20 jaanuar 2022

Introvert või ekstarvert?

 Kuigi ma tundun paljudele seltskondlik inimene, siis tegelikult ma seda ei ole. 

Juba lapsena meeldis mulle väga üksinda mängida. Lemmik mänguasjadeks olid paberist nukud ja ajakirjadest välja lõigatud pildid. Mul olid "Tähekesest" välja lõigatud rahvariietes inimesed. Nii "Tähekesest" kui ka teistest väljaannetest olin lõiganud välja veel ka igasugust toidukraami ja koduloomi ja -linde. Kodu moodustasid mees ja naine ning kodusisustuse ja muuks hädavajaliku jagasin perekondade vahel ära. Mängu mõte oli selles, et kui sul on midagi vaja, küsi teiselt perelt ja anna midagi ka vastutasuks. Hetkel, kui seda kirjeldan, tundub see nii mõttetu, aga lapsena oli see minu lemmik mäng. Veel oli mul üks mäng nuku riidekapi ja lauamängu nuppudega ning veel ka pliiatsitega.

Kui teistel olid õed ja vennad, siis mina olin õnnelik, et olin üksik laps. Tõesti, südamest õnnelik. Ma nautisin soovikorral tähelepanu ning kui soovisin omaette olla, siis mulle võimaldati ka seda. Keegi ei kiusanud, keegi ei võtnud minu asju - täiuslik elu! 

Algklassides olin ma pigem aktiivne ja seltskondlik, kuid põhikoolis see muutus. Nagu ma varem kirjutanud olen, siis väikesest koolist suurde kooli minek ei olnud lihtne ning kogu see protsess jättis oma jälje. Kuigi ma põhikooli lõpus olin taas sõiduvees ja olin valmis näiteklassi minema, siis mõni aasta hiljem varises mu enesekindlus taas kokku. Ma isegi hetkel ei tea, millest see tuleneda võis. 

Emana olen alati nautinud neid hetki kui saan kodus täiesti üksinda olla. Ma armastan oma perekonda väga, aga kui mulle pakutakse varianti üksi koju jääda, siis teen seda rõõmuga. Mäletan, kui lapsed läksid C-ga Kaitseliidu laagrisse umbes 6-7 aastat tagasi ja ma jäin üle mitme-mitme aasta NÄDALAKS üksinda koju. Päris ausalt rääkides ma avasin esimesel hommikul kell kümme vahuveini, viskasin diivanile pikali ja vaatasin Youtubeist videoid. Sellel päeval ma avastasin enda jaoks Eesti juutuuberid 😃 ning olen siiani nende lummuses. Tean, et paljud ei saa sellest fenomenist aru, aga mulle nad meeldivad. Las ma siis vaatan . 

Septembris, kui ülikooli läksin, oli mul mega raske teiste ees esineda. Ükskord, kui aines "Suhtlemis- ja koostööoskused" grupitööd tegime, panid grupikaaslased Toomas, Kristiina ja Maarika mind tanki ja saatsid mu kursuse ette meie tehtud tööst rääkima. Alguses, kui mind auditooriumi ette suruma hakati, mõtlesin, et mida helli, aga kui tahvli ette jõudsin, oli närv maas ja meeleolu oli rahulik. See oli hetk, kui esimest korda üle aastate tundsin, et suudan inimeste ees rääkida. See hetk oli suureks murdepunktiks. Nüüd võtan sõna igal seminaril. Jah, olen varem turunduse raames nn loenguid pidanud, aga see on olnud asi, milles olen kodus. Tunnis õpitu ja siis kohe selle rakendamine on aga minu jaoks väga keeruline. Mul läheb kauem aega, et aru saada. Üsna varsti läks ülikool ulaõppele ja kõik loengud ning seminarid toimusid veebis. Ühel päeval avastasin, et oleme õigekeelsuse seminaril koos kolmanda kursusega. Võite kujutada ette, milline kramp mul peale tuli, sest üks asi on oma kursus, teine aga võõrad inimesed mind vaatamas ja kuulamas. Meid jagati 3-4 liikmelistesse gruppidesse ning saadeti Zoomis privaatsetesse tubadesse. Seal me siis olime, minu kursakaaslane ja võõras mees. Istusime, kaamerad ja mikrofonid kinni, kuni see võõras mees arvas, et võiksime suhelda ja end kaamerast näidata. Tüüp oli väga sõbralik ja hea suhtleja, seega mul kadus kohe temaga see nõme pinge ära. Kuna mul on kombeks uusi tuttavaid guugeldada, siis sain teada, et too meesterahvas on tuntud teatrikriitik 😎. Sain temalt palju nõuandeid seoses motivatsioonikirja koostamisega. 

Aga jah...aastatega midagi minus muutus ja olen jõudnud lõpuks sinna punkti, kus mul on keeruline ka võõrastele inimestele helistada. Saan aru, et mõne jaoks tundub see pseudoprobleemina, aga mulle on see tõeline eneseületus. Näiteks kolmapäeval oli mul vaja ühe artikli jaoks paari inimesega telefonitsi suhelda. Et helistamise nuppu vajutada, pidin ma enne tuge saama oma sõbrannalt Kristilt. Kui sain teada, et helistan tema klassivennale/pinginaabrile, hakkas mul kohe kergem, sest tundus, et see kellele helistan, on nagu oma inimene. Kusjuures ma olin nädal varem selle inimesega juba rääkinud. Mul on lihtsalt mugavam ja stressivabam inimestega Messengeris või e-mailis suhelda. Tegelikult nii absurdne. ÕNNEKS esimene inimene ei vastanud kõnele ja seega sain talle kirjutada. Thank god! Teine, see Kristi klassivend aga vastas kõnele. Tegelikult on ta nii chill inimene, aga see algus, et üldse telefon helistamiseks kätte võtta, on minu jaoks nii raske. 

Samas ma tahaks korra elus ikkagi näitlemist ka proovida. Nüüd ju zoomis kõvasti harjutatud seda kaamera ees olemist 😆. Pealegi kaamera ees ongi mugavam olla kui võõrale helistada. 

Aga noh, mulle meeldib väljakutseid vastu võtta. Kui täpne olla, siis ei meeldi, aga võtan ikka. Alati hetkeks kahetsen, kuid kui asja tehtud saan, olen õnnelik, et teema ette võtsin. 

Täna hommikul sai valmis!



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

3h EMOs

 Olin eile poole kaheni loengus. Vahepeal panin kaamera kinni, et pesus käia, sest pidin kohe peale loengut juubelile kiirustama. Värvisin s...