26 juuli 2021

Fit-elu 2,5 kuu kokkuvõte

 Kuna nii palju tuleb mu Messengeri kirju Fitlapi kohta, siis teen siin väikese kokkuvõtte ja kirjutan veits mõtteid. Pane tähele, et räägin puhtalt enda kogemustest ja kõigile ei pruugi samad süsteemid sobida. 

Isud. 2.5 kuuga olen vähenenud 8+kg võrra. Kui alguses olin veits kade, sest teised võtavad sama ajaga poole rohkem alla, siis nüüd on mul pigem hea meel, et kaal vaikselt kaob, sest on lootust, et nahk tõmbab ka ennast rohkem trimmi. Esimesel kuul kimbutasid mind erinevad isud, millega pidin aeg-ajalt võitlema. Peale seda, kui sõbranna ütles, et ära nii kavas kinni ka ole, et kui isu on, siis vahel ikka anna ahvatlustele järele, hakkas kaal ka rohkem langema. Kui Fitlapi esimesed nädalad langes kaal vahel 100g, vahel 300g nädalas, siis nüüd pigem 700g-1kg nädalas. 

Sportimine. Peale seda, kui enam iga päev (tegelikult üldse ei käi) spetsiaalselt kõndimas ei käi, hakkas mu kaal paremini langema. Ma ei oska ütelda, kas vesi jäi kehasse kinni või milles asi, aga treeninguna kõndimine minule ei sobi. Olen ju varemgi kirjutanud, et põhimõtteliselt mitu aastat kõndisin oma samme täis, aga kaalust ei läinud grammigi alla. Ei oskagi mingisugust adekvaatset selgitust sellele anda... 

Toitumine. Esimene kuu tegingi konkreetselt 4x päevas süüa ja ägisesime kõik laua ääres. Lõpuks sain aru, et meile piisab sellest, kui sööme 2,5x päevas. Kuna ma ise hommikusööki ei armasta süüa ja lapsed ärkavad suvel alles keset päeva, siis liigumegi pigem kohe lõunasöögi juurde, mille valmistan hiljemalt kaheks. Umbes 18.00-18.30 valmib õhtusöök ja kui juhtub, et kellelgi jääb veel kõht tühjaks, siis saab alati võileiba teha. Meil kapis vaid fitlapis lubatud tooted, seega pole paari võileiva tegemine probleemiks. Ja muidugi on kogused nii suured, et lastel jääb tihti lõunasöögist osa üle, mille nad siis vajadusel veel enne und ära söövad. Kogu selle aja jooksul on olnud vist kaks toitu, mis olid sellised, et rohkem neid ei tee, aga muidu oleme retseptidega ülimalt rahul. Kui alguses kaalusin kõike täpselt grammi järgi, siis nüüd ei tee numbrit, kui üks makaron rohkem läheb vms. Vahelduse mõttes proovin võib-olla täistera makaronid asendada korraks gluteiinivabade makaronidega. Maitseks neid ka. Smuutisid pole lapsed enam viimasel ajal tahtnud. Teen 2x päevas toekamat toitu. Mõtlen vaikselt juba ka sügisele ja sellele, kuidas lastel kooli perioodil toitumine välja hakkab nägema. Hetkel on mõte selline, et söövad hommikul kodus, siis koolis söövad lõunat ja mina teen kodus õhtuks süüa ning enne und veel vahepala. Ise planeerin siis oma  hommikusöögi lõunaajal ära süüa ja siis söön õhtul õhtusöögi. Vahepala tavaliselt mulle enam sisse ei mahu. Teine asi on see, kui pean vahepeal ülikoolis kohal hakkama käima. Mitte kui pean, vaid peangi... Mul nimelt on väljas söömisega see jama, et ma ei saa sellega hakkama. Varem, kui Fitlapi ei teinud, polnud probleemi - võtsin alati mingi mõnusa suure prae kas siis lõhega või juustušnitsliga. Nüüd aga... Lähen sööma ja vaatan pingsalt salateid, suppe ja nende hindasid. Siis läheb pilk tahtmatult praadide ja nende hindade peale. Sellel hetkel tõstab minus pead üks koletuslik kooner, kes kalkuleerib kiiresti, et kui vaadata hinna ja koguse suhet, siis on mõtekam praad võtta ja nagu naksti ma tellin mõnusa suure ja rasvase prae! Loomulikult on mu magu endale mingi korseti ümber tõmmanud ja see praad lihtsalt ei mahu sinna ära. Ja siis ma vaatan seda praadi ja mõtlen kui palju see maksis ning kahetsen, et lihtsalt salatit või suppi ei võtnud. Võib-olla ma peaksin valima söömiseks paremaid kohti... ? Variant on ka omale toit kaasa teha. Selle eelduseks on aga see, et kohas, kus ma need ööd ja õhtutunnid veedan, on olemas külmkapp. Pean veel mõtlema sellele. 

Tunded. Ma ei tea, kuidas lapsed end hetkel tunnevad seoses toitumisega, aga minu jaoks ei ole kogu selles asjas midagi kontimurdvat ega tüütut. Ma arvan, et lastel on ka kõik ok, sest kõhud on neil täis (seda küsin väga tihti) ja meie kasvuhoones on nii palju vabavara asju, et saavad ka need isud rahuldatud. Vingunud nad pole, seega...vist on rahul. Palju aitab kaasa kindlasti ka see, et nad saavad kõike süüa, lihtsalt tervisliku variandina. Tunde teeb heaks ka see, et üks inimene, kellega me polnud täpselt aasta näinud, sai aru, et olen veits alla võtnud. Teised, kes mind tihti näevad, sellest veel aru ei saa. 

