20 jaanuar 2022

Introvert või ekstarvert?

 Kuigi ma tundun paljudele seltskondlik inimene, siis tegelikult ma seda ei ole. 

Juba lapsena meeldis mulle väga üksinda mängida. Lemmik mänguasjadeks olid paberist nukud ja ajakirjadest välja lõigatud pildid. Mul olid "Tähekesest" välja lõigatud rahvariietes inimesed. Nii "Tähekesest" kui ka teistest väljaannetest olin lõiganud välja veel ka igasugust toidukraami ja koduloomi ja -linde. Kodu moodustasid mees ja naine ning kodusisustuse ja muuks hädavajaliku jagasin perekondade vahel ära. Mängu mõte oli selles, et kui sul on midagi vaja, küsi teiselt perelt ja anna midagi ka vastutasuks. Hetkel, kui seda kirjeldan, tundub see nii mõttetu, aga lapsena oli see minu lemmik mäng. Veel oli mul üks mäng nuku riidekapi ja lauamängu nuppudega ning veel ka pliiatsitega.

Kui teistel olid õed ja vennad, siis mina olin õnnelik, et olin üksik laps. Tõesti, südamest õnnelik. Ma nautisin soovikorral tähelepanu ning kui soovisin omaette olla, siis mulle võimaldati ka seda. Keegi ei kiusanud, keegi ei võtnud minu asju - täiuslik elu! 

Algklassides olin ma pigem aktiivne ja seltskondlik, kuid põhikoolis see muutus. Nagu ma varem kirjutanud olen, siis väikesest koolist suurde kooli minek ei olnud lihtne ning kogu see protsess jättis oma jälje. Kuigi ma põhikooli lõpus olin taas sõiduvees ja olin valmis näiteklassi minema, siis mõni aasta hiljem varises mu enesekindlus taas kokku. Ma isegi hetkel ei tea, millest see tuleneda võis. 

Emana olen alati nautinud neid hetki kui saan kodus täiesti üksinda olla. Ma armastan oma perekonda väga, aga kui mulle pakutakse varianti üksi koju jääda, siis teen seda rõõmuga. Mäletan, kui lapsed läksid C-ga Kaitseliidu laagrisse umbes 6-7 aastat tagasi ja ma jäin üle mitme-mitme aasta NÄDALAKS üksinda koju. Päris ausalt rääkides ma avasin esimesel hommikul kell kümme vahuveini, viskasin diivanile pikali ja vaatasin Youtubeist videoid. Sellel päeval ma avastasin enda jaoks Eesti juutuuberid 😃 ning olen siiani nende lummuses. Tean, et paljud ei saa sellest fenomenist aru, aga mulle nad meeldivad. Las ma siis vaatan . 

Septembris, kui ülikooli läksin, oli mul mega raske teiste ees esineda. Ükskord, kui aines "Suhtlemis- ja koostööoskused" grupitööd tegime, panid grupikaaslased Toomas, Kristiina ja Maarika mind tanki ja saatsid mu kursuse ette meie tehtud tööst rääkima. Alguses, kui mind auditooriumi ette suruma hakati, mõtlesin, et mida helli, aga kui tahvli ette jõudsin, oli närv maas ja meeleolu oli rahulik. See oli hetk, kui esimest korda üle aastate tundsin, et suudan inimeste ees rääkida. See hetk oli suureks murdepunktiks. Nüüd võtan sõna igal seminaril. Jah, olen varem turunduse raames nn loenguid pidanud, aga see on olnud asi, milles olen kodus. Tunnis õpitu ja siis kohe selle rakendamine on aga minu jaoks väga keeruline. Mul läheb kauem aega, et aru saada. Üsna varsti läks ülikool ulaõppele ja kõik loengud ning seminarid toimusid veebis. Ühel päeval avastasin, et oleme õigekeelsuse seminaril koos kolmanda kursusega. Võite kujutada ette, milline kramp mul peale tuli, sest üks asi on oma kursus, teine aga võõrad inimesed mind vaatamas ja kuulamas. Meid jagati 3-4 liikmelistesse gruppidesse ning saadeti Zoomis privaatsetesse tubadesse. Seal me siis olime, minu kursakaaslane ja võõras mees. Istusime, kaamerad ja mikrofonid kinni, kuni see võõras mees arvas, et võiksime suhelda ja end kaamerast näidata. Tüüp oli väga sõbralik ja hea suhtleja, seega mul kadus kohe temaga see nõme pinge ära. Kuna mul on kombeks uusi tuttavaid guugeldada, siis sain teada, et too meesterahvas on tuntud teatrikriitik 😎. Sain temalt palju nõuandeid seoses motivatsioonikirja koostamisega. 

