30 juuni 2021

Koostöödest

 Mul on omad põhimõtted. Need võivad muidugi ajas muutuda, sest elu õpetab iga päev midagi uut ning paneb vahel asju ümber hindama. 

Milliseid koostöid ma ei tee?

Hetkel ei tee ma koostöid, mis on seotud laenudega, kihlvedudega. Ma tean isiklikult mitut inimest, kes on kas kiirlaenu  või kasiinosõltuvuse pärast kogu oma perekonna halba seisu viinud. Just sellepärast ma olen kõigist sellistest koostöödest loobunud. Veel ei tee ma ka spirituaalse sisuga koostöid. Kui ma ise sellesse ei usus, siis pole selliseid koostöid mõtet teha. Olen tagasi lükanud hetkel ka kõik intiimse sisuga koostööd (kondoomid, seksmänguasjad), sest ma arvan, et see teema on liiga isiklik jagamiseks. Ka koroona-teemalistes koostöödes ei ole ma soovinud osaleda, sest..koroona.... Igal meist on selles oma arvamus ning nagu ma varem öelnud olen, siis koroona ja poliitika ajavad inimesi lihtsalt tülli. Hetkel vähemalt ei plaani ka ühegi erakonnaga koostööd tegema hakata. Loomulikult olen loobunud ka selliste toodete reklaamimisest, millesse ma ise absoluutselt ei usu. Seega - kõik, mida ma reklaamin ja teile tutvustan, on minu aus tagasisisde, kogemus, arvamus. 

Korra pakuti ka mingisugust sellist koostööd, kus oli teemaks horoskoop. See on taas minu aadete vastane teema. Kuna ma ise horoskoope ei usu, siis ma tunnen, et poleks aus, teile sellisest teemast rääkida. Jah, ma mõnikord ikka viskan pilgu päevahoroskoobile...no kui ta mulle juhuslikult silma jääb, kuid spetsiaalselt ma ühtegi horoskoopi ei loe. Olen võtnud omale sellise mõtte, et usun vaid neid asju, mille täitumist ma tõesti soovin. Näiteks, kui on kirjas, et mul tuleb hea päev, siis seda kohta horoskoobist usun, kui aga on kirjas, et on oht õnnetusele, siis seda ma ei usu. Saate ju aru küll?

Viimase lõiguga tuleb mulle meelde, et cv-keskuses otsitakse alatasa ennustajaid. Üheks nõudeks on see, et jutt jookseks. See näitab juba nii mõndagi...

Milliseid koostöid ma aga sooviksin teha?

Minu unsituste koostööd oleksid kindlasti sellised, kus saaksin proovida erinevaid telefone, kaameraid jms,,, Loomulikult meeldiksid ka sellised koostööd, mis sisaldaksid majutust mõnes ägedas Eestimaa paigas, sest ringi trippida meile meeldib. Viimasel kahel aastal on see meil küll veidi unarusse jäänud, aga selleks on teatud põhjused. Need on siis sellised unistuse koostööd. Aga muidu teen meeleldi igasuguseid erinevaid koostöid, sest mulle meeldib avastada ja proovida uusi asju. Lisaks on iga kogemus mulle järgnevaks eluks vajalik. Ja muidugi mulle meeldivad väljakutsed, seega kõik uus ja huvitav on oodatud! Hetkel oleks selline rusikas silmaauku koostöö selline, mis sisaldaks toiduaineid, sest meil on ju ikkagi kohe-kohe üheks päevaks kodukohvik tulemas 😀. 

Hästi lahe on teha selliseid koostöid, kuhu saan ka oma lapsi või sõpru kaasata. Mulle meeldiks sõbrannadega midagi ägedat koos ette võtta jne... Aga küll need koostööd ka ükskord tulevad. Ei tahagi liiga palju asju korraga teha, sest siis muutuks see blogi ja mu Instagram reklaamlehtedeks ja see ei lähe kohe mitte. 

Hetkel on kõik minu koostöökogemused olnud väga toredad. Mulle meeldib mõelda välja, kuidas mingisugust pilti teha jne... Challenge.ee oli minu esimene koostöö. Oli hea, et just sellise koostööga alustasin, sest seal olid mul täiesti vabad käed. Sain harjutada ja sisse elada. Gege Baby koostöö oli juba konkreetsemate nõuetega ja ütlen ausalt, et käsi värises ja süda ikka puperdas pilte tehes. Kuidagi lukku tõmbas kõik. Kuna tagasisisde oli väga hea, siis sain "vale pildi" tegemise hirmust ka üle. Järgmised olid kaks koostööd, mis ei olnud Eestiga seotud. Saadeti mulle ja Väikesele Printsile paar riidejuppi, ehet jms ning pidin nendest pilte tegema ning siis nad jagasid neid enda Instagramis ja mujal sotsiaalmeedias. Need koostööd olid sellised....teistmoodi...sest reaalselt sa ju ei tea, milline toode tegelikult välja näeb ja kuidas selga passib, seega oli veidi pingelisem teema. Näiteks üks valge t-särk, mille sain, on suht õhuke ja ei näe minu seljas just täiuslik välja. Aga sain kõik pildid tehtud ning asi sujus. Kõik koostööd, mis olen iPharmaga teinud, on olnud väga pingevabad. Mulle on antud piltide osas vabad käed ja on lastud ka minul endal arvamust avaldada. Koostöö klapib 100%. Napsie on olnud seni kõige tuntum brand, kellega olen koostööd teinud. Napsie´le piltide tegemine oli ka kõige suuremalt ettevõetud protsess. Kõik oli juba paar nädalat ette läbi mõeldud, kavandatud. Lokatsioon, kus pilte tegime, asus paarkümmend kilomeetrit kodust kaugemal, vaja läks rekvisiite, laenata tuli matkabuss, pildistada tuli erinevate seadmetega jne... Väga põhjalik eeltöö tuli teha. Ja need pildid, mis tegime, on siiani minu kõige lemmikumad! Võiks öelda isegi, et olen uhke nende üle. Alles eile jagas Napsie oma Instas minu tehtud pilti. Nad said minult kõik tehtud pildid, et saaksid siis ise tulevikus neid vastavalt vajadusele postitada. Hetkel viimane tehtud koostöö on siis HeraNails küünelakikleebiste oma. See oli ka veidi aega nõudvam koostöö, sest tuli leida aeg, millal neid kleebiseid saame paigaldama hakata ja vaadata just selline periood, et ma neid pikemalt kanda ka saaksin + veel tuli sobituda sõbranna töögraafikuga, et ka tema kaunid käed pildile saaksin. Lõpuks otsustasingi tema kätest pildi koostööna üles laadida, sest minuarust tuli see megakena välja! 

Aga juba juulis on tulemas uued koostööd, seega....hoidke pilk minu sotsiaalmeedial!


Lapsed Napsie pesude vahel puhkamas.




24 juuni 2021

Küüned korda!

 Suvel on ju ikka erinevaid pidustusi. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mind ajab ilgelt närvi, kui tulen maniküürist ja siis kodus kohe rikun ühe küüne ära. Kui me Kilingi-Nõmmel elasime, siis ma ei värvinud küüsi sellepärast, et oli vaja tuppa puid vedada ja neid ahju toppida. Vähe sellest, et alati said pooled küüned rikutud, suutsin ma ka sõrmed puude vahele jätta. Õudne aeg oli 😀. Mingil hetkel ma käisin vahepeal küll maniküüris, kuid lasin siis geellakiga värvida. Kahjuks ka see ei pidanud minu askeldustele vastu. Siis otsustasin üldse, et hoian küüned lühikesed ja hoolitsen nende eest ise kodus. Aga vahel tahaks ju ikkagi ilusam olla... 

Ja just nüüd, kui on suvi ja pidustused, saatis HeraNails mulle ja minu lastele küünelakikleebiseid. Pean kohe ära mainima selle, et sain esimest korda koostöö raames ka personaalse kirja pakikesega kaasa. Minule tähendab see nii palju. See näitab ettevõtte suhtumist koostööpartneritesse ja klientidesse. Mulle meeldib ka see, et  nad pidasid mu lapsi meeles. Kuna ma suhtluses selle ettevõtte esindajaga ei maininud oma lapsi, siis järelikult keegi neist pidi mu blogi...või siis mu lühitutvustust Instagramis lugema. See on nii armas! Lisaks kõigele olid nad käpad, et oma kogemusest blogis kirjutan. Jällegi minujaoks tekitab selline asi ettevõtte suhtes usaldust. Võib-olla teie jaoks see pole nii oluline, aga mina olen sellist tüüpi inimene, kes hindab taolisi asju. Ja ma ei kirjuta seda kiidulugu sellepärast, et pean. Ei pea! Mulle on antud vabad käed. Tegelikult hetkel, kui neid ridu kirjutan, pole ma isegi neid kleebiseid proovinud. Sain täna paki kätte ja olen vaid mõned pildid klõpsanud. Eile ma tšekkisin ka HeraNails'i kodulehte ja uurisin, kuidas kleebiseid paigaldada ning mis tooteid seal veel pakutakse. Teile ka teadmiseks - kui küünelakikleebiseid tellite, lugege kodukalt ka nippide nupuke läbi. Mina sain sealt küll väärt infot.

Nüüd on paki saamisest päris mitu päeva möödas, lastel kool läbi ja saamegi teha mõnusa tüdrukuteõhtu ning küünelakikleebiseid katsetada. Ostsin just eile omale suhteliselt roosa lõpukleidi ka ära, seega proovin neid punase-kollasega küünelakikleebiseid paigaldada. Kuna meil kõigil on nii väikesed küüned, siis saame vist kõik pooleks lõigata. Ja pange tähele, et need ei ole küünekleebised vaid küüneLAKIkleebised!

