05 november 2021

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi. 

* Istusime hommikusöögilauas kui hakkas mängima ühe mu lemmik artisti Stingi lugu Englishman In New York. Ma isegi kohkusin selle peale ära. Oli nagu samasugune hetk, et olen võõrana suures linnas.
* See pikkade blondide juustega noormees, kes nukuteatris muusikat mängis, meeldis mulle artistina väga. Tema muusikas oli veidi araabialikku puudutust ja see nii lummas mind. Nägin seda meest ka hiljem ühel õhtul linnas ning tahtsin juba tere öelda, kui sain aru, et tema ju mind ei tunne. Samas Eestis on normaalne tuntuid inimesi tervitada. 
* Rääkides araabia teemadel, siis pidin endale reisil olles tunnistama, et vaatamata minu ideoloogiatele araabia sugemetega muusika siiski köidab mind. 
* Vihmas jalutamine. Mulle meeldib sooja vihma käes jalutada ja ma ei vaja selleks vihmavarju. Naudin igat piiska, mis mu peale langeb ja minu sees hakkab tööle hoopis teistsugune energia.
* Käsitsi kirjutamine. Ühel päeval, kui Palermos ringi kõndisime, märkasime, et keegi on ühe ukse vahele käsitsi kirjutatud teate jätnud. See oli nii armas hetk. Kiri oli araabiakeelne, mis tegi asja veel eriti salapäraseks. Meie, eestlased, oleksime saanud Itaalias samamoodi oma salajases keeles kirjutada.
* Eestist rääkimine. Kui meie esitlus toimus, tulid mul videot vaadates pisarad silma. Elan ise siin väikeses Eestis selle asja sees ja ei saagi aru, kui eriline ja looduslähedane kõik on. Kaugelt ja proovides läbi võõra pilgu vaadata, tundus Eesti nii maagiline, et võttis silmad märjaks küll.
* Need vanad majad. Kes mu blogi ka varem on lugenud, need teavad, et ma jumaldan vanu maju ja tahan neid koguaeg kätega katsuda ja salamisi nuusutada. Mõtlen alati, mida need seinad näinud on ja see kõik on nii ülev tunne. Loomulikult jääb mu lemmik riigiks nende vanade majade osas siiski Prantsusmaa, aga tema kannul sörgib kindlalt Itaalia. 
* Toit. Kuigi põhiline elu Itaalias kooses söömisest, siis tegelikult on mul ikkagi väga hea meel. Sain tunda uusi maitseid ja avastada uusi koosluseid. Mul on hea meel, et olen valmis kõike proovima ja sööma kui ainult kõhtu mahub. Eriti mõnus oli näha, et kui pitsat kolm päeva karbis hoiad, ei ole karbi põhja suurt õliplekki jäänud, nagu Eesti pitsadega on. Üldse oli imelik see, et sõime väga palju, eriti nisutooteid ja ma ei võtnud grammigi kaalus juurde. Kui olekisn Eestis nii palju söönud, oleksin 5kg raskem olnud. Ma ei tea, mis Itaallaste saladus on.... Joovad veini, söövad pitsat ja pastat ja on ikkagi nii peenikesed. 
* Õnnelik olemine. Õnnelikuks ei tee ainult üldine heaolu, vaid inimesed, kes sind ümbritsevad, emotsioonid, mida nad sulle edastavad. Õnnelik olemine võrdub minu jaoks mingil määral vabadusega. Mõnikord tähendab see minu jaoks ka kohustustevabasid hetki. Ma saan ennast vabaks lasta kas oma kodus või siis kohtades, kus peaaegu keegi mind ei tunne, ehk Eesti puhul, tuleb selleks kodumaalt välja sõita. Eestist väljas olles ei huvita mind teiste arvamus. Ma võin olla just selline nagu olen. Kodumaal olen eestlaste valvsate pilkude all ja pean koguaeg seljatagust kaitsma. Ma ei räägi mingitest kahtlastest tegemistest, vaid näiteks sellest, et joon suvaliste hipsterite juures õlut. Eestis oleks kohe küsimus, et kuidas ma üldse hipsterite juurde sattusin ja miks üks naine peaks õlut jooma. Itaalias ei huvitanud see kedagi. See, et kodumaal vaba olla ei saa on suhteliselt stressi tekitav, Olin Itaalias kõik need päevad väga õnnelik, sest sain olla mina ise ja seda väljaspool oma kodu. 
* Keel. Mulle meeldib eesti keel. Eriti tore on seda rääkida salakeelena välismaal olles. Tookord, kui me Itaalias arestimajas istusime, saime politseinike kehakeelest ja näol olevatest ilmetest aru, et nad mõnitasid meid. See oli esimene kord, kui naeratasin, vaatasin neile sügavalt silma ja ütlesin lõbusal toonil eesti keeles neile väga halvasti. Hiljem olen seda nippi korduvalt kasutanud. Samas mulle meeldib kuulata teiste keelte kõla ja püüda ära arvata, millest inimesed omavahel räägivad. Eks see oli ka üks põhjus, miks tahtsin lingvistikat rohkem õppida. Minu üks unistusi on see, et olen võõras keelekeskkonnas, istun tunde hommikusöögilauas ja lihtsalt kuulan inimesi, kes mu kõrvallauas istuvad ning arutlen endamisi, mida nad rääkida võiksid. Inimesed minu ümber vahetuvad, aga mina jään. Selline time-laps tunne. 
* Natukene hull. Igas inimeses on peidus veidi hullu. Minus küll võib-olla rohkem... Mõnikord on vaja see hull välja lasta, et saaks kõndida tänava äärekividel või võtta vastu otsus, et teed ületades kõnnid vaid valgetel sebra triipudel või et kõnnid linnas nii kaua otse kuni saad, siis pöörad ja kõnnid jälle otse kuni saad või et tervitad tänaval suvalisi inimesi. Kunagi oli Pärnus üks noormees, kes lambist tüdrukutele lilli kinkis. Nii sain minagi ühe. Väga meeldejääv hetk. Või näiteks lähed alasti ujuma... Eestis on see normaalne, aga välismaal  (vähemalt mõnes riigis) nõuaks see hullu poole lahti laskmist. Ja minusugune tõsine eestlane armastaks väga  tänaval tantsida...eriti vihmas. Keerutada nii, et pea hakkab ringi käima.... Märkusena ütlen, et ma ei teinud ühtegi nendest asjadest Itaalias, aga lihtsalt Itaalia tekitas minus selliseid soove ...teha neid asju. 
* Uute inimestega tutvumine. Mõni inimene tekitab sinus häid emotsioone ja teine mitte. On olemas need MINU inimesed ja siis TEISED inimesed. MINU inimese tunnen kohe ära. Mingisugune klikk käib juba esimese lausega. MINU inimene ei pea samade poliitiliste vaadetega olema, vaid peab jagama minuga samu lihtsaid elulisi väärtuseid. MINU inimene on see, kellega ei pea alati rääkima, vaid mõistame üksteist ka läbi pilkude. MINU inimene on alati minu kõrval, ükskõik kui kaugel füüsiliselt teineteisest ollakse. Neid MINU inimesi on vähe, kuid see reis täiendas seda listi. 
* Ma ei ole tegelikult mina ise. Seda on nii keeruline seletada. Ma ei olnud varem see, kes olen praegu. Eks meie kõigiga on nii, sest arenemine on ju eluspüsimiseks vajalik. Vahel ma lihtsalt igatsen seda mina, kes olin 30 aastat tagasi. Issand, kas ma olen tõesti nii vana? 😂. Siis mõtledki, et elu aina läheb ja läheb ning sa muutud koos sellega ning ei saa kunagi tagasi sellesse aega, kui olid veel MINA ISE. Elu muudab kuidagi tigedaks ja teiste suhtes sallimatuks. Nagu Itaalias ka teistele seletatud sai - eestlane koguaeg muretseb....muretseb lapsi, muretseb kodu ja auto...ainult muretseb.. Ja see arvatavasti teebki kurvaks. Arvan, et inimest mõjutab elu jooksul ka see, milliseid sõnu ta oma kõnes kasutab. Kui sõnavaras ongi koguaeg mure, halb, raske, kallis elekter, haigused, väike palk, siis ei saagi eriti õnnelik olla. Tean, et see kõik on enda teha ja ma ei mõelnud selle viimase lausega konkreetselt ennast vaid räägin üldiselt.
* Lõpetuseks. Ja et mitte nii sügava noodiga lõpetada, siis - elu on ju tegelikult ilus kui sinu ümber on ilusad inimesed. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne inimene, kuigi ma ei näita seda külge endast väljaspool kodu. Tahtsin kõik endast välja kirjutada, et saaksin seda vajadusel uuesti lugeda ja läbi nende emotsioonide seda reisi mõtetes uuesti kogeda. Võib-olla tuleks kuulata, mida kõrvalseisev inimene sulle sinu enda kohta räägib või kuidas mööduja sind vaatab, et endas ka edaspidi muutuseid teha...küll ainult paremuse poole.




