05 oktoober 2021

Neli päeva nuttu

 Ma tean, et paar inimest ootavad seda postitust, seega teen selle ära. 

Käisin reedel koolis. Hommikul kooli minnes küsis päris mitu inimest, et mis mul viga on, et olen näost nii ära. Muud ei olnudki viga kui see, et mul oli hirm algava päeva ees. Meil oli ühes aines esimest korda seminar. Lugesin materjalid läbi, aga kuna tegu oli erinevate ajastutega, siis ma ei suutnud lõpuks enam aru saada, milline sündmus millisel ajastul oli. Ma ei räägi siin jüriöö ülestõusust, vaid pigem talupoegade hingeelust jms... Seminari esimene pool oli suuline arutlus. Kuna ma ei suuda arutleda teemadel, milles ma 100% kodus ei ole, siis ma sellest arutelust osa võtta ei saanud. Jah, ma oleksin suutnud iga 5 minuti järel mõne targa lause hüüda, aga seal tuli õppejõuga antud teemat põhjalikumalt käsitleda ja selleks ma võimeline ei olnud. See ei olnud minu teema. Kes suulises osas oma A-d kätte said, võisid Toomemäele kuldsete vahtralehtede vahele sahistama minna. Ülejäänud pidid kirjalikku osa tegema jääma. Sain vahetult enne kirjalikku osa aru, et kui sellises rütmis edasi läheme, tuleb kirjalikuks teemaks Eesti rahvuslik ärkamisaeg. Mõtlesin, et loen selle kohta käiva materjali veel kiiruga üle, sest pinge all mul võib pea nii tühjaks minna, et unustan isegi oma nime ära. Pidime võtma paberi ja kirjutama teemal "Kuidas ärkamisaeg viis meid Euroopale lähemale" vms...Ma täpset sõnastust enam ei mäleta. Ärkamisajaga mul tegelikult probleemi ei ole, sest olin põhikoolis kirjanduses viieline. Mulle meeldisid väga kirjanike elulood ja toona teadsin ma kõikide tuntud eesti kirjanike sünni- ja surmadaatumeid peast ning oskasin nendest ka pikemalt rääkida. Koidula, Jakobson, Kreutzwald - nad ei ole mulle probleemiks, aga ärkamisaja seostamine euroopaga... Läks pingeliseks. Hakkasin siis otsast kirjutama, sõnajuppi seadama ja kirjajuppi kraapima 😂. ÕNNEKS olin eelnevalt kodus selle suure töö Pärnu koolidest lõpetanud, seega oskasin sinna kirjanike elulugude vahele ka haridusteemat põimida. Kirjutasin 1lk ja veel 1 rida peale ka. Mahult ju päris ok, aga kas sellel kõigel ka sisu oli. Tundus, et mitte. Olin pigem nagu poliitik, kes ühte asja erinevate nurkade alt lahti kirjutas. Igatahes ma tundsin, et euroopal pole sellega mingisugust seost ja kui õppejõud lihtsalt mu teadmiseid ärkamisajast üldiselt ei hinda, siis on minuga kõik. Tuleb esimene MA. Seminarilt väljudes, olid absoluutselt kõigil näod krimpsus. Kõigil oli raske ja kõik arvasid, et saame MA-d. Tuju oli nii nullis ja terve päev käisid jutud vaid sellest tööst. Kuni koju jõudmiseni muid mõtteid suurt ei olnudki. Käisin koolis oma kursaõe Janega ja proovisime tagasiteel autos erinevatel teemadel rääkida. Mitte ei proovinud, vaid rääkisimegi, aga kõik teemad viisid lõpuks tagasi seminari tööle. Jõudsin koju ja kui netti läksin, siis pooled meie kursuse tsikid juba nutsid sellest pingest. Hiljem selgus, et õhtu lõpuks nutsid kõik tüdrukud, võib-olla ka mehed, aga nemad ei hakkaks seda ju tunnistama 😁. Ühel meist lõppes kogu see trall ikka väga kurvalt (tervis ütles üles) ja peaaegu kõigil teistel veini- või mõne muu pokaali taga. Õhtul kodus oli ka tuju nii paha. C-le kirjutasin, et mul on paha tuju, et ärme täna helista. Lapsed läksid õnneks vara magama ja nii saime kursakaaslastega rahulikult chatis muresid jagada. Laupäeva hommik algas sellega, et viisin meie armsa Miisu arsti juurde. Pidin seda juba paar päeva varem tegema, aga mu auto oli remondis. Arsti juures selgus, et kass on hulludes valudes ja tal on suur kasvaja, mis on tema abaluu ära söönud. Ma teadsin, mida see tähendab. Teile selgituseks veel, et isegi kui kassile oleks eelmisel kuul muna käpa juurde tekkinud ja ta oleks varem arsti juurde pääsenud, poleks see midagi päästnud. Muna oli käpa juures 5 päeva ja selle ajaga kasvas meeletul kiirusel ning toitus Miisu abaluust. Kusjuures me kevadel käisime alles arsti juures ja siis polnud röntgeni pildil midagi näha. Oligi üli agressiivne kasvaja. Mul oli loomaarsti juures Mirjam ka kaasas. Ta ise kohe ei saanud aru, mis toimuma hakkab, aga kui mul pisarad jooksma hakkasid, ta mõistis. Arst pakkus veel, et võib Miisu meile esmaspäevani koju anda koos ülikangete rohtudega, aga ma otsustasin meie kõigi, ka Miisu agooniat mitte pikendada ja lasime ta tuttu panna. Loomulikult rääkisin ikka Mirjamiga ka ja seletasin mis variandid on ning miks me just niimoodi teeme. Ta on väga mõistlik tüdruk, aga loomulikult oli tal Miisust südamest kahju, nagu meil kõigil... Kass mähiti meie kodusesse rätikusse ning uuriti, kas tahame ta oma aeda matta. Kuigi Mirjam oli algul selle vastu, siis peale selgitustööd jäi ta nõusse ja nii tõimegi oma armsa Miisu koju. Kõndisin sisehoovi, panin kassi koos puuriga maha ja hakkasin lihtsalt nutma. Ma isegi ei suutnud teda ise maha matta, vaid lasin seda isal teha. Esimest korda elus nägin oma isa silmadest pisaraid tulemas. Mari nägi aknast, et ma nutan ja tuli ka välja. Kuuldes, mis juhtunud oli, hakkas ta üle hoovi kõval häälel nutma. Mul oli lastest nii kahju! Esimene õhtu oli ikka päris raske - keegi ei nühkinud ennast vastu jalgu, keegi ei nuianud süüa, keegi ei jooksnud uksest sisse, keegi ei nurrunud... Nii tühi oli kõik. 