Käisime Mariga poes, et osta läbipaistvat lakki. Lugesin, et soovikorral võib pealislakki kasutada. Panime rätiku lauale, otsisime välja küüneviilid, käärid, küünenaha tagasi lükkajad ja küünelakikleebised. Mõtlesin, et alguses teen lastele ja siis endale. Et ikkagi uus asi ju ja vajab katsetamist. Lastele sain kleebised lausa kolmeks lõigata, sest neil on niiiiii pisikesed küüned 😊. Siis hakkasin neid kleebiseid endale paigaldama. Esiteks mul on väga väikene küünepind. KUI mul oleks normaalne küüneplaat, siis käiks asi palju-palju lihtsamini. Esimene käsi läks veidi metsa, aga see puhtalt minu oma viga. Ma ei tulnud selle peale, et kui kleebise pooleks lõikan, tuleb ju see alumine osa, mis vastu küünenahka läheb, ka normaalseks lõigata, mitte jätta selliseks laiaks. No omad vitsad peksavad. Ikka vaja ju kiirustada. AGA teine käsi tuli jumala ilus. Ma veidi kahtlustan, et asi on ka selles, et parema käega on vasakule lihtsam küünelakikleebist paigaldada. Lakkimisega ja küünte lõikamisega ju sama asi. Vähemalt minul... Näitasin õhtul mehele ka ja ta kiitis küll väga mu küüsi. Ja kui tema juba kiidab, siis peavad need ikka ilusad olema 😃. Viilida oli küll küünelakikleebist väga lihtne. Ei hakanud rullima ega midagi... Muide, ma pesin nende kleebistega nõusid, tegin süüa jne ja küünelakikleebised ei tulnud maha! Täiesti kindlalt seisavad peal. Ma oma küüntele ei pannud pealislakki ka, sest mul see kleebis oligi selline läikega variant. Lastele panin küll lakki peale. 

Vahepeal on möödunud kolm päeva ja küünelakikleebised on täpselt samasugused kui peale pannes. Ei ole kusagilt ükski serv lahti tulnud, ega värv maha tulnud. Olen kõik kodutööd nendega ära teinud.

Otsustasin, et võtan ülejäänud küünelakikleebised kaasa ja lähen sõbranna juurde, et ka tema küüntel neid katsetada. Tal on sellised ilusa kujuga küüned. Aga tema jällegi otsustas, et tuleb hoopis minule külla. No temal läks kogu protseduur küll väga ladusalt! Mina olin ikka eriline pussakas ta kõrval. Ja eks see ongi nii, et peab algul üldse katsetama, et kuidas omal neid kõige mugavam paigaldada on.  Igatahes sõbranna küüned tulid küll väga-väga ilusad! Ta terve protseduuri aja lihtsalt imestas, kui lihtne on küüsi viilida ja mõtles, et kas tõesti on võimalik, et need nii kaua ja nii hästi peal püsivad, kui ma rääkinud olin. Mitu tundi hiljem kirjutas mulle veel, et isegi nõudepesu pidasid küüned nii ilusasti vastu ja et tema tütar tahab nüüd ka neid omale. Õnneks armas HeraNails saatis mulle küünelakikleebse piisavalt, seega saan neid ka väiksele printsessile jagada. 

Mida ma siis kokkuvõtteks ütlen... ? Ma oleks pidanud alguses juhendiga paremini tutvuma. Ei ole vaja teha isetegevust. Parem käsi mu enda arvates ei tulnud ilus, aga vasak tuli väga kena. Samas teised kõik arvasid, et mõlemad käed on kaunid. Võib-olla olen ise liiga kriitiline enda suhtes. Ma pole käelistes tegevustes kuigi tugev 😀. Mulle meeldib väga, et küünelakikleebistel on ilusad mustrid. Jätab mulje nagu oleksin geelküüntega (sest tavalise maniküüriga vist selliseid mustreid ei saa teha?). Mulle meeldib, et neid kleebiseid saab uskumatult hästi viilida. Mina muidugi tahtsin ikka kriipsa-kraapsa viiliga teha, aga siis lugesin, et ikka ainult ühtpidi tuleb viilida. Mulle meeldib, et kleebised püsivad peal tõesti väga kaua. Ma isegi ei tea, kui kaua, sest pidin nad nädal hiljem ise maha võtma kuna mul oli maniküüriks aeg pandud. Ma pesen päevas kolm korda nõusid, koorin kartuleid, teen süüa....koristan, kasutan puhastusvahendeid ...no mida kõike veel ja päris ausalt need ei tule maha! Võib-olla esimesel korral läheb veidi kauem aega nende paigaldamisega (kui vahepeal lobised ja toimetad rahulikult, siis max 45 min), aga teisel korral läheb kindlasti kiiresti, sest siis juba tead, mis teha tuleb ja on juba mingisugused nipid välja kujunenud. Küünelakikleebiste eemaldamine käib nii nagu eemaldaksid geellakki. Tee vatt küünelakieemaldajaga kokku ja keera ümber sõrme nii, et märg osa jääks küünele. Lõika omale paras tükk fooliumit ja keera see ümber vati. Hoia oma kauneid sõrmi niimoodi umbes 5 minutit peidus ja siis eemalda nii foolium kui ka vatt. Mul esimese küünega jäi küüne ülemisse äärde veidi kleebist, aga see tuli vatiga veits tugevamalt tõmmates ilusasti maha. Nõuanne on see, et kui vatti hakkad eemaldama, siis enne veidi mudi seda vatti vastu küüneplaati. 

Ma tõesti soovitan neid proovida. Täiesti siiralt! 


Aitäh modellile!





23 juuni 2021

Lõpupidu

Kleidi ostmisest rääkisin juba ühes eelnevas postituses, seega ma sellel rohkem ei peatu. Olen nii palju kiidusõnu kleidi kohta saanud 💓. 

Nädal enne lõpupidu hakkaisn mõtlema, et kas panen jalga sukad või sukkpüksid. Tegelikult mõtlesin sukkpüksid panna, aga kui sõbranna Mirjega oma igapäevast telefonikõne tegime, arvas ta, et ma võiksin äärimisel juhul sukad panna, kuid ta ei näe ka nendel mõtet, sest mul on nii ilusad pruunid jalad. Ta on kusjuures ALATI...aastaid juba.....mu jalgu kiitnud. Isegi, kui mu keha läks ülevalt suuremaks, olid jalad päris pikalt peenikesed. Nüüd muidugi on ikka kintsud paksud jne.... Siis mõtlesingi, et why not? Kuigi jah, ma ikka vanaaja inimene - etikett nõuab sukkpükse. Kirjutasin siis klassiõdedele chatti ja uurisin, mis nemad jalga panevad. Sealt tuli aga kohe vastus, et miks ennast 30 kraadiga väljas praadida, et võiksime ikka paljaste säärtega minna. Mõeldud, otsustatud! Pean nüüd lihtsalt need päkad või sokid või ma ei tea,kuidas neid nimetatakse....kingade sisse ostma. Ma tahaks, et jalg ikka veits libiseks sees..... Guugeldasin - need on stepsid 😃. Nagu mis sõna? Eesti keeles pole mingisugust väljendit?

Järgmine asi, mis tuli korda ajada olid ripsmed. Kuna mul on parajad sea silmad ehk siis väikesed silmad ja ripsmeid varjutavad mu vajunud laud, tuli tellida magnetripsmed. Ma pole kunagi kunstripsmeid ega midagi sellist kandnud, seega võõras teema. Kuna neid Pärnus Tradehouse´is ei müüdud ja ma ei viitsi ju üldse shoppamas käia, tellisin ned pühapäeval omale Kaup24`st ära. Pidid saabuma kolmapäeval, aga saabusid juba esmaspäeval. Super! Pakk oli küll räsitud, aga ripsmed olid vähemalt terved. Hea, et ma neid kellelegi kingiks ei ostnud 😀.

Lõpetamine on isegi mu unenägudesse sattunud. Nädal enne lõpetamist nägin sellist und:

Olin omale ämma ilusalongi aja pannud nii juuksurisse, maniküüri kui pediküüri. No nii on see ka päriselus. Ooteruum oli pargis. Nagu Pärnus sasuv Koidula park. Istusin pingil ja ümberringi olid ilusalongid. Järsku tuli teisest salongist teenindaja ja uuris, et kes tahaks omale geelküüsi. Mõtlesin siis, et miks mitte. Mis neist ikka lakkida, panen hoopis elus esimest korda omale geelküüned. Mega kaua läks nendega aega ja need olid nii koledad ja beeži värvi. Küsiti 50 eurot selle õudsa töö eest. Ma muidugi maksin ka (loll). Kui ma aga sinna pargis asuvasse ooteruumi tagasi läksin, siis oli õiges salongis minu aeg käimas ja mind otsiti taga. Lõpuks nad ei teinudki mulle ühtegi hoolitsust, sest olin nende jaoks reetur. Selline hull unenägu 😀. 

Imelik on ka see, et täna on 15 juuni ja ma ei ole ÜHTEGI eksami tulemust teada saanud. Veits pinge 👀. Jah, tulemused pole seotud lõpetamisega, aga tahaks ikkagi juba teada. Lisaks hakkavad ju kohe sisseastumiskatsed ülikoolidesse. Mul on üks kindel asi, mida tahan õppima minna. Varuvarianti pole. Sessioonõppes nagu polegi midagi valida...