04 november 2021

Itaalia, Palermo

26.10.2021 

Nimetame seda siis tööreisiks, kuna kaudselt on see seotud minu suvise kogukondliku tööga. Ühesõnaga juhtus nii, et tööreis viis mu Palermosse. Reisile kirjutasin alla vist juba kevadel, aga kuna kõikjal oli see koroona vahelduva eduga möllamas, siis proovisin reisile mitte mõelda, sest ei tahtnud ennast ärevusse ajada ja hiljem pettuda. 

Aga lõpuks, mitu kuud hiljem oligi saabunud see hetk, kui ülehomme tuli reisile minna. Kui varem oli nii, et tuli mõte, pakkisid kohvri ja astusid lennukile, siis nüüd on nii, et kaks päeva enne täidad Läti covid....mingi asja ja Itaalia covid...mingi asja. Ja see Itaalia oma oli nagu romaani kirjutamine. Nii põhjalik 👀 ja tüütu. Ja päev enne saime check-inid tehtud. Õnneks tegeles sellega mu armas toakaaslane. Kui rääkida veel mu toakaaslasest, siis mul on juba enne reisi temast meeletult abi olnud. Ma ju varem ainult oma mehega reisinud. Või noh lennukiga olen üksi lennanud, aga mõtlen ikkagi päris reisimist, et oled mitu päeva kusagil. Mu toakaaslane, keda nimetame edaspidi Tiinaks, tegi meile mapsi, kus kõik kohad, kuhu PEAME minema, kirjas, + siis veel igasugused muud kohad, kuhu minna PLAANIME. Kahjuks on tänapäeval nii, et Ryanair lubab tasuta kaasa võtta vaid spordikoti käsipagasina (max 8kg). Kui Tartus käin kahe kotiga ja Kaitseliiduga metsas kolm päeva olen kolme kotiga, siis jah, nädal Palermos ühe kotiga tundub väljakutse. Aga ma ei taha lisapagasi eest maksta ka ja kuna lendame kahe lennukiga, ei viitsi riskida pagasi kaotamise ja muu sellisega. Päev enne hakkasin siis  asju pakkimia. Kahjuks tuli mul ka uued jalanõud osta, sest Palermos on meil nii jalgsi kõndimist kui teatrisse minemist ja mul kontsakingad liiga suured kotti panemiseks ning terve päev kontsadega lennukite ja busside vahet seigelda ka nagu isu polnud. Seega, uued, madalad kingalaadsed tooted jalga ja tossud kotti. Pakkisin kõigepealt asjad enda spordikotti ja veeeeidi jäi kitsaks. Otsustasin siis Mari koti võtta ja sinna mahtus kõik ära. Ideaalis oleksin veel ridiküli ka võtnud, aga oh well...las jääb. Muidugi ma pole kotti veel kaalunud. Hommikul, kui laadijad ja läpaka kotti panen, siis kaalun. Ja ma ei taha mõeldagi, kui kott liiga palju kaalub. Tegelikult ei saa ju spordikott nii palju kaaluda. Väiksemat sorti kott ka veel...