Raha. Kui ma Fitlapiga alustasin, siis kulus raha toidule tunduvalt rohkem kui varem. Ma alles mõtlesin välja süsteemi kuidas saaks soodsamalt või otstarbekamalt toitu varuda. Kõigepealt proovisin ise poest nädala toiduvaru ära osta. See oli suur viga! Kui sa pole harjunud pakenditelt infot lugema ja sa pole kunagi mõtelnud, mitu % rasva singis on, siis sa lähed poes lihtsalt hulluks. Lisaks meeletu aeg, mis seal tänu pakendite lugemisele kulub. Meil läks vist 3h. Mul oli veel Mirjam kaasas, et lihtsam oleks. Üksi ma valiksin vist siiani kaupa. Järgmisena ma tellisin mitu nädalat kauba Coop kulleriga koju. See oli mõtekas selle ajani, kuni lapsed koolis käisid. Peale suvevaheaja algust läks elu kaootiliseks ja mul oli pidevalt probleem, et kuidas me kogu selle kraami ära suudame süüa enne kui asjad halvaks lähevad ja vahel tuli asjadest puudu. Käid ju ikka rohkem külas ja pole võib-olla nii palju kodus. Vahel on lapsed päeval ja öösel kusagil külas ja siis jälle keegi ootamatult meie juures.... Kaupa ostes ma ju ei tea, mis mul/meil keset nädalat pähe lööb. Ja kui otsustame näiteks terve päev rannas olla, siis ma ei hakka ju sinna kartulit ja hakklihakastet kaasa tegema. Juulis olid veel kõik need Tallinnas käimised jms, seega viimased nädalad olen käinud poes umbes iga kahe-kolme päeva järel. Nüüd ma juba tean, mida mul vaja on ja ei pea enam pakendeid lugema. Väikene nõuanne on see, et kui sa pead ka pakenditelt infot lugema, sest ei tea neid % ja asju, siis võid kodus õige toote valmis googeldada. Mina käin poes juba aastaid ostunimekirjaga ja siis näiteks kui on juust ja rasvaprotsent on 24-26%, googeldan ära ja kirjutan sulgudesse näiteks juust Edam, Saaremaa. Ja kes soovib saab ju ka poes seda sama teha, lihtsalt ma ise olen selline konservatiivne inimene, et ostunimekirjaks kasutan endiselt paberit ja pastakat, mitte mobiili. Aga siis rahast rääkides.... Kindlasti on kava järgi toitumine kallim. Muidugi oleneb, mis sa varem sõid jne... Alguses on veel see kulu ka, et näiteks mina vahetasin kohe kõik jahud ja asjad välja. Mul on olemas nii kaerajahu, riisijahu kui ka kookosjahu. Esmane väljaminek on suurem, aga nende toodetega saab ikka väga kaua läbi. Muidugi oleneb jälle, mida sa nendest teed ja kui tihti. Mina ei ole jahudest vist veeranditki ära kasutanud. Kui mul varem kulus toidule ja majapidamisasjadele nädalas 70 eurot, siis nüüd on see pigem 100-120 eurot. Viimane summa on siis kui näiteks lõhe ostan. Jah, saaks odavamalt ka. Võiksin ju osta terve lõhe, mitte filee, aga see juba  mugavuse küsimus. Olen seda tervet kala ka rapsinud 2x mitu aastat tagasi ja ausalt ma ei viitsi sellega tegeleda. Ega iga päev ka lõhe ei söö... Ja alati saab ju rohkem suppe teha ja kohe mitmeks korraks ette. Eks see kõik ongi üks suurem planeerimine ja kalkuleerimine. Aga selle kõigega harjub ruttu ära. Esimesed nädalad on selline mäh? aga lõpuks hakkab asi positiivselt liikuma. 

Ma siiani naeran tuttavatele, et ma ei teadnud, et süldil või singil tuleb ka % vaadata. Arvasin, et kui ostan sinki või suitsuvorsti, siis olengi juba tervislik. Või et kui asendan hapukoore kodujuustuga, siis ongi ok. Tegelikult on hapukoor täiesti kavas olemas. Kui lastest rääkida, siis keeruline oli alguses see, et me oleme harjunud väga palju piima jooma ja seda ka toidu kõrvale. Läksime vee peale üle. See polnud just keeruline vaid pigem harjumatu. Vahel nad ikka joovad piima niisama ka. Teine asi on majonees... Mari tahab täiega tavalist majoneesi, aga meil on see mingi väga light versioon kodus. Mitte, et me varem oleks palju majoneesi tarbinud, aga just selle Fitlapi ajal on Marile see isu tulnud. Ju ma talle siis ostan selle kõige väiksema paki, et saaks isu ära rahuldada. Mirjamil oli vahepeal suurem magusavajadus, mida lubasin tal rahuldada ja mul endal vist polegi olnud midagi... Või noh mulgikapsast tahaks, aga mitte nii hullult. Ootan veel sellega. See kõik on meile lihtne ka sellepärast, et pere, sõbrad ja tuttavad hullult toetavad oma nõu ja jõuga. Keegi ei keelita loobuma ega vea meid pattu tegema. Eks ma ise olen ikka klassiõdedega väljas käinud ja mõnel veiniõhtul olnud, aga kõik ikka mõistuse piirides. Lastel on kaal ka kohe paigas, seega hiljemalt septembris saavad nad hakata kaalu hoidma. Minul aga on veel pikk-pikk tee minna. 

Ahjaa...lastele olen ka õpetanud pakenditelt rasva- ja suhkrusisalduse vaatamist. Vahel tahavad mõnda maitsevett osta, siis on see vajalik oskus. Loomulikult on nad poes ka ostudega õnge läinud. Ükskord tulid mingi toiduga koju ja olid uhked, et pakendil oli kiri "Ei ole lisatud suhkruid" vms ja ma siis keerasin paki tagumise külje ning näitasin neile, mis seal kirjas on. Ja muidugi on nad ka arvanud, et kui pakendil on kirjas Fit, siis see on kohe lubatud. Aga nii nad ju õpivadki.


 
Esimene suur tomat meie kasvuhoonest.









21 juuli 2021

Suvel ikka siider ja grill-liha! + GIVEAWAY!

