Tartusse jõudes valdas mind korraga nii põnevus, ärevus kui tohutu pinge. Põnevus kõige uue ees - uus linn, uus kool, uued inimesed. Ärevus sest, et äkki ma ei saa hakkama...äkki ma ei jaksa... Ja pinge... Äkki ma ei sobi kursusekaaslaste hulka? Äkki ma ei suuda Tartus orienteeruda ning jään kusagile hiljaks? Äkki on õppimist liiga palju? Etteruttavalt võin öelda, et mu pea valutas kõik need päevad.
Esimese asjana vaatasime üle, millistes hoonetes ma õppima hakkan. Käisime peahoone juures pilte tegemas ja piilusime sinna ka sisse. Vaatasime üle raekojaplatsi ja tee ülikoolist hotelli ja ülikoolist bussijaama. Tegime pilte ja nautisime Tartut.
Enne hotelli jõudmist mõtlesime poest läbi hüpata. Kuna olen suur Prisma fänn, siis otsustasime Prismasse minna. Juba poodi sisse astudes oli kõik kuidagi võõras, ei olnud üldse Prismalik. Paar riiulivahet kõndisime ära ja otsustasime siiski poodi vahetada. Selverisse jõudes oli mõnus kodune tunne. Ainult iseteeninduse puldid olid seal vanad ja ei funkand hästi. (Ahjaaa.....kirjutan "meie", sest kaks ööd olin seal koos C-ga). Võtsime õhtuks veidi süüa ja loomulikult tuli ka järgmiseks päevaks kooli veidi näksimist kaasa võtta, sest olin juba kuulnud, et tõsisemaks lõunasöögiks aega ei jää.
Esimene koht, kus ööbisime neljapäevast laupäevani, oli Aleksandri Hotell. Ootasin sellest veidi rohkem, aga samas käisime seal vaid magamas. Tuppa jõudes oli aken pärani ning tuba täiesti külm. Mõtlesime, et keerame radikast sooja juurde ja paneme akna kinni, et küll soe hakkab, aga ei juhtunud midagi sellist. Läksime admini juurde ja siis selgus, et terves majas on küte väljas. Õnneks lasid nad kütte sisse lülitada. Ses mõttes ikkagi imelik, et inimesed tulevad tubadesse, väljas juba niisked sügisilmad, aga teil pole plaaniski kütta... Tuba oli väga lihtne..veidi isegi räämas, aga oh well, ei hakanud numbrit tegema. Pildid olid küll mitmeid kordi ilusamad, kui reaalsus... Kui tuba soojaks läks, siis oli ikka mõnusalt soe. Dušinurgas jooksis vesi ilusasti ära ja ei jäänud ühtegi loiku, kuhu oleks saanud sokiga sisse astuda. Seda just väga tihit ei kohta. Soe vesi tuli ka kohe, mitte ei pidanud 5 minutit ootama nagu mõnes hotellis on juhtunud.
Järgmisel hommikul avastas C, et toit on külmkapis täitsa jääs. Külmik oli lambist asjad ära jäätanud. Edaspidi hoidsime asju kapil. Ja kui juba vingun, siis mainin ka seda, et tuba oli nii paljude mööblitükkide jaoks liiga väike. Selleks, et voodisse saada, pidin ma iga kord oma põlve vastu voodi äärt siniseks peksma. Voodi kõrval oli kohe tool ja siis sein, seega oleksin pidanud palju noorem ja painduvam olema, et seal hakkama saada. Ja muidugi seinad kostsid niimoodi läbi, et sain igast naabri sõnast aru, kuigi nad olid leedukad. Ega ma ei vinguks nii palju, kui vähemalt administraator oleks veidikenegi naeratanud.... Pigem tundsime, et oleme talle koormaks.
Positiivset ka! Kuigi hotellis oli vähe külalisi, oli hommikusöök väga rikkalik ja toit oli nii maitsev!