Aga jah, ärevus on nüüd juba sees. Hommikul 8.50 väljub Pärnust mu sõber, mu kodune buss Lux Express, millega liigume Riiga. Aga sellest kirjutan juba homme.

27.10.2021

Kell on juba 06.30. Minul esimene kohv joomisel. Ütleme nii, et suht ärev on olla. Kaalusin oma spordikoti ära. Jäi isegi alla 7kg . Käisin ka ise kaalu peal enne suurt pitsa ja pasta söömist - peaaegu 14kg maas. Kulgen vaikselt aga kindlalt. Ma vist pole varem maininud aga peale Mari sündi hakkasin paaniliselt lennukiga sõitmist kartma. Ja paanilise all mõtlen ikkagi paanikat, ärevushooge. Kui Maiken väike oli ja teisi lapsi veel polnud, siis tuiskasin palju lennukiga siia-sinna ja absoluutselt mingisugust hirmu polnud. Nüüd aga, et lennukile minna, pean teatavaid meetmeid kasutama. Sellele mõeldes tuleb vaid õnnelik olla, et lend kell kuus hommikul ei olnud, sest muidu jätaksin kaaslastele ikka väga kahtlase mulje. Oma toakaaslast ma ei põe, sest temaga koos on juba nii mõndagi räägitud ja tehtud, aga teistega olen põgusalt tuttav vaid... Tegelikult hetkel mul veel lennuhirmu ei ole. Muidugi lennuni on mitmeid tunde aega ka. Ususn, et siis, kui lennujaamas lennukit näen, läheb ärevaks. Kõigepealt tuleb aga 08.50 Lux Expressile jõuda. Mul on nii hea meel, et Lux Express olemas on. Ei kujutaks mõne muu bussiga sõitu ettegi. NB! Meie instituut jäi ulaõppele ja sellega seoses vähemalt novembri keskpaigani ei näe ma oma kursakaaslaseid laivis. Samuti jäävad ära mu sõidud Luxiga ja ma ei saa ühikas olla ega nn Tartus puhkamas käia. Tegelikult ikka päris kurb. Aga olgu, täna hoopis teised jutud. Ahjaaa...eile õhtul lapsed musitasid mind mitu tundi. Ma juba pmst magasin, kui nad ikka veel üle musitama tulid. Nii armsad...

Itaalias olen ma varem mingi...kümme korda ikka käinud. Mälestused ei ole just kõige paremad. Esimesena meenub see, kui mingisugusesse kodurestorani sööma läksime. Pitsat ja pastat ei tahtnud süüa ja järgmine tuttav sõna oli rostbiif. Kui toit lauda toodi, siis lihatükil pmst süda veel tuksus - nii toores oli. Kõrvale pakuti külma kartulit. Pidime mehega Mr Beani kombel toidu lillevaasi peitma. Õudne kogemus 😁. Aga see ei ole veel kõik. Olen ka Lõuna-Itaalias arestimajas olnud. Pikk jutt lühidalt kokku võttes on see, et Itaalia politsei pressis meilt raha välja. See oli muidugi üle kümne aasta tagasi. Meid sunniti jalgsi 30-35 kraadise kuumaga pangaautomaati jalutama mööda maanteed. Ja see ei olnud 600 meetrit. Politseinikud ise sõitsid autoga meie järel. Selline filmilik tunne oli, ometi kõik juhtus päriselt. Aga ka see ei ole veel kõik. Ükskord sõime taas mingis kodurestoranis, kus kassid ja koerad jooksid laudadel, seintel olid ämblikuvõrgud jne... Ometi jäime ellu ja ei saanud toidumürgitust.  Aga ka see ei ole veel kõik. Ükskord tuli ette ka selline olukord, kus pidime kahe rekka vahele duši ehitama, et end pesta saaks. Aga muidu olen ma suhteliselt normaalne inimene ja minuga saab reisil kindlasti tore olema 😃.

Kell on seitse ja lastel hakkas äratus tööle. Ju neil oli plaanis mulle veel musi teha, aga tundub, et magavad edasi. Nii armas, et neil see mõte oli. Olen seda meelt, et vaheajal tuleb magada, seega las magavad ja kallistame kui tagasi olen. PS! Nad jäid vanaisa hoolde, mitte kusagile ripakile. Igaksjuhuks märgin ära. 

Aga ma siis nüüd teen näo pähe ja liigun bussi peale!

Hiljem (loe: väga palju hiljem): 

Minu algne plaan oli kirjutada igal õhtul lõppenud päeva kohta mingisugune kokkuvõte, siis see päris nii ei läinud. Täna, kui ma seda blogi edasi kirjutama hakkan on 03.11 hommik ehk ma jõudsin eile õhtul koju. 

Aga tagasi algusesse...

