Tahan Maria Rannaväli olla!

Maria Rannaväli rääkis oma videos, et ülikool on suht lebo ja et tal on nüüd isegi vaba aega. Ma ei tea, mis seal ajakirjanduses siis tehakse, aga meil on küll palju lugemist ja aega nõudvad kodutööd. Jaa-jaaa, ma olen hullult palju kodutöid teinud 😂...3 tööd ainult ja vaid üks oli ajakulukas😄. Aga las ma halan ikka. Ma pusisin konkreetselt 5 päeva ühte koolitööd teha. Õudne. Täna, kui tööd esitama hakkasin, hakkas muidugi word mingeid nalju tegema. Salvestasin töö ära ja kui uuesti avasin, oli tekst eelmisele lehele nihkunud. Nii närvi ajas.... Lisaks kõigele on mul muidugi hommikust saadik pea valutanud. Pole tahtnud seda arsti kirjutatud kanget rohtu võtta, sest mõtlesin selge peaga töö ära lõpetada. Nüüd võib öelda, et tean kõike Pärnu koolide ajaloost 😃. Olgu, kõike ei saa kunagi teada, aga ütlen siis nii, et tean väga palju. Töötasin läbi 6 raamatut, mis seda koolielu siin läbi sajandite kokkuvõtvalt kirjeldasid + suurel hulgal veebilehti. Meil siis point oli selle töö juures viitamine. Gümnaasiumis läks mul kuidagi nii, et ei pidanud viitamisega tegelema ja nüüd olen loll nagu lauajalg. Kuigi meil on oma instituudis konkreetne viitamissüsteem, mitte see,mis gümnaasiumis, oleks gümnaasiumi töödes viitamine veidi ikkagi abiks olnud. Meelepärane oleks muidugi selline variant, et töötan materjalid läbi, kirjutan 7000 tähemärki ja lõppu viskan allikad, kustkohast infot leidsin. Aga meil on tekstisisene viitamine ehk siis keset teksti pean juba ära märkima, kelle lauset refereerin. Ja muidugi igal korral, kui selle töö avasin, tegin ma seda ümber ja nii 5x. Ja kuna ma üldse esimest korda viitamisega tegelesin, siis ei tulnud kohe selle peale, et märkmepaberid kasutatavatele lehekülgedele panna, et hiljem lihtsam leida oleks. Ma kirjutasin kõik manuaalselt kaustikusse ja siis pidin kontrollimiseks kõik leheküljed uuesti läbi lugema. Märkmepaberi oleks saanud kleepida just selle lõigu juurde. Cris ütles mulle seda küll, aga siis olin ma sisu juba valmis saanud ja tuli vaid vormistamisega tegeleda. Aga ma jätsin selle endale nüüd meelde ☝. Kuigi töö eest saab vaid A või MA, siis ma oleksin selle töö puhul väga nõrga A-ga täiesti nõus. Saaks lihtsalt tehtud...

Õhtul tegin veel 3 õigekeelsuse testi ära. Need olid mõnusalt lihtsad. Kolmest variandist tuli leida õigesti kirjutatud sõna või fraas. Ma ei olnud sellist sõna kuulnud nagu tüüakas...tüüakas mees. Homme peaks siis õigekeelsuses kolm artiklit läbi lugema ja nendest siduva 10-lauselise kokkuvõtte tegema. Minujaoks on tegelikult see kokkuvõtete tegemine ka raske. Tahaks pikemalt jutustada ju 😎. Aga see ikka igatahes palju lihtsam, kui täna esitatud töö...huhh...süda läheb pahaks, kui veel seda tööd nägema pean. 

Teisipäev algas mõttega, et teen õigekeelsuses kokkuvõtte ära. Lugesin artiklid läbi, kirjutasin mõtted paberile aga mida ei tule on kokkuvõte. Ma tean, mida öelda tahan, aga need tekstisisesed viited rikuvad mu kauni töö ära. Hetkel panin selle töö kõrvale, sest 8. oktoobriks peab alles esitatud olema. Otsustasin hoopis eile alanud ülikooli e-kursusesse süveneda. Töötasin materjalid läbi ja tegin kaks testi ära. Nüüd on kõik selle nädala kohustuslikud tööd tehtud. Aga muidugi ei tähenda see seda, et ma puhata ja mängida saan. Juba istun siin suhtlemis- ja koostööoskuste materjalidega ning loen poole silmaga korra veel üle "Interplay" peatükid, mis järgmise ülesande jaoks vaja läheb. Õnneks on nüüd lihtsam lugeda, sest olen korra juba lugenud. Aga zoom on ikkagi arvutis 175 peal, et väga kissitama ei peaks. Aaa..ma sain informatsioon ja ühiskond essee tulemuseks A! Mõtlesin juba, et kui MA on, siis panen blogi kinni. Mis sellest ikka pidada, kui esseegagi hakkama ei saa. Aga muud tarka mul ei olegi hetkel rääkida. Tahtsin lihtsalt vinguda, et miks ma Maria pole....😥

Seda alumist raamatut ma lausa jumaldan!

Teine nädalavahetus Tartus

 Otsustasin, et hakkan Pärnu ja Tartu vahet bussiga sõitma. Mul pole mõtet oma Subarut kurjaks ajada, sest see võtab päris palju kütet ja Tartus ta ju lihtsalt seisaks. Pealegi ma sain juba eelmine kord bussiga koju sõites aru, et bussisõit on hea otsus. Loengud kestavad õhtuni ja üsna väsitav oleks veel hiljem ka koju sõita. Talv läheneb ja õhtud lähevad ka pimedaks, Lux Expressiga on ikka väga mugav. Ei ole sponsoreeritud, kuigi võiks 💘.

