19 oktoober 2021

Tartu vaim sai mu kätte

 Kui sain teada, et  ma Tallinna Ülikooli soovitud erialale sisse ei saanud ja tuli võtta vastu otsus minna Tartusse õppima, olin ikka pisarates. Kogu see niiskete villaste kampsunite lõhn, veidrad inimesed, merd ei ole.....  Kuidas ma seal küll hakkama saan, mõtlesin ma. Samas õppida tahtsin ja tundes ennast, siis aasta pausi oleks minult igasuguse õpihimu ära võtnud. + muidugi C sundis mind ülikooli minema 😀. Tegelikult imestan ise ka, et seda ütlen, aga mulle nii väga meeldib õppida! Kõige hirmsam asi on aga see, et nagu ikka, pean oma sõnu sööma. Olen koolis käinud 1,5 kuud, ehk 4 nädalavahetust ehk umbes 9 päeva. Pean ütlema, et ma jumaldan Tartut! Mu südame on võitnud Toomemägi, kuhu vahel tuleb ronida 2x päevas. Mu jalalihased on alati mega valusad 😀. Ma ei tea muidugi, mis talvel saab, sest sellisest mäest ma libedaga väga üles ei roni. Pean mingisugused naelad omale alla panema 😄. Mulle meeldib Toomemägi oma sügiseses kuues. Need kollased lehed ja see vaade linnale... Tõesti nii ilus! Merest pole ma reaalselt puudust tundnud. Ega hetkel ju ei uju ka... Majutusega on mul ALATI väga vedanud. Edaspidi olengi arvatavasti ühikas, sest see on minu jaoks nii täiuslik, Hind on normaalne, tuba on soe, kõik on puhas ja mugav. Eriti oluline on see, et kool on lähedal. Algul arvasin, et on kaugel, aga nüüd tundub ikka väga lähedal. Kui reedel kursakaaslastega välja läksime, siis olin mõne minutiga kohtumispaigas, Muidugi oli ärevus ka sees, sest ikkagi kursakaaslastega lähemalt tutvumine ja näen Tartu ööelu. Üks asi on, kui oled inimesega loengus, teine kui suhtled chatis ja kolmas on see päris inimene. Mulle endale tundub, et mind on küll mitu. Loengutes ma eriti sõna ei võta. Pigem kirjutan konspekti ja kuulan. Chatis olen jutukas ja enda arust ka vaimukas 👀, aga ei tea ju, kuidas teistele tundub. Laivis olen pigem liiga....lõbus ja üle võlli 😂. Ma tõesti ei saa midagi teha, et mulle meeldib, kui on lõbus. Seda tõsist elu on meie ümber niigi palju. Minuga on ju veel see lugu ka, et mulle meeldib väga üksinda olla. Tartus olemise õhtud ongi see aeg minu elus. Panen laualambi põlema, vaatan arvutist uudiseid jms, võtan klaasikese veini ja naudin olemist. Kohtumine kursakaaslastega oli juba varem jutuks tulnud, kuid kuna reedel eriti huvilisi ei olnud, siis läksin ühikasse, panin koduriided selga, valasin klaasi veini ja mõtlesin ristsõna lahendama hakata. Järsku kirjutas mulle kursaõde, et ou, läheme siis välja või ei. Ma veidi puiklesin vastu, sest kes ikka viitisb end jälle korralikult riidesse panna ja vihmaga välja minna. Samas ma tegelikult olen inimene, kes ei taha kunagi pidur olla, seega tuli minna. Kui ma juba riidesse saan, on täiega mineku tuju. Tahaks ju kursakaaslaseid teise nurga alt näha ja Tartut rohkem tundma õppida. Kuna meil see kokkusaamise jutt oli läbi käinud, võtsin vähe pidulikuma välimusega kleidi kaasa. Tegin karupatsid pähe, tõmbasin saapad jalga ja läinud ma olingi. Ärevus oli sees, sest ikkagi noorte inimestega välja minek 😁. Kuna ma Tartust rohkem ei tea kui kool ja raekoja plats, siis otsustasime raekaoja platsil kohtuda. Kooli juures kohtumine oleks olnud liiga.....nerdy. Vihma sadas, linnatuled helkisid....nii ilus oli kõik. Ootasin purskaevu juures teisi. Tüdrukud jõudsid kohe kohale, aga poisid lasid end vihma käes oodata. Vot siis, kuhu maailm jõudnud on 😂. Otsustasime kõigepealt kokteilibaari minna. Isegi see oli kõrgel ja pidin JÄLLE treppidest kõndima. Tegime viiekesi kaks tiiru shotte, pildistasime, naersime pisarateni ning liikusime uude kohta, mis oli juhuslikult sellest kohast üle tee. See oli selline hipsterlik koht. Täiega Tartu. Leidsime mõnusa hubase ja privaatse ruumi, kus viiekesi olla saime. Osad jõid õlut ja osad siidrit. Rääkisime, millega tegeleme ning jagasime mõtteid eesseisvast vaatluspraktikast. Lõpuks saabus ka meie seltskonna kuues liige, kes oli ühtlasi meist kõige noorem. Nii noor, et võiks mu poeg olla. Awww.... Samas nii äge, et keegi mind vanaemana ei kohtle. Kursavennad ikka ütlesid, et me näeme välja max 25. Kuigi see on vale, on see ikkagi nummi. Kuues liige arvas, et toob lauda veel ühe tiiru shotte, seega jah..peale seda tuli veel ka oma siidrid/õlled lõpuni juua. Ja siis oligi "koju" minemise aeg. Nagu tuhkatriinud, lahkusime südaööl....baarist? Ma ei tea, kuidas neid kohti tänapäeval nimetatakse... Teistel kõigil oli sama sihtpunkt, aga mina olin jumala ripakil. Kuna baarist sai välja kusagilt tagant uksest, siis ei saanud ma üldse aru, kuhu poole minema pean., Tõstisn kohe kisa, et pole ju aus, et mind kui võõrast selles linnas, jäetakse ripakile. Sest isegi kui ma leian silla, kust üle minna, võib see vale sild olla ja jumal teab, kuhu ma lõpuks satun. Ehk Tartus ikka päris getosid ei ole, aga ikkagi... Turvalisus ennekõike! Ühiselt otsustasti, et mind tuleb raekojaplatsile saata. Sealt aga läks juba automaatselt tee mu ühika poole ja lõpuks saadeti mind päris ühika ukse juurde ära. Awwww.....