Niisiis....oli reede hommik ja minu esimene koolipäev. C viis mu autoga kooli. Oli sama tunne, kui 1989 aastal esimesse klassi minnes. Õnneks oli üks mu kursaõde juba minuga Messengeris ühendunud, seega üks netituttav oli vähemalt ees ootamas. Veidi julgem ikka ju. Panin jope nagisse ja istusin kursaõe kõrvale. See oli siis mul esimene kord päris auditooriumis olla. Vauuu.... Olin nagu mingisuguse udu sees. Ei suutnud absoluutselt keskenduda. Õnneks esimesel päeval meid väga ei "kiusatud", vaid pigem oli selline sissejuhatav päev. Enne esimest loengut tutvustasid õppejõud ennast ja rääkisid üldiselt sellest, mis meid ees ootab. Peale seda tulid kaks kolmanda kursuse tudengit meile näpunäiteid jagama. Sellest oli väga palju kasu! Isegi gümnaasiumis võiks olla, et kümnendikele tulevad 12ndikud kogemusi jagama. Nemad ju teavad, kuidas midagi lihtsam teha on või millele rohkem panustada. Meile näiteks anti nõu, et kui on väga palju asju korraga teha, siis panustaksime pigem hindelistele ülesannetele, mitte A/MA omadele. Tundub ju loogiline, aga ise nagu ei tuleks selle peale. Järgmine loeng oli Suhtlemis- ja koostööoskused. Nagu nimi isegi ütleb, õpime suhtlemist ja koos töötamist. Õppejõuduteks on kaks toredat naist, kes viivad ka nn tavaelus läbi suhtlemiskoolitusi (Dagmar Narusson, Helle Saaremägi). See on päris põnev ja selline loomulik teema. Hetkel vähemalt ei tundu midagi keerulist. Ingliskeelset lugemist on küll palju, aga arvan, et kui teema kõnetab, siis ei ole keeruline ega tüütu. Reedene viimane loeng oli Ühiskond ja kultuur. Ütleme nii, et ma olen püüdnud hoiduda poliitikast. Tean üldiselt asju, aga pole tahtnud süveneda. Nüüd saan seda teha 😀. Hetkel on selle aine õppejõud vist meie kõigi lemmik. Ma ei uskunud, et keegi suudab poliitikast nii lihtsalt rääkida ja kogu loengu nii põnevaks teha. 4h möödub märkamatult. Meie õppejõu nimi on Tarmo Strenze. Aga noh, ma pole veel hindeid saanud, seega see on esialgne arvamus 😂. Aga päriselt ka, väga äge õppejõud! Loodan, et ta ei muutu. Eriti meeldib see, et selles loengus saavad need, kes soovivad, palju kaasa rääkida. Mina pigem eelistan kuulata, aga tore, et on inimesi, kes koguaeg küsivad ja vahel ka vaidlevad. Õppejõud ei pane seda üldse pahaks vaid laseb heal meelel arvamust avaldada. Hiljem võtame asja kokku nii, et kes tahab, arvab nii ja kes tahab arvab teisiti. Kõik õnnelikud 😃. Veidi see poliitika tõmbab mind pingesse, sest meie kursusel on erinevate erakondade pooldajad.. Mõtlen ikkagi, et keegi ei peaks oma tõde peale suruma. Igal ühel meist on pea otssas ja oskab ise otsustada.
Ega ma reede õhtul muud teha ei viitsinudki, kui süüa ja magada. Poest tuli veel järgmiseks koolipäevaks toit kaasa osta. Vedelesime voodis ja vaatasime televiisorit.
Laupäeva hommikul viis C mind kooli ja läks Tartust ära. Kuna mul oli ka majutusasutust vaja vahetada, olin oma kompsudega nagu orb keset Tartut. Õnneks selgus, et koolis on kapid, kus saab oma asju hoiustada. Ei viitsiks kahe erineva maja vahel mitme kotiga ringi joosta. Laupäev algas Õigekeelsuse ja väljenduse loenguga. Õppejõud oli nii erk, et meil kõigil oli uni silmist kadunud. Väga tempokas ja põnev tund. Jah, ma kevadel alles ütlesin, et ei kirjuta enam kunagi ühtegi kirjandit ega esseed, aga nüüd olen õigekeelsuse loengus ja õpin refereerima, viitama, kokku-lahku kirjutamist ja ühe teise loengu raames tuleb ka juba kuu lõpuks essee kirjutada. Olen harjunud oma sõnu sööma 😎. Aga samas olen nii õnnelik, et saan eesti keelt põhjalikumalt õppida. Tuleb ju igas eluvaldkonnas kasuks. Ka blogi kirjutamisel.
Laupäevane viimane loeng oli Infoteaduse alused. Pigem rääkisime esimeses loengus üldisemat juttu. Sissejuhatus või nii... Päris selget pilti ma esimese loenguga ainest ei saanud.