Meil oli mõnus sõit Riiga vaatamata sellele, et mul läks millegipärast bussis süda pahaks... Pakun, et see oli ärevusest eelseisva lennureisi ees. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ma peale viimaste laste sündi hakkasin paaniliselt lendamist kartma ja päris selge peaga pole nõus lennukisse istuma ega isegi selle poole vaatama. Sõitsime bussiga Riia bussijaama ja sealt viis meid transfeer edasi lennujaama. Teel lennujaama sain kõne ühelt healt tuttavalt: "Tsau, mis sa reedel teed?" Mina: "Tsau! Kõnnin Palermo palmide vahel." 😀 Kahjuks ei saanud ma talle abikätt seekord ulatada, aga tore, et ta mulle niimoodi just sellel hetkel helistas. Jõudsime lennujaama ning loomulikult oli esimene ülesanne leida toit ja minul kindlasti ka mingi alkohoolne jook. Tellisin endale pudru. Seda pakuti nunnus suuremas kohvitassis ja nägigi suhteliselt latte moodi välja. Maitse oli muidugi suurepärane, sest puder on niigi minu kõige lemmikum hommikusöök. Pudru kõrvale sain ka siidri, millel oli selline maitse nagu keegi oleks siidris peekonit leotanud. Ok, see võib-olla mingisugune peenem asi, millest minusugune maakas ei peagi aru saama 😁. Kindlasti tuli lennujaamas ka meie eestlaste gängi grupipilt teha, sest läbi fotode on nii tore hetki meenutada. Lennukisse pääsesime päris lihtsalt, sest mingisuguseid koroonapasse ega asju ei küsitud. Isegi dokumenti ei küsitud. Luges vaid pardakaardi olemasolu. See tundus väga kummaline. Lennukis tuli veel paar pildikest teha, et ikka instagrami storisid oleks panna. Lennukis selgus, et mul tegelikult ei ole üldse lennuhirmu. Kuna ma selles siidri tõttu väga kindel olla ei saanud, siis otsustasin, et Roomast Palermosse sõites ma midagi ei tarvita. Igaksjuhuks olime kahe lennu vahele pikema aja võtnud, sest iial ei tea, milline lend hilineb või mis võib juhtuda. Kõik sujus suurepäraselt ja kokkuvõttes lihtsalt tegime pissipeatuse, toitusime ning ootasime südame põksudes uut lendu. Roomast Palermosse oli umbes tunnine lend ja ei juhtunud mul sellelgi lennul midagi. Sain aknast välja vaadata ja ei läinud seest õõnsaks. Mainin ka ära, et esimene lend oli airBaltic lennukiga ja teine Ryanair. AirBaltic on nagu Lux Express ja Ryanair MK. Reisid. Pealegi jäi Ryanairi lennuk hiljaks vms, sest lennukile saime plaanitust umbes tund hiljem. Jõudsime vist 23.30 paiku Palermo lennujaama, kust tuli minna bussi peale, et kesklinna sõita. Kuna esimene busss täitus kiiresti, siis läksime järgmisega. Seal neid busse sõidab iga natukese aja tagant, seega polnud probleemi. Pilet oli umbes 6 eurot ja sõit kestis 40 minutit. Palermos ootas teisi eestlaseid nende majutuse omanik, kes nad käekõrval majutusse viis. Meie aga hakkasime ise orienteeruma (mis meil juhuslikult väga hästi välja tuli). Majutusse jõudsime mõni aeg peale südaööd. Helistasime majutuse perenaisele, et oleme kohal. Perenaise inglise keel oli väga halb, aga saime kõik protseduurid tehtud. Tegi meile oma telefonis "power pointi" slaidshow ehk siis oli jutu google translatega ära tõlkinud ja näitas kuvatõmmistena neid pilte meile. Seal oli siis info, mida lahkudes võtmega teha, kus midagi korteris asub jms. Päris veider, aga samas mis seal ikka. Korter oli ühetoaline, kuigi me olime pildilt aru saanud, et on kaks tuba. Korter oli ka ühe voodiga, seega tuli mul esimest korda täiskasvanuna naisterahvaga voodit jagada. See muidugi ei olnud mingisugune probleem. Internetti saime nii, et tuli ühe võtmega elektrikapist nett sisse keerata. Eelviimasel päeval saime aru, et sellega ei läinud ainult nett tööle vaid kogu ruuteriga samas seinas asuv elekter. On ikka süsteemid 😂. Meil oli lihtne köögike, millest me kasutasime vaid külmikut ja kraanikaussi, sest meil polnud vajadust süüa teha. Oli ka kaks rõdu. Noh teate ju küll neid romantilisi metallist äärtega rõdukesi. Esimene oli selline, et teed rõduaknad lahti ja kohe ongi piire ees. Tundus, et inimesed on seal varem suitsetanud, sest kõikjal oli tuhka näha. Teine rõdu oli siis selline, kuhu mahub pesurest või saavad kaks inimest seista ja vaadet nautida. Meie rõdult avanes vaade pisikesele vahetänavale. Vastasmaja oli nii lähedal, et kui mina oleksin rõdult käe ulatanud ja vastasmaja rõdult oleks mulle käsi vastu ulatatud, oleksime käest kinni saanud võtta. Mõtlesime ise olukorrale kui on tulekahju. Esiteks nii kitsale tänavale tuletõrjeauto ei mahuks ja majad ju nii lähedal teineteisele. Veidi kõhedust tekitav mõte. Meil oli toas ka lahtikäiv diivan, aga sellele polnud voodipesusid antud, seega see magamisase langes kohe välja. Pigem oli seal hea niisama asju hoida. Tavaliselt istusime söögilaua taga kui arvutis midagi tegema pidime. Toas oli ka üks suur kapike, kuhu tahtsin asjad panna, aga uksi avades selgus, et see oli nn koristuskapp 😄. Kasutasime siis selle kapi küljes olevaid pisikesi riiuleid oma asjade hoiustamiseks. Üks kapp oli veel, kuhu sai asjad rippuma panna. Seal siis hoidsime jopesid, kardigane jms. Kapi all oli kaks pikka sahtlit, millest ühte minu toakaaslane Tiina oma riided ladus. Üks sahtel oli mulle mõeldud, aga mul ei läinud seda vaja, sest mugavam oli kotist asju võtta. Kuna me mustad riided saime kohe ka ära pesta ja neid pesukuivatusrestil hoida, siis ütleme nii, et riided käisid koguaeg ringiratast. Ja ega käsipagasiga ju palju kraami kaasa ei vea ka. Vannituba oli meil päris suur. Sinna mahtus vann, bidee, wc-pott, kapp ja suur kraanikauss. Lisaks oleksid kõik meiega reisinud eestlased ka veel sinna mahtunud. Koguaeg jääb mulje nagu oleks 30 eestlast reisil olnud. Tegelikult oli meid neli, seega KÕIK eestlased tähendab koos minu ja Tiinaga nelja inimest. Teistel eestlastel oli olnud nii väike tualett, et potil istudes oli nina vastu ust. Hiljem selgus, et kõigil teistel käidi iga päev ka tube koristamas, aga meie korteris sellist luksust polnud. Tolmuimejat ka polnud, seega olin loov ja kasutasin juuksekarvade keskpõrandalt ära ajamiseks fööni. No mis sa hädaga ikka teed. Pistikupesasid oli ka suht vähe, aga saime hakkama. Üks pistikupesa asus näiteks kapi ja külmkapi vahel ja meie laadijad sinna ei mahtunud. Itaalia loogika 👀. 