Järgmisel õhtul saabus teade, et meie sõber on lahkunud. Ma teadsin, et see on juhtumas, aga ikkagi reaalsus oli julm. Ta jääb alatiseks minu mällu koguka mehena, kellel oli peas suur pahmakas lokkis juukseid. Teda jäävad meenutama kümned fotod mu pildialbumis, head mälestused ühistest pidudest, tema rõõmus meel ja piiritu abivalmidus. Veel üks sõber, kes lahkus nii noores eas...🖤.

Neljanda päeva pisarad tekitasid mulle murelikud linnakodanikud, kes nähes, et majal katust vahetame, pidid ikka igasugused ametnikud kohale saatma, et uurida, kas kõik on seaduspärane. Me oleme kuude viisi vaeva näinud, väga palju teineteisest eemal olnud, et see töö ära teha ja nüüd lihtsalt hakatakse kaikaid kodaratesse loopima. Miks? Kuidas minu tegemine puudutab inimest, kes pole minuga iialgi sõnagi rääkinud, kes sõidab nädalas 2x autoga meie majast mööda, kes elab samal tänaval, aga käitub nagu võhivõõras. Ma olen andnud mitu aastat oma panuse kogukonna edendamises meie piirkonnas, kuid nüüd tuleb vägisi selline tunne, et ma ei taha enam ühtegi liigutust selle nimel teha. Milleks ma panustan, kui ikka ja jälle keegi noa selga lööb? Kõik need tunnid, mis ma vabatahtlikuna olen teinud midagi vastu saamata... Ma olin tõesti nii kurb, et kõik, kes meie majal katuse panemisel abiks on, nägid, kuidas ma pisaratega võitlesin. Ma ei ole tegelikult üldse nii nõrk inimene, aga viimastel päevadel on nii palju juhtunud...nii palju emotisoone, et ka minul on mingisugused piirid....

Selline pisaraid täis postitus seekord...





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...