Koolipäev algas kell 9 ja lõppes 18.00. Ma ei tea, kuidas inimesed jaksavad nii pikalt õppida või tööl käia. Ma olin mega väsinud....Ja muidugi see peavalu ka veel. Ahjaaa, mul oli ju laupäeval ka tunnike pausi kahe loengu vahel. Sain sellel ajal oma asjad kooli hoiukapist uude majutusse viia.
Teiseks majutusasutuseks oli Hektor Disainhostel. Disainiga seal küll koonerdatud ei olnud. Kuna tegemist oli automaathosteliga, siis veidi oli hirm öisete pidutsejate ees. Bronnisin omale ühese toa. See asus esimesel korrusel. Tuba oli puhas ja selline...hipsterilik. Veidi tudengi vaibiga. Mul oli ka oma pisikene terrass, mida kasutasin pigem külmkapina. Kuna hosteli tagahoov, kus mu aken asus, oli aiaga ümbritsetud, siis tundisn end suht turvaliselt. Aiast sisse sai vaid koodiga. Ööseks panin siiski akna kinni, sest mine tea, kes hostelis peatuvad. Hommikul muidu tuba mehi täis 😂. Televiisorit toas ei olnud, aga see ei olnud probleem. Kasutasin nende wifit ja vaatasin arvutist üht-teist. Voodi oli mugav, tuba ja pesuruum jumala soojad. Peaks ütlema, et täiuslik koht minusugusele üksikule tudengile. Kooli oli umbes 15-minutiline jalutuskäik, seega oma kompsudega oli tunne nagu oleksin Kaitseliiduga metsas 😄. Võttis ikka võhmale küll. Lisaks oli meil Tartus päike ja päris kuumaks võttis naha. Panin jope alla veel kampsuni, et ikka tartlase moodi välja näeksin ja kott kergem oleks. Poleks pidanud... Pühapäeval oli meil vaid üks loeng ja see algas alles 12.15. Sain kauem magada. Või noh, tegelikult oli võimalus, aga mul läks uni ära. Vegeteerisin niisama kuni kell sai 11 ja hakkasin kooli poole astuma. Tahtsin varem kohal olla, et asjad hoiukappi panna ja rahulikult kohvi juua. Läksin auku. Auk - üliõpilaste nn puhkeruum. Augus istus üks mees. Ma ei hakka teda täpsemalt kirjeldama, aga ütleme siis nii, et ta ei olnud eestlane. Tervitasin teda. Tema noogutas vastu. Istus arvutis, klapsid peas ja tegi seal midagi. Mina istusin augu teise otsa kohvi jooma. Surfasin netis jne kui järsku kuulen, et tüüp laseb kõhutuult. Nagu päriselt? No oleks siis vabandanudki või midagi... Mõtlesin siis, et kas keeran pea tema poole ja tõmban silmad kissi või ütlen otse, et tõmmaku normiks või ei tee midagi. Valisin viimase variandi. Sai teise võimaluse. Kui korra veel kõhutuuli minu poole puhub, siis hoidku alt! Mulle tõesti ei meeldi labasused! Isegi sellest kirjutamine on ebamugav. Nagu ikka, oli Strenze loeng nii põnev, et aeg lausa lendas! Märkamatult oli kell saanud 15.45, ning kahjuks pidin enne loengu lõppu bussi peale jooksma. Ma tegelikult ei jooksnud vaid orienteerusin. Sain eksimusteta kohale. Loomulikult valin igal võimalusel bussiga sõitmiseks Lux Expressi. Nii ka seekord. Mask ette ja bussi. Õnneks minu kõrvale kedagi istuma ei tulnud, kuigi buss oli suht rahvast täis. Mulle meeldib istuda kohal nr 31 ehk siis kohas, mille ette jäävad kohviaparaat ja wc. Lihtsalt seal on jalaruumi rohkem. Minu ees....peale wc-osa istusid 2 poissi. Olid umbesMirjami ja Mari vanused. Enne sõidu algust palus bussijuht kõigil maskid ette panna ja turvavööd kinnitada. Kontrollis isiklikult üle ka. Ma küll üsna ruttu võtsin nina maski seest välja, sest mul niigi oli kolm päeva pea valutanud ja ma ei ole võimeline 2h ja 40min veel