 No kes siis ei naudi suvel ühte mõnusalt külma siidrit ning grill-liha? Mina olen küll siiani kõik aastad niimoodi oma suved veetnud. Mitte siis need suved, kui rase olen olnud 👀. Mulle lihtsalt nii väga meeldib pirnisiider ja ma jumaldan grill-liha. Eriti armastan triibuliha. Minust ei saa kunagi veganit. Aga nüüd hakkasin oma maksale mõtlema. Mul ei ole midagi viga. Vastupidi - maksaproovid ja ka kõik muud proovid on täiuslikult head. Mõtte maksani viis mind pakk, mille sain taaskord oma healt koostööpartnerilt iPharmalt. Nimelt saatsid nad mulle Liverta Forte N60 toidulisandeid, mis on head maksale, rasvaainevahetusele ja mis ergutavad puhastumisprotsesse. Kuna ma hetkel elan suhteliselt tervislikult...90% tervislikumalt, kui varem, siis need on mulle igati vajalikud, et ka oma maksale tagantjärele pai teha, tema ees vabandada. Ei, ma ei ole kunagi alkoholi liigtarvitanud, aga suvel mekin siidrit tihedamalt, kui peaksin. Õigem oleks siis öelda, et mekkisin, sest nüüd ma jõin vaid jaanipäeval paar väikest siidrit ja enne seda ei mäletagi... Grill-liha olen aga küll ALATI valmis sööma. ÕNNEKS ma ei viitsi üksinda grillida ja kuna suvel on kõigil palju tegemist, siis mul ei ole ühtegi sõpra, kellega liha küpsetada. See on muidugi hea, sest ajan vähem rasva näost sisse ning saan oma toitumiskavas püsida. 

Liverta Forte on spetsiaalne toidulisand maksa talitluse ja rasvaainevahetuse toetamiseks ülekaalulistele.
Liverta Forte ühendab ühendab moodsa teaduse saavutused iidsete idamaiste traditsioonidega, mida esindab eksootilise kikkaväädi esktrakt.

Harilik maarjaohakas toetab ja aitab kaitsta maksa ning ergutab seeläbi maksa funktsioone: seedimis- ja organismi puhastumisprotsesse.

Koliin toetab normaalset efektiivset maksa talitlust ja –rasva ainevahetust.

Metioniin on väävlit sisaldav asendamatu aminohape.

Kroom aitab säilitada normaalset veresuhkru taset ja - makrotoitainete (sh süsivesikute ja rasvade) ainevahetust.

Maksa pärast peaksid muretsema, kui: 
* tunned ennast tihti väsinuna
* sul esineb sagedasti seedehäireid ja tunned, et rasvast toitu on raske seedida
* kasutad regulaarselt rasestumisvastaseid ravimeid või valuvaigisteid
* tarvitad päevas üle 250ml veini või 1-2 siidrit/õlut


Toote saad soetada siit!
NB! SOODUSKOODIGA IP721 saad terve juulikuu -30% soodustust @ipharma.ee e-poest!

JA LOOMULIKULT ON @APPIMAOLENVANAEMA INSTAGRAMIS KÄIMAS KA LOOSIMÄNG! Loosin välja kolmele inimesele purgi Liverta Fortet! 

Loosimängus osalemiseks:
* Otsi üles minu Instagrami kontolt see sama pilt, mis siin postituses on ning märgi ära kaks sõpra, kelle maks vajaks pai
* Jälgi Instagramis @appimaolenvanaema ja @ipharma.ee kontosid
Võitjad selguvad 04.08.2021!
Võitjatele saadab sellel korral paki @ipharma.ee! Vaata, et siis nende IG kontot ikka jälgid ☝.







15 juuli 2021

Sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Kas sain kusagile sisse ka?

 Minu esimene valik oli andragoogika. Olin täiesti kindel, et midagi muud ma õppida ei soovi. Päev enne avalduste vastuvõtmise lõppu otsustasin ikka kolm avaldust veel teha - infoteadus, teabehalduse ja infosüsteemide korraldamine ning infokorraldus. Täna, 03.07 oligi mul elu esimene sisseastumiskatse ülikooli. Esimene katse oli infokorralduses. Õnneks toimus see veebis. 8 minutit enne algust hakkasid mu käed nii jubedalt külmetama. Panin isegi paksud sokid jalga. Ma ju üldse ei kujutanud ette, mida nad küsivad. Loomulikult olin ma kursis sellega, mis sisseastumise all nende kodukal kirjas oli, aga ikkagi. Päriselt ju ei tea, mida nad küsivad. 12.13 logisin end lingiga zoomi. Täpselt 12.15 vaatasid teiselt poolt ekraani mind kolm naisterahvast, naeratused näol. See võttis pinget veits maha. Hullem oleks olnud, kui oleksin tigedaid või tõsiseid nägusid näinud. Siis aga hakkasid nad küsimusi tulistama. Küsiti, miks ma just selle eriala valisin ja kas mul on ka juba loodetav töökoht olemas jne... Siis ilmus ekraanile lühike inglise keelne tekst, mille pidin läbi lugema ning oma sõnadega ära tõlkima. Kuna ma sain kõigest aru, siis hakkasin antud teemal kohe arutlema. Äkki oleks pidanud ikka sõna-sõnalt ära tõlkima. Eks näis.... Igatahes ma tunnistasin ka, et ma ei ole inglise keeles nii tugev, kui tänapäeva noored. Kui mina tegin eesti keele ja inglise keele eksamid põhimõtteliselt samale hindele, siis noored teevad ju inglise keele palju paremale hindele kui eesti keele. Ma suhelda oskan, aru saan, aga loomulikult mingil hetkel tuleb sõnavarast puudu või astub vene keel vahele. Küsiti veel vale uudiste teemalisi küsimusi jne... Küsiti ka seda, millised õppeained mulle kohe väga huvi pakuksid, aga ma olin ju nelja eriala asju lugenud ja ma ei möletanud nii täpselt, mis konkreetselt sellel erialal valikus olid. Võtsin end kokku ja improviseerisin 😎. Kardan, et panin sellega vähe pange, aga ei julge kontrollida ka. Viimane küsimus oli, et millisel teemal ma ülikoolis lõputöö teeksin. Jah, ma ju loomulikult olen sellele mõelnud (ei ole)! AGA mulle torkas kohe pähe teema, mida tahtsin gümnaasiumi lõpus uurimustöös kasutada. Seega.....mul oli sellele vastus! Lõpus muidugi ütlesin, et see oli mu elu esimene ülikooli astumise katse ja närv on sees, kuid nad olid nii armsad ja arvasid, et sain ilusasti hakkama. No seda ma väga ei usu, aga vähemalt olid nad sõbralikud. Endale annaksin seitse punkti kümnest aga uuel nädalal selgub, palju ma 100 punkti skaalal siis tegelikult sain. Mu ootus on 70 punkti. Nüüd, kui selle välja kirjutasin, tundub see siiski utoopiline... Esmaspäeval lähen andragoogika esimesele katsele. Esimeseks katseks on loogilisuse test. Loodan, et on arvestatud naise loogikaga 😀. Ma olen kaks nädalat (!!!) IGA PÄEV loogika teste lahendanud. Lingvistikat olen vähem teinud, aga ehk saan veel päev enne minekut sellega tegeleda. Ma tõesti...südamest soovin, et saaksin just sellele erialale sisse. Tunnen, et see on minu kutsumus. KUIGI ma süvenesin nüüd rohkem ka infokorraldusse ja hetkel on see minu valik nr. 2. Kui veel unistustest rääkida, siis tegelikult oleksin soovinud meediat õppima minna, aga ma ei ela ju Tallinnas ja sellel erialal pole sessioonõpet. Ehk teises elus siis 😄. Kandidaate on igale erialale saja ümber ja vähemalt kahte kohta võetakse vaid 21-22 õpilast vastu. Mõtlengi, et mis on minus nii eirlist, et just mind peaks valima..... Ma tean, et kui sellel aastal sisse ei saa, siis järgmisel aastal ma enam ei viitsi minna. Nägin selle ju tehnikumiga ära. Kui juba ühe aasta looderdad, siis järgmisel ei lähe kusagile. Igatahes selle sissastumiskatse tulemus tuleb uue nädala alguses, seega..... ootan. Olgu, kolin nüüd lastega telki magama ja kirjutan ülehomme edasi.