Täna on teisipäeva õhtu ehk on jäänud vaid viis päeva peoni. Küsisin lastelt, et mida ma lõpupeoks lauale ostan. Lubasin ju neil sellel päeval kõike süüa. Lapsed ütlesid, et maasikaid, arbuusi ja ananaasi tahavad. Kuhu jäid friikad, krõpsud ja coca? Nüüd mõtlengi, et kas peaksin neile neid asju meelde tuletama või jätan asja nii nagu on. Samas 10 krõpsu sööks ise küll ära...Isegi mõne võiroosi või kaneelirulli pistaks pintslisse 🤔. Algul mõtlesin, et grillime liha ja sööme kartulisalatit...noh nagu ikka, aga siis hakkasin mõtlema, et äkki keegi ei taha sellise palavusega süüa. Vahuvein tuleb kindlasti - see on raudkindel.

UPDATE ripsmete kohta. Kirjutasin teavituse ja sain Kaup24-st vastuse. Nad vabandasid ja kandsid mu kliendikontole 5 eurot. Ma ei tea. Mind see 5 eurot seal kliendikontol ei huvita. Kuidagi tõetruum vabandus oleks võinud lihtsalt olla. Vanasti nad ikka hoolisid oma kliendist. Suhtlus oli selline isiklikum.... Ma saan aru, et see oli kõigest pakend, aga tõesti....siis oleks võinud need ripsmed mulle niisama pihku suruda, milleks üldse pakkida?

Täna on neljapäev. Käisin kulmudes. Ilusalongis juuksur arvas, et olen omale kulmud tätoveerinud, et nii ilusad pidid need minu jooniststud kulmud olema. Ma IGA PÄEV  ei tea mitu aastat olen neid joonistanud, seega lõpuks peab ju meistriks ka saama 😀. Kulme tegi ikka minu armas Kai. Ainult tema tehtud kulmud jäävad mul mitmeks päevaks püsima, teiste tehtud tulevad samal õhtul maha. Kai teeb nii, et puhastab kulmud ära, kannab kulmuvärvi peale ja siis ootame kauem kui peaks. Kui kulmuvärvi maha hakkab võtma, siis võtab tugevamalt vaid karvade osast ja ülejäänud jätab põhimõtteliselt kõik peale. Õhtul kodus võtan ise maha. No hästi õrnalt tõmbab lihtsalt üle, et ma kloun välja ei näeks. Seega, et värv püsima jääks, peab see mul peal olema umbes 7 tundi 😂. Tegelikult mõtlesin tükkaega, kas lasen kulmud teha või ei. Mannu siis ütles, et ma laseksin, siis on tal pühapäeval mulle lihtsam kulme joonistada. Muidu nullist on raske, sest tal omal on ju kulmukarvad ja pole pidanud sellise lollusega tegelema. Tahtsin tegelikult laupäeval kulmudesse minna, aga kuna Kai läheb juba homme minipuhkusele, siis täna oligi mul ainus variant. 

Mõtlesin taas toidule. Ei, mul ei ole kõht tühi. Mõtlesin, mida pühapäeval lauale panna. Ma olen juba 50 korda ümber mõelnud. Hetkel mõtlen, et teen ikkagi ise kartulisalatit, grillvorstid panen ahju. Lisaks pakun maasikaid, arbuusi, küüslauguleibu, vahuveini, maitsevett, mingit rose limonaadi, kus ei ole suhkrut (väidetavalt), vb võtan ka Coopist või kusagilt mõne vaagna täidetud munade ja muu säärasega ja midagi oli nagu veel, mis kirja sai pandud, aga hetkel ei mäleta. Teen lihtsalt väiksema koguse salatit, et kes sööb, see sööb ja kes tahab snäkke süüa, sööb snäkke. Nagu ma varem ka kirjutanud olen, siis kõige suurem hirm on see, et külalised jäävad nälga. Raudselt teen jälle terve laari toitu ja pärast istun selle hunniku otsas. Ma pean hästi läbi mõtlema kõik. 

Tegin nimekirja, et mida veel on vaja osta. Lilled kindlasti meie õppenõustajale ja vene keele õpetajale ja Mirjele ja siis need stepsid või mis iganes need olid. Viimastega peaksingi homme tegema, sest laupäev tõotab tulla nii kiire, et ma ei tea ise ka hetkel, kuidas sellega toime tulen. Ja rohkem ei tulegi midagi pähe. Raudselt unustasin miskit ära.

PS! Eksamitulemusi pole ikka veel tulnud. Ainus lootus on siis veel homme 😁. Mitte, et mul sealt midagi head oodata oleks ja mitte, et mul neid üldse hetkel vaja oleks, aga lihtsalt. Tegin ju ära, siis tahaks tulemusi ka teada.

Uus hommik ja see algas kohe eksamitulemustega! Jäin nendega rahule! Kui võtta, et osad, kes väga kõvasti matet õppisid said 36 - 42 punkti, siis minu "20 aastat hiljem otse eksamile" on  päris hea saavutus. Vähemalt on tehtud, möödas, gümnaasium lõpetatud, eksamitele vedasin end kohale, mitte ei löönud põnnama. Loen selle perioodi elus edukalt lõpetatuks! Esmaspäeval teen ülikooli ka avalduse ära. Lisaks peaksin ikkagi mingisuguse varu variandi leidma... Kuigi ma tahan just seda eriala õppida ja see oleks nii minu teema. 

Kes mind Instagramis jälgivad, need nägid mu postitust ka pildis. Aga teistele ka teadmiseks, et kuna lubab 30 kraadi kuuma, siis kardan täiega, et mul hakkavad kingad pigistama ja seega panin täna paksemad sokid jalga ja nende otsa kingad. Teine variant oleks olnud see, mis netist leidsin. Kilekott tuli vett täis panna, asetada kinga sisse ja siis kogu kopmlekt sügavkülma panna. Ma hakkaisn kartma, et äkki rikun kingad üldse ära. Ja mu sügavkülm on nii väikene, et siis peaksin ühe kinga ühel päeval külmutama ja teise teisel päeval. Ei viitsi 😀. Oleks nahast kingad, oleks lihtne. Olen viinasokkide ja kingadega varemgi kodus ringib jalutanud. No saab mis saab. Mul veel terve homne õhtu aega nendega toas kõndida. Või noh, tegelikult ei ole, aga eks siis näpistan öötundidest. Raudselt lähen lõpuks ikkagi paljaste jalgadega tunnistust vastu võtma. Ahjaaa....käisin neid stepse siis ostmas. Tahtsin nagu ikka head ja odavat. Sinsays ei müüdud läbipaistvaid stepse, H&M-is ei müüdud, New Yorkeris ei müüdud. Mõtlesin juba, et ok, las jääb, vaatan homme Sokisahtlist, aga siis jäi tee peale Lindex ja seal oli päris lai valik stepse. Suht kallid olid ka muidugi. Valisin siis sellised, millel on silikooniga ääred. Tulin koju ja panin jalga ja ikka nii imelik on nendega. Mis ma sellest pediküürist siis teen, kui keegi mu varba otsa ei näe...? Ühesõnaga ma nüüd siis ikkagi ei tea, kas panen palja jala või stepsid kinga sisse. Paljas jalg tundub liiga rets....

Vaatan instas teiste lõpupilte ja pean jumalat tänama, et see Ivo Nikkolo kleit, mida osta tahtsin, minu suurust ei tehtud, sest olen juba ühel lõpetajal seda seljas näinud ja ühel lapsevanemal ka. Nüüd mõtlen, mitu inimest minu valitud kleidiga meie lõpupeole tulevad 😀. Sellepärast mul tegelikult väga ei meeldigi nn tavalisest poest riideid osta. Käisin ka Pärnus Siluett Eesti moe poes kleite vaatamas ja seal isegi oleksin midagi leidnud ja oleks olnud väike tõenäosus, et keegi samasugusega lõpetamisele tuleb, aga sealsed kleidid olid poole kallimad sellest, mille ostsin ja juba see minu ostetud kleit oli minu jaoks liiga kallis. 

Täna on laupäev. Käisin juuksuris, pediküüris ja maniküüris. Nüüd olen jälle värske! Toidud ja lilled on homseks peoks ostetud, seega... katsun kuidagi rahulikult magada ja lähen õhinaga homsesse päeva. PS! Otsustasin siiski salati poest osta, et ise väga sebima ei peaks. Tean, et see vikks mind stressi ja milleks stress, kui saab ka ilma ✌.

