18 september 2021

Teine nädalavahetus Tartus

 Otsustasin, et hakkan Pärnu ja Tartu vahet bussiga sõitma. Mul pole mõtet oma Subarut kurjaks ajada, sest see võtab päris palju kütet ja Tartus ta ju lihtsalt seisaks. Pealegi ma sain juba eelmine kord bussiga koju sõites aru, et bussisõit on hea otsus. Loengud kestavad õhtuni ja üsna väsitav oleks veel hiljem ka koju sõita. Talv läheneb ja õhtud lähevad ka pimedaks, Lux Expressiga on ikka väga mugav. Ei ole sponsoreeritud, kuigi võiks 💘.

Minu toredad seiklused algasid juba Pärnu bussijaamas. Kui buss ette sõitis, oli muidugi üks memm kõige esimene piletit näitama. Tal oli pileti QR-koodiga mingi jama ja bussijuht Peeter nägi tükkaega vaeva, et see ära skännida. Aga nii tüüpiline, et just selline inimene järjekorras esimene on. Minu loogika oleks see, et inimene vaatab, millisel kohal ta istub. Esimesena läheksid need, kes istuvad bussi keskmisest uksest taga pool, aga ei, bussijaamas oli ikka enamusel selline tunne, et kui esimeste hulgas peale ei saa, siis jäävad üldse maha. Minul on alati...juba aastaid Luxiga sõites kindel istekoht. Ei kujutagi ettegi, kui see hõivatud on... Kuhu ma siis istuksin? Igatahes ma sättis ennast mugavalt sisse. Ülla-ülla - memme ja minu vahel oli vaid vahekäik. Tore küll! Üritasin tema poole mitte vaadata ja seadsin ennast mugavalt sisse.  Me ei olnud veel Raekülaski, kui tädi juba pissile läks. Nagu mis mõttes? Täiskasvanud inimene peaks ikka suutma 2,5h  pissimata olla. Jah, ok, vb tal on mingi haigus jne....  Sõitsime siis rõõmsalt. Minul väga rõõmus ei olnud, sest pidin samal ajal ka lapsi õppimises juhendama. Tegelikult oli mul ilge uni ja oleksin parema meelega maganud. Sain lõpuks veidi rahu ja lasin Kilingi-Nõmme kandis silma looja. Siis aga hakkas tädi telefoniga rääkima. Ma nii vihkan, kui inimene ühistranspordis telefoniga räägib. Ma ise ei vasta kunagi bussiga sõites telefonile, veel vähem ma siis ise kellelegi helistama hakkan. Tädi rääkis oma jutu ära ja otsustas ette poole istuma minna. Sättis ennast toolile ära ja siis kolis tema ees olev noormees, kellega me viimane kord ka koos Tartust Pärnusse sõitsime, taha poole istuma. Tädi konkreetselt vaatas, mida tüüp telefonis teeb. Viljandis tuli uus rahvas peale ja siis selgus (nagu ma arvanud olin), et tädi istub kellegi kohal. Ja nii ta jälle kolis. Õnneks see tüüp istus täpselt selle koha ees, kustkohast kohvi saab, seega tädi ei saanud tema taha istuda, vaid istus täpselt tüübi ette. Vahepeal helises ühel teisel tädil telefon ja me kõik pidime kuulama selle inimese isikliku elu  asju. Samal ajal läks see esimene tädi jälle wc-sse. Täiega põiepidamatus. Järsku märkasin, et minu kõrval, üle vahekäigu on toolide peal paistmas kellegi jalad. Algul oli üks jalg ja siis teine. Ma olen nii konservatiivne selliste asjade jaoks. Isegi, kui sul pole jalanõusid jalas, siis niimoodi pole lihtsalt viisakas. Teel Tartusse ma magada ei saanudki, sest koguaeg toimus midagi. See Pärnu ja Tartu vahet sõitev buss tundub selline tegus olema, sest eelmine kord kui Tartust koju sõitsin, oli ka mul päris palju vaatamist. 