05.07.

Täna lähen andragoogika kirjalikule testile. Akadeemiline test koosneb mitmetest osadest, nt lingvistilised ülesanded, matemaatilis-loogilised ülesanded ning kultuuriliste ja erialaste teadmistega seotud ülesanded. Ühesõnaga lähen siiski taas pea ees tundmatusse. Testi tulemus annab maksimaalselt 25% vajalikust punktisummast. See on väikene, kuid oluline osa, sest kui testi võimalikult hästi ei soorita,siis vestlusele asja ei ole. 

Kuna testini oli mitu tundi aega, otsustasin seni Mannu juurde minna, et Väikest Printsi näha. Mannu juurde jõudes, kui olin kõik ära kallistanud, võtsin kotist telefoni ja vaatasin, et gmailis mingi kiri. No mis kiri see kuu alguses ikka on, kui mitte arve. Aga seekord ei olnud tegu arvega ega ka raklaamiga. Kiri oli tulnud SAIS kaudu ehk siis oli seotud katsetega. Avasin kirja ja seal seisis, et olin laupäevase zoomi-põhise katse eest saanud 95p sajast. Käi, ära! Olin nii üllatunud ja nii õnnelik! Ma ei mänginud seda inimest, et ooo, ma ei oska midagi. Kirjutasingi selle jutu alguses just täpselt seda, mida sellel hetkel tundsin ja päriselt arvasin. Mul küll pole veel kirja, et mind on sinna sisse võetud, aga kuna see oli ainus katse saamaks sinna erialale ja ma olen pingereas kuues, siis vist sain sisse küll 😀. 

Kell 15.00 oli mul andragoogika testi aeg. Mannu viis mu kooli ära. Pani mu maha teisel pool koolimaja, seega pidin ka veidi koolis seiklema, et õige ruum üles leida. Ma teadsin, et katse toimub Astra majas ja 0 korrusel ja ruumi numbrit teadsin ka. Naersin veel omaette, et kui ruumi üles ei leia, siis ma polegi ülikooliks veel valmis. Aga läksin siis majja sisse. Väljas oli palju rahvast, aga sees oli veel rohkem. Igal korrusel, iga ukse taga keegi seisis ja näppis telefoni. Mõtlesin, et lähen koguaeg otse,et küll siis tuleb mingi uks ja sealtkaudu saan teise hoonesse. All oli uks küll, aga see oli kahjuks suletud. Hakkasin siis seintel olevaid viitasid jälgima. Astra maja näitas nool üles ehk siis pidin teisele korrusele minema. Ma nüüd ei mäleta, kas ainult teisele või läksin ikkagi kolmandale aga ühesõnaga oli seal pääs Astra majja. Astra majas tuli hakata 0-korrust otsima. Kõndisin seal inimeste vahel ja läksin järjest alla kuni olin esimesel korrusel. Inimesed istusid eal igal pool ja ma ei saanud üldse aru, et millisesse ruumi nad minemas on. Igatahes otsustasin seal all veidi ringi kõndida ja siis märkasingi väikest treppi, mis viis 0-korrusele. Ja kohe nurga taga oli ka otsitud ruum. Seisin seal koos teiste inimestega ja ootasin. 14.38 avati uksed ja räägiti, et sellel testil on kõik need, kelle nimi algab P, S või R tähega, paluti välja otsida kirjapulk ja dokument ning saimegi siseneda. Kõigepealt tuli oma nime juurde allkiri panna ja siis juhatati meid kohtadele. Istusime nii, et iga inimesega oli 1 koht vahet. Teste oli kaks varianti - A ja B. Mina sain A. Eraldi oli vastuste leht, kuhu siis tuli õige vastusevariant kirjutada. Õnneks olid vastusevariandid ette antud, muidu oleks pidanud veel neid ka aretama hakkama. 45 küsimust, aega 1h. Kõigepealt oli teemaks eesti keel. Seal oli lugemisülesanne ja paar graafikut eestlaste interneti kasutamise kohta. Tuli hästi tähele panna, mis aasta kohta midagi küsiti ja millal taheti teada muutuse tõusu ja millal langust. Ma kõiki ülesandeid loomulikult ei mäleta, aga mõned toon siia ikkagi välja. Oli selline ülesanne, kus olid ette antud sõnad ja sina pidid valima, milline sõna on järgmine... põhimõte oli selline: toiduõli, õlilamp, lambipirn, pirni..... jne... Samad ülesanded olid ka numbritega. oli numbrite jada ja pidid siis leidma loogilise seose ja õige numbri jadasse kirjutama. Matemaatikas olid veel protsendi leidmise ülesanded jms... Minu matemaatilis-loogiline lemmik ülesanne oli ka. Olin seda eelnevalt harjutanud: Peeter on 8-aastane.  Õde on Peetrist poole noorem. Kui vana on õde, kui Peeter on 58-aastane? Olin selle üle sama õnnelik, kui matemaatika eksamil paabulindude ülesannet tehes. Siis oli veel sellised ülesanded 