Pühapäev algas juba viis läbi, sest mul läks ärevusest uni ära. Kaks tundi lebotasin voodis - kolasin netis ringi jne... Kui klassiõed oli meiki ja soengusse läinud, istusin mina elutoas ning ootasin Mannut. Mul ei olnud kusagile kiiret. Kool ka ju siinsamas lähedal. Veidi peale kümmet jõudis Mannu oma perega siia. Alustasime kohe meigi tegemist. Magnetripsmetsest siiski loobusime, sest need ei muutnud minu välimust absoluutselt. Kujutasin neid enda küljes veidi teistmoodi ette. Aga muidu ripsmed olid tõesti väga loomulikud ja ilusad. Jätsin need alles, et äkki kunagi siiski... Kui meigitud olin, tegime mulle karu patsid pähe, ajasin kleidi selga ja olingi valmis. Stepsidest loobusin samuti, sest tahtsin ikkagi oma pediküüritud varbaid ka teistele näidata. Mitte, et neid nüüd keegi vahtiniud oleks, aga ikkagi. Mannu tegi veel ka Mirjamil juuksed korda ja sõidutas meid Koidula muuseumi juurde. Ta ise jäi perega meie juurde, sest kuumus oli meeletu ja mis sellest lapsest ikka kiusata. Pluss ta sai samal ajal oma sõbrannale lõpetamiseks lilled ära viia.                                                                      Kogunesime muuseumi värava taga, kus meile jagati veepudeli saamiseks talonge ja saime ka omavahel tuttavaks, sest paljusid pole ju päriselt näinudki. Isegi külalised olid nii ilusasti riides, et vahepeal ei saanud aru, kes on lõpetaja ja kes külaline. Väga palju ilusaid inimesi! Pidime ennast paaridesse võtma, et muusika saatel istumiskohtadele kõndida. Minu kaaslaseks oli armas ja nunnu klassiõde Johanna. Nii ilus muusika oli ja pisarad hakkasid muidugi tulema. Suutsin need siiski maha suruda. Meie istekohad jäid TÄPSELT päikese kätte. Küpsesime seal mõnusalt, aga ütlekisn, et kõige hullem ei olnudki. Kingad ei pigistanud ja keegi tunnistusele järele minnes ei komistanud. Kõik sujus... ja kiiremini kui plaanitud. Vahepeal käisin lilli viimas ja sain neid ka ise. Nii armas, et mul oli ka üks üllatuskülaline, keda ei osanud üldse oodata. Tunne oli ülev ja nii vabastav ning uhke ühe korraga. Peale klassipildi tegemist tõttasin koju, sest kella kolmeks olid mul külalised kutsutud. Algul istusime lihtsalt viludas terrassil. Lapsed katsid laua ja toimetasid kõige vajalikuga. Nii armas neist. Kuna mu armas sõbranna tõi üllatusena koogi, siis esimese asjana üldse sel päeval sõingi ühe tüki kooki, sest esiteks polnud 40 päeva magusat söönud ja teiseks mul ikka veel iiveldas, sest....pingelangus...Kokku sõingi sellel päeval tüki kooki, mõne tüki arbuusi, kaks maasikat, paar küüslauguleiba ja õhtul enne und pistsin pintslisse 2 KINGITUSEKS saadud  võiroosi. OMG, kui head need olid! Vahuveini jõin ka, sest ikkagi lõpetamine!!! Kõik kingitused olid nii armsad. Loomulikult ma ühtegi kingitust ei oodanud, sest, miks peaks...ma olen täiskasvanud inimene ja hindan ka seda, kui keegi üldse viitsib kohale tulla. Lilli oli terve ämber täis ehk siis 8 vaasi lilli sain kokku. Awww....mulle nii meeldivad lõikelilled! Mul on tuba lillelõhna täis! Siin on krüsanteeme, nelke, lupiine, rukkililli, pojenge, üks punane roosike ja gerberad. 

Aitäh kõigile, kes lõpetamisele ja/või afterpartyle tulid, sotsiaalmeedias õnne soovisid! 

NB! Ülikooli on avaldus ära tehtud. Nüüd ootan katsetele minemist. Pöidlad pihku!


Kingitus sõbrannadelt 💗




21 juuni 2021

Fit-elu kuues nädal

 PÜHAPÄEV

Kuna keegi meil vara ärkama ei pea, siis magasime seni kuni und oli ja alles kell pool kaks hakkasime lõunat sööma. Seega jätsime lõuna vahele ja järgmine toidukord oli õhtul. Õhtuks tegime kanapelmeene. Ausaltöeldes mulle need ei maitsenud. Olen varem ka kanapelmeene proovinud ja maitse on kuidagi....imal.. Aga lastele väga maitsesid ja nende rõõmuks ma võin ju neid vahel ikka süüa. Petsin sellega lapsed ära, et tegin maitsestamata jogurtist, küüslaugust, soolast ja piprast pelkude kõrvale kastme ning lapsed arvasid, et see on hapukoor 😀. Rääkisin neile muidugi tõe välja, aga päris tore lugu oli. Lapsed on terve päeva sõbranna juures olnud. Vahepeal kutsun nad vaid koju sööma. Ega oma peaga nad ei tuleks vist enne homset hommikut isegi tagasi. Mina ei tea, kuidas neil külas kunagi kõht tühjaks ei lähe. Hüppavad batuudil ja jooksevad ning rahmeldavad, aga tühja kõhtu ei tunne. Kui koju tulevad, siis meenub ka söömine. Täna on jäänud teha veel vahepala, milleks on pähklivõi-õunaamps. Kuna lapsed eriti maapähklivõid ei armasta, siis neile pakun selle asemel seemneid või pähkleid. 

Terve päeva lihtsalt logelesin. Tegin sellise vaba päeva omale. Õhtul oli küll paar pisikest töö asja vaja ära teha, aga sellele kulus vaid 15 minutit. Homme tuleb taas toimekas päev, kuid sellest kirjutan juba homme. NB! Ma ei tea miks see nii on, aga alati, kui kaal langeb, hakkan ringi hõljuma ja tunnen ennast sulena 😂. Nii hea tunne, kui pingutused vilja kannavad.

Hilisõhtune jutt veel. Ma ei tea, mis asi see nüüd õitseb või tolmleb, aga Maril juba teist päeva kurk sügeleb. Suht kõrini allergiatest....

ESMASPÄEV

Hommik algas meil taas veidi enne lõunat. Kuna oli tulemas kiire päev, siis tuli ennast ikka voodist ruttu välja ajada ning hommikusöök valmis teha. Plaanis oli teha kanafilee eineleiba. Hakkasin siis seda valmistama. Kõigepealt panin leivad pannile pruunistuma ja siis samal ajal mõtlesin kanafilee ära viilutada. Aga oh, üllatust, mule ei olnudki kapis kanafileed, vaid hoopis kanakintsud...kondiga....  Kontrollisin tellimuslehelt üle, et kas pandi vale toode või milles asi, aga ei, puhtalt minu viga. Ise tellisin vale asja. Ma ei tea kuidas? Lugeda ka enam ei oska. Läheb kaal, läheb ka nägemine 😀. Mis seal siis ikka. Viisin kintsud isale ja tegin meile fileeta leivad. Lihtsalt praemuna, tomatiga ja salatiga. Meie Mariga saime taldrikud tühjaks ning kõhud täis ja Mirjamil jäi isegi pool leiba üle. Päeval tuli mul elu esimene intervjuu teha. Olin ise intervjueerija rollis. Päris vastutusrikas olukord, aga sain kenasti hakkama. Ma ses mõttes olen ikka veidi autist, et mulle uued olukorrad eriti ei meeldi. Samas mulle meeldivad väljakutsed küll, aga lähen pingesse.... Ma ei oskagi seda seletada.... Ei saa isegi endast päris täpselt aru 😀. 

Lõunaks mõtlesin hernesuppi teha. Pean tunnistama, et ma pole seda kunagi teinud. Ostsin vanasti purgisuppi 😕. Ja nagu ikka, loogika jälle takistas mind. Ma ei hakanud üldse eelmisel õhtul mõtlema, et homme teen hernesuppi, hakka ettevalmistusi tegema. Ma võll ju. Midagi ei valmista kunagi ette. Ja nüüd siis omad vitsad peksid. Herned ja kruubid kõik likku panemata 🙈. Mõtlesin siis kähku ümber ja tegin tänaseks frikadellisuppi ja homme teen siis hernesuppi. Herned, kruubid juba leos 👆. Pean jälle ütlema, et ma vist korra olen elus frikadelle teinud, sest poest saab ju neid pakiga osta. Milleks vaeva näha? Nüüd tuleb vaeva näha ja ise teha. Ei, tegelikult polegi mingi vaev. Mõne minuti võttis vaid aega. Kahjuks tulid mu frikadellid pigem nagu lumepallid, aga ma ei viitsinud neid ümber ka tegema hakata. Lõuad käivad ju kõigil pärani lahti, saavad söödud küll 😀. Supi tegemise viis oli taas teistsugune, kui harjunud olen, aga tegin täpselt nagu juhend ette nägi. Supp sai ülihea! 

Vahepeal tuli teha igapäevaseid tegevusi nagu koristamine, pesude pesemine ja ujumine ja siis tuli hakata taas söögile mõtlema. Räägitakse, et mehed mõtlevad seksist iga seitsme sekundi tagant vms, siis mul on sama söögiga 😂. Õhtusöögi jätsime vahele, sest Mirjamil on nüüdseks küll hommikune leib söödud, aga pool suppi alles ja Maril on pool suppi alles. Seega liigume peale eelmiste toitude ära söömist hoopis vahepala juurde. Ja vahepalaks on ülla-ülla smuuuttiiiii! Seekord siis pähklivõi-banaanismuuti. Imekombel hakkas Mari eile õhtul lambist maapähklivõid sööma 👀. Võib-olla oleneb siis maapähklivõist. Nüüd on meil see õige...

Õhtul kirjutasin kolmveerand artiklit valmis ja vaatasime lastega Kättemaksukontorit. Nad on juba nii suured, et üha vähem jääb neil aega minuga koos olemiseks. Sellepärast lähengi meeleldi nendega koos ujuma ja vaatan nendega koos Kättemaksukontorit ja telgin nendega ja vean neid üritustele. Ja õnneks tahavad nad veel minuga koos olla, lihtsalt mõnikord on sõpradega lõbusam. Eks omavanustega peab ikka rohkem suhtlema. Samuti me näiteks söögilauas telefone ei näpi. Ongi selline koosolemise aeg. Jutustame ja sööme. 

TEISIPÄEV

Hommik algas banaanimuhvinite söömisega. Seekord tegin siis nii, et vaarikaid põhja ei pannud ning panin segu kohe kolmekordsetesse vormidesse. Samuti hoidsin muffineid 12 minuti asemel 15-18 minutit ahjus. Tulid nagu paremad...

