesti rahulik, Mirjam ja teine sõbranna paanikas. Ma räägin, et las mõtlevad oma teekonna kodust alates läbi. Keegi mäletas, et nad üldse ei võtnudki kodust kotti kaasa, teine mäletas, et ikkagi võtsid. See sõbranna, kelle telefon Mirjami kotiga kaduma läks, tahtis oma ema numbrit, et emale ka juhtunust teatada. Õnneks mul oli see number olemas, kuid ta ema oli tööl ja ei vastanud võõrale numbrile. Igatahes mul algas järgmine katse ja ma ei saanud sellega tegeleda. Kirjutasin vaid Tele2-s töötavale sõbrannale, et sulgegu ajutiselt Mirjami telefon. Pangakaarti ei sulgenud, sest seal polnud raha ja viipemakse on maha võetud. Kui mul oli viimane katse, siis jälle keegi helistas. Ma ju taas ei saanud vastata. Siis tuli aga sõnum Mirjami jalkaklubilt, et Mirjami kott on leitud ja anti asukoht. No ikka niiiiiiiii tuulepead on nad. Õnneks kõik asjad olid alles. Vedas, et Mirjamil jalgpalluri kaart kotis oli. Muidu oleks JÄLLE märgatud Pärnus FB lehel minu laste asjad ripakil olnud. Niigi on pinge katsete pärast ja siis veel see mure ka. 
PS! Iga e-maili peale võpatan, lootes, et nüüd on mingi tulemus tulnud 👀.
Täna, kolm päeva peale viimaseid katseid mõtlen, et tegelikult pole vahet, kas lähen andragoogikat õppima või siis infoteadust. Ma oleksin lihtsalt üliõnnelik, kui saaksin Tallinna Ülikooli sisse. Mind võlusid ka uued tuttavad infoteaduse vestluse ukse taga, seega...jaaaa..... mulle sobiksid mõlemad variandid ülihästi! Lihtsalt juba see, et mina, kes 20 aastat ei tahtnud õppimised midagi kuulda, olen nüüd ülikooli vastuvõtmist ootamas, on suur edusamm. Ma tõesti tunnen, et väärin seda kõike...
Täna on 12 juuli. Kui täna vastuseid ei tule, siis homme kindlasti! Klassiõde sai täna Mereakadeemiasse sisse. Läheb kapteniks õppima. Nii vinge! Mul endal on hull ootusärevus. Tahaks ka jube pinge maha saada. Mõtlesin, et lakin küüsi, et siis kui värvi värskelt peale saan, tuleb ju ikka mõni e-mail. Aga ei tulnud ühtegi. Isegi arveid mitte. Iga paari tunni tagant tulevad liblikad kõhtu ja südamest käib värin läbi. Huhh.....ma olen nii kannatamatu ikka!
Nagu arvata oli, tulevad tulemused ikka sellel hetkel, kui sa ei saa neid vaadata. Täna on 13.07 ja ma olin hommikul teel Tallinnasse. Loomulikult poolel teel tuli e-mail SAISist. Kellalt nägin, ma ei näpi sõidu ajal telefoni. Keerasin naftabaasi sisse ja tegin arvuti lahti, aga no ei näita mingeid tulemusi. Sõitsin edasi ja tuli uus kiri aga siis nägin juba kellalt ka sisu, et kahjuks ei saanud ma andragoogikasse sisse. Panin Ultima Thule plaadi peale, valisin ühe oma lemmik loo "Pilv", keerasin muusika nii kõvaks kui kannatasin ja lasin pisarad valla. Jah, ma olen nüüd ka selline, kes nutab, kui nelja saab või kui näiteks ülikooli sisse ei saa. Ma lihtsalt olin endas nii pettunud. Olin ju tõesti väga palju selle nimel õppinud ja pingutanud. Tallinnasse jõudes helistasin muidugi oma kõige lemmikumale lohutajale - abikaasale. Loomulikult tuli ta oma "tööga" toime ja suutis mu veekraanid kinni panna. Kohe tuli ka uus teade SAISist, kus teatati, et olen Tartu Ülikooli infokorraldusse vastu võetud. See oli see, kus mul 95 punkti oli. See ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone. Kaeblesin terve päev kõigile kui pettunud ma endas olen ja kõik on nii mõttetu jne..... Õhtuks olin maha rahunenud, järele mõtelnud ja teate, tegelikult olen ikkagi väga kõva mutt, sest 121 inimest kandideerisid ja mina olin pingereas seitsmes. Ja mis siis, et Tartu mulle üldse ei meeldi. Äkki olengi teda vale pilguga vaadanud. Annan talle uue võimaluse end tõestada. Ju siis elul on midagi teistsugust minu jaoks plaanis. Ja eriala, mida õppima lähen, on ju väga tore, sest muidu ma poleks seda valinud. Kõik on chill! Tehnikakõrgkooli ma arvatavasti ei saa, sest olen pingereas suht halval kohal. Tallinna Ülikooli infoteaduses olen enam-vähem norm kohal, aga kõik oleneb testist ja vestlusest. No kahtlane. Aga kui saaksin infoteadusesse, siis oleksid mul ikkagi palju paremad emotsioonid kui täna. Nägin seal ju ka juba osasid õpilasi ja meil oli nii hea klapp. Ja Tallinn ise meeldiks mulle ka väga palju rohkem, kui Tartu. Näeksin ka lapselast tihedamini.....
Kuigi mulle Tartu absoluutselt ei meeldi, siis lasen tal ennast üllatada...tõestada... Kõik peavad ju saama teise võimaluse. 
Kogu tänane päev on tulvil emotisoone. Ise peaksin olema...ja olengi õnnelik, et ülikooli sain, aga samas on nendest klassiõdedest kahju, kes ei saanud soovitud erialale sisse. Tahaksin oma rõõmu jagada, aga iga minu rõõm on teise kurbus..
Täna on JUBA kolmapäev ja mul ei ole ikka kõiki tulemusi käes. Sain Tallinna Ülikooli infoteadusest vaid punktid teada, aga pingerida pole avalikustatud, seega....olen endiselt teadmatuses. Vestluse ja testi punktid sain 46 50st - super! Aga kuna mu eesti keele eksam (gümnaasiumi lõpueksam) oli ülikooli jaoks väärt 26 punkti 50st, siis see kahandab mu edu tunduvalt. Kahju muidugi kui eksamitulemus saab määravaks. Aga see teadmatus ajab lihtsalt hulluks! 
On neljapäeva hommik ja mulle oli saabunud meil, et ma ei saanud infoteadusesse sisse. Oleksin pidanud eesti keele eksamil rohkem pingutama.... Mis siis ikka. 
Olen juba pea selgeks mõelnud ja valmis Tartut avastama!
Tänks, kui viitsisid selle jutu lõpuni lugeda 😊.

