Järgmisel õhtul Tartus bussi peale istudes käis hingest selline tühjus läbi. Nagu midagi oleks minust maha jäänud. Tundub, et Tartu koos oma Toomemäe ja kõigi nende inimestega, kellega kokku puutunud olen, on mulle südamesse pugenud. Ma ausalt ise ka ei usu, et seda ütlen. Kirjutasin bussiga Pärnu poole sõites kursuse chati, et ma ei taha mõeldagi, et tuleb suvi ja pean neist nii kaua eemal olema. Aga sain teada, et ühegi linna ees minu näoga sissesõidu keeldu ei ole, seega ehk ikka mõnega neist trehvame. Kui gümnaasiumis oli chat mõeldud suures osas kooliteemadel rääkimiseks, siis ülikooli chatis ajame suuremas osas möla. Ajame pigem üksteist naerma ja hoiame positiivset joont. Muidugi tuletame meelde kodutööde tähtaegu ja jagame mõtteid nende tegemisest. 

Olen ka aru saanud, et Cum Laude pole minu teema. Ma teen koolis nii palju kui vaja ja mitte kriipsugi rohkem, et ennast mitte liigselt stressi viia. Selle pea kahe kuu jooksul olen lõpetanud 34 kooli poolt antud kodutööd (testid, materjali läbi töötamine, esseed jne...) Hetkel pole punktilisi töid ära hinnatud, seega ma ei tea, kuidas mul läinud on. A-sid on, MA tuleb nüüd, kui reisile lähen, sest mind ei ole kohal. Ma pean õppima mitte ülemuretsema ja hetkel tundub, et ülikool on selleks õige koht. Kus mujalt kanaemast ja muretsejast inimene saab? Olen tavaelus nagu Pierrot - suur, valge ja kurb koguaeg 😀 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...