Õnneks olin ka neid ülesandeid piisavalt lahendanud 🙏. Nende ülesannetega pidi hästi tähelepanelik olema, sest vahepeal küsiti, millist täringut SAAB moodustada ja vahepeal, et millist EI SAA. Siis olid veel sellised küsimused, et on mingisugused sõnad reas ja tuli leida sõna, mis sinna ei sobi. Need ei olnud muidugi sellised lihtsad, et karu, hunt, rebane, põõsas, vaid ikka veidi keerulisema mõttega. Info-teema juures oli üheks küsimuseks see, et miks Ratas peaministri kohalt taandus ja siis olid vastusevariandid, mis tegelikult olid kõik juhtunuga kas veidi varem või hiljem seotud (abielureferendum, erakond sai süüdistuse, halvad suhted koalitsioonipartneritega ja midagi oli veel). Küsiti ka, et kuidas nimetatakse sellist õppevormi, kus osa õppetööst toimub klassis ja osa internetivahendusel. Muidugi oli sinna konksukaks pandud distantsõpe, aga mind nad haneks ei tõmmanud, sest olime ju kõik siin distantsõppel. Võib-olla need, kes ise konkreetselt distantsõppega kokku ei puutunud, arvasid tõesti, et see ongi õige vastus. Ja siis olid antud veel kolm varianti, milledest ma polnud midagi kuulnud. Kuidagi hakkas mind kõnetama põimõpe ja selle ka valisin. Sest...põimima, siduma.... Hiljem netist otsides sain teada, et see oli ka õige vastus. Siis oli veel antud 4 rida eesti keeleteadlaste nimesid ja tuli leida õige punt inimesi. Igas reas vahetus 1-2 nime. Õnneks olin ma mingisuguseid nimesid ikka kuulnud 🙈. Ja kõige viimane oli inglise keelne lugemisülesanne. Nagu inka eksamilgi, et loed jutu läbi ja siis pead leidma õiged vastused. Nagu ma varemgi öelnud olen, siis ma pole väga harjunud raskemate inglise keelsete tekstidega. Õnneks sain tehtud ja jõudsin ikka aega ka. Astusin ruumist välja ja mõtlesin, et mida helli just toimus? See test oli põhimõtteliselt segu eesti keele, matemaatika ja inglise keele eksamist. Õudne. Ma olin nii pettunud, sest olin lootnud hoopis midagi teistsugust. Vähemalt lohutas mind see, et olin teises koolis, teises erialal ikkagi 95p kätte saanud ja päris ülikoolita ma vist siiski ei jää. Kuigi tõesti andragoogika on mu esimene valik ja mulle meeldiks seda tõesti südamest õppida. Nagu juba ütlesin, siis teise vooru pääsevad vaid need, kes testi mingisugusel tasemel ära tegid. Kandsin ennast maha ja mõtlesin, et mis seal ikka, mul samas koolis kuid teisel erialal neljapäeval 11.00 kutsesobivusvestlus, et proovin siis selle ka korralikult ära teha. Jõudsin koju, tegin ruttu paar kiireloomulist asja ära ja mulle tuli kiri, et läbisin testi ja mind oodatakse neljapäeval 10.35 kutsesobivusvestlusele. Vot see oli küll üllatus. Jeeeee! Lihtsalt nüüd on probleem selles, et üks vestlus on 10.35 ja teine 11.00.....et nagu midagi läheb mul lappesse. Igatahes ma helistan kooli ja uurin. Hoonekompleks on õnneks sama... Tahaksin ikkagi mõlemas kohas ära käia... Oleks mul sama instituudi erialad, siis peaksin vaid ühe testi tegema.... aga mul üks Haridusteaduste Instituut ja teine Digitehnoloogiate Instituut. Kindlasti läheb nii, nagu minema peab. Kahju oleks vaid sellest, et vorpisin ju ühel ööl Digitehnoloogiate Instituudi jaoks esseed teha.

06.07.2021

Täna tegelesin kõige muu hulgas motivatsioonikirja, õppenõustaja soovituskirja, vabatahtliku töö avalduste välja printimisega ning allkirjastamistega. Mõtled küll, et mis see siis ära ei ole, aga kui endal on 100 asja vaja ära teha ja teistel on ka omad elud, siis tuli aegu klappima panna jne... Homme üks allkiri veel ja siis olen paberite ette valmistamisega valmis! Mul on juba nõrk peavalu ja loomulikult ka iiveldus, sest kell on 15.56 ja alles nüüd sain lõpuks tegevusetult maha istuda. 
Õhtul tuli veel teade, et ülikool oli nõus mu ühe katse ajaliselt edasi lükkama, seega kõik on 👌!