Minu toredad seiklused algasid juba Pärnu bussijaamas. Kui buss ette sõitis, oli muidugi üks memm kõige esimene piletit näitama. Tal oli pileti QR-koodiga mingi jama ja bussijuht Peeter nägi tükkaega vaeva, et see ära skännida. Aga nii tüüpiline, et just selline inimene järjekorras esimene on. Minu loogika oleks see, et inimene vaatab, millisel kohal ta istub. Esimesena läheksid need, kes istuvad bussi keskmisest uksest taga pool, aga ei, bussijaamas oli ikka enamusel selline tunne, et kui esimeste hulgas peale ei saa, siis jäävad üldse maha. Minul on alati...juba aastaid Luxiga sõites kindel istekoht. Ei kujutagi ettegi, kui see hõivatud on... Kuhu ma siis istuksin? Igatahes ma sättis ennast mugavalt sisse. Ülla-ülla - memme ja minu vahel oli vaid vahekäik. Tore küll! Üritasin tema poole mitte vaadata ja seadsin ennast mugavalt sisse.  Me ei olnud veel Raekülaski, kui tädi juba pissile läks. Nagu mis mõttes? Täiskasvanud inimene peaks ikka suutma 2,5h  pissimata olla. Jah, ok, vb tal on mingi haigus jne....  Sõitsime siis rõõmsalt. Minul väga rõõmus ei olnud, sest pidin samal ajal ka lapsi õppimises juhendama. Tegelikult oli mul ilge uni ja oleksin parema meelega maganud. Sain lõpuks veidi rahu ja lasin Kilingi-Nõmme kandis silma looja. Siis aga hakkas tädi telefoniga rääkima. Ma nii vihkan, kui inimene ühistranspordis telefoniga räägib. Ma ise ei vasta kunagi bussiga sõites telefonile, veel vähem ma siis ise kellelegi helistama hakkan. Tädi rääkis oma jutu ära ja otsustas ette poole istuma minna. Sättis ennast toolile ära ja siis kolis tema ees olev noormees, kellega me viimane kord ka koos Tartust Pärnusse sõitsime, taha poole istuma. Tädi konkreetselt vaatas, mida tüüp telefonis teeb. Viljandis tuli uus rahvas peale ja siis selgus (nagu ma arvanud olin), et tädi istub kellegi kohal. Ja nii ta jälle kolis. Õnneks see tüüp istus täpselt selle koha ees, kustkohast kohvi saab, seega tädi ei saanud tema taha istuda, vaid istus täpselt tüübi ette. Vahepeal helises ühel teisel tädil telefon ja me kõik pidime kuulama selle inimese isikliku elu  asju. Samal ajal läks see esimene tädi jälle wc-sse. Täiega põiepidamatus. Järsku märkasin, et minu kõrval, üle vahekäigu on toolide peal paistmas kellegi jalad. Algul oli üks jalg ja siis teine. Ma olen nii konservatiivne selliste asjade jaoks. Isegi, kui sul pole jalanõusid jalas, siis niimoodi pole lihtsalt viisakas. Teel Tartusse ma magada ei saanudki, sest koguaeg toimus midagi. See Pärnu ja Tartu vahet sõitev buss tundub selline tegus olema, sest eelmine kord kui Tartust koju sõitsin, oli ka mul päris palju vaatamist. 

Jõudsin õnnelikult Tartusse ja aeg oli oma "uue kodu" juurde orienteeruda. Õnneks ei olnud see keeruline. Otsustasin seekord ööbida Raatuse tänava ühikas. Ikka peab ju üliõpilasellu sisse elama. Keegi läks just vahetult minu ees ühikasse ja sain ka uksest sisse lipata. All oli kohe administraator, kelle juures tegin vajalikud sisseregistreerimise toimingud. Sain võtme kätte. Minu tuba oli 371 ehk siis kolmas korrus. Õnneks seal oli lift olemas. Päriselt ka ma ei viitsi treppidest nende kottidega kõndida. Tuba asus peaaegu maja teises otsas. Siin on selline süsteem, et igas korteris on kolm tuba ja kõik toad jagavad siis wc-d, pesuruumi ja kööki. Kodus kartsin täiega, et kellega ma ühisruume jagama pean. Noh ikka ju mure, et mõni ei suuda tualetis hügieenist kinni pidada jne... Astusin uksest sisse ja selgus, et ühes toas on sakslanna. Naine kusjuures koguaeg laulis või ümises. Ühikas olid seinad suht paberist, seega.... Ja teises toas oli India tüdruk, Kui ma sisse astusin, siis naised tegid koos süüa. Tervitasin ja astusin oma tuppa. Ma ei viitsi suhtlema lambist hakata. Igatahes kogu  ühikas oli praesibula lõhna täis. Mingi popp toit vist 😂. Sättisin toas oma asjad kappi ja riiulitele, ühendasin arvuti wifisse, et saaksin televiisorit (loe: "Kättemaksukontorit") vaadata ja ootasin, et korteris vaikseks jääks, sest tahtsin köögi üle vaadata jne. Selles mõttes on imelik siin, et naised tegid söögi valmis ja nõud (potid-pannid) pesti ära alles enne magama minekut. Oleks ma ka tahtnud süüa teha, siis pidanuks ööd ootama. Õnneks või kahjuks ma Tartus olles söögitegemisega vaeva ei hakka nägema. Tuba oli väga ilus, puhas ja soe. Tahtsin isegi akna lahti teha, aga seal ei olnud selliseid aknaid, mida saaks avada. Aga vahet pole - kui wc-s vms käin, jätan toa ukse lahti. Öö möödus mõnusalt. Ühikas oli rahulik (vähemalt meie poolel). Kuigi seinad on ülimalt õhukesed, siis mind küll keegi ei seganud. Ju kõik magasid ikka. Enne und korraks veel mõtlesin, et huvitav, kas hommikul on väga suur tung pesuruumidesse. Ei olnud. Kuigi esimene loeng hakkas 10.15, siis ärkasin poole kaheksast juba üles. Uni sai otsa. äratus oli muidu 8 pandud. Mulle meeldib hommikul rahulikult 2 tassi kohvi juua, siis päevane norm käes. Kui ärkasin, oli korter vaikne. Sain rahulikult hambaid pesema minna. Muidu polegi suurt vahet, et teistega vannituba jagan, aga pean ju ennast selleks riidesse panema. Tavaliselt viskaks lihtsalt t-särgi selga... No elan üle. Peale pesu otsisin riiulilt oma kohvipurgi välja. Seekord olin tark ja võtsin kohvi kaasa. Pai mulle! Hakkasin siis purgiga kööki minema ja see india naine (no minu silmis neiu, sest vanust umbes 25) kargas välisuksest sisse, pesukauss süles. Meil siin kohe kõrval ruumis saab pesu pesta. Ma ei tea, kas siis kogu ühikas käib seal pesemas või kuidas sellega on. Teretasime ja läksime mõlemad oma teed. Tema hakkas oma toas pesu kuivatama ja mina köögis kohvi tegema. Kohvikoore ostsin ka kaasa. Ma tegelikult kasutan kohvi peal piima, aga piimapakki nagu ei hakka kaasas tassima, eriti kui mitme punnis kotiga rändad. Jah, tegelikult siin kõrval on kohe Selver, aga ma kodus olles arvasin, et ei viitsi enam õhtul kusagile minna. Tegelikult viitsisin küll 😃. Hommikul oma toas kohvi juues, hakkasid järjest kursakaaslased kirjutama, et nad on haiged ja ei tule see nv kohale. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas üksinda loengutes istun. Aga ei, ikka mingi seltskond tuleb kohale ka. Reedel oli meil pea 2h vaba aega, et lõunat sööma minna, sest üks loeng oli veebis ette salvestatud ja selle saab omale sobival ajal järele vaadata. Aga olekski tore kursakaaslastega lõunalauas rohkem tuttavaks saada, sest loengutevahelise pausi ajal selle 15 minutiga väga ei jutusta midagi, eriti kui on veel vaja ka teise majja minna. Endale teist kohvi tegema minnes nägin, et terve köögilaud on mingeid toiduaineid täis. Mõtlesin, et okkkeeeiiiii..... Järsku tuli see naine minu juurde ja vabandas, et tal selline segadus seal on. Ma ütlesin, et mind ei häiri. Aga siis selgus, et ta läheb ühikast ära. Oli tohutu toidukraami kokku ostnud ja siis vaatas, kuidas sellest lahti saada võiks. Pakkus minule mingeid asju aga nagu ma ütlesn, siis ma ei viitsi toiduga mässata. Niigi kodus teen koguaeg süüa. Las inimene puhkab 😃. Ja hommikul ruloo taha vaadates märkasin, et seal kõige üleval on siiski link, et aken õhutusele panna. Neljapäeva õhtul ma ei viitsinud nii kõrgele vaadata. Et mitte loengu asemel EMOsse sattuda, otsustasin lingi uurimisega õhtul tegeleda