Jõudsin õnnelikult Tartusse ja aeg oli oma "uue kodu" juurde orienteeruda. Õnneks ei olnud see keeruline. Otsustasin seekord ööbida Raatuse tänava ühikas. Ikka peab ju üliõpilasellu sisse elama. Keegi läks just vahetult minu ees ühikasse ja sain ka uksest sisse lipata. All oli kohe administraator, kelle juures tegin vajalikud sisseregistreerimise toimingud. Sain võtme kätte. Minu tuba oli 371 ehk siis kolmas korrus. Õnneks seal oli lift olemas. Päriselt ka ma ei viitsi treppidest nende kottidega kõndida. Tuba asus peaaegu maja teises otsas. Siin on selline süsteem, et igas korteris on kolm tuba ja kõik toad jagavad siis wc-d, pesuruumi ja kööki. Kodus kartsin täiega, et kellega ma ühisruume jagama pean. Noh ikka ju mure, et mõni ei suuda tualetis hügieenist kinni pidada jne... Astusin uksest sisse ja selgus, et ühes toas on sakslanna. Naine kusjuures koguaeg laulis või ümises. Ühikas olid seinad suht paberist, seega.... Ja teises toas oli India tüdruk, Kui ma sisse astusin, siis naised tegid koos süüa. Tervitasin ja astusin oma tuppa. Ma ei viitsi suhtlema lambist hakata. Igatahes kogu  ühikas oli praesibula lõhna täis. Mingi popp toit vist 😂. Sättisin toas oma asjad kappi ja riiulitele, ühendasin arvuti wifisse, et saaksin televiisorit (loe: "Kättemaksukontorit") vaadata ja ootasin, et korteris vaikseks jääks, sest tahtsin köögi üle vaadata jne. Selles mõttes on imelik siin, et naised tegid söögi valmis ja nõud (potid-pannid) pesti ära alles enne magama minekut. Oleks ma ka tahtnud süüa teha, siis pidanuks ööd ootama. Õnneks või kahjuks ma Tartus olles söögitegemisega vaeva ei hakka nägema. Tuba oli väga ilus, puhas ja soe. Tahtsin isegi akna lahti teha, aga seal ei olnud selliseid aknaid, mida saaks avada. Aga vahet pole - kui wc-s vms käin, jätan toa ukse lahti. Öö möödus mõnusalt. Ühikas oli rahulik (vähemalt meie poolel). Kuigi seinad on ülimalt õhukesed, siis mind küll keegi ei seganud. Ju kõik magasid ikka. Enne und korraks veel mõtlesin, et huvitav, kas hommikul on väga suur tung pesuruumidesse. Ei olnud. Kuigi esimene loeng hakkas 10.15, siis ärkasin poole kaheksast juba üles. Uni sai otsa. äratus oli muidu 8 pandud. Mulle meeldib hommikul rahulikult 2 tassi kohvi juua, siis päevane norm käes. Kui ärkasin, oli korter vaikne. Sain rahulikult hambaid pesema minna. Muidu polegi suurt vahet, et teistega vannituba jagan, aga pean ju ennast selleks riidesse panema. Tavaliselt viskaks lihtsalt t-särgi selga... No elan üle. Peale pesu otsisin riiulilt oma kohvipurgi välja. Seekord olin tark ja võtsin kohvi kaasa. Pai mulle! Hakkasin siis purgiga kööki minema ja see india naine (no minu silmis neiu, sest vanust umbes 25) kargas välisuksest sisse, pesukauss süles. Meil siin kohe kõrval ruumis saab pesu pesta. Ma ei tea, kas siis kogu ühikas käib seal pesemas või kuidas sellega on. Teretasime ja läksime mõlemad oma teed. Tema hakkas oma toas pesu kuivatama ja mina köögis kohvi tegema. Kohvikoore ostsin ka kaasa. Ma tegelikult kasutan kohvi peal piima, aga piimapakki nagu ei hakka kaasas tassima, eriti kui mitme punnis kotiga rändad. Jah, tegelikult siin kõrval on kohe Selver, aga ma kodus olles arvasin, et ei viitsi enam õhtul kusagile minna. Tegelikult viitsisin küll 😃. Hommikul oma toas kohvi juues, hakkasid järjest kursakaaslased kirjutama, et nad on haiged ja ei tule see nv kohale. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas üksinda loengutes istun. Aga ei, ikka mingi seltskond tuleb kohale ka. Reedel oli meil pea 2h vaba aega, et lõunat sööma minna, sest üks loeng oli veebis ette salvestatud ja selle saab omale sobival ajal järele vaadata. Aga olekski tore kursakaaslastega lõunalauas rohkem tuttavaks saada, sest loengutevahelise pausi ajal selle 15 minutiga väga ei jutusta midagi, eriti kui on veel vaja ka teise majja minna. Endale teist kohvi tegema minnes nägin, et terve köögilaud on mingeid toiduaineid täis. Mõtlesin, et okkkeeeiiiii..... Järsku tuli see naine minu juurde ja vabandas, et tal selline segadus seal on. Ma ütlesin, et mind ei häiri. Aga siis selgus, et ta läheb ühikast ära. Oli tohutu toidukraami kokku ostnud ja siis vaatas, kuidas sellest lahti saada võiks. Pakkus minule mingeid asju aga nagu ma ütlesn, siis ma ei viitsi toiduga mässata. Niigi kodus teen koguaeg süüa. Las inimene puhkab 😃. Ja hommikul ruloo taha vaadates märkasin, et seal kõige üleval on siiski link, et aken õhutusele panna. Neljapäeva õhtul ma ei viitsinud nii kõrgele vaadata. Et mitte loengu asemel EMOsse sattuda, otsustasin lingi uurimisega õhtul tegeleda

