05 november 2021

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi. 

* Istusime hommikusöögilauas kui hakkas mängima ühe mu lemmik artisti Stingi lugu Englishman In New York. Ma isegi kohkusin selle peale ära. Oli nagu samasugune hetk, et olen võõrana suures linnas.
* See pikkade blondide juustega noormees, kes nukuteatris muusikat mängis, meeldis mulle artistina väga. Tema muusikas oli veidi araabialikku puudutust ja see nii lummas mind. Nägin seda meest ka hiljem ühel õhtul linnas ning tahtsin juba tere öelda, kui sain aru, et tema ju mind ei tunne. Samas Eestis on normaalne tuntuid inimesi tervitada. 
* Rääkides araabia teemadel, siis pidin endale reisil olles tunnistama, et vaatamata minu ideoloogiatele araabia sugemetega muusika siiski köidab mind. 
* Vihmas jalutamine. Mulle meeldib sooja vihma käes jalutada ja ma ei vaja selleks vihmavarju. Naudin igat piiska, mis mu peale langeb ja minu sees hakkab tööle hoopis teistsugune energia.
* Käsitsi kirjutamine. Ühel päeval, kui Palermos ringi kõndisime, märkasime, et keegi on ühe ukse vahele käsitsi kirjutatud teate jätnud. See oli nii armas hetk. Kiri oli araabiakeelne, mis tegi asja veel eriti salapäraseks. Meie, eestlased, oleksime saanud Itaalias samamoodi oma salajases keeles kirjutada.
* Eestist rääkimine. Kui meie esitlus toimus, tulid mul videot vaadates pisarad silma. Elan ise siin väikeses Eestis selle asja sees ja ei saagi aru, kui eriline ja looduslähedane kõik on. Kaugelt ja proovides läbi võõra pilgu vaadata, tundus Eesti nii maagiline, et võttis silmad märjaks küll.
* Need vanad majad. Kes mu blogi ka varem on lugenud, need teavad, et ma jumaldan vanu maju ja tahan neid koguaeg kätega katsuda ja salamisi nuusutada. Mõtlen alati, mida need seinad näinud on ja see kõik on nii ülev tunne. Loomulikult jääb mu lemmik riigiks nende vanade majade osas siiski Prantsusmaa, aga tema kannul sörgib kindlalt Itaalia. 
* Toit. Kuigi põhiline elu Itaalias kooses söömisest, siis tegelikult on mul ikkagi väga hea meel. Sain tunda uusi maitseid ja avastada uusi koosluseid. Mul on hea meel, et olen valmis kõike proovima ja sööma kui ainult kõhtu mahub. Eriti mõnus oli näha, et kui pitsat kolm päeva karbis hoiad, ei ole karbi põhja suurt õliplekki jäänud, nagu Eesti pitsadega on. Üldse oli imelik see, et sõime väga palju, eriti nisutooteid ja ma ei võtnud grammigi kaalus juurde. Kui olekisn Eestis nii palju söönud, oleksin 5kg raskem olnud. Ma ei tea, mis Itaallaste saladus on.... Joovad veini, söövad pitsat ja pastat ja on ikkagi nii peenikesed. 
* Õnnelik olemine. Õnnelikuks ei tee ainult üldine heaolu, vaid inimesed, kes sind ümbritsevad, emotsioonid, mida nad sulle edastavad. Õnnelik olemine võrdub minu jaoks mingil määral vabadusega. Mõnikord tähendab see minu jaoks ka kohustustevabasid hetki. Ma saan ennast vabaks lasta kas oma kodus või siis kohtades, kus peaaegu keegi mind ei tunne, ehk Eesti puhul, tuleb selleks kodumaalt välja sõita. Eestist väljas olles ei huvita mind teiste arvamus. Ma võin olla just selline nagu olen. Kodumaal olen eestlaste valvsate pilkude all ja pean koguaeg seljatagust kaitsma. Ma ei räägi mingitest kahtlastest tegemistest, vaid näiteks sellest, et joon suvaliste hipsterite juures õlut. Eestis oleks kohe küsimus, et kuidas ma üldse hipsterite juurde sattusin ja miks üks naine peaks õlut jooma. Itaalias ei huvitanud see kedagi. See, et kodumaal vaba olla ei saa on suhteliselt stressi tekitav, Olin Itaalias kõik need päevad väga õnnelik, sest sain olla mina ise ja seda väljaspool oma kodu. 