08.07.2021

Nii eile terve päeva kui ka terve tänase hommiku kontrollin pidevalt ruumide numbreid ja kellaaegu, et ikka õigel ajal õigel katsel oleksin. See ajab mind lihtsalt hulluks juba! Ahjaa...just meenus see, et üleeile oli Mirjam oma sõbrannaga väljas. Järsku helistab ta mulle ja uurib, et mis eriala see oligi, mille katsetel käisin. Mina siis ütlesin talle ja sellepeale hüüab Mirjami sõbranna telefoni, et tema emme käis ka samal katsel. Haahaaa nagu mida värki! Me oleme Mirjami sõbranna emmega kokku saanud, koos kogukonnapäeva korraldanud....pole üldse jutuks tulnud ülikool ega õppimine ja nüüd siis niimoodi. Päris naljakas kokkusattumus. Olime küll erinevates ruumides testil, kuid saime isegi sama testi 😀. Veits nõme, et konkurendid oleme, aga eriti äge oleks, kui mõlemad sinna erialale sisse saaksime, sest kuna oleme pmst naabrid, siis oleks hea koos koolipäevadel Tallinnas käia. 
Tegelesin just sellega, et saatsin vabatahtliku töö täidetud avaldused ülikooli ära. Paberkandjal tuleb need ka kaasa võtta. Loodan, et nad ikka õppenõustaja soovituse ka läbi loevad 🙏. 
Kell 11 algas infoteaduse test. Aega oli 60 minutit. Oli 2 A4 paberit. Esimesel oli funktsionaalse lugemisoskuse oma. Loed teksti läbi ja vastad küsimusele + oli veel üks lisaküsimus, kuhu tuli oma mõte kirjutada. See tekst oli ikka väga lihtne, mitte nagu andragoogikas. Teine paber oli siis see päris test. Seal olid näiteks sellised küsimused, et tuli vastata SAJANDI täpsusega, millal oli Eestis ärkamisaeg, millal avastas Kolumbus Ameerika, millal toimus teine maailmasõda jms... Üks ülesanne oli selline, et tuli kirjutada inimese eesnimi ja millega ta tegeleb. Näiteks A. Pärt, siis sina kirjutad Arvo, helilooja jne... Kõik lihtsad nimed (Tänak, Reinsalu jne..). Oli ka selline ülesanne, kus olid antud nimed ja need tuli kirjutada õigesse lahtrisse. Lahtrid olid kirjandus, film, poliitika, sport. Nimedeks olid näiteks Andrus Kivirähk, Serena Williams jne... Tuli kirjutada ka sünonüüme sõnadele tüli, rääkima jne.. Ja tuli kirjutada ka antonüüme sõnadele populaarne, sümpaatne jne... Ühesõnaga - see oli väga lihtne test ja mul kulus selle tegemiseks vaid 15 minutit. Andragoogika omaga ikka öö ja päev. Peale testi oli pisikene paus, mil lasin Mannul omale vett tuua ja need avaldused ja muud tähtsad paberid ka, sest ma ei hakanud neid niisama kaasa tassima. Lisaks selgus, et ma ei jõua lõunale kuna 12.30 pidid infoteaduse vestlused hakkama ja 13.55 pidi juba andragoogika viimane katse olema. Vestlus algas 10 minutit hiljem, kui lubatud oli. Me ootasime ukse taga ja panime ennast kõval häälel järjekorda. Ees siis need, kellel on kõige kiirem. Kaks noormeest olid, kellel hakkas teisel erialal 13.30 katse, lasime kõige ette. Hiljem selgus, et üks oli vale ukse taga 😂. Meid oli tähestikuliselt gruppidesse jaotatud.  Me olime PRO-V, aga tüübi perekonnanimi algas L-ga. Mina olin järjekorras kuues. Umbes 10 minutit pidi vestlus kestma, seega jõuan ilusasti ka andragoogikasse. Esimene poiss tahtis siis vestlusele minna, kuid õppejõud kutsus hoopis tähestikuliselt esimese inimese. Tõstsime siis kisa ja seletasime, et meil on oma järjekord ja et osad peavad järgmistele katsetele jõudma, kuid see, keda vestlusele kutsuti, arvas, et tal on vaja tööle minna ja astus uksest sisse. No palju õnne, kui ta sinna erialale vastu võetakse, sai juba sellel hetkel ja pärast vestluselt tulemist heiti, sest meil oli ju kokkulepe. Jah, kõigil on kiire, aga meie silmis kokkulepe maksis. Sellel naisel ei saa küll meie grupist ühtegi sõpra olema. Muidu meil oli seal väga chill seltskond. Kõik olid minust palju nooremad, aga rääkisime nagu oleksime samas vanuses. Sellised koolijutud olid pigem (kes kuhu veel kandideeris jne). Vestlus ise nägi aga välja selline, et üks õppejõud vestles minuga ning teine klõbistas arvutisse saadud informatsiooni. Kuna vestluse aluseks oli essee, mille sisseastumisavaldusega koos kooli olin saatnud, polnud seal midagi keerulist. Uuriti, kas infoteadus on minu esimene valik. Vastasin ausalt, et ei ole, et andragoogika on. Nad olid väga üllatunud ja arvasid, et see on küll väga tore ala. Siis küsiti, kas infoteaduse ja andragoogika vahel on seos ja et kas mul on ka õppimist segavaid asjaolusid jne... Selline tavaline jutt oli. Ma ise arvan, et mul ei kulunud seal 10 minutit. Õppejõud ütles, et ta ei pea mind kauem kinni, et on aru saanud, milline inimene ma olen jne... Loodan, et ikka positiivses mõttes 👀. Vestluse ajal närvi sees ei olnud ja ma hindaksin, et mu vestluse tulemus oli 8 punkti kümnest. Ma ei usu, et kellelgi saaks üldse täiuslik vestlus olla + ma olen see, kes endas koguaeg kahtleb. Peale vestlust tormasin linnaku teise otsa andragoogika viimasele katsele. Meid jaotati kahte gruppi eraldi tubadesse. Üldse ei osanud arvata, kuidas kõik välja hakkab nägema. Teadsime vaid, et tuleb grupitöö ja kõigiga veel ka eraldi vestlus. Meie grupis oli neli inimest. Meie Mirjami sõbranna emaga juhtusime samasse gruppi ja olime siis need "vanemad inimesed". Üks oli minust vb 5 aastat noorem ja siis üks tundus alles kahekümnendates olevat. Kõigepealt