Vaatasin ühika koridorides ja kooli juures inimesi ning mõtlesin, et kindlasti saab nii mõnestki tuntud inimene ja osad on võib-olla kunagi teadlased ja keegi hakkab ise loenguid andma. Ja siis olen mina... Ma pole üldse nii tark, et mind võiksid sellised inimesed ümbritseda. Meil oma kursalgi on üks analüütik. Ja siis olen mina....tavaline vanaema... 

Kooli jalutasin koos oma kursaõega. Mõnus hommikune jutuajamine ning jalutuskäik. Peale esimest loengut tuli kohe see varem mainitud pikk paus. Läksime kursaõega sellisesse kohta sööma nagu Pahad Poisid. Mu kursaõde Cris vaatas selle varem välja. Oli vaid kohale kõndimise vaev. Kuigi seegi polnud tegelikult vaev. Järsku tuli mulle seal istudes geniaalne idee, märkida Facebooki, et olen Crisiga söömas. No minu mehe hüüdnimi on Cris. Ütleme nii, et tüüp sai kohe kõned peale, et miks teada ei andnud, et Tartus on. Nii naljakas! Meiega liitus veel ka kursavend, kellega olen Messengeris suhelnud. Meil on muidugi ka kursal oma chat, aga vahel mõnda asja tahaks vaikselt küsida, siis on hea, kui sellised inimesed varnast võtta on. Peale lõunasööki otsustasime veel 2km jalutada, et siis 4h loengus istuda. Mulle näidati Tartu kauneid vaateid ning sain mõned head kohad piltide tegemiseks. Nüüd jääb vaid lehtede langemist oodata. 

Koolipäev sai läbi 17.30. Teel ühikasse otsustasin veel ka poest läbi käia, sest midagi võiks õhtul süüa ja  hommikulgi. Kuna laupäeval süüa ei saa, siis tuleb ka midagi kooli kaasa võtta. Ühikasse jõudes tegin lastega videokõne. Mari oli mulle mitu tundi videokõnega pinda käinud. Tahtis ühte kooli asja rääkida ja kuna ta trükkida ei viitsinud siis oli videokõne mõttes. Rääkisime siis juttu. Lapsed tegid omale süüa ja mina närisin ühte banaani ja sõin jogurtit. Siis tuli veel ka kalli mehega videokõne teha, sest mulle meeldib enda päeva jagada. 

Kuna olen loengutes suhteliselt tubli konspekteerija, pildistasin ka oma kaustiku üles ning jagasin seda kursakaaslastega, kes täna kohal olla ei saanud. Nii armas, et inimesed selle lükke eest tänulikud olid. Kuigi ma seda ei oodanud, on see ikkagi nii nunnu. 