* Keel. Mulle meeldib eesti keel. Eriti tore on seda rääkida salakeelena välismaal olles. Tookord, kui me Itaalias arestimajas istusime, saime politseinike kehakeelest ja näol olevatest ilmetest aru, et nad mõnitasid meid. See oli esimene kord, kui naeratasin, vaatasin neile sügavalt silma ja ütlesin lõbusal toonil eesti keeles neile väga halvasti. Hiljem olen seda nippi korduvalt kasutanud. Samas mulle meeldib kuulata teiste keelte kõla ja püüda ära arvata, millest inimesed omavahel räägivad. Eks see oli ka üks põhjus, miks tahtsin lingvistikat rohkem õppida. Minu üks unistusi on see, et olen võõras keelekeskkonnas, istun tunde hommikusöögilauas ja lihtsalt kuulan inimesi, kes mu kõrvallauas istuvad ning arutlen endamisi, mida nad rääkida võiksid. Inimesed minu ümber vahetuvad, aga mina jään. Selline time-laps tunne. 
* Natukene hull. Igas inimeses on peidus veidi hullu. Minus küll võib-olla rohkem... Mõnikord on vaja see hull välja lasta, et saaks kõndida tänava äärekividel või võtta vastu otsus, et teed ületades kõnnid vaid valgetel sebra triipudel või et kõnnid linnas nii kaua otse kuni saad, siis pöörad ja kõnnid jälle otse kuni saad või et tervitad tänaval suvalisi inimesi. Kunagi oli Pärnus üks noormees, kes lambist tüdrukutele lilli kinkis. Nii sain minagi ühe. Väga meeldejääv hetk. Või näiteks lähed alasti ujuma... Eestis on see normaalne, aga välismaal  (vähemalt mõnes riigis) nõuaks see hullu poole lahti laskmist. Ja minusugune tõsine eestlane armastaks väga  tänaval tantsida...eriti vihmas. Keerutada nii, et pea hakkab ringi käima.... Märkusena ütlen, et ma ei teinud ühtegi nendest asjadest Itaalias, aga lihtsalt Itaalia tekitas minus selliseid soove ...teha neid asju. 
* Uute inimestega tutvumine. Mõni inimene tekitab sinus häid emotsioone ja teine mitte. On olemas need MINU inimesed ja siis TEISED inimesed. MINU inimese tunnen kohe ära. Mingisugune klikk käib juba esimese lausega. MINU inimene ei pea samade poliitiliste vaadetega olema, vaid peab jagama minuga samu lihtsaid elulisi väärtuseid. MINU inimene on see, kellega ei pea alati rääkima, vaid mõistame üksteist ka läbi pilkude. MINU inimene on alati minu kõrval, ükskõik kui kaugel füüsiliselt teineteisest ollakse. Neid MINU inimesi on vähe, kuid see reis täiendas seda listi. 
* Ma ei ole tegelikult mina ise. Seda on nii keeruline seletada. Ma ei olnud varem see, kes olen praegu. Eks meie kõigiga on nii, sest arenemine on ju eluspüsimiseks vajalik. Vahel ma lihtsalt igatsen seda mina, kes olin 30 aastat tagasi. Issand, kas ma olen tõesti nii vana? 😂. Siis mõtledki, et elu aina läheb ja läheb ning sa muutud koos sellega ning ei saa kunagi tagasi sellesse aega, kui olid veel MINA ISE. Elu muudab kuidagi tigedaks ja teiste suhtes sallimatuks. Nagu Itaalias ka teistele seletatud sai - eestlane koguaeg muretseb....muretseb lapsi, muretseb kodu ja auto...ainult muretseb.. Ja see arvatavasti teebki kurvaks. Arvan, et inimest mõjutab elu jooksul ka see, milliseid sõnu ta oma kõnes kasutab. Kui sõnavaras ongi koguaeg mure, halb, raske, kallis elekter, haigused, väike palk, siis ei saagi eriti õnnelik olla. Tean, et see kõik on enda teha ja ma ei mõelnud selle viimase lausega konkreetselt ennast vaid räägin üldiselt.
* Lõpetuseks. Ja et mitte nii sügava noodiga lõpetada, siis - elu on ju tegelikult ilus kui sinu ümber on ilusad inimesed. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne inimene, kuigi ma ei näita seda külge endast väljaspool kodu. Tahtsin kõik endast välja kirjutada, et saaksin seda vajadusel uuesti lugeda ja läbi nende emotsioonide seda reisi mõtetes uuesti kogeda. Võib-olla tuleks kuulata, mida kõrvalseisev inimene sulle sinu enda kohta räägib või kuidas mööduja sind vaatab, et endas ka edaspidi muutuseid teha...küll ainult paremuse poole.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...