Peale hommikusööki, mis oli meil taaskord peale lõunat, helistasin ma teisele intervjueeritavale, kes arvas, et juba tunni aja pärast võiksime kokku saada. Intervjuu läks ladusamalt kui eelmine. Sain ühe hästi ägeda inimesega tuttavaks ja oli (nagu mul vahel ikka on) selline tunne nagu räägiksin hea sõbraga. Koju tagasi jõudes tuli hakata hernesuppi tegema. Esimest korda tegin seda suitsukanaga. Või noh mis tegin, sõin. Eelnevalt ju vaid purgisupina seda teinud. Supp tuli võrratu! Oleksin seda veel ja veel söönud. Tegelikult sai kõht jube täis, aga maitse oli lihtsalt nii hea. Tunnen veits puudust sellest, et supi kõrvale pole leiba ette nähtud. Olen siiani suppi alati leivaga söönud. Eks võin ju muidugi võtta, sest see viiluke nüüd midagi halba ka ei tee, aga ma ei hakka ju sellepärast koju leiba ostma, et sealt üks viil ära süüa. Ah, suht pseudoprobleem. Samal ajal kui suppi tegin, sain ka artikli valmis kirjutatud ja ülevaatusele saadetud. Loodan, et väga palju midagi muuta ei tule. Mul on suht oma käekiri kirjutamisel, seega.... Eks paistab. Supp söödud, tuli loomulikult ujuma minna. Kui ma mõnel päeval ujumist ei paini, siis on kas ununenud või ei juhtunud seal midagi põnevat. Täna oli rannas taas räme tuul. Lausa punane lipp oli väljas. Igaksjuhuks ikka uurisime rannavalvelt, et kas punalipp on tuule või vetikate pärast ja saime vastuseks, et tuule pärast aga vetikaid on ka. Siis hakkas noormees kohe naerma ja ütles, et mingisuguseid vetikaid ju ikka on, aga need ei tee midagi halba. Naljatleb niimoodi vana inimesega... 😀. Igatahes lapsed ujusid ja hüplesid lainete vahel ja mina istusin pingil, hunnik saunalinasid ümber. Nii külm oli ikka.... Lapsed said peaaegu tunnikese ujuda ning siis tulime koju, sest ma ei jaksanud enam külmetada. Lapsed oleksid loomulikult kauem olnud. Õhtul sõime sepikut juustu ja tomatiga ning kamapalle. Rohkem midagi ei söönud, sest kõigil olid kõhud täis. 

Õhtul olen voodis ja vaatan "Kartulid ja apelsinid" sajandat korda. See mu üks lemmik sarju. Ja järsku vaatan, et mul on rinnad väiksemaks jäänud. Huvitav, kas see on tõesti võimalik? Ma ei hakka enne pühapäeva mõõtma ka. Muidu pole üldse põnev. Juba on need saleda inimese mured ka (mitte, et ma sale oleksin 😂) ehk, et mul on pidevalt külm. Varem ei olnud. Sellel nädalal algas see jant. Aga äkki on väljas lihtsalt tuuline olnud ja minu külmatunne on sellega seotud?

Ükspäev mõtlesin just sellele, et millal teised inimesed hakkavad mu kaalulangust märkama. Ilmselgelt kolme kilo vähenemist ei pane keegi tähele.  

KOLMAPÄEV

Hommikul sõime putru kodujuustu ja banaaniga. Lapsed on viimasel ajal kodujuustu vältima hakanud, seega pean selle järgmisel nädalal ümber mängima. Peale sööki käisin isaga poes ära ja ühtlas ostisn homseks maasikaid, sest meil on homme maasika päev! Kahel toidukorral sööme maasikaid! Koju tagasi jõudes hakkaisn koristama. 2h koristasin. Mitte, et mul oleks siin rõve olnud, aga pesin kappidel uksed ära jne. Mul muidu elupinda vähe ja igapäevaselt sellist aega ei kulu. KUI mul homme aega on, siis teen ühe kummuti sahtlid korda. See on selline sahtel, kuhu on vahel mõni üleliigne asi visatud, seega.... Tuleb korda teha, sest ruumi on niigi vähe 👀. Pesin vaasid ka pühapäevaks ära, äkki keegi ikka tuleb lilli tooma 😀.  Koristamise lõpetasin poole neljast ja siis tegin kiiresti pesto ja pasta valmis. Peale lõunasööki läksime Mariga ujuma. Mirjam eelistas ujumisele sõbrannaga kitarri mängimist. Õhtul rääkis, et pidid bändi tegema 😎. Otsivad lauljat, seega.... Keegi? Rannas oli endiselt tuuline. Küll mitte nii tuuline, kui eelmistel päevadel. Mari läks vette. Mina jälgisin teda. Järsku hakkas silma üks väiksem poiss, kes jooksis vee ja isa vahet. Ja kui ma seda isa vaatasin, siis tundus, et ta on mu sõber Facebookis. No kunagi....15-16 aastat tagasi olid mingid mängutoad netis....online mänge sai mängida jne. Me juhtusime koguaeg samasse tuppa mängima ja lihtsalt vahel siis ka jutustasime. Point on selles, et me polnud reaalselt teineteist kunagi näinud. Mina vaatan siis, et nii tema moodi. Korra ta isegi vaatas mu poole, aga ei teinud sellist nägu, et ma talle tuttav oleksin. Kirjutasin siis talle messengeri, et kas sa oled hetkel oma lapsega rannas. Vastust ei tulnud. Lõpuks võtsin end kokku ja läksin tema juurde ning küsisin, et kas ta on Renee. Tüüp vaatas mind suurte silmadega ja vastas jaatavalt. Ma ei tea, kui kaua ta minu kontot facebookis vaadanud ei olnud või minust seal ühtegi pilti ei olnud näinud, aga ta näojärgi mind küll ära ei tundnud. Kui nime ütlesin, siis teadis kohe. Rääkisin siis temaga paar sõna ja siis tema lapsega. Lõpuks tuli ta naine ka kohale. Loomulikult tutvustasin ennast ja rääkisin lühidalt kogu loo ära. Väga-väga meeldiv naine oli. Mina oleksin tema asemel juba armukade olnud ja stseeni korraldanud 😀. Aga üsna kohe ma vabandasin, et segan nende puhkust, soovisin ilusat Pärnus olemist ja lahkusin. Võib-olla ma poleks üldse pidanud rääkima minema, aga... ma tahtsin ikka päriselt ka tuttavaks saada kui me juba nii palju aastaid läbi neti teineteist teame. Kui tihti sa ikka kohtud inimesega, kes elab Soomes? Ja no selline kokkusattumus...... Koju tulles taas toitusime ja tegime Mariga veel üheks koostööks pildi ära ja sorteerisin teise koostöö jaoks tehtud pilte ja videoid. Homme tuleb selle viimase asjus veel sõbranna ka oma panust andma 🙏. Õhtul kirjutasin ühe tuttavaga, kes elab Soomes ja tegeleb majutusteenuse pakkumisega. Rääkisime oma kõige hullemaid kogemusi. Ja ma pean ütlema, et minul on ikka lust ja lillepidu olnud, kuigi enne temaga kirjutamist ma seda küll ei arvanud. Inimesed võivad ikka nii rõvedad ja pahatahtlikud olla......Seesama sõbranna, kes homme meile tuleb, oli täna sünnipäeval ja saatis mulle selle mõnusa koduse kartulisalati pildi. Mineeee muffi.....Vähe mul ei käi neelud hetkel. Võib-olla ikkagi teen pühapäeval seda päris kartulisalatit ja söön leiba ka kõrvale. Ma hetkel annaksin küll ühe taldriku täie salati eest kümme eurot 😋. Sellist hetke mul ei olegi siiani olnud. See, et šokolaad minuga kunagi rääkis, polnud isegi veerandit sellest, mis hetkel toimub....

Igatahes sammud on taas täis tehtud ja võib tuttu minna!

NELJAPÄEV

Neljapäev algas minu lapselapse seitsmenda minisünnaga. Kohe, kui olin ärganud, tegime videokõne. Kutt on ikka nii nunnu ja nii lõbus. Kui sellist aktiivset last vaatan, siis saan iga kord kinnitust, et sellises vanuses mina enam küll last kasvatada ei jõuaks. Jah, minust palju vanemad saavad lapsi, aga mina isiklikult lihtsalt tunnen, et ei jaksaks enam. Vanaema on palju mõnusam olla. Oled palju jaksad ja siis annad lapse tagasi 😎. 

Hommikusöögiks tegime kohupiimakreemi maasikatega. ja mulle tuli kohe lapsepõlv meelde, kui tädi juures maasikaid ja.....piima? kokku segasime ja seda siis jõime. Täpselt sama maitse oli. Päeval käisin kulmudes ära. Olin hommikul oma kulmud nii hästi joonistanud, et juuksur arvas, et need on tätoveeritud. Olin nii meelitatud. Aga nüüd on mul kenad mustad kulmud....pühapäevani... siis on nad taas kadunud. Koju tagasi sõites nägin nii palju lõpetajaid, kõigil lilled käes ja naeratused näol. Oleksin tahtnud kohe kõigile minna õnne soovima. Veidi aja pärast tuli juba sõbranna tunniks mulle külla. Mul oli vaja tema abi ühe koostöö jaoks ja ta oli nii armas ning tuligi mulle appi 💓. Kui asjad said tehtud ja pokaal vett joodud, läks sõbranna tagasi oma asju ajama ja mina hakkasin lõunat valmsitama. Lõunaks tegime spagette bolognese kastmega. No ikka mega hea! Mul oli küll täna selline tunne, et võiksin seda toitu iga päev süüa, kuigi ma muidu pole üldse makarontšikute, spagettide ja pasta fänn. Peale lõunasööki oli loomulikult taas ujumise aeg. Täna oli rannas rahvast isegi suht palju. Selline päris mõnus suvine Pärnu vibe tuli peale. Oleks kohe rannast mõnest kioskist jätsi ostnud, aga noh....fit-life ju 😃. Pärast ujumist sain veel 45 minutit kodus olla ja siis läksin ühte üritust pildistama. Pildistan ka sellel aastal terve suve erinevaid üritusi ja sügisest hakkan taas muude asjadega tegelema. Loodan, et selline graafik jääbki, sest see sobib mulle nii hästi. Ja kui inimesed, kelle heaks sa seda teed, on nii lahedad, siis..... Mul on ainult hea meel olla osa nende tiimist. Õhtul tegime veel ühe vahepala (kohupiimakreem maasika toormoosiga) ja nii kõhud täis saidki. Ahjaa..lubasin lastel täna kommi osta ja süüa...AGA enne igat kommi tuli kümme kükki teha. See on päris hea asi kusjuures. Kommi isu kadus ikka väga ruttu ära. Aga neile omale ka see mõte meeldis. 