pidime endale nimesildid rinda kleepima, et oleks lihtsam suhelda. Seejärel tuli ühel meist loosida teema, mille üle grupiga arutlema hakkame. Meie teemaks oli "Eakas õppija - mida õpib?". Rääkisime siis, mis variandid meile pähe tulevad ja tõime ka elulisi näiteid. Ma ei tea, mida selle ülesande juures täpselt hinnati, aga ma rääkisin ja ka kuulasin. Proovisin teistest mitte üle rääkida ega vahele segada jms... Minu loogika ütleb, et GRUPITÖÖ tähendabki kõigiga arvestamist ja ka kuulamist. Aga äkki ma eksin... Järgmisena küsiti, et miks just ülikooli tulime, et oleks võinud ju lihtsalt kursuseid võtta vms. Tekkis pisikene vaikusehetk ja ma siis ütlesin, et võin alustada. Rääkisin sellest, et lõpetasin just gümnaasiumi ja kuna õppimise hoog on sees, siis tahaksin kohe edasi õppida, sest kardan, er kui aastase pausi teen, kaob huvi ära. No midagi sellist ma seal seletasin. Kui olime kõik sellele küsimusele ära vastanud, siis hakati meid teiste ees küsitlema. Minu käest küsiti näiteks, miks just andragoogika. Vastus on suhteliselt lihtne minu puhul. Mulle meeldib õpetada, aga mulle ei meeldi lapsed. Mitte, et mulle ei meeldi lapsed, aga mulle ei meeldi kasvatamatud lapsed ja neid on ikka ümberringi päris palju. Kuidagi sa neid keelata ei või, igasugused seadused on, kus lastele on liiga palju õiguseid antud ja mina ei taha kusagil lapsevanema+lapse+seaduse vahel ringi tõmmelda. Täiskasvanutega on lihtsam. Nad juba teavad, miks on õppima tulnud, teevad seda vabast tahtest, on mõistlikumad. Ma ei tea, kas tegin selle mõtteavaldusega endale karuteene või mitte, aga mulle ei meeldi valetada, seega ütlesin, mida mõtlesin. Üks küsimus, mis mulle raske oli, oli selline, et pidin nimetama raamatu või filmi, mis mu elu mõjutanud on. Ma siis rääkisin, et pole üldse sellist tüüpi inimene. Olen realist ja ma ei lase ennast filmidel ja raamatutel mõjutada. Vaatan "Täht on sündinud" filmi ära ja siis mõtlen, et ma hakkan ka nüüd enesekindlaks, et Lady Gaga tegelane leidis ka endas enesekindluse ja vaata, kes temast sai. Ei, see pole mina. Mind õpetavad elus hoopis inimesed ja mitte tuntud inimesed. Ütlesin siis, et minu elu on mõjutanud hoopis muusika. On olnud erinevad ajad, mil olen kuulanud erinevat muusikat, laulude sõnu. Osad neist on ajendanud mind 20 a tagasi luuletusi kirjutama. Mõne muusikastiili kuulamine on toonud mu ellu selliseid inimesi, kellega ma muidu poleks kunagi tuttavaks saanud jne...Ultima Thule on olnud minu elu mõjutaja. Aga ütlesin ka, et vaatan filme ja loen raamatuid. Raamatuid loen pigem sõnavara ja muu sellise pärast, kui sellepärast, et lugeda ja unistada. Mul pole kombeks unistada 😎. Kui midagi soovin, hakkan selle poole püüdlema, mitte ei lama voodis, oodates unistuse täitumist. 
Minu plussiks on kindlasti see, et minu õppimist ei takista töö ega pere ja mul on suurem elukogemus kui noortel. Andragoogikas rõhutati ka seda, et kooli õppima minemise kinnitaksime vaid siis, kui oleme täiesti kindlad oma õppimise soovis. Ma usun, et minu kindlat tahet nad nägid. Aga jah, andragoogika katsed olid minu jaoks väga keerulised ja panid mind endas kahtlema. Esimesest voorust sain edasi, aga nüüd peale seda viimast katset ma tunnen jälle, et mul ei läinud nii hästi, kui oleks võinud minna. Lohutan ennast sellega, et mul on elus asjad alati lõpuks õiget rada läinud ja ju siis saan just sinna sisse, kuhu pean saama. Ma ütlen ausalt, et olen pettunud, kui andragoogikasse ei saa, aga reaalselt 100 inimese seast valitakse 21 või 22..... Ma ei tunne, et võiksin nende väheste seas olla. Aga mulle meeldivad väga ka teised erialad, kuhu kandideerisin, seega ma koju nutma ka ei jää, kui andragoogikasse ei saa. Ma lihtsalt olen selle nimel kõige rohkem pingutanud, et kahju oleks lihtsalt.... 
Hiljemalt teisipäevaks on tulemused käes. Nüüd jääb üle vaid oodata. Ja ootamine mulle ei meeldi...
Reastan oma valikud siia:
Valik nr. 1 -  Tallinna Ülikool, andragoogika
Valik nr. 2 -  Tallinna Ülikool, infoteadus
Valik nr. 3 - Tartu Ülikool, infokorraldus
Valik nr. 4 - Tallinna Tehnikakõrgkool, teabehalduse ja infosüsteemide korraldamine
Ja mulle meeldib Tallinn. Tartu ei ole üldse minu teema...Aga õnneks sessioonõpe, seega elaksin üle. 
Ja veel.... Ma tunnen, et olen andragoogikasse parem kandidaat, kui see neiu, kes küsis: "Mina vää?" Koguaeg oli iga lause lõpus äää ja määä. Ma ka ei ole täiuslik, aga veidi peab ikka vaatama, kuidas käitud ja räägid kui kodust välja lähed. 