Õhtu möödus arvutist televiisori vaatamisega ja kursakaaslastega chatis kribamisega. Tõesti on nii kahju, et meil ei ole eriti võimalusi üksteisega paremini tuttavaks saada. Reedel oli see pikk lõunapaus, kuid muidu ju sellist vaba aega ei ole. Mul seekord Tartus olles isegi pea ei valutanud. Pinge oli maas. Olen kursakaaslastega tutvunud. Meil saavad kõik hästi läbi aga muidugi on tekkinud ka selline jutukam seltskond kindlatest inimestest. Noh nagu ikka koolis on. Lisaks tajun nüüd ka Tartu biiti. Saan juba aru, kus midagi asub ja et seal on värvikam seltskond. Näiteks täna, kui üle Raekojaplatsi ühika poole sammusin, luges mingi vend paarikümnele inimesele kõval häälel luuletust. Äkki oli rebaste ristimine - ma ei tea. Aga äge oli! Kindlasti on mulle oluline ka see, et tunnen juba õppejõude. Jah, osad küll vahelduvad, aga põhimehed on teada. 

Laupäeval ärkasin ise enne äratuskella nagu mul ikka kombeks on. Nii nõme oli sagima hakata. Ei tahtnud ju teisi häirida. Õnneks olen Kaitseliidus tasast kõndimist õppinud, seega kõndimisega tulin toime. Kahjuks aga veekeetja häält ma muuta ei saanud. Ja kohvi ju tahtsin. Mis seal siis ikka, lohutasin ennast sellega, et ühikaelu ongi selline, et vahel keegi ärkab liiga vara ja teine jälle kolistab liiga palju. Aga siiski tegin kõik, et teised tunneksid, et arvestan nendega. Võib-olla tegelikult keegi ei hooligi sellest...

Laupäevane esimene loeng toimus meie jaoks esimest korda ülikooli peahoones. Seda au väga tihti ei ole, seega tõmbasin majas olevat lõhna mõnuga kopsudesse. Nagu osad teist teavad, siis ma täiega armastan vanu hooneid! 

Ma vist juba ka eelmisel korral mainisin, et eesti keel on  pagana raske. No tõesti on! Lisaks siis veel ka tööde vormistamine, viitamine jne...Viitamine ajab mu varsti hauda 😁. Loodan väga, et vaid algus on raske 🙏. Ma lihtsalt pole oma elus väga referaate ja asju pidanud tegema. Minu ajal oli hea, kui arvutit käima oskasid panna 😀. 

Kahe loengu vahel tekkis meil ka augus istudes ja toitu näost sisse ajades hetk omavaheliseks suhtluseks nendega, kellega me pole lonengute vahelisel ajal eriti kokku puutunud. Meie kursusel on küll KÕIK väga ägedad! Igal ühel on mingisugune oma tegevusala ja keegi ikka millestki midagi teab. Tavaliselt me küll loengutes väga vastata ei saa, sest meie seltskonnas on ka üks mälumängur. Aga nii mõnus on kuulata, kuidas tal tulevad vastused nagu Vändrast saelauad. Uskumatu aju on mõnel... Aga ongi hea, et üks on selline hästi aktiivne, kes meie kursust hätta ei jäta. Eks me jõuaksime ka ise vastusteni, kuid aega läheks tunduvalt kauem. 

Hetkel aga istun Lux Expressis ja kihutan kodu poole. Sellest nädalavahetusest jäid küll vaid head emotsioonid. Isegi peavalu ei saanud!

NB! Tervitused minu kursakaaslastele, kes seda blogi loevad! Nii tore, et andsite positiivset tagasisidet!

Ja veel... Nagu te võib-olla märganud olete, siis ma pole teinud juba ammu ühtegi koostööpostitust ega ka koostööd. Ütlen ausalt, et mul ei ole selleks mahti olnud. Iga koostöö vajab nii suurt osa ajast, et jah, pole lihtsalt jõudnud. Aga nüüd kohe alustan uue koostööga ja üritan selle tarbeks ägedaid pilte ja/või videoid teha. Ja võib juhtuda, et peale seda teen ühe koostöö veel (vaatan, kuidas ajagraafikusse mahub). Vihjeks nii palju, et esimene koostöö on seotud märgade ilmadega :). 

Muide, mu kursaõde Cris jookseb nagu tuul ja peab ka tervise- ja spordiblogi. Mine tšeki järele!


Salapärased jalad Lux Expressis



2 kommentaari:

  1. Appi, see jalgade pilt bussis. :D
    Muidu tore jutt, aitäh mu blogilinki jagamast ja kursus on meil tõesti väga tore. :)

    VastaKustuta

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...