Aga jah...aastatega midagi minus muutus ja olen jõudnud lõpuks sinna punkti, kus mul on keeruline ka võõrastele inimestele helistada. Saan aru, et mõne jaoks tundub see pseudoprobleemina, aga mulle on see tõeline eneseületus. Näiteks kolmapäeval oli mul vaja ühe artikli jaoks paari inimesega telefonitsi suhelda. Et helistamise nuppu vajutada, pidin ma enne tuge saama oma sõbrannalt Kristilt. Kui sain teada, et helistan tema klassivennale/pinginaabrile, hakkas mul kohe kergem, sest tundus, et see kellele helistan, on nagu oma inimene. Kusjuures ma olin nädal varem selle inimesega juba rääkinud. Mul on lihtsalt mugavam ja stressivabam inimestega Messengeris või e-mailis suhelda. Tegelikult nii absurdne. ÕNNEKS esimene inimene ei vastanud kõnele ja seega sain talle kirjutada. Thank god! Teine, see Kristi klassivend aga vastas kõnele. Tegelikult on ta nii chill inimene, aga see algus, et üldse telefon helistamiseks kätte võtta, on minu jaoks nii raske. 

Samas ma tahaks korra elus ikkagi näitlemist ka proovida. Nüüd ju zoomis kõvasti harjutatud seda kaamera ees olemist 😆. Pealegi kaamera ees ongi mugavam olla kui võõrale helistada. 

Aga noh, mulle meeldib väljakutseid vastu võtta. Kui täpne olla, siis ei meeldi, aga võtan ikka. Alati hetkeks kahetsen, kuid kui asja tehtud saan, olen õnnelik, et teema ette võtsin. 

Täna hommikul sai valmis!