Rannas olles mõtlesin sellele, et kui vanalt oleks ok lapsed üksinda merre ujuma lasta. Mäletan, et Mannu lubasin 12 aastasena JÄRVE ujuma. Läks koos sõpradega. Mul süda niiiii valutas! Aga vähemalt minu teada seal kunagi midagi ohtlikku ei juhtunud,seega...oli vist õige otsus. Aga nüüd ma väiksemaid ei julge MERRE lasta. Järv on ju palju hullem koht? Vaatasin rannas, et ma olen ainus ema, kes on sellises vanuses lastega ujumas kaasas. Siis mõtlesingi, et kas ma olen imelik või mis? Samas...nad on ju minu ainsad väikesed murumunad......

Ööseks tuli Mari mulle kaissu. Ma absoluutselt ei kannata lastega magada. Päris ausalt. Võin tunduda nüüd rongaema, aga ma ei saa niimoodi ennast välja puhata. Nad keerutavad ja vehivad kätega ja räägivad ja..... Õudne noh! Aga kuna ta nii väga ikka tahtis tulla, siis mõtlesin, et ok, las tuleb, mul homme nkn midagi tarka vaja teha ei ole, võin küll terve päev paistes näoga ringi kõndida. Nüüd oleme siin nii armsalt kahekesi.. Mina kirjutan blogi ja Mari vaatab arvutist Buratiinot.

REEDE

...algas eksamitulemustega. Kiirelt võin ära öelda, et jäin rahule. Selleks puhuks tegime mõnusa maitsestamata jogurti külmutatud marjadega, mille blenderdasime veits ära ja see maitses nagu jäätis. Megahea - veidi külm ja hapukas. Päeval tegelesin taas koostöödega ja peale lõunat läksime ujuma. Vesi oli kausa 24 kraadi! Rahvas on ka lõpuks tee Pärnu randa üles leidnud. Ma pidin randa rannaseelikuga minema. Mul on selline lühike, mis on küljelt seotav. Puus jääb vähe paljamaks kui võiks, aga mul suht savi. Rand ju. Mõtlesin selle üle, et miks ma ise ujuma ei lähe. Esiteks mulle ei meeldi pärast vettinud olla ja teiseks mulle ei meeldi sealsetes riietuskabiinides riideid vahetada. Vahel on nende seinad räme rõvedad olnud ja vahel on kabiin veidi kaldu pandud ja siis mul läheb süda pahaks. Ja see ujumine pole minu jaoks oluline. Jalgupidi vees olla, on jumala norm. Õhtul tegime taas spagette ja bolognese kastet ning viimaseks toiduks tegime Mariga omale smuutit ja Mirjam tegi omale ahjus muna ning juustuga sepikuid. Kasvuhoonest noppisime veel magustoiduks esimesi porgandibeebisid ja vaatasime, et pisikesed tomatikesed on juba taimedel küljes 😎, Nii äge! 

LAUPÄEV

Laupäeval veetsin paar tunnikest ilusalongis. Sain oma hallid juuksed ära värvida ning sõrmed ja varbad ilusaks teha. Nii mõnus on olla! Hommikusöögi sõin alles kell kolm, sest hommikul ma ei jõudnud midagi süüa (loe: eelistasin magada) ja kolmest jõudsin alles koju tagasi. Tegin praekartuleid singi ja munaga. Ja ega ma midagi muud enam ei söönudki, sest nagu ma korduvalt maininud olen, siis ma ei suuda palavusega süüa. Lapsed sõid siin erinevaid asju. Õnneks saavad ise vajadusel ka toiduvalmistamisega hakkama. Aga tundub, et selle palavusega ei suuda ka nemad süüa. Joome vaid liitrite viisi vett. 

Peale söömist käisin poes ära, et peolauale söögid-joogid osta. Jah, olen seekord nii laisk, et ei tee ise midagi. Ma ei viitsi ennast stressi ajada. Lubasin ju niikuinii, et võtame sellel päeval vabalt. Ikkagi 40 päeva fit-lapi 😀. Oma lemmik lillepoest ehk siis Härmas asuvast Viola lillepoest ostsin ka lilled ära ja olingi peoks valmis. 

Teate, vaatan 4x päevas eesti.ee-st oma lõputunnistust ja....lihtsalt nutt tuleb peale. Ise ka ei usu, et ära tegin. 

Aga nüüd tuttu, sest hommikul on.....kaalumine ja ...lõpupiiiduuuu!

PÜHAPÄEV

Mina võtsin alla 1,2 kg 

Mari 500g 

Mirjam võttis seekord hoopis 200g juurde

Õige varsti saan lapsed rahule jätta ja ise edasi möllata. Mis muidugi ei tähenda, et nad sama toitu ei sööks. Lihtsalt hakkavad kaalu säilitama. Minul aga on veel pikk tee minna. 

Kodusel afterpartyl ma arvasin, et söön nagu metslane aga reaalsus oli see, et esimese asjana sõin tüki sõbranna tehtud kooki ja siis sõin veidi arbuusi ja paar maasikat ning küüslauguleiba. See oli ka üldse kogu minu päevane toit, sest kui pinge peal, ma süüa ei suuda. Pluss muidugi see palavus! 


Lemmik!!!






19 juuni 2021

Võtta või mitte võtta? (+loosimäng ja sooduskood)

 Olen terve oma täiskasvanuea olnud toitumiskavade vastane, toidulisandite vastane, D-vitamiini vastane (noh, et lisa ei pea võtma, saab kõik toidust kätte) ja igasuguste muude asjade vastane. Aga vaadake mind nüüd! Asjad muutuvad. Muutuvad inimesed, nende arusaamad ja nii olen ka mina muutunud. Mul on nüüd toitumiskava ja ma kasutan toidulisandeid ja nüüd hakkasime kogu perega lisaks kodumaisele päikesele ja tervislikule toidule võtma lisaks D-vitamiini.

Hea koostööpartner Ipharma saatis meie pere kõigile liikmetele just nende jaoks mõeldud D-vitamiine. Ma tean, et mu abikaasal on pidevalt D-vitamiini puudus, sest ta on koguaeg unine. Talvel, kui hakkas D-vitamiini lisaks võtma, läks päevane unisus ära. Lastele olen D-vitamiini vaid elu esimestel aastatel andnud ja ise olen mõned aastad tagasi seda lisaks võtnud. Ma pigem kipun unustama, et pean toidulisandeid või tablette võtma. Nüüd, kui lapsed ka D-vitamiini manustavad, ei unune see vajalik asi ka mul ära. 

Lastele mõeldud D-vitamiini nööbikesed on maitselt mõnusad puuviljased. Lapsed võtavad neid väga heal meelel ja just selle maitse pärast. Naistele mõeldud D-vitamiin on sellise pigem neutraalse maitsega ja kujult mõnusalt pisikesed ning C-le saadetud varianti pole veel proovida saanud, sest ta pole veel purki avanud. Ma nende esimeste päevadega kohe muutustest rääkida ei oska, sest ilmselgelt on liiga vara midagi tunda. 

Muide, ma loosin ka Instagramis ühele perekonnale ühe komplekti D-vitamiini. Komplektis on D-vitamiin beebidele tilkade näol, D-vitamiin lastele nööbikommidena, purk D-vitamiini naisele ja purgike D-vitamiini mehele. Selle superägeda komplekti võitmiseks ei pea sa tegema muud kui:

🌞 Jälgi Instagramis Appi, ma olen vanaema ja Ipharma.ee kontosid

🌞 Tag´i Instagramis selle sama pildi alla vähemalt üks sõber, kes vajaks ka D-vitamiini

Võitja selgub 05.07.2021!

Kes aga tahab kohe D-vitamiini varuma hakata, saab osta seda siit. Kasuta kindlasti koodi IP621, sest siis saad Ipharma e-poest kauba 30% soodsamalt! Soodustus kehtib juuni lõpuni!










13 juuni 2021

Fit-elu viies nädal

 ESMASPÄEV

Esmaspäev algab taas ausa ülestunnistusega. Me ei söönud hommikuks kavapõhist toitu, vaid sõime külmkapi tühjaks, et uus kaup ära mahuks. Toit oli õige, aga koguseid ei osanud panna. Panin ühte kaussi kreeka jogurti lõpu, maitsestamata jogurti lõpu ja hunniku kodujuustu. Lisasin sügavkülmast 2 poolikut pakki külmutatud marju ja boonuseks tilk mett. Pigem oli toitu vähem, aga kõhud said täis. 