Vaatasin ühika koridorides ja kooli juures inimesi ning mõtlesin, et kindlasti saab nii mõnestki tuntud inimene ja osad on võib-olla kunagi teadlased ja keegi hakkab ise loenguid andma. Ja siis olen mina... Ma pole üldse nii tark, et mind võiksid sellised inimesed ümbritseda. Meil oma kursalgi on üks analüütik. Ja siis olen mina....tavaline vanaema... 

Kooli jalutasin koos oma kursaõega. Mõnus hommikune jutuajamine ning jalutuskäik. Peale esimest loengut tuli kohe see varem mainitud pikk paus. Läksime kursaõega sellisesse kohta sööma nagu Pahad Poisid. Mu kursaõde Cris vaatas selle varem välja. Oli vaid kohale kõndimise vaev. Kuigi seegi polnud tegelikult vaev. Järsku tuli mulle seal istudes geniaalne idee, märkida Facebooki, et olen Crisiga söömas. No minu mehe hüüdnimi on Cris. Ütleme nii, et tüüp sai kohe kõned peale, et miks teada ei andnud, et Tartus on. Nii naljakas! Meiega liitus veel ka kursavend, kellega olen Messengeris suhelnud. Meil on muidugi ka kursal oma chat, aga vahel mõnda asja tahaks vaikselt küsida, siis on hea, kui sellised inimesed varnast võtta on. Peale lõunasööki otsustasime veel 2km jalutada, et siis 4h loengus istuda. Mulle näidati Tartu kauneid vaateid ning sain mõned head kohad piltide tegemiseks. Nüüd jääb vaid lehtede langemist oodata. 

Koolipäev sai läbi 17.30. Teel ühikasse otsustasin veel ka poest läbi käia, sest midagi võiks õhtul süüa ja  hommikulgi. Kuna laupäeval süüa ei saa, siis tuleb ka midagi kooli kaasa võtta. Ühikasse jõudes tegin lastega videokõne. Mari oli mulle mitu tundi videokõnega pinda käinud. Tahtis ühte kooli asja rääkida ja kuna ta trükkida ei viitsinud siis oli videokõne mõttes. Rääkisime siis juttu. Lapsed tegid omale süüa ja mina närisin ühte banaani ja sõin jogurtit. Siis tuli veel ka kalli mehega videokõne teha, sest mulle meeldib enda päeva jagada. 

Kuna olen loengutes suhteliselt tubli konspekteerija, pildistasin ka oma kaustiku üles ning jagasin seda kursakaaslastega, kes täna kohal olla ei saanud. Nii armas, et inimesed selle lükke eest tänulikud olid. Kuigi ma seda ei oodanud, on see ikkagi nii nunnu. 

Õhtu möödus arvutist televiisori vaatamisega ja kursakaaslastega chatis kribamisega. Tõesti on nii kahju, et meil ei ole eriti võimalusi üksteisega paremini tuttavaks saada. Reedel oli see pikk lõunapaus, kuid muidu ju sellist vaba aega ei ole. Mul seekord Tartus olles isegi pea ei valutanud. Pinge oli maas. Olen kursakaaslastega tutvunud. Meil saavad kõik hästi läbi aga muidugi on tekkinud ka selline jutukam seltskond kindlatest inimestest. Noh nagu ikka koolis on. Lisaks tajun nüüd ka Tartu biiti. Saan juba aru, kus midagi asub ja et seal on värvikam seltskond. Näiteks täna, kui üle Raekojaplatsi ühika poole sammusin, luges mingi vend paarikümnele inimesele kõval häälel luuletust. Äkki oli rebaste ristimine - ma ei tea. Aga äge oli! Kindlasti on mulle oluline ka see, et tunnen juba õppejõude. Jah, osad küll vahelduvad, aga põhimehed on teada. 

Laupäeval ärkasin ise enne äratuskella nagu mul ikka kombeks on. Nii nõme oli sagima hakata. Ei tahtnud ju teisi häirida. Õnneks olen Kaitseliidus tasast kõndimist õppinud, seega kõndimisega tulin toime. Kahjuks aga veekeetja häält ma muuta ei saanud. Ja kohvi ju tahtsin. Mis seal siis ikka, lohutasin ennast sellega, et ühikaelu ongi selline, et vahel keegi ärkab liiga vara ja teine jälle kolistab liiga palju. Aga siiski tegin kõik, et teised tunneksid, et arvestan nendega. Võib-olla tegelikult keegi ei hooligi sellest...

Laupäevane esimene loeng toimus meie jaoks esimest korda ülikooli peahoones. Seda au väga tihti ei ole, seega tõmbasin majas olevat lõhna mõnuga kopsudesse. Nagu osad teist teavad, siis ma täiega armastan vanu hooneid! 

Ma vist juba ka eelmisel korral mainisin, et eesti keel on  pagana raske. No tõesti on! Lisaks siis veel ka tööde vormistamine, viitamine jne...Viitamine ajab mu varsti hauda 😁. Loodan väga, et vaid algus on raske 🙏. Ma lihtsalt pole oma elus väga referaate ja asju pidanud tegema. Minu ajal oli hea, kui arvutit käima oskasid panna 😀. 

