13 september 2021

Siis, kui pühapäevast saab esmaspäev

Kaootiline postitus!

Taas on see hetk, kui ma peaksin õppima, ehk siis seekord esseed kirjutama, aga mõte läheb lihtsalt nii rändama, et otsustan jälle siia puhkama tulla. 

Meil on koolis selline põnev õppeaine nagu informatsioon ja ühiskond. Esimesel nv-l Tartus käies räägiti erinevates õppimise meetoditest. Essee peame kirjutama teemal "Milline õppija ma olen?" Sain esseed kirjutama hakates ise ka enda kohta palju uut teada. Hakkasin lapsepõlvest alates enda õppimisstiili analüüsima ja jõudsin järeldusele, et kuigi ma ise olen koguaeg arvanud, et olen suht lammas. St, et ma olen rahumeelne, leplik jne, siis nüüd selgus, et kõik hakkaski viltu vedama, kui mind asjadeks sunniti. Minu puhul siis kolimine Järvamaalt Pärnumaale ja tehnikumi õppima minemine. Ma saan aru, et vahel tuleb teha otsuseid sõltumata sellest, mida lapsed arvavad. Elus on olukordi, kus lihtsalt ei ole varianti. Me isegi ju "sundisime" lapsi Pärnusse kolima, kuigi nad kõik tahtsid väga Kilingi-Nõmme jääda. Sama oli ka kunagi minuga. Ma olen elus nii palju kolinud, et ma isegi ei tea, kus mu kodu on. Kodu on jah hetkel Pärnus, aga kustkohast ma pärit olen? Kui minult nii küsitakse, siis vastan, et olen pärit igalt poolt. Vähe sellest, et olen elanud erinevates maakondades, olen peaaegu igas külas/alevis kahes erinevad korteris elanud. Nii absurdne! Kui paljud teist on elanud 11 kohas? Võib-olla on mul neid kohti rohkem ka olnud, aga see oli hetkel kiire arvutus. Ma olen 38 ja olen elanud 11. erinevas kohas. Kustkohast ma siis pärit olen? Kus on see koht, kuhu minnes ütlen oma lastele, et see ongi see MINU koht? Kas pärit ollakse sealt, kus sündisid või sealt kus kasvasid või hoopis sealt, kus su süda on?

Aga essee juurde tagasi tulles. Mul on selle esitamiseks aega järgmise esmaspäeva õhtuni - seega 8 päeva. 133 sõna on veel kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda ära teha. Peaks nagu jutu kokku võtma kuidagi, aga pea on nii tühi. Siia blogisse on hea kirjutada - ei pea kasutama akadeemilist teksti ega vormistust. Kirjutan täpselt nii nagu sulest tuleb. Nii mõnus...

Ma arvan, et pühapäev lihtsalt pole mõeldud õppimiseks. Mul on alati siis palju koduseid toimetusi + lastega peab õppima. Täna näiteks vajas Mirjam inglise keelega abi. Nad on Mariga inglise keeles erinevates gruppides. Mirjam pidi dialoogis ühe tegelase osa pähe õppima ja üksinda nagu väga dialoogi ei tee ju. Siis mulle tuli välkidee teha laste päevakava (tunniplaan+ huviringid ühel paberil) valmis. Kui kõik kolm last kooli läksid, hakkasin laste päevakava elutoas kummutil hoidma. See on selles mõttes hea, et siis kui midagi juhtub, tean, millises tunnis ja millises klassis nad on. Või näiteks kui on vaja poolest päevast arsti juurde minna, tean, millise õpetajaga ühenduda. Pealegi on nii tüütu telefonist tunniplaane vaadata. Lisan tunniplaani lõppu veel ka laste huviringid kellaaegadega. Nii hea ülevaade! Ja Maril aitasin veel veidi inglise keeles lauseid moodustada. Nad tegelikult saavad üldiselt ise hakkama, aga vahel ju ikka on abi vaja. Õhtu on juba käes, aga ma pole ikka veel esseeni jõudnud, sest pidin peaaegu kaks tundi kaagutama, et lapsed kooliasjad kotti paneksid ja kehalise riided valmis paneksid ja vajadusel mõne riidejupi kuivamast ära tooksid. Ma olen räme kontrollifriik 👀. Varem ma polnud üldse selline. Nüüd aga arvan, et lapsed on tuulepead.

Vahepeal on pühapäevast saanud esmaspäev. Sain just oma essee valmis 🙏.  Esitada ma veel seda ei julge, aga vähemalt on valmis. 

Mõtlesin, et räägin kiirelt paari sõnaga ka laste uuest koolist. Kuigi koolis on käidud alles paar nädalat, on mul juba uuest koolist nii palju positiivsust tulnud. Vähemalt esialgu on mõlemad lapsed kehalise õpetajaga väga rahul. Mirjam läks isegi spordiringi. Viimati käis ta spordiringis esimeses klassis. Vahepeal tegeles jalgpalliga, aga kõrvaltvaatajana arvan, et spordiring on talle sobivam. Kui uurin lastelt, et mida nad kehalise tunnis teevad, siis selgub, et erinevaid asju. Ei jookse 45 minutit jutti staadionil. Kogu kehaline tegevus on mänguline. Just, nagu ma koguaeg soovinud ja lootnud olen. Enamasti on teatejooksud olnud ja ma ei mäleta, kas spordiringis või kehalises mängisid ka võrkpalli. Täna aga jooksid nad kehalises kasvatuses kolm kilomeetrit ehk tegid siis vist Kahesilla jooksu raames virtuaaljooksu ära. See oli vabatahtlik ja minu pliksid võtsid vabatahtlikult sellest osa. Olen nii uhke!


Siis, kui lähed koristamise asemel poodlema.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...