30 juuni 2021

Koostöödest

 Mul on omad põhimõtted. Need võivad muidugi ajas muutuda, sest elu õpetab iga päev midagi uut ning paneb vahel asju ümber hindama. 

Milliseid koostöid ma ei tee?

Hetkel ei tee ma koostöid, mis on seotud laenudega, kihlvedudega. Ma tean isiklikult mitut inimest, kes on kas kiirlaenu  või kasiinosõltuvuse pärast kogu oma perekonna halba seisu viinud. Just sellepärast ma olen kõigist sellistest koostöödest loobunud. Veel ei tee ma ka spirituaalse sisuga koostöid. Kui ma ise sellesse ei usus, siis pole selliseid koostöid mõtet teha. Olen tagasi lükanud hetkel ka kõik intiimse sisuga koostööd (kondoomid, seksmänguasjad), sest ma arvan, et see teema on liiga isiklik jagamiseks. Ka koroona-teemalistes koostöödes ei ole ma soovinud osaleda, sest..koroona.... Igal meist on selles oma arvamus ning nagu ma varem öelnud olen, siis koroona ja poliitika ajavad inimesi lihtsalt tülli. Hetkel vähemalt ei plaani ka ühegi erakonnaga koostööd tegema hakata. Loomulikult olen loobunud ka selliste toodete reklaamimisest, millesse ma ise absoluutselt ei usu. Seega - kõik, mida ma reklaamin ja teile tutvustan, on minu aus tagasisisde, kogemus, arvamus. 

Korra pakuti ka mingisugust sellist koostööd, kus oli teemaks horoskoop. See on taas minu aadete vastane teema. Kuna ma ise horoskoope ei usu, siis ma tunnen, et poleks aus, teile sellisest teemast rääkida. Jah, ma mõnikord ikka viskan pilgu päevahoroskoobile...no kui ta mulle juhuslikult silma jääb, kuid spetsiaalselt ma ühtegi horoskoopi ei loe. Olen võtnud omale sellise mõtte, et usun vaid neid asju, mille täitumist ma tõesti soovin. Näiteks, kui on kirjas, et mul tuleb hea päev, siis seda kohta horoskoobist usun, kui aga on kirjas, et on oht õnnetusele, siis seda ma ei usu. Saate ju aru küll?