Kahe loengu vahel tekkis meil ka augus istudes ja toitu näost sisse ajades hetk omavaheliseks suhtluseks nendega, kellega me pole lonengute vahelisel ajal eriti kokku puutunud. Meie kursusel on küll KÕIK väga ägedad! Igal ühel on mingisugune oma tegevusala ja keegi ikka millestki midagi teab. Tavaliselt me küll loengutes väga vastata ei saa, sest meie seltskonnas on ka üks mälumängur. Aga nii mõnus on kuulata, kuidas tal tulevad vastused nagu Vändrast saelauad. Uskumatu aju on mõnel... Aga ongi hea, et üks on selline hästi aktiivne, kes meie kursust hätta ei jäta. Eks me jõuaksime ka ise vastusteni, kuid aega läheks tunduvalt kauem. 

Hetkel aga istun Lux Expressis ja kihutan kodu poole. Sellest nädalavahetusest jäid küll vaid head emotsioonid. Isegi peavalu ei saanud!

NB! Tervitused minu kursakaaslastele, kes seda blogi loevad! Nii tore, et andsite positiivset tagasisidet!

Ja veel... Nagu te võib-olla märganud olete, siis ma pole teinud juba ammu ühtegi koostööpostitust ega ka koostööd. Ütlen ausalt, et mul ei ole selleks mahti olnud. Iga koostöö vajab nii suurt osa ajast, et jah, pole lihtsalt jõudnud. Aga nüüd kohe alustan uue koostööga ja üritan selle tarbeks ägedaid pilte ja/või videoid teha. Ja võib juhtuda, et peale seda teen ühe koostöö veel (vaatan, kuidas ajagraafikusse mahub). Vihjeks nii palju, et esimene koostöö on seotud märgade ilmadega :). 

Muide, mu kursaõde Cris jookseb nagu tuul ja peab ka tervise- ja spordiblogi. Mine tšeki järele!

Salapärased jalad Lux Expressis

Siis, kui pühapäevast saab esmaspäev

Kaootiline postitus!

Taas on see hetk, kui ma peaksin õppima, ehk siis seekord esseed kirjutama, aga mõte läheb lihtsalt nii rändama, et otsustan jälle siia puhkama tulla. 

Meil on koolis selline põnev õppeaine nagu informatsioon ja ühiskond. Esimesel nv-l Tartus käies räägiti erinevates õppimise meetoditest. Essee peame kirjutama teemal "Milline õppija ma olen?" Sain esseed kirjutama hakates ise ka enda kohta palju uut teada. Hakkasin lapsepõlvest alates enda õppimisstiili analüüsima ja jõudsin järeldusele, et kuigi ma ise olen koguaeg arvanud, et olen suht lammas. St, et ma olen rahumeelne, leplik jne, siis nüüd selgus, et kõik hakkaski viltu vedama, kui mind asjadeks sunniti. Minu puhul siis kolimine Järvamaalt Pärnumaale ja tehnikumi õppima minemine. Ma saan aru, et vahel tuleb teha otsuseid sõltumata sellest, mida lapsed arvavad. Elus on olukordi, kus lihtsalt ei ole varianti. Me isegi ju "sundisime" lapsi Pärnusse kolima, kuigi nad kõik tahtsid väga Kilingi-Nõmme jääda. Sama oli ka kunagi minuga. Ma olen elus nii palju kolinud, et ma isegi ei tea, kus mu kodu on. Kodu on jah hetkel Pärnus, aga kustkohast ma pärit olen? Kui minult nii küsitakse, siis vastan, et olen pärit igalt poolt. Vähe sellest, et olen elanud erinevates maakondades, olen peaaegu igas külas/alevis kahes erinevad korteris elanud. Nii absurdne! Kui paljud teist on elanud 11 kohas? Võib-olla on mul neid kohti rohkem ka olnud, aga see oli hetkel kiire arvutus. Ma olen 38 ja olen elanud 11. erinevas kohas. Kustkohast ma siis pärit olen? Kus on see koht, kuhu minnes ütlen oma lastele, et see ongi see MINU koht? Kas pärit ollakse sealt, kus sündisid või sealt kus kasvasid või hoopis sealt, kus su süda on?

Aga essee juurde tagasi tulles. Mul on selle esitamiseks aega järgmise esmaspäeva õhtuni - seega 8 päeva. 133 sõna on veel kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda ära teha. Peaks nagu jutu kokku võtma kuidagi, aga pea on nii tühi. Siia blogisse on hea kirjutada - ei pea kasutama akadeemilist teksti ega vormistust. Kirjutan täpselt nii nagu sulest tuleb. Nii mõnus...

Ma arvan, et pühapäev lihtsalt pole mõeldud õppimiseks. Mul on alati siis palju koduseid toimetusi + lastega peab õppima. Täna näiteks vajas Mirjam inglise keelega abi. Nad on Mariga inglise keeles erinevates gruppides. Mirjam pidi dialoogis ühe tegelase osa pähe õppima ja üksinda nagu väga dialoogi ei tee ju. Siis mulle tuli välkidee teha laste päevakava (tunniplaan+ huviringid ühel paberil) valmis. Kui kõik kolm last kooli läksid, hakkasin laste päevakava elutoas kummutil hoidma. See on selles mõttes hea, et siis kui midagi juhtub, tean, millises tunnis ja millises klassis nad on. Või näiteks kui on vaja poolest päevast arsti juurde minna, tean, millise õpetajaga ühenduda. Pealegi on nii tüütu telefonist tunniplaane vaadata. Lisan tunniplaani lõppu veel ka laste huviringid kellaaegadega. Nii hea ülevaade! Ja Maril aitasin veel veidi inglise keeles lauseid moodustada. Nad tegelikult saavad üldiselt ise hakkama, aga vahel ju ikka on abi vaja. Õhtu on juba käes, aga ma pole ikka veel esseeni jõudnud, sest pidin peaaegu kaks tundi kaagutama, et lapsed kooliasjad kotti paneksid ja kehalise riided valmis paneksid ja vajadusel mõne riidejupi kuivamast ära tooksid. Ma olen räme kontrollifriik 👀. Varem ma polnud üldse selline. Nüüd aga arvan, et lapsed on tuulepead.

Vahepeal on pühapäevast saanud esmaspäev. Sain just oma essee valmis 🙏.  Esitada ma veel seda ei julge, aga vähemalt on valmis. 