Panime asjad korterisse ning otsustasime sööma minna, kuigi oli öö. Kuna meie korter asus Palermo kesklinnas, siis olid ilmselgelt kõik asjad käe-jala juures. Nii leidsimegi pitsakoha põhimõtteliselt oma maja tagant. Uurisime teenindajalt, et kas pitsa on väga suur. Saime vastuseks, et see on paras ühele inimesele söömiseks. Ma ei mäleta, mis pitsa Tiina võttis aga mina võtsin kõige tavalisema 4 eurot maksva pitsa tomatipasta ja juustuga. Kui pitsad lauda toodi, olid need ikka nii suured, et saime veel ka kahel järgneval päeval neid süüa. Kõrvale jõime mõnusat kohalikku veini ja nautisime sooja Itaalia ööd. 

Kõik meie hommikud algasid Massimo teatri esisel väljakul 9.30. Esimene hommik algas kohaliku turu külastamisega. Väga palju värsket oli müügil. Eriti paelusid värskelt pressitud mahlad. Hiljem vaatasime erinevaid ajaloolisi hooneid. Kirikud on ikka mega ilusad ja luksuslikud. Ühe kiriku uksel kohtasime munka, kes näppis mobiiltelefoni. Väga kummaline vaatepilt. Ma neid vaatamisväärsuseid täpsemalt üles loetlema ei hakka. Kellel huvi, saab neid vaadata minu isikliku Instagrami lehelt (@imbireivali) esiletõstetud postituste alt. Esimesest lõunast alates hakati meid täiega nuumama. No kohutavad kogused toitu. Mõtlesin, et suren lihtsalt söömise kätte ära. Seal väga pirtsutada ka ei saa, sest Itaallased ju kohe solvuvad. Peale lõunasööki oli vaba aeg, mida me Tiinaga kasutasime geopeituse mängimiseks ja linna avastamiseks. Õhtul oli taas söömine ning peale seda läksime nukuteatrisse. Itaalias on imelik see, et täiskasvanud inimestele tehakse nukuteatrit. Päris käpiknukkudega. Saal oli rahvast täis ja inimesed olid nii vaimustuses. Pikkade blondide kiharatega tüüp laulis vahepeal ning täitis etendust kitarrimuusikaga. Selline väga kummaline emotsioon oli peale etendust. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. 

Kõik järgnevad hommikud algasid crossainti ja kohviga. Koht, kus hommikust sõime asus Massimo teatri ees, ehk meie vaade oli teatriesisele platsile. Vaatsime, kuidas Itaallased seal oma koertel hädasid lasevad teha. Mõni koristas junni ära ja mõni mitte. Ma ei tea, miks nad loomadega rohealadel ei käi... Üldse oli tänavatel väga palju junne. Osad tundusid isegi inimesed omad olevat. Päevane ekskursioon viis meid arheoloogiamuuseumisse. Kõik oli tore ja ilus, aga asju räägiti liiga süvitsi ja see väsitas suht ära. Lisaks oli veel ju ka see, et muuseumitöötaja rääkis ise itaalia keeles ja siis see jutt tõlgiti meile inglise keelde ümber. Kulus päris palju aega. Reedel tuli mul ka veel ühes ülikooli seminaril osaleda, seega saime paar tundi arvutites veeta. Mina õppisin ja Tiina tegi tööd. Lõuna ajal loomulikult saime tohutus koguses süüa. Ikka nii, et hiljem ägisesime. Peale söömist tehti meile linnas veel üks giidituur. Käisin esimest korda elus katedraalis ja see oli väga vägev kogemus. Külmavärinad tulid lausa peale.  Ilm oli küll vihmane, kuid õnneks oli mul jope seljas. Õhtul otsustasime Tiinaga iseseisvalt veel No Mafia muuseumit külastada. Seal olid pildid Sitsiilia mafiapealikest, nende peredest. Piltidel oli palju nuttu, kuulihaavu, välja lastud soolikaid jne. Võigas, aga põnev. Jälle oli palju samme tehtud ning tuli taaskord söögilauda istuda. Ikka kolm rikkalikku käiku. Õhtul läksime nukuetendusele Dante "Jumalik komöödia". See oli jälle veider, aga samas ka üllatavalt huvitav. Filmilinal lava sügavuses jooksis tummfilm, mille peategelasteks olid marjonettnukud. Vasakul lava ääres seisid kaks meest seljaga rahva poole ning näoga ekraani suunas. Nemad lugesid filmile teksti peale. Paremal lava ääres oli küljega meie poole orkester, mis siis mängis filmi jaoks erinevaid muusikapalasid, meloodiaid. Väga veider igatahes. Ma ei usu ka, et mu silmad sellist asja veel näevad. Publik istus kolmestes laudades ja igal laual oli lambike. Selline hästi õdus õhkkond. Peale filmi tegid kreeklased ettepaneku välja minna. Muidugi läksime, sest saab ju õppida tundma neid inimesi, kellega koos nädala Itaalias veedad. Istusime väljas, tegime 1-2 kokteili ja läksimegi magama. 