Viimase lõiguga tuleb mulle meelde, et cv-keskuses otsitakse alatasa ennustajaid. Üheks nõudeks on see, et jutt jookseks. See näitab juba nii mõndagi...

Milliseid koostöid ma aga sooviksin teha?

Minu unsituste koostööd oleksid kindlasti sellised, kus saaksin proovida erinevaid telefone, kaameraid jms,,, Loomulikult meeldiksid ka sellised koostööd, mis sisaldaksid majutust mõnes ägedas Eestimaa paigas, sest ringi trippida meile meeldib. Viimasel kahel aastal on see meil küll veidi unarusse jäänud, aga selleks on teatud põhjused. Need on siis sellised unistuse koostööd. Aga muidu teen meeleldi igasuguseid erinevaid koostöid, sest mulle meeldib avastada ja proovida uusi asju. Lisaks on iga kogemus mulle järgnevaks eluks vajalik. Ja muidugi mulle meeldivad väljakutsed, seega kõik uus ja huvitav on oodatud! Hetkel oleks selline rusikas silmaauku koostöö selline, mis sisaldaks toiduaineid, sest meil on ju ikkagi kohe-kohe üheks päevaks kodukohvik tulemas 😀. 

Hästi lahe on teha selliseid koostöid, kuhu saan ka oma lapsi või sõpru kaasata. Mulle meeldiks sõbrannadega midagi ägedat koos ette võtta jne... Aga küll need koostööd ka ükskord tulevad. Ei tahagi liiga palju asju korraga teha, sest siis muutuks see blogi ja mu Instagram reklaamlehtedeks ja see ei lähe kohe mitte. 

Hetkel on kõik minu koostöökogemused olnud väga toredad. Mulle meeldib mõelda välja, kuidas mingisugust pilti teha jne... Challenge.ee oli minu esimene koostöö. Oli hea, et just sellise koostööga alustasin, sest seal olid mul täiesti vabad käed. Sain harjutada ja sisse elada. Gege Baby koostöö oli juba konkreetsemate nõuetega ja ütlen ausalt, et käsi värises ja süda ikka puperdas pilte tehes. Kuidagi lukku tõmbas kõik. Kuna tagasisisde oli väga hea, siis sain "vale pildi" tegemise hirmust ka üle. Järgmised olid kaks koostööd, mis ei olnud Eestiga seotud. Saadeti mulle ja Väikesele Printsile paar riidejuppi, ehet jms ning pidin nendest pilte tegema ning siis nad jagasid neid enda Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias. Need koostööd olid sellised....teistmoodi...sest reaalselt sa ju ei tea, milline toode tegelikult välja näeb ja kuidas selga passib, seega oli veidi pingelisem teema. Näiteks üks valge t-särk, mille sain, on suht õhuke ja ei näe minu seljas just täiuslik välja. Aga sain kõik pildid tehtud ning asi sujus. Kõik koostööd, mis olen iPharmaga teinud, on olnud väga pingevabad. Mulle on antud piltide osas vabad käed ja on lastud ka minul endal arvamust avaldada. Koostöö klapib 100%. Napsie on olnud seni kõige tuntum brand, kellega olen koostööd teinud. Napsie´le piltide tegemine oli ka kõige suuremalt ettevõetud protsess. Kõik oli juba paar nädalat ette läbi mõeldud, kavandatud. Lokatsioon, kus pilte tegime, asus paarkümmend kilomeetrit kodust kaugemal, vaja läks rekvisiite, laenata tuli matkabuss, pildistada tuli erinevate seadmetega jne... Väga põhjalik eeltöö tuli teha. Ja need pildid, mis tegime, on siiani minu kõige lemmikumad! Võiks öelda isegi, et olen uhke nende üle. Alles eile jagas Napsie oma Instas minu tehtud pilti. Nad said minult kõik tehtud pildid, et saaksid siis ise tulevikus neid vastavalt vajadusele postitada. Hetkel viimane tehtud koostöö on siis HeraNails küünelakikleebiste oma. See oli ka veidi aega nõudvam koostöö, sest tuli leida aeg, millal neid kleebiseid saame paigaldama hakata ja vaadata just selline periood, et ma neid pikemalt kanda ka saaksin + veel tuli sobituda sõbranna töögraafikuga, et ka tema kaunid käed pildile saaksin. Lõpuks otsustasingi tema kätest pildi koostööna üles laadida, sest minuarust tuli see megakena välja! 

Aga juba juulis on tulemas uued koostööd, seega....hoidke pilk minu sotsiaalmeedial!


Lapsed Napsie pesude vahel puhkamas.




Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...