Mõtlesin, et räägin kiirelt paari sõnaga ka laste uuest koolist. Kuigi koolis on käidud alles paar nädalat, on mul juba uuest koolist nii palju positiivsust tulnud. Vähemalt esialgu on mõlemad lapsed kehalise õpetajaga väga rahul. Mirjam läks isegi spordiringi. Viimati käis ta spordiringis esimeses klassis. Vahepeal tegeles jalgpalliga, aga kõrvaltvaatajana arvan, et spordiring on talle sobivam. Kui uurin lastelt, et mida nad kehalise tunnis teevad, siis selgub, et erinevaid asju. Ei jookse 45 minutit jutti staadionil. Kogu kehaline tegevus on mänguline. Just, nagu ma koguaeg soovinud ja lootnud olen. Enamasti on teatejooksud olnud ja ma ei mäleta, kas spordiringis või kehalises mängisid ka võrkpalli. Täna aga jooksid nad kehalises kasvatuses kolm kilomeetrit ehk tegid siis vist Kahesilla jooksu raames virtuaaljooksu ära. See oli vabatahtlik ja minu pliksid võtsid vabatahtlikult sellest osa. Olen nii uhke!

Siis, kui lähed koristamise asemel poodlema.

Ise nii rumal, aga ometi ülikoolis!

 Selle asemel, et praegu seda blogi kirjutada, peaksin ma tegelema Eesti õigekeelsus ja väljendusõpetuse kodutööga. Teate, ma isegi tegin seda, aga siis tabasin end mõttelt, et kuidas mind üldse ülikooli vastu võeti. Meil on vaja lugeda läbi "Õigekirjutuse näpunäited" ja sellega paralleelselt täita tabel, kuhu kirjutame reegli, mida eesti keeles kirjutamisel ei teadnud. Ma alles 2 tundi tatagasi alustasin tööga ja mul on juba mitu asja, mida ma varem ei teadnud. Päriselt ka... 

Mõtlesin, et jagan neid asju ka teiega...

1) Ülakoma kasutatakse perkonnanime käänamisel ainult ametlikes dokumentides. 

Mina kirjutan alati Reiväli't. Osad kirjutavad Reivälja, aga see pole hetkel teema. Õige on kirjutada Reivälit, mitte Reiväli't, kui tegu pole ametliku dokumendiga. Ma lihtsalt ei suuda seda kokku kirjutada. Näpud tõrguvad. 

2) Võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, mida kirjutatakse ja hääldatakse originaalkeele kohaselt, peab eestikeelses tekstis vormistama teises kirjas ja käänama ülakoma abil. 

Ülakoma asja ma teadsin, aga seda, et selle sõna pean ka kaldkirjas vms kirjutama, küll ei teadnud. Kusjuures ma lugesin mingisugust raamatut hiljuti, kus olid prantsusepärased väljendid ja sõna oli kaldkirjas. Mõtlesin veel, et mida peent värki 😀. 

3) Ülakoma (’) peaks välja nägema samasugune nagu alakoma, ainult paiknema rea ülaosas, mitte alaosas. 

Mõttest olen ju aru saanud, aga ülakoma asemel olen eneselegi teadmata kasutanud akuuti 😂. 

´- akuut; '-ülakoma               Näete vahet?

Ma ei tea, kas siis 1998 aastal ma magasin arvutiõpetuses või polnud siis veel päris ülakoma leiutatud, aga olen kogu elu akuuti kasutanud 😂.

4) Võõrisikunimedel ei avaldu kirjas astmevaheldus, kuid tuntuimad võõrkohanimed on kirjas astmevahelduslikud. 

Noh, et kui on välismaine perekonnanimi siis ongi   Beckett; Becketti  teosed. Kui aga on   New  York, siis käändes on  New  Yorgi  tänavad. SAMAS astmevahelduseta  on  traditsiooni  järgi  nt  kohanimi  Detroit,  nt  Detroiti tänavad. Saa siis aru, eks?

5) Ajaloosündmuste nimetusi võib alates 2012 suvest kirjutada väikese tähega. 

See oli kõige üllatuslikum. Kuidas ma kirjutan väikese tähega jüriöö ülestõus? Ikka Jüriöö ülestõus. Või teine maailmasõda? How weird is that? Nii tähtis ajalooline sündmus, et ma kasutan küll suurt tähte. Jah, see ei ole vale ja minusugustel vanuritel lubatakse seda surmani suure tähega kirjutada, kuid lapsi õpetatakse juba teisiti. Tegelikult hea teada, sest ma oleksin oma lapsi kodus teisiti õpetanud. Huvitav, et mul gümnaasiumis seda teemaks ei tulnud 🤔.

6) Millise tähega algavad ametiasutuste nimetused? 

Ok, see on puhtalt minu enda lollus. Usun, et paljud tegelikult teavad seda. Minus on tekitanud segadust see, et vahel olen näinud, et kirjutatakse Saarde Vald ja vahel Saarde vald. Samas keegi ei kirjuta ju Pärnu Linn. Pigem on mulle muret valmistanud näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Mitte siis ministeerium ise, vaid selle kirjapilt. Tahaksin selle nii väga suure algustähega kirjutada. Või siis õige on näiteks Tallinna  Kultuuriväärtuste Amet, kuid kui Tallinna eest ära jätad, on kultuuriväärtuste amet. Hea, et ikka ülikooli läksin - saan lõpuks targaks 😎!

Ma nüüd vahepeal õpin õigekeelsust edasi ja siis tulen jälle siia arutlema. 

Paar tundi hiljem olengi siin tagasi. Ei leidnud enam küll palju (minu jaoks) kummalist, aga midagi siiski...

7) Määrsõnade kokkukirjutus. 

Olen alati tahtnud ühesõnaga ja sellepärast kokku kirjutada, kuid kunagi keegi selgitas, et tuleb lahku kirjutada. Nüüd selgub, et alates 2012 juunist võib siiski need sõnad kokku kirjutada. Kirjareeglid muutuvad kiiremini kui meie kodumaised ilmad. Olgu, nii hull asi ei ole, aga lihtsalt.... 

8) Telefoni- ja faksinumbreid rühmitatakse rahvusvahelise sideliidu soovitusel tagantpoolt kolme või neljakaupa. 

Mina kirjutan oma telefoninumbri xx xxxxx, aga õige oleks xxx xxxx. Kui on rohkem numbreid, siis tuleb kirjutada xxxx xxxx. Ilu ei oma siin üldse tähtsust 👀. 

9) Kui järgarvud jäävad pikemas loetelus kõrvuti, ei kustuta nende vahele asetatav koma järgarvupunkti. 

Põhimõtteliselt siis kirjutan punkti ja koma kõrvuti, mis minu jaoks on nii utoopiline. Nad on sündinud 2002., 2004., 2008., 2009. ja 2011. aastal. 

Igatahes sain ma töö tehtud ja esitatud. Eks siis paistab, kas visatakse ülikoolist välja või ei. Kuigi C ütles tegelikult mulle nii õigesti, et läksingi ju sellepärast ülikooli, et õppida. 

Vot sellised lood siis. Võite kommenteerida, kas saite ka midagi uut siit teada või olete juba niigi geeniused 😃.