11.15 oli Maril lastearst. Saime allergiatestide tulemused teada. Maril on naaaatukene kassi vastu allergia. Maikenil on ka, seega seda oli arvata kuna nad on ju täpselt samasugused, ainult vanusevahe on 8 aastat. Koera vastu tal allergiat ei ole. Kurb, sest nüüd hakkab see koera lunimine taas pihta. Eelmine lause siis ikka naljaga mõeldud...keegi ei taha oma lapsele allergiat 😎. Siis on tal veidikene allergiat koduse tolmu vastu. No tänks! See kindlasti ei tähenda, et ma rohkem koristama hakkaksin. Küll kasvab välja. Ega siis steriilseslt ka elada ei saa. Ja siis on tal allergia timuti ja mingisuguse kõrrelise vastu, mille nime ma varem polnud kuulnud ja seega ei jäänud see mulle meelde. Kõige suuremad allergiatekitajad on kõik need puud, mis kevadel õitsevad. Neid oli kohe mitu-mitu-mitu erinevat. Normaalne näitaja on 0,35 aga Maril oli see 100. Et siis väga-väga hull värk. Polegi midagi imestada, et ta mitu nädalat lihtsalt toas või duši all istus. Peavaludega on selline lugu, et Maril oli koormustesti tulemuseks keskmine tulemus. Ta pulss ja vererõhk lähevad normaalse kõrguseni aga alla lähevad mõlemad väga aeglaselt ja see tekitab peavalusid. Rütmihäireid ega midagi ei olnud. Seega, asi pole hull. Lihtsalt kui nüüd tervislikud edasi oleme ja ta võhm paremaks läheb, ongi asi korras. Arst kiitis kaalulanguse eest ja ütles, et ega see kaalulangetamine polegi eriti oluline. Et täiesti norm laps on. Perearst seda muidugi ei arva. Lastearst ütles veel, et hea ongi kui kaal aeglaselt langeb. Muidugi ööga oli Mari veel kilokesse kaalu kaotanud. Ma ei tea, kuidas. Võib-olla nad kaalusid end pühapäeval valesti, mind ei olnud ju kodus. Igatahes me läheme nüüd järgmisena allergoloogi juurde. Pidi olema mingisugune võimalus, et allergiast lahti saada. No näis. 

Lastel oli lühikene koolipäev ja meil oli külmik ka tühi, seega tuli Coop´i kuller ära oodata, et lõunat teha saaks. Õnneks ta tuli normaalsel ajal. Tegin lõunaks sealiha lõigud salatiga (tomat, kurk) ning magustoiduks banaan. Peale lõunasööki mõtlesin, et loen tunnikese raamatut ja ootan kuni kell saab kolm, sest just siis teeb netis veetemperatuur uuenduse. Mõte oli, et merevesi oleks ikka 17 kraadi, et ujuma minna. Ja kell 15.00 see juhtuski. Vesi oli 17 kraadi. Lapsed sättisid end välgukiirusel valmis ning saime lõpuks ujuma minna. Ma tuletasin neile loomulikult meelde, et ärgu siis mind ära unustagu. Mina ju ei uju ja ma ei viitsi seal päikese käes ennast 2h praadida. Õnneks olid mõistlikud lapsed ja ujusid oma tiirud ära ning kõik olid õnnelikud. Mina, et koju sain ja lapsed, et ujuda said. Nüüd siis kolmas aasta iga päev ujumist vähemalt septembrini. Nüüd enam veetemperatuuri ei vaata. Kui on väga jahe, siis 10 minutiks lähevad ikka vette. Lihtsalt see esimene kord kui üle mitme kuu merre lähed võiks mõnus ja pigem soe olla. 

Õhtul sõime pastat juustu ja majoneesiga. Pole kunagi lahjat majoneesi tarbinud. Mulle väga meeldis. Lapsed oleksid eelistanud oliivimajoneesi, aga elu on hetkel selline, et ei saa 😀. Viimaseks toiduks oli Kreeka jogurt pirni, banaani ja kreeka pähklitega. Mingisugusel põhjusel jäi täna Mirjamil kõht tühjaks ja sõi siis lehtsalatit (kasvuhoone toodab julmalt) ja kurki juurde. 

TEISIPÄEV

Saime tund kauem magada, sest lastel oli spordipäev ja see algas kell 9. Hommikuks sõime kodujuustu puuviljalõikudega. Mina olin ainus, kes jõudis kõik ära süüa. Lapsed panid oma poolikud toidud külmikusse. Õnneks päev on koolis lühike ja koolist tulles said hommikusööki edasi süüa. Sportimisega lähevad raudselt kõhud tühjaks. 

Nüüd kahekümne minuti pärast võtan Mari koolist ära ja lähen temaga hambaarsti juurde. Tal on mingisugune väga väike augukene, mille tahame ära lappida, sest sügisel pannakse suulaeklambrid ja siis on hea, kui hambad kõik ilusasti korras on. Pidime suulaeklambrid küll nüüd saama, aga siis oleks pidanud need sügisel välja vahetama, sest tal mingi hammas veel vahetumata. Aga sügiseks peaks tal hammas vahetunud olema ja siis saab klambrid panna. Hetkel 5 hammast puudu. Vaene laps, midagi normaalse(l)t süüa ei saa. 

Hommikul tegin Facebooki postituse, et mul on lehtsalatit kõvasti üle. Tahtjaid oli imekombel päris mitu. Loodan, et ikka järele ka tullakse. Ei taha, et need siin niisama ära närtsivad. Lehtsalatit kasvab rohkem peale, kui süüa jõuame 😍. 

Ühest läksime ujuma. Vesi oli küll 15 kraadi, aga ega mina ju vette ei lähe. Lastele meeldib, las siis möllavad. Seekord otsustasime bussiga randa minna, sest autoga peab koguaeg vaatama, kuhu parkida saab ja hiljem on autos nii kuum ja istmed kõrvetavad jalgu. Jalgsi ja ratastega ka ei viitsinud minna. Aga bussiga oli päris mõnus vahelduseks sõita. Lapsed on küll jube kärsitud. Nad tahavad koguaeg,et buss kohe ees oleks. Kuhu neil kiire on? Mina seevastu istun hea meelega bussipeatuses 20 minutit ja ootan bussi. Nii mõnus on rahulikult kulgeda. Astusime tuppa ja paar minutit hiljem hakkas müristama. Mina muidugi hakkasin lõunat samal ajal valmistama. Lõunaks tegime keefiiri-muna marinaadis olnud lihalõike, keedetud kartulit ja kõrvale näksisime hapukurki. 

Õhtul käisin koosolekul ja sõin seal pisikese koogitüki. Õhtuse vahepala jätsin vahele. Lapsed sõid vahepalaks keefiri banaani ja päevalilleseemnetega. Imelik, et nüüd, kui oleme kaks päeva liha söönud, on lastel kõhud suht tühjad. Eelmisel nädalal, kui olime kergema toidu peal, olid neil kõhud täis 🤔.

KOLMAPÄEV

Kuna lastel oli vaba päev, siis oli mõnus pikk hommik. Jõin aias kohvi ning nautisin soojust. Kümnest ärkasid lapsed ja ma valmistasin neile hommikusöögiks keefiri banaaniga. Veidi chillisime niisama ja siis otsustasime rannas ära käia, sest lubas jälle välku ja pauku. Seekord läksime randa autoga, sest mul oli vaja üks koostöö pakk ära tuua ning korra poest läbi hüpata, sest lastel oli homseks jalgrattamatkaks vett vaja. Kui koju jõudsime, hakkas taas äike. Juba teine päev järjest jõuame nii täpselt koju. Kardan, et ega kaks kolmandata jää 😝. Oligi käes lõunasöögi aeg. Lõunaks tegin täistera tortillasid hakkliha, sibula, paprika ning juustuga. See nii suur lemmik meil. Õhtul oli taas vaja ühel koosolekul ära käia ja siis oli juba söögiaeg.  Tegin kohafileed keedetud kartuli ja salatiga. Ma ei tea, miks Marile kala ei maitsenud. Ütles, et räim ja kilu on paremad, kui see kohafilee. Ju see tema eripära lihtsalt. Siis vähemalt tean, et järgmisel korral kohafileed ei tee.Vahepalaks oli kartul kanafilee ja fetajuustuga. Tegin seda vaid Mirjamile, sest meil Mariga olid kõhud täis. Mirjam on sellel nädalal täiega näljane 😕. 

NELJAPÄEV

Hommikuks sõime putru mõnusa võisilmaga. Ma jumaldan võiga pudru söömist. Moos pole üldse minu teema! Lastel hommikul kõik kõhtu ei mahtunud, ning panid ülejäägid külmikusse. Nad läksid klassiga jalgrattamatkale. Koolist said piruka ja pirni ning ma viilutasin neile paprikat ja kurki kaasa + mõlemad said ühe kommi, sest trenn ju. Enne lõunat tuli Mannu Väikese Printsiga meile. Sain oma nunnupunnuga kaisus olla ja teda musitada ja mööda poode süles tassida. Mul ikka mega nõrgad käed....Aga seda ma teadsin juba varemgi... Lõunaks oli meil bataadi-hakklihapada. Kuna Mannu on meie pere ainus pirtsutaja, siis olid ärevad hetked, et kas sööb või mitte. Aga häda ajab teadagi härja kaevu. Mannu ütles, et toit oli niiiii maitsev, aga peas ketras see suvikõrvits (mida ta ei söö) ja see segas nautimist. Lõpp hea, kõik hea ja toit sai söödud. Mirjamil ikka kõht tühi 🤦‍♀️. Lasin tal siis hommikupudru ka lõpuni süüa. Vahepeal oli äike. Ootasime selle lõppu, et saaks randa minna. Nii imelik, kui Pärnu rannas selliste ilmadega on vaid mõned inimesed. Kuna mul oli kõht õhtul ikka veel täis, siis tegin ainult lastele süüa. Pakkusin neile küpsetatud kartuleid singi, juustu ja värske salatiga. Vahepalast loobusid kõik. Lapsed sõid kasvuhoonest võetud lehtsalatit ja (poest toodud) kurki. 