Unustasin veel seda rääkida, et olin hommikusel katsel ja vaatan, et Mirjami sõbranna helistab. No ei saanud ju vastu võtta. Vaheajal helistan tagasi. Mirjam oli kahe sõbrannaga linna rulatama läinud ja kaotas seljakoti koos pangakaardi, enda telefoni ja sõbranna telefoniga ära. Positsioneering näitas, et telefon oli viimati kodus. No jaa, ta läks kodust välja ja pani neti kinni, et see liiga ruttu ära ei kuluks. See sõbranna, kes helistas, oli täiesti rahulik, Mirjam ja teine sõbranna paanikas. Ma räägin, et las mõtlevad oma teekonna kodust alates läbi. Keegi mäletas, et nad üldse ei võtnudki kodust kotti kaasa, teine mäletas, et ikkagi võtsid. See sõbranna, kelle telefon Mirjami kotiga kaduma läks, tahtis oma ema numbrit, et emale ka juhtunust teatada. Õnneks mul oli see number olemas, kuid ta ema oli tööl ja ei vastanud võõrale numbrile. Igatahes mul algas järgmine katse ja ma ei saanud sellega tegeleda. Kirjutasin vaid Tele2-s töötavale sõbrannale, et sulgegu ajutiselt Mirjami telefon. Pangakaarti ei sulgenud, sest seal polnud raha ja viipemakse on maha võetud. Kui mul oli viimane katse, siis jälle keegi helistas. Ma ju taas ei saanud vastata. Siis tuli aga sõnum Mirjami jalkaklubilt, et Mirjami kott on leitud ja anti asukoht. No ikka niiiiiiiii tuulepead on nad. Õnneks kõik asjad olid alles. Vedas, et Mirjamil jalgpalluri kaart kotis oli. Muidu oleks JÄLLE märgatud Pärnus FB lehel minu laste asjad ripakil olnud. Niigi on pinge katsete pärast ja siis veel see mure ka. 
PS! Iga e-maili peale võpatan, lootes, et nüüd on mingi tulemus tulnud 👀.
Täna, kolm päeva peale viimaseid katseid mõtlen, et tegelikult pole vahet, kas lähen andragoogikat õppima või siis infoteadust. Ma oleksin lihtsalt üliõnnelik, kui saaksin Tallinna Ülikooli sisse. Mind võlusid ka uued tuttavad infoteaduse vestluse ukse taga, seega...jaaaa..... mulle sobiksid mõlemad variandid ülihästi! Lihtsalt juba see, et mina, kes 20 aastat ei tahtnud õppimised midagi kuulda, olen nüüd ülikooli vastuvõtmist ootamas, on suur edusamm. Ma tõesti tunnen, et väärin seda kõike...
Täna on 12 juuli. Kui täna vastuseid ei tule, siis homme kindlasti! Klassiõde sai täna Mereakadeemiasse sisse. Läheb kapteniks õppima. Nii vinge! Mul endal on hull ootusärevus. Tahaks ka jube pinge maha saada. Mõtlesin, et lakin küüsi, et siis kui värvi värskelt peale saan, tuleb ju ikka mõni e-mail. Aga ei tulnud ühtegi. Isegi arveid mitte. Iga paari tunni tagant tulevad liblikad kõhtu ja südamest käib värin läbi. Huhh.....ma olen nii kannatamatu ikka!
Nagu arvata oli, tulevad tulemused ikka sellel hetkel, kui sa ei saa neid vaadata. Täna on 13.07 ja ma olin hommikul teel Tallinnasse. Loomulikult poolel teel tuli e-mail SAISist. Kellalt nägin, ma ei näpi sõidu ajal telefoni. Keerasin naftabaasi sisse ja tegin arvuti lahti, aga no ei näita mingeid tulemusi. Sõitsin edasi ja tuli uus kiri aga siis nägin juba kellalt ka sisu, et kahjuks ei saanud ma andragoogikasse sisse. Panin Ultima Thule plaadi peale, valisin ühe oma lemmik loo "Pilv", keerasin muusika nii kõvaks kui kannatasin ja lasin pisarad valla. Jah, ma olen nüüd ka selline, kes nutab, kui nelja saab või kui näiteks ülikooli sisse ei saa. Ma lihtsalt olin endas nii pettunud. Olin ju tõesti väga palju selle nimel õppinud ja pingutanud. Tallinnasse jõudes helistasin muidugi oma kõige lemmikumale lohutajale - abikaasale. Loomulikult tuli ta oma "tööga" toime ja suutis mu veekraanid kinni panna. Kohe tuli ka uus teade SAISist, kus teatati, et olen Tartu Ülikooli infokorraldusse vastu võetud. See oli see, kus mul 95 punkti oli. See ei tekitanud minus mingisuguseid emotsioone. Kaeblesin terve päev kõigile kui pettunud ma endas olen ja kõik on nii mõttetu jne..... Õhtuks olin maha rahunenud, järele mõtelnud ja teate, tegelikult olen ikkagi väga kõva mutt, sest 121 inimest kandideerisid ja mina olin pingereas seitsmes. Ja mis siis, et Tartu mulle üldse ei meeldi. Äkki olengi teda vale pilguga vaadanud. Annan talle uue võimaluse end tõestada. Ju siis elul on midagi teistsugust minu jaoks plaanis. Ja eriala, mida õppima lähen, on ju väga tore, sest muidu ma poleks seda valinud. Kõik on chill! Tehnikakõrgkooli ma arvatavasti ei saa, sest olen pingereas suht halval kohal. Tallinna Ülikooli infoteaduses olen enam-vähem norm kohal, aga kõik oleneb testist ja vestlusest. No kahtlane. Aga kui saaksin infoteadusesse, siis oleksid mul ikkagi palju paremad emotsioonid kui täna. Nägin seal ju ka juba osasid õpilasi ja meil oli nii hea klapp. Ja Tallinn ise meeldiks mulle ka väga palju rohkem, kui Tartu. Näeksin ka lapselast tihedamini.....
Kuigi mulle Tartu absoluutselt ei meeldi, siis lasen tal ennast üllatada...tõestada... Kõik peavad ju saama teise võimaluse. 
Kogu tänane päev on tulvil emotisoone. Ise peaksin olema...ja olengi õnnelik, et ülikooli sain, aga samas on nendest klassiõdedest kahju, kes ei saanud soovitud erialale sisse. Tahaksin oma rõõmu jagada, aga iga minu rõõm on teise kurbus..
Täna on JUBA kolmapäev ja mul ei ole ikka kõiki tulemusi käes. Sain Tallinna Ülikooli infoteadusest vaid punktid teada, aga pingerida pole avalikustatud, seega....olen endiselt teadmatuses. Vestluse ja testi punktid sain 46 50st - super! Aga kuna mu eesti keele eksam (gümnaasiumi lõpueksam) oli ülikooli jaoks väärt 26 punkti 50st, siis see kahandab mu edu tunduvalt. Kahju muidugi kui eksamitulemus saab määravaks. Aga see teadmatus ajab lihtsalt hulluks! 
On neljapäeva hommik ja mulle oli saabunud meil, et ma ei saanud infoteadusesse sisse. Oleksin pidanud eesti keele eksamil rohkem pingutama.... Mis siis ikka. 
Olen juba pea selgeks mõelnud ja valmis Tartut avastama!
Tänks, kui viitsisid selle jutu lõpuni lugeda 😊.

















Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...