Tartus. September 2021

Marineeritud seened

 Käisime paar nädalat tagasi metsas. Saime ühe kastme jaoks kukeseeni. Pilvikud ja riisikad tegin sisse. Muidu olen kõik seened korraga ära kupatanud ja nendest siis kastet või seenepirukat teinud. Seekord mõtlesin aga, et marineerin nad ära. Tegelikult ma kunagi vist ka marineerisin, aga väga kindel selles ei ole 🤔. Kuna valituks osutusid kahte sorti seened - pilvikud ja männiriisikad, siis otsustasingi marineerimisel kahte varianti kasutada. Riisikatega oli lihtne. Seda marinaadi vist kasutavad kõik, kes männiriisikaid sisse teevad. Tegin põhimõtteliselt silma järgi, aga veidi juhindusin sellisest retseptist:

Marinaad:

(Mõeldud 2kg männiriisikate kohta)

1 l vett

2.5 sl soola

5 sl suhkrut

1-2 loorberilehte

2 tera nelki

5 tera musta pipart

tükk kaneelikoort

2 sibulat

2 väikest porgandit

2 sl 30%list äädikat

Keeda vesi soola, suhkru ja vürtsidega läbi, lisa porgandirattad ja keeda peaaegu pehmeks. Lisa äädikas ja sibularattad ja keeda seni, kuni sibularõngad on enam-vähem pehmed.

Tegelikult tasub komponente oma tunde järgi lisada. Võib vabalt ka küüslauku lisada jne. Ole loov ja ära karda katsetada!

Pilvikutega oli veidi keerulisem, sest nagu ma ütlesin, siis muidu olen nad lihtsalt ära kupatanud ja siis salatiks vms teinud. 

Hakkasin siis guueldama. Leidsin, et pilvikuid ei peagi kupatama, sest muidu kaob nende oma maitse ära. Kusagil oli kirjas, et punaseid pilvikuid tuleks kupatada, kuna nad on kibedad või siis võtta see punane nahk ära. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga lõpuks otsustasin siiski nad ära kupatada. Peale kupatamist loputasin seened külma veega. 

Seened said purki nii: 

1 kg kupatatud pilvikuid
1.5 l vett
2 spl jämedat soola
2 kuni 3 tl 30% äädikat

Keeda vett 5 minutit, siis maitsesta soolaga. Lisa kupatatud seened ja kuumuta keemiseni. Lisa äädikas.
NB! Tegin kahe potiga ja ühte lisasin ka tilli. Maitsnud veel pole. Nagu ütlesin - katsetama peab! Mina olen terve oma täiskasvanu elu purgid vaid eelnevalt korralikult ära pesnud ja eraldi neid kuumutanud ei ole. Nii ka seekord. Pistsin potist seened ja vedeliku otse purkidesse ja sulgesin kaanega. Siiani on mul küll kõik asjad niimoodi talve üle elanud.


Nii tore, et C mulle sahvri ehitas!

Esimesed päevad ülikoolis

Tartusse jõudes valdas mind korraga nii põnevus, ärevus kui tohutu pinge. Põnevus kõige uue ees - uus linn, uus kool, uued inimesed. Ärevus sest, et äkki ma ei saa hakkama...äkki ma ei jaksa... Ja pinge... Äkki ma ei sobi kursusekaaslaste hulka? Äkki ma ei suuda Tartus orienteeruda ning jään kusagile hiljaks? Äkki on õppimist liiga palju? Etteruttavalt võin öelda, et mu pea valutas kõik need päevad. 

Esimese asjana vaatasime üle, millistes hoonetes ma õppima hakkan. Käisime peahoone juures pilte tegemas ja piilusime sinna ka sisse. Vaatasime üle raekojaplatsi ja tee ülikoolist hotelli ja ülikoolist bussijaama. Tegime pilte ja nautisime Tartut.

Enne hotelli jõudmist mõtlesime poest läbi hüpata. Kuna olen suur Prisma fänn, siis otsustasime Prismasse minna. Juba poodi sisse astudes oli kõik kuidagi võõras, ei olnud üldse Prismalik. Paar riiulivahet kõndisime ära ja otsustasime siiski poodi vahetada. Selverisse jõudes oli mõnus kodune tunne. Ainult iseteeninduse puldid olid seal vanad ja ei funkand hästi. (Ahjaaa.....kirjutan "meie", sest kaks ööd olin seal koos C-ga). Võtsime õhtuks veidi süüa ja loomulikult tuli ka järgmiseks päevaks kooli veidi näksimist kaasa võtta, sest olin juba kuulnud, et tõsisemaks lõunasöögiks aega ei jää. 

Esimene koht, kus ööbisime neljapäevast laupäevani, oli Aleksandri Hotell. Ootasin sellest veidi rohkem, aga samas käisime seal vaid magamas. Tuppa jõudes oli aken pärani ning tuba täiesti külm. Mõtlesime, et keerame radikast sooja juurde ja paneme akna kinni, et küll soe hakkab, aga ei juhtunud midagi sellist. Läksime admini juurde ja siis selgus, et terves majas on küte väljas. Õnneks lasid nad kütte sisse lülitada. Ses mõttes ikkagi imelik, et inimesed tulevad tubadesse, väljas juba niisked sügisilmad, aga teil pole plaaniski kütta... Tuba oli väga lihtne..veidi isegi räämas, aga oh well, ei hakanud numbrit tegema. Pildid olid küll mitmeid kordi ilusamad, kui reaalsus... Kui tuba soojaks läks, siis oli ikka mõnusalt soe. Dušinurgas jooksis vesi ilusasti ära ja ei jäänud ühtegi loiku, kuhu oleks saanud sokiga sisse astuda. Seda just väga tihit ei kohta. Soe vesi tuli ka kohe, mitte ei pidanud 5 minutit ootama nagu mõnes hotellis on juhtunud. 

Järgmisel hommikul avastas C, et toit on külmkapis täitsa jääs. Külmik oli lambist asjad ära jäätanud. Edaspidi hoidsime asju kapil. Ja kui juba vingun, siis mainin ka seda, et tuba oli nii paljude mööblitükkide jaoks liiga väike. Selleks, et voodisse saada, pidin ma iga kord oma põlve vastu voodi äärt siniseks peksma. Voodi kõrval oli kohe tool ja siis sein, seega oleksin pidanud palju noorem ja painduvam olema, et seal hakkama saada. Ja muidugi seinad kostsid niimoodi läbi, et sain igast naabri sõnast aru, kuigi nad olid leedukad. Ega ma ei vinguks nii palju, kui vähemalt administraator oleks veidikenegi naeratanud.... Pigem tundsime, et oleme talle koormaks.

Positiivset ka! Kuigi hotellis oli vähe külalisi, oli hommikusöök väga rikkalik ja toit oli nii maitsev!