maskiga bussis istuma. Aga nagu ütlesin, siis minu kõrval ja ees ei olnud kedagi. Minu taga istuv naine oli maskita, seega ma teda ka ei häirinud. Üritasin magada, aga ei saanud, sest need kaks poissi käisid koguaeg kohvi vms võtmas. Kordamööda. Kumbki jõi ära vähemalt 5 topsi kohvi....või kakaod...Ma ei tea, mida sealt sai. Masin muudkui häälitses. Siis ei pidanud neil põied vastu ja nad hakkasid wc vahet jooksma. Edasi tuli juba krõpsude söömine ja tikk-tokkide tegemine. Muusika muidugi mängis üle bussi. Vahepeal nad vist tundisd minu pilku enda kuklas, sest poisid piilusid aeg-ajalt minu poole. Või siis nad filmisid mind tikk-toki jaoks, kui magada üritasin 🤔. Ka teised reisijad põrnitsesid poisse, kuid keegi midagi ei öelnud. Siis aga kutsus bussijuht poisse läbi mikrofoni korrale. Veidi oli rahulik, kuid siis hakkasid nad kõva häälega naerma ja teineteist nügima. Ühesõnaga mul oli päris piinarikas sõit. Aga ikkagi on bussiga mugavam kui autoga. Vaatan, võib-olla hakkangi bussiga käima.
(Me saime ju esimesel koolipäeval rebasekoti ka. Seal sees oli mitmeid sooduskuponge s.h. Lux Expressi oma. Vihikuid oli ja riidest TÜ üliõpilasesinduse kirjadega kott jms.)
Buss jõudis Pärnusse, keeras bussijaama sisse ja ma nägin cargo parklas taksot. Mõtlesin, et sõidan taksoga koju, sest linnaliin oli just läinud ja jalgsi ei viitsinud nende kottidega rohkem kõndida. Ülltaus oli aga suur, kui bussist välja läksin ja taksot enam ei olnud. Kõndisin siis vana bussijaama pool, et sealt takso võtta, aga seal ka ei olnud kedagi. Liikusin Port Arturi parkla poole, sest seal on taksosid ju megalt. Aga vot pühapäeva õhtul ei olnud ühtegi. Mitte ühtegi! Järsku sõitis nurga tagant välja üks takso ja jäi ühe vanema naisterahva ette seisma. Läksin ka lähemale ja uurisin tädilt, et kuhu ta sõidab. Sõitis Uus-Saugasse. Kurtsin muret, et taksot ei ole. Ta ütles, et ei ole jah, et dispetšer oli öelnud, et vaid üks takso ongi saadaval. Palusin, et kas saaksin ka auto peale, et viime tädi koju ja siis saan ise koju. Kõigile see diil sobis.
Sellised seiklused siis....
Tahtsin veel rääkida riietumisest. Ma ise vaatan, et Viljandis ja Tartus on teistsugune riietumisstiil. Eriti üliõpilaste seas. Algul mõtlesingi, et see on selline stiil, aga tegelikult ei ole. Oma raskeid kompse kandes sain aru, et õige üliõpilane ei kanna spordikotiga riideid kaasas, vaid laob kõik kihiti selga. Sukkpüksid jalga, nende peale retuusid. Kui on teksad, saad veel teksad otsa tõmmata. keha külge paned pluusid, kleidid, tuunikad. Kõik üksteise otsa. Kõige peal on kõige puhtam ese. Kui pealmine asi läheb mustaks, paned selle kõige alla jne... Raudselt ongi nii! Olgu, ma nüüd tegelikult tegin veits nalja üliõpilaste kulul, aga siiski...variant on ju hea 😂. Ütlesin C-le ka, et praegult olen selline.....naiselik...kleit ja sukkpüksid. Kolm aastat hiljem, kui Tartust lahkun, olen kottpükstega hipster. Ehk ikka nii ei lähe...
Tartu kohta veel seda, et on küll nunnu linn. Ma ise ka hetkel ei usu, et seda ütlen. Kõik need puitmajadega tänavad, vaikus, Toomemägi, sillad, emajõgi...jep..... On ilus! Ja seda kõike nägin ma teel kooli, hotelli või bussijaama. Niisama ma õhtuti väljas hängimas ei käinud. Mõelge, milliseid muljeid ma veel siis jagaksin... 😂.