03 jaanuar 2022

Üks pauk = üks pisar

Head uut aastat!
Uue hooga uude aastasse! Selle aasta eesmärgid:
1) Loe aastas vähemalt 12 raamatut. Sama eesmärk oli mul ka eelmisel aastal. Oma viimases postituses andsin teada, et lugesin 13 raamatut, kuid mulle meenus, et üks ingliskeelne oli ka vahepeal - seega 14 raamatut. Sellel aastal loen juba kolmandat raamatut. #booknerd
2) Kustuta iga päev Facebooki mälestustest kõik peale fotode ja laste naljakate juhtumiste/ütlemiste. 
3) Uus aasta, parem mina. Minu naabrimutt (ei ole solvang, hellitus on) mõtles, et teeme väljakutse, mis kestab 52 nädalat. Väljakutse seisneb selles, et igal nädalal on mingi teema, mida peame kogu hingest püüdma täita. Näiteks sellel nädalal peame magama vähemalt 8h. Ma rämedalt feilin, sest uni ja mina ei käi kokku. Aga ma üritan ☝. 
4) Pea lähedaste sünnipäevi ERILISELT meeles. ÜRITAN sünnipäevalast üllatada, naeratama panna või teistsugusesse olukorda panna. Tahan teha päeva neile eriliseks. 
5) Osta Tartu ülikooli pusa! Mõtlesin selle tegelikult jõuludeks osta, aga läks teisiti. Mis värk mul pusaga on? Mul ei ole ÜHTEGI pusa. Miks ei ole? Sest ma ei kanna pükse 😂. AGA ma otsustasin, et võin pusa ka retuusidega kanda, seega...ma ostan selle. 
6) Osta uusi kleite! Minu sõbrannad teavad, et ma ei raiska raha. Palju riideid tähendab minu jaoks raiskamist. Aga uusi kleite on ju vaja. Mõtlesin välja sellise süsteemi, et kui ostan uue kleidi, pean loobuma vanast. Ja loobumine ei tähenda prügikasti viskamist, vaid selle müümist või ära andmist. #keskkond
7) VÄHEMALT 1 välismaareis. Tahaksin tegelikult 3 kirjutada, aga ei julge. Las jääb üks 😎. Kuigi ma arvan, et tuleb kolm. Ja arvesse lähevad vaid ööbimisega reisid. Lätis poes käimine ei loe, sest paljud pärnumaalased teevad seda. 
8) Tähista iga oma sündmust, nagu see oleks viimane asi maailmas. Olen seda koguaeg tahtnud teha, aga alati saab laiskus minust võitu. Usun, et kui selle kirja panen, siis teen ka ära.
9) Saada jõulukaarte. Juba kolm aastat olen seda tahtnud teha. Koguaeg tundub, et aega on, aga....siis ongi jõulud. Ma tõesti tahan ja üritan. Mõtlesin, et ostan juba nüüd kaardid ja jõuluteemalised margid ära. Siis enne jõule vaid kirjutamise ja postitamise vaev. Tegelikult jääbki kogu asi alati selle taha, et ma ei suuda minna marke ostma. Selleks peab R-kioskisse või postimajja minema, aga need ei jää mu teele. 
10) Tegutse hetke ajendil ehk go with the flow. See lause tuli minuga kaasa Palermost ja sellel on väga eriline tähendus minu jaoks. 
11) Osta meigitooteid! Tavaliselt piirdub minu meik jumestuskreemi, kulmupliiatsi ja ripsmetušiga, kuid olen mõelnud, et mul võiks olla mõni fancy toode ka. On tulnud selline tunne, et tahan ennast meikida. Kui mul on halb tuju, siis leian ennast alati peegli ees põhjalikku meiki tegemas. Ah, naised ja nende tujud 😂!
12) Lapsed saavad valida iga kahe nädala kohta ühe tegevuse, mida koos teeme. Ma loomulikult tegelen muidu ka nendega, aga enamasti teeme neid asju, mis mulle meeldivad. Ma veidi kardan seda väljakutset, sest mõnikord mul ei ole üldse tuju kusagile minna ja midagi teha. Samas...nii tore, kui lapsed teevad ettepaneku uisutama minna vms. Õnneks nad tahavad minuga koos olla ja see on neist nii armas. 
13) Olen rohkem koos lastega. See kattub veidi eelmisega. Mõtlen sellega pigem seda, et oleme ka õhtuti rohkem koos. Tavaliselt on nii, et lapsed on koolis ja trennides ning mina käin poes, koristan, pesen pesu, teen süüa jne. Kui lapsed koolist/trennist tulevad, siis sööme koos ja peale söömist hakkan ma tavaliselt õppima ja lapsed on niisama nutiseadmetes. Siis ma vaatan veidi televiisorit ja lähen magama. Muidugi on ka päevi, kui käime jalutamas või mängime lauamänge, aga kuna on ainult 24h ja mul on koolis palju asju teha, siis kahjuks jäävad lapsed unarusse küll. Võtangi ennast käsile ja teen ajakavas muudatusi, sest nad on nii lühikest aega väikesed inimesed. 
14) Paki kingitused ilusasti! Lastele teeme alati kingipakid. Neile ju meeldib pakke avada. Lisaks on üllatusmoment suurem. Kingikotiga näed kohe ära, mis sees on. Nüüd otsustasin, et ei kasuta üldse kingikotti, vaid pakin kõik kingitused ILUSASTI paberisse. Kindlasti on erandeid. Üheksanurka on ikka keeruline paberisse pakkida. Võib-olla tuleks siis paremad kingitused valida 😃.
15) Mine jõuluajal surnuaeda. Ohh... Surnuaiaga on nii keeruline teema. Lühidalt öeldes, ma tahan, et lapsed teaksid, kuhu nende esivanemad on maetud. Minu tunded surnuaias käimisega ei tohi siia vahele tulla. 
16) Aeg on väärtuslik. Inimene, kellega koos aega veedad, on oluline. Naudi iga hetke temaga! Kasuta oma aega õigesti. Ära rulli netis mitu tundi õõva, ära laiskle. Kasuta IGA sekundit otstarbekalt. 
17) Naudi lund! Jah, ma juba päris hästi naudin. Mõtlen pigem seda, et miks mitte minna suusareisile. Miks peab alati sooja minema nautima? Lumi ei ole minu vaenlane. Osta vastavad riided ja naudi!
18) Lisa 1SE äppi ka sel aastal iga päev üks pilt, et oleks aasta lõpus mõnus ülevaade tehtust. 
Kui eelmisel aastal oli 2 eesmärki, siis nüüd on neid ikka palju rohkem. Ma olen nüüd enesekindlam ja ma tean, et olen palju võimekam, kui siiani arvasin. 
Aga kui nüüd tulla pealkirja juurde, siis... Teate, et ma olen ka inimene? Ma ei tea, mis värk mul ilutulestikuga on, aga alati, kui on aastavahetus ja ilutulestikku lastakse, hakkavad mul pisarad voolama. Ma ei tea, miks seee minu jaoks nii ilus ja nii võimas on... Võrdlekisn seda tunned Palermo katedraalis käimisega. Nii ülev! 
Kõik halvad asjad said paberile kirjutatud ja naabrimuti juures ära põletatud. Nüüd saab minna vaid paremaks! (ütlen seda juba kolmandat aastat)
Olen tänulik, et mul on olnud nii toetavad sõbrannad ja olen tänulik oma naabrimuti eest, kes on mu elu nii mõneski mõttes muutnud. Olen tänulik kõigi ägedate inimeste eest, kellega eelmisel aastal tutvusin. Olen tänulik kümnete võimaluste eest, mis mulle eelmisel aastal osaks said. Olen tänulik lapselapse eest, kes on nii-nii kallis mulle! Ja olen tänulik, et mu lähedased on terved ja on minuga. 




3h EMOs

 Olin eile poole kaheni loengus. Vahepeal panin kaamera kinni, et pesus käia, sest pidin kohe peale loengut juubelile kiirustama. Värvisin s...