Niisiis....oli reede hommik ja minu esimene koolipäev. C viis mu autoga kooli. Oli sama tunne, kui 1989 aastal esimesse klassi minnes. Õnneks oli üks mu kursaõde juba minuga Messengeris ühendunud, seega üks netituttav oli vähemalt ees ootamas. Veidi julgem ikka ju. Panin jope nagisse ja istusin kursaõe kõrvale. See oli siis mul esimene kord päris auditooriumis olla. Vauuu.... Olin nagu mingisuguse udu sees. Ei suutnud absoluutselt keskenduda. Õnneks esimesel päeval meid väga ei "kiusatud", vaid pigem oli selline sissejuhatav päev. Enne esimest loengut tutvustasid õppejõud ennast ja rääkisid üldiselt sellest, mis meid ees ootab. Peale seda tulid kaks kolmanda kursuse tudengit meile näpunäiteid jagama. Sellest oli väga palju kasu! Isegi gümnaasiumis võiks olla, et kümnendikele tulevad 12ndikud kogemusi jagama. Nemad ju teavad, kuidas midagi lihtsam teha on või millele rohkem panustada. Meile näiteks anti nõu, et kui on väga palju asju korraga teha, siis panustaksime pigem hindelistele ülesannetele, mitte A/MA omadele. Tundub ju loogiline, aga ise nagu ei tuleks selle peale. Järgmine loeng oli Suhtlemis- ja koostööoskused. Nagu nimi isegi ütleb, õpime suhtlemist ja koos töötamist. Õppejõuduteks on kaks toredat naist, kes viivad ka nn tavaelus läbi suhtlemiskoolitusi (Dagmar Narusson, Helle Saaremägi). See on päris põnev ja selline loomulik teema. Hetkel vähemalt ei tundu midagi keerulist. Ingliskeelset lugemist on küll palju, aga arvan, et kui teema kõnetab, siis ei ole keeruline ega tüütu. Reedene viimane loeng oli Ühiskond ja kultuur. Ütleme nii, et ma olen püüdnud hoiduda poliitikast. Tean üldiselt asju, aga pole tahtnud süveneda. Nüüd saan seda teha 😀. Hetkel on selle aine õppejõud vist meie kõigi lemmik. Ma ei uskunud, et keegi suudab poliitikast nii lihtsalt rääkida ja kogu loengu nii põnevaks teha. 4h möödub märkamatult. Meie õppejõu nimi on Tarmo Strenze. Aga noh, ma pole veel hindeid saanud, seega see on esialgne arvamus 😂. Aga päriselt ka, väga äge õppejõud! Loodan, et ta ei muutu. Eriti meeldib see, et selles loengus saavad need, kes soovivad, palju kaasa rääkida. Mina pigem eelistan kuulata, aga tore, et on inimesi, kes koguaeg küsivad ja vahel ka vaidlevad. Õppejõud ei pane seda üldse pahaks vaid laseb heal meelel arvamust avaldada. Hiljem võtame asja kokku nii, et kes tahab, arvab nii ja kes tahab arvab teisiti. Kõik õnnelikud 😃. Veidi see poliitika tõmbab mind pingesse, sest meie kursusel on erinevate erakondade pooldajad.. Mõtlen ikkagi, et keegi ei peaks oma tõde peale suruma. Igal ühel meist on pea otssas ja oskab ise otsustada. 

Ega ma reede õhtul muud teha ei viitsinudki, kui süüa ja magada. Poest tuli veel järgmiseks koolipäevaks toit kaasa osta. Vedelesime voodis ja vaatasime televiisorit.

Laupäeva hommikul viis C mind kooli ja läks Tartust ära. Kuna mul oli ka majutusasutust vaja vahetada, olin oma kompsudega nagu orb keset Tartut. Õnneks selgus, et koolis on kapid, kus saab oma asju hoiustada. Ei viitsiks kahe erineva maja vahel mitme kotiga ringi joosta. Laupäev algas Õigekeelsuse ja väljenduse loenguga. Õppejõud oli nii erk, et meil kõigil oli uni silmist kadunud. Väga tempokas ja põnev tund. Jah, ma kevadel alles ütlesin, et ei kirjuta enam kunagi ühtegi kirjandit ega esseed, aga nüüd olen õigekeelsuse loengus ja õpin refereerima, viitama, kokku-lahku kirjutamist ja ühe teise loengu raames tuleb ka juba kuu lõpuks essee kirjutada. Olen harjunud oma sõnu sööma 😎. Aga samas olen nii õnnelik, et saan eesti keelt põhjalikumalt õppida. Tuleb ju igas eluvaldkonnas kasuks. Ka blogi kirjutamisel. 

Laupäevane viimane loeng oli Infoteaduse alused. Pigem rääkisime esimeses loengus üldisemat juttu. Sissejuhatus või nii... Päris selget pilti ma esimese loenguga ainest ei saanud.

Koolipäev algas kell 9 ja lõppes 18.00. Ma ei tea, kuidas inimesed jaksavad nii pikalt õppida või tööl käia. Ma olin mega väsinud....Ja muidugi see peavalu ka veel. Ahjaaa, mul oli ju laupäeval ka tunnike pausi kahe loengu vahel. Sain sellel ajal oma asjad kooli hoiukapist uude majutusse viia.