Järgmisel päeval tutvustasid kõik riigid antud projektiga seotud tegemisi. Kui teistel olid sellised powerpoint asjad ja pikad venivad jutud, siis meil oli vastukaaluks pakkuda hoopis kuldvillaku mäng. See tekitas kõvasti elevust ja naeru. Küsimused olid eestlaste ja nende veidrate kommete kohta. Selle kohtumise lõpuks olid kõik aru saanud, et eestlased käivad palju metsas, joovad rabavett, ujuvad talvel jääaugus jne. Suhteliselt veidrad tegelased need eestlased. Enne lahkumist pakuti veel süüa ka. Sellel hetkel ma juba tundsin, et mulle hakkab söömisest piir ette tulema. Peale toitumist käisime Zisa lossis ja veel mõnes kohas ning kuulasime põnevaid lugusid. Õhtuse vaba aja kasutasime Tiinaga taas linna avastamiseks ära. Jõime katedraali ees kõigi pühakute silme all patuselt klaasi veini, mängisime geopeitust, vaatasime kauneid hooneid, nautisime sooja ilma. Teel korterisse nägime ühel tänaval politseinike ja nende autosid. Inimesed olid kogunenud tee äärde kedagi ootama. Mõtlesime, et ju on mõni kuulus inimene tulemas. Jäime ka seisma, et pilte saaks teha. Mõne aja pärast selgus, et tegu oli hoopis valitsusvastase meeleavaldusega, kus oli palju vikerkaarelippe ja muud sellist. Igaksjuhuks lasime varvast, sest ei viitsi väga meeleavaldustel kaadrisse jääda ja iial ei tea, mis seal juhtuda võib. Kuna me elasime kesklinnas, siis kogu see meeleavaldajate seltskond kõndis meile järele. Massimo teatri sambad olid sellel õhtul vikerkaarevärvides ja terve plats ning tänav oli rahvast täis. Nii palju kui silm ulatus, olid ainult inimesed. Mõni hetk hiljem oli taas kolmekäiguline õhtusöök ning esimest korda pakuti liha ja kartulit. Õhtul jäime veidi pikemaks söögikohta. Rääkisime veel kreeklastele imelikest eestlastest ja kuidagi läks jutt keele peale. Noh, et on sõnu, mida saad lugeda mõlematpidi ja tähendus jääb samaks. Siis nad õpetasid meile ka ühe sellise kreekakeelse sõna. Mingi väga diip tähendus oli sellel, aga ma enam ei mäleta, mis see oli 👀. Mingi aja pärast otsustasime veel kusagile kokteilitama minna. Kuna üks kreeklane tahtis siiski tervislikel põhjustel kokteilid vahele jätta ning oma korterisse tuttu minna, siis saatsime ta sinna ära. Ühtlasi avanes võimalus nende korterisse piiluda. Neil oli kaks tuba, uhke vannituba ja keegi salapärane Antonélla, kes igal hommikul nende eluruumid korda teeb. Rõdu oli suur ja ilus, vaatega tiheda liiklusega tänavale. Lift seal majas oli nagu filmis - kõigepealt teed rauduksed lahti ja siis saad alles kollasesse lifti astuda. Ahjaa põhiline oli ju see, et meil Tiinaga polnud tekki. Oli voodilina, siis lina, mis teki alla käib ja päevatekk. Ja meid oli kaks. Me magasime nii, et minul oli päevatekk peal ja Tiinal lina. Saime suure palumise peale ühe paksema teki ka, mille ühte otsa oli keegi vihaselt närinud. Pakuti ka ühte kardinat peale võtmiseks... Aga jah...  kreeklastel olid päris tekid ja puha. Esimesed dringid tegime meie akna all ühe tüübi juures, kes meid koguaeg enda juurde kõrtsi meelitas. Me koguaeg ütlesime ära aga siis mõtlesime, et teeme tal ka tuju heaks ja hüppasime ruttu läbi. Edasi viis meid tee ühte ägedasse kokteilibaari, mis oli Sitsiilia vaibiga. Kelneritel olid seljas valged triiksärgid ning jalas mustade traksidega püksid. Kokteilid visati showd tehes klaasidesse. Pisem mees pidi alatasa redeliga ülemisele riiulile ronima, et sealt jooke tuua ja suurem mees siis hoidis redelit kinni. Meie istusime sisehoovis. Kuna vihma ei sadanud saime päris lageda taeva all olla. Valisime vaikse nurgakese, kus oli hea juttu rääkida ning inimesi vaadata. Väljas oli ka nn fotosein, kus sai "Kiss me" sildi all pilti teha. Samas nii veider aga samas nii romantiline. Päris palju noori kasutas seda võimalust.