Teiseks majutusasutuseks oli Hektor Disainhostel. Disainiga seal küll koonerdatud ei olnud. Kuna tegemist oli automaathosteliga, siis veidi oli hirm öisete pidutsejate ees. Bronnisin omale ühese toa. See asus esimesel korrusel. Tuba oli puhas ja selline...hipsterilik. Veidi tudengi vaibiga. Mul oli ka oma pisikene terrass, mida kasutasin pigem külmkapina. Kuna hosteli tagahoov, kus mu aken asus, oli aiaga ümbritsetud, siis tundisn end suht turvaliselt. Aiast sisse sai vaid koodiga. Ööseks panin siiski akna kinni, sest mine tea, kes hostelis peatuvad. Hommikul muidu tuba mehi täis 😂. Televiisorit toas ei olnud, aga see ei olnud probleem. Kasutasin nende wifit ja vaatasin arvutist üht-teist. Voodi oli mugav, tuba ja pesuruum jumala soojad. Peaks ütlema, et täiuslik koht minusugusele üksikule tudengile. Kooli oli umbes 15-minutiline jalutuskäik, seega oma kompsudega oli tunne nagu oleksin Kaitseliiduga metsas 😄. Võttis ikka võhmale küll. Lisaks oli meil Tartus päike ja päris kuumaks võttis naha. Panin jope alla veel kampsuni, et ikka tartlase moodi välja näeksin ja kott kergem oleks. Poleks pidanud... Pühapäeval oli meil vaid üks loeng ja see algas alles 12.15. Sain kauem magada. Või noh, tegelikult oli võimalus, aga mul läks uni ära. Vegeteerisin niisama kuni kell sai 11 ja hakkasin kooli poole astuma. Tahtsin varem kohal olla, et asjad hoiukappi panna ja rahulikult kohvi juua. Läksin auku. Auk - üliõpilaste nn puhkeruum. Augus istus üks mees. Ma ei hakka teda täpsemalt kirjeldama, aga ütleme siis nii, et ta ei olnud eestlane. Tervitasin teda. Tema noogutas vastu. Istus arvutis, klapsid peas ja tegi seal midagi. Mina istusin augu teise otsa kohvi jooma. Surfasin netis jne kui järsku kuulen, et tüüp laseb kõhutuult. Nagu päriselt? No oleks siis vabandanudki või midagi... Mõtlesin siis, et kas keeran pea tema poole ja tõmban silmad kissi või ütlen otse, et tõmmaku normiks või ei tee midagi. Valisin viimase variandi. Sai teise võimaluse. Kui korra veel kõhutuuli minu poole puhub, siis hoidku alt! Mulle tõesti ei meeldi labasused! Isegi sellest kirjutamine on ebamugav. Nagu ikka, oli Strenze loeng nii põnev, et aeg lausa lendas! Märkamatult oli kell saanud 15.45, ning kahjuks pidin enne loengu lõppu bussi peale jooksma. Ma tegelikult ei jooksnud vaid orienteerusin. Sain eksimusteta kohale. Loomulikult valin igal võimalusel bussiga sõitmiseks Lux Expressi. Nii ka seekord. Mask ette ja bussi. Õnneks minu kõrvale kedagi istuma ei tulnud, kuigi buss oli suht rahvast täis. Mulle meeldib istuda kohal nr 31 ehk siis kohas, mille ette jäävad kohviaparaat ja wc. Lihtsalt seal on jalaruumi rohkem. Minu ees....peale wc-osa istusid 2 poissi. Olid umbesMirjami ja Mari vanused. Enne sõidu algust palus bussijuht kõigil maskid ette panna ja turvavööd kinnitada. Kontrollis isiklikult üle ka. Ma küll üsna ruttu võtsin nina maski seest välja, sest mul niigi oli kolm päeva pea valutanud ja ma ei ole võimeline 2h ja 40min veel maskiga bussis istuma. Aga nagu ütlesin, siis minu kõrval ja ees ei olnud kedagi. Minu taga istuv naine oli maskita, seega ma teda ka ei häirinud. Üritasin magada, aga ei saanud, sest need kaks poissi käisid koguaeg kohvi vms võtmas. Kordamööda. Kumbki jõi ära vähemalt 5 topsi kohvi....või kakaod...Ma ei tea, mida sealt sai. Masin muudkui häälitses. Siis ei pidanud neil põied vastu ja nad hakkasid wc vahet jooksma. Edasi tuli juba krõpsude söömine ja tikk-tokkide tegemine. Muusika muidugi mängis üle bussi. Vahepeal nad vist tundisd minu pilku enda kuklas, sest poisid piilusid aeg-ajalt minu poole. Või siis nad filmisid mind tikk-toki jaoks, kui magada üritasin 🤔. Ka teised reisijad põrnitsesid poisse, kuid keegi midagi ei öelnud. Siis aga kutsus bussijuht poisse läbi mikrofoni korrale. Veidi oli rahulik, kuid siis hakkasid nad kõva häälega naerma ja teineteist nügima. Ühesõnaga mul oli päris piinarikas sõit. Aga ikkagi on bussiga mugavam kui autoga. Vaatan, võib-olla hakkangi bussiga käima. 

(Me saime ju esimesel koolipäeval rebasekoti ka. Seal sees oli mitmeid sooduskuponge s.h. Lux Expressi oma. Vihikuid oli ja riidest TÜ üliõpilasesinduse kirjadega kott jms.)

Buss jõudis Pärnusse, keeras bussijaama sisse ja ma nägin cargo parklas taksot. Mõtlesin, et sõidan taksoga koju, sest linnaliin oli just läinud ja jalgsi ei viitsinud nende kottidega rohkem kõndida. Ülltaus oli aga suur, kui bussist välja läksin ja taksot enam ei olnud. Kõndisin siis vana bussijaama pool, et sealt takso võtta, aga seal ka ei olnud kedagi. Liikusin Port Arturi parkla poole, sest seal on taksosid ju megalt. Aga vot pühapäeva õhtul ei olnud ühtegi. Mitte ühtegi! Järsku sõitis nurga tagant välja üks takso ja jäi ühe vanema naisterahva ette seisma. Läksin ka lähemale ja uurisin tädilt, et kuhu ta sõidab. Sõitis Uus-Saugasse. Kurtsin muret, et taksot ei ole. Ta ütles, et ei ole jah, et dispetšer oli öelnud, et vaid üks takso ongi saadaval. Palusin, et kas saaksin ka auto peale, et viime tädi koju ja siis saan ise koju. Kõigile see diil sobis. 

Sellised seiklused siis....

Tahtsin veel rääkida riietumisest. Ma ise vaatan, et Viljandis ja Tartus on teistsugune riietumisstiil. Eriti üliõpilaste seas. Algul mõtlesingi, et see on selline stiil, aga tegelikult ei ole. Oma raskeid kompse kandes sain aru, et õige üliõpilane ei kanna spordikotiga riideid kaasas, vaid laob kõik kihiti selga. Sukkpüksid jalga, nende peale retuusid. Kui on teksad, saad veel teksad otsa tõmmata. keha külge paned pluusid, kleidid, tuunikad. Kõik üksteise otsa. Kõige peal on kõige puhtam ese. Kui pealmine asi läheb mustaks, paned selle kõige alla jne... Raudselt ongi nii! Olgu, ma nüüd tegelikult tegin veits nalja üliõpilaste kulul, aga siiski...variant on ju hea 😂. Ütlesin C-le ka, et praegult olen selline.....naiselik...kleit ja sukkpüksid. Kolm aastat hiljem, kui Tartust lahkun, olen kottpükstega hipster. Ehk ikka nii ei lähe...

Tartu kohta veel seda, et on küll nunnu linn. Ma ise ka hetkel ei usu, et seda ütlen. Kõik need puitmajadega tänavad, vaikus, Toomemägi, sillad, emajõgi...jep..... On ilus! Ja seda kõike nägin ma teel kooli, hotelli või bussijaama. Niisama ma õhtuti väljas hängimas ei käinud. Mõelge, milliseid muljeid ma veel siis jagaksin... 😂.