Uuel päeval ootasid ees uued ekskursioonid ja uued toidud. Päev oli alguses ilus ja päikseline ning ma ei võtnud jopet kaasa. Siis aga hakkas vihma sadama. Veidi vettisime seal vihma käes kuni üks kreeklastest arvas, et on härrasmees ja kutsub mu oma vihmavarju alla. Nii me siis tuuritasime edasi, sest meie giid Antonio oli nii äge mees, et keegi ei tahtnud tema tuuridest ilma jääda. Alati rääkis põnevalt ja vaid olulisi asju. Kõndides ühest sihtkohast teise filmisime prügihunnikuid ja räpaseid tänavaid. Vahepeal sattusime kusagile agulisse ka. Õudne. Kui õhtul jälle kokteilitama läksime (ma muidu ei ole selline, aga no puhkus ja Itaalia), siis juhtus nii, et Tiina läks juba magama aga mina jäin veel umbes tunniks välja oma kokteili lõpuni jooma ja jutustama. Õhtul korteri juurde minnes oli Tiina magama jäänud, telefon oli hääletu ja ma ei pääsenud tuppa kuna võti oli tema käes. Mul oli kaks varianti, millest kumbki polnud hea. Esimene oli see, et magan Massimo teatri ees pingil ja teine, et magan kreeka meestega ühes korteris. Kuna kumbki variant kohe üldse ei sobinud, siis mõtlesime, kuidas Tiinaga ühendust saab. Järsku mulle meenus, et all on ju uksekell. Õnneks see oli piisavalt kõva heliga ja pääsesin ikka tuppa 😂. 

Järgmisel päeval peale vihma olid paljud köhased ja tatised. Minul ei olnud arvatavasti tänu päästvale  vihmavarjule midagi viga. Viimasel täispikal päeval saime teha vaid neid asju, mida ise tahame. Et mitte rituaali rikkuda, saime ikkagi  hommikul Massimo teatri ees kokku. Küll pool tundi hiljem, sest vaba päev, aga ikkagi. Rumeenia tüdrukud otsustasid oma teed minna, teised kaks eestlast olid juba hommikul läinud bussiga teise linna. Kreeklased läksid peredele ja kallimatele kingitusi ostma ja meie Tiinaga läksime teise suunda seda sama tegema. Kui kingid olid ostetud, sõime lõunat. Selleks ajaks oli söömisega juba nii, et ma ei suutnud üle kolme suutäie süüa. Toidu kooma koguaeg. Peale söömist läksime Tiinaga hop-on bussiga linnatuurile. Nägime veel paari kohta, mida näinud ei olnud ning imetlesime bussi teiselt korruselt linnatulesid. Imeline! Viimane õhtusöök Palermos oli pidulik. Jagati kingitusi ja öeldi tänusõnu. Esimest korda avaldasid ka Rumeenia naised soovi meie kõigiga välja tulla. Muidugi viisime nad oma igaõhtusesse lemmik kohta, kus see Sitsiilia vaib oli. Neile see koht aga ei meeldinud, sest nemad tahtsid tantsida. Meie tahtsime aga vaiksemas kohas olla, et juttu saaks rääkida. Jalutasime siis ikkagi edasi, et PAREM koht leida. Järgmine koht neile ka ei sobinud. Siis kreeklased nägid, et hakkan närvi minema ja kõigi huvides viis üks kreeklane mind suurema tiiruga sinna sitsiilia vaibiga baari tagasi, lastes samal ajal teisel kreeklasel rumeenlannadele selgitustööd teha ja neile juba koksid ette anda. Asi on lihtsalt selles, et nad naeravad nii meeletult kõvasti ja mul lihtsalt käib see läbi aju ja ma lähen nii endast välja. Saan aru küll, et pseudoprobleem, aga mulle käib see nii närvidele. Võib-olla seda lugedes ei tundu asi nii hull, aga tegelikult on. Igatahes seda suuremat tiiru tehes märkasime päris sellist kohta, kus tantsida saab...tuled ja viled ja muusika. Tegin video, et rumeenlannad saaksid avaldada arvamust, kas tahavad siis ise sinna minna jne.. Aga nad ei tahtnud. Kui mõned minutid teistest hiljem ka ise kokteilibaari jõudsin, olid rumeenlannad nagu võluväel väga vaikseks jäänud ja nautisid kokteile ja atmosfääri. Nii uskumatu. Aga ikkagi nad istusid omaette ja ei näidanud üles huvi meiega suhelda. Mul isiklikult polnud vahet ka, sest kõik inimesed ei klapigi omavahel. No eestlased olid alati igal hommikul õiges kohas ja alati kõndisid giidi järel, mitte ei veninud mitusada meetrit taga pool. Meil on teine kultuur. Me oleme teistsugused. Neil oli rohkem itaallaste suhtumine, et alati võib venida ja aega on. Ja siinkohal peangi ütlema, et eestlased ei ole üldse maailma kõige aeglasemad tegelased, vaid seda on hoopis itaallased. Kui 21.00 algab etendus, siis on ok, kui inimesed saavad alles 22.00 ustest sisse jne... Uskumatu. Neil on nii palju aega ja tänu sellele kindlasti ka vähem stressi. 

Viimane päev lõppes isegi veidi kurvalt, sest Palermo oli nii ilus ja läks nii hinge. Kõik need inimesed ja see naljakate puudustega korter ja need rõdud ja soojad ööd... isegi see tohutu söömine.... kogu komplekt oli koos nii täiuslik. Õppisin sellelt reisilt väga palju nii elu enda kui lihtsalt inimsuhete kohta. Sain kaasa mõtteid selle kohta, et võiksin rohkem naeratada, sest kipun enamasti väga tõsise näoga olema. Seda on mulle ka varem öeldud. Ma püüan küll, aga olen ju kõigest üks kivist südamega eestlane. Oli väga meelisoojendav, et elasin Tiinaga nii väikesel pinnal kõik need päevad ilma ühegi ebakõlata koos. Põhiline on see, et tunneme teineteist alles kevadest saadik. Selle aja sees oleme koos olnud mõned üksikud korrad. Isegi mitte 10x. Seega tulime superhästi toime. 

Veel sain teada, et peaksin olema rohkem tolereerivam. Pean silmas neid rumeenlannasid. No mis siis kui naeravad? Neile ka äkki ei meeldi, et ma koguaeg kõik toidud enne sööma hakkamist üles pidin pildistama. Rohkem sallivust, Imbi, rohkem sallivust! Ja siis ikka need minu kuulsad eelarvamused, millest ei saa ma üle ega ümber. Lihtsalt võtan inimese suhtes mingisuguse hoiaku ja nii on. Peaksin ka  ennast rohkem armastama (siiani arvasin, et teengi seda) ja ennast rohkem vabaks laskma. Olen koguaeg väga kammitsetud ja juurdlev inimene, aga vahel võiks asju teha emotisoonilt. Ma tõesti püüan nüüd niimoodi elada, et kui tuleb tahtmine end lõdvaks lasta, ei taba ma ennast mõttelt, et äkki olen liiga vana vms... Lõdvaks laskmine ei tähenda siis laaberdamist ja liiderdamist vaid lihtsalt, et kui mul tekib näiteks tunne midagi veidi hullumeelsemat teha, ei pea ma alati mõtlema, et mul on lapsed ja ma olen vanaema...  

Viimasel õhtul läkisn enda kohta normaalsel ajal magama, kuigi olin valmis ka selleks, et lähen kokteilibaarist otse bussi peale. Lihtsalt ma päriselt ka ei tahtnud ühtegi sekundit niisama ära raisata. Saan öelda, et võtsin sellelt reisilt nii maksimumi kui sai ja mul on selle üle tohutult hea meel. Hommikul kell 6 oli äratus, et 6.40 bussi peale jõuda. Kuigi jätsin pmst kõik vedelikud korterisse maha ja ostsin pisikesed kingitused lastele ja lapselapsele, läks kott ikkgai vaevaga kinni. Ilma kohvita tormasime lihtsalt bussi peale. Lennujaamas loomulikult hakkas vastupidiselt Itaaliasse saabumisega suurem kontroll. Kõikvõimalike passe/dokumente küsiti ja ma piiksusin 3x turvaväravas kuni mind lõpuks läbi kobati. Lennukisse läksin ilma igasuguste abivahenditeta ja polnud absoluutselt mingit hirmu. Meil oli väga lahe piloot, kes jutustas üsna palju. Enne Riias maandumist sattusime turbulentsi ja piloot hoiatas kõiki ette ning palus rahu säilitada. Samas paigutati inimesi ja pagasit ümber. Ütleme nii, et veeeeidi võttis seest õõnsaks. Samas meie taga istus ka kas mingi piloot või keegi, seega tšekkisin vahepeal teda ja kuna ta oli väga rahulik, siis ma ka ei muretsenud. Ja nagu mainisin, siis piloodi jutt ja hääl kõlasid väga rahustavalt. Olime valmis suuremaks raputamiseks, aga tegelikult laabus kõik väga lihtsalt. Veidi kõigutas ja oligi kõik. Tõesti, suur kummardus sellele piloodile, kes lennuki nii hästi maandas (??) ja minus uut lennuhirmu ei tekitanud. Riia lennujaamas aga ootas meid narkokoer, kes nii mõnusalt meid nuuskis. Õnneks seal mingeid sekeldusi ette ei tulnud. Aga ma ei oleks samas midagi imestanud. Riia ise oli selline vaikne ja rahulik ning lennujaam oleks justkui välja surnud. Kuna bussini oli aega veel paar tundi, otsustasime lennujaamas kohvi juua. Meie Tiinaga võtsime meedium suuruses latte, T võttis tee ja G võttis suure kohvi. Kui need kätte saime, ajas see kõik südamest naerma. See suur kohv oli nagu pudrupotti serveeritud. Nii suur tass! Itaalias ju kohvitassid nii pisikesed ja siis tundus kontrast veel eriti suur. Koju sõitsime Ecolines bussiga, mis ei jäänudki minu üllatuseks eriti Lux Expressile alla. Miinuseks oli põhiliselt just see, et kohvi sellel reisil ajutiselt ei pakutud.

Palermos oli lõbus, aga kodus laste juures on ka ikka väga mõnus olla.

Palju ilusaid mälestusi. Aitäh selle võimaluse eest! 💗

Aga siis väike kokkuvõte:

6,5 päeva Palermos

kõndisin 113 799 sammu

läbisin jalgsi 78,4km

magasin kokku 28h ja 54 min

toitu,  eriti nisu ajasin sisse hullumeelsetes kogustes

kehakaal jäi samaks 👀

ühest heast tuttavast sai sõber, lisandus üks uus hea sõber ning kolm väga head tuttavat

tegime oma kodumaale superhead reklaami

sain aru, et kardan lennukiga lennata vaid abikaasaga koos olles

nägime Palermos ära kõik populaarsemad vaatamisväärsused

leidsime mitu geopeituse aaret

tundisn ennast seal olles 10 aastat nooremana

Itaalias juukseid pestes tuli igakord juustelt värvi maha ja seda ei juhtunud ainult minuga





Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...