REEDE

Lastel oli viimane koolipäev sellel õppeaastal. Hommikul oli smuuti spinati, apelsiini, keefiri, kohupiimakreemi, pähklite ning rukkolaga. Selline märja muru maitsega asi. Mirjam jättis selle söömata. Aga pole hullu, sest täna oli suht patune päev. Üks lapsevanem tellis klassi jäätisemasina, et peale tunnistuste üle andmist saaksid lapsed suud magusaks. Kuidas ma siis oma lapsi keelan, kui kõik söövad? Kui nad koolist tagasi jõudsid, avasid nad šokolaadi, mille koolist koos välja prinditud A4jaga saanud olid. Jah, meile ei jagata normaalseid tunnistusi. Igatahes ma võtsin ühe ruudukese šokolaadi ja omg kui hea see oli! Aga olin korralik ja rohkem ei võtnud. Kui suud olid magusaks tehtud, läksime mulle lõpetamiseks kleiti vaatama. 3h ja lõpuks Pärnu kõige viimasest poest sain 🙏. Muidugi oleks võinud ju ka Tallinnasse sõita, aga ma tean, et mul hakkab hiljem pea valutama, sest ma ei kannata kahte pikka otsa sõita. No olen selline... Kui rääkida teenindusest, siis ühes poes oleks müüja olnud nõus ka kleiti teibiga siit ja sealt kohendama, peaasi, et kleidi ära ostaksin. No see oli nüüd loomulikult piltlik väljend, aga põhimõte oli selline. Mina hindan müüja ausust . Eeldan, et kui ma temalt nõu küsin, siis ta seda ka päriselt annab, mitte ei räägi seda, mida ma kuulda tahan. Ma olen ennast peeglist näinud ja tean reaalsust. Aga see viimane pood oli 5+. Need teenindajad on alati tasemel olnud. Vähemalt selles konkreetses poes. Kleiti proovima minnes nägin suht malakas välja, aga nad ei suhtunud sellepärast minusse kehvemini. Ütlesid ka, et kingad ja meik ja juuksed ja siis on kohe teine mulje. No mul juuksed hetkel jumala hallid, sest ma ei tahtnud ühe kuu sees 2x juuksuris käia #koi. Nii ma siis otsustasin vahetult enne lõpupidu alles juukseid värvida. Ja kõik muud iluhooldused tulevad ka päev enne pidu. Aga, et ma nii roosa ja nii lillelise kleidi valisin, üllatab mind ennastki. Mul on muidu kõik ikka must või must valgete triiputega või must valge lipsuga. No ühesõnaga must on terve elu minu värv olnud. Ja see ei ole seotud mu kaalu vaid isiksusega. Aga nüüd vaja ju noortematega samaväärne pildil välja näha, seega - roosa 🤦‍♀️. Ja mu ainsad pidulikud kingad on ka roosad, seega oli kleit tglt hea valik. Kingad ei meenunud mulle muidugi siis, kui kleiti valisin. Arvestasin, et pean need juurde ostma. 

Peale suurt shoppamist tegin endale ja Mirjamile kanapastat. Maril oli kõht alles jäätist täis. Ja siis liikusimegi taas randa, sest on ju suuuviiii ja iga päev peab ujuma! 

Kui lapsed olid 2h ära ujunud, tulime koju ja tegin neile kodujuustu katte all riisi. Mul endal oli ikka veel lõunast kõht täis ja nagu ma korduvalt olen öelnud, siis ma ei jaksa selle palavusega süüa. Tund hiljem nõudsid lapsed juba vahepala 😶. Ma tõesti ei tea, kuhu nad selle toidu panevad. Samas jah, nad ju ujusid 2h ja käisid minuga mööda poode 3h. Kokku oleme teinud täna peaaegu 12000 sammu. Seega nad tegid ise endale tortillasid singi ja juustuga. 

LAUPÄEV

Minu hommik algas vara. Sain kusagilt roietevahelise närvipõletiku. Juba eile õhtul ei saanud hingata. Terve öö nihelesin ja vahetasin asendit. Tegelikult on mul alati see lugu olnud, et kui kaal hakkab langema, siis tulevad erinevad tervisehädad. Ma ei tea, mis värk sellega on. Igatahes panin pipraplaastri rindkerele. Tuliseks ei läinud ja paremaks ka midagi ei läinud. Siis võtsin ikkagi 2 paracetamoli nagu arst ja apteekrist sõbranna soovitanud olid. Ja tõesti - see tegi olemise kohe paremaks. Sain vähemalt sügavalt sisse hingata. 

Hommikul sõime pannkooke. Need olid kookosjahuga. Ma omast arust retseptis küll midagi ei asendanud, aga taigen tuli pigem pudrune. Võib-olla oleks pidanud ikkagi saumiksriga püreestama... Vahet pole, sobisid sellised koogi laadsed asjad ka. Peale hommikusööki käisime Mariga poes küüntele läbipaistvat lakki ostmas ühe koostöö tarbeks ja ühtlasi ostsime omale ka suveks plätud ära. Mõtlesin ka lõpupeoks magnetripsmed ära osta, aga Tradehouse´is ei olnud ja ei viitsinud mujale piiluma minna. 

Kui koju jõudsime, siis tegime koostöö jaoks pildid ja videod ära ja oligi märkamatult kell neli saanud, kuid me polnud lõunat söönudki. Tegin siis kähku kartulisalatit. Minu kartulisalatist erineb see ikka väga palju, aga oli täiesti hea ja söödav. Lapsed ka nautisid. Õhtusööki me ilmselgelt ei teinud ja vahepalaks olid Hi!Fiber kodujuustud ning banaan. 

Õhtul voodis hakkas taas rinnus valutama ja hingata ei saanud. Istuvas asendis polnud hullu, seega tegin veel käbedalt Coopi tellimuse uueks nädalaks ära ja kirjutasin seda blogi.

Tunnen, et kõhust olen saledamaks jäänud, aga ei usu, et kaal seekord üldse langeb. On lihtsalt selline imelik tundmus. Võib-olla sellepärast, et liikusin sellel nädalal rohkem, kui eelmisel, siis mul ju kaal jääb kohe seisma. Pean vaid voodis lamama 😎.

PÜHAPÄEV

Olen nädalaga 500g kergemaks läinud! Huhh! Päris hea saavutus 🙏! Kõhult koguni 9(!!)cm, puusadelt 1cm ja reitelt 2cm. Ma räägin, et kui mul kaal alaneb, siis rindadest läheb viimasena. Ikka kõhust esimesena. 

Eile rääkisin oma vana sõbra Arxiga. Ütles, et tuleb Pärnusse, et võiks ikka iga 10 aasta tagant trehvata, et kortsud üle lugeda. Ma siis kohe vabandama, et jah, ma ju hallipäine ülekaaluline vanaema. No ja siis saatis tema mulle endast pildi, kus ta on jumala hall ja siis saatsin mina pildi....ja ma polnudki üldse hall (tänu krunnile) ja ma tõesti ei näe ennast ka piltidel väga ülekaalulisena, kuigi tean, et olen.  

Selle kaaluni, mille Fitlapis eesmärgiks seadsin on veel 17,5kg minna. See on see number, mis mind kunagi ennast hästi tundma pani. Ma tegelikult ei usu, et sinnani hakkan küündima. Vaatan jooksvalt oma ilu 😀. Hetkel pole kavas väga peenikeseks jääda, sest nagu rääkinud olen, siis tulevad mulle teised mured madalast vererõhust tihedate neeruvaagnapõletikeni ja no vanaema peab ikka pehme olema. Ma ei luba hetkel midagi ning võtan endiselt nädal korraga. 

Ma koguaeg mõtlesin, et ma ei ole ennast paksuks söönud, et need on geenid jne. Nüüd näen, et ma olen ikka niiiiii valesti toitunud. Mis siis, et koguseliselt sõin vähe, aga kaloreid oli toitudes ikka....no 10x rohkem ma arvan. Ma pole kunagi varem uurinud pakenditelt toitumisalast teavet. Nüüd ikka toitu valides vaatan rasvad ja suhkrud üle. Muudest asjadest ma veel ei jaga. usun, et abiks seegi. 

Lapsed on ka lõpuks ärganud ja end ära kaalunud. Mirjam kaotas sellel nädalal 300g kaalu ja Maril jäi kaal samaks. 

Kokku oleme viie nädalaga kaalu kaotanud:

Mina: 3,6kg

Mirjam: 3,8kg

Mari: 1,5kg

Kokku on viie nädalaga mu mõõdud vähenenud:

Rinnad: 3cm

Õlavars: 0cm 👀

Kõht: 13cm

Puusad: 3cm

Reied: 6cm




Selline kleit lõpupeoks. Nägu on punane, sest tulin just pesust 😊



07 juuni 2021

Teeninduskultuur

 Sajandivahetusel töötasin ma ühes Pärnu toidupoes alkoholiletis. Minu ülemuseks oli naine, kellelt ma õppisin väga palju. Mul on nii hea meel, et ta mind tööle võttis, kuigi mul ei olnud eriti mingit haridust. Töötasin pikki päevi ja elasime C-ga samal ajal Pärnus Karusselli tänaval. C tuli alati mulle õhtul vastu, et koos koju minna. No eks veidi ka sellepärast, et mul oli seal üsna palju austajaid. Üks noormees oli lühem, tumedate juustega ja perekonnanimi oli Kõvatoomas. Ta kutsus mind tihti välja. Teine tüüp oli sellel ajal ööklubi Mirage´ga seotud ja viimati nägin teda autodele tümmi müümas.

Minu ülemus Ulla oli suhteliselt nõudlik. Temalt õppisin, et kui klient siseneb poodi, siis teenindaja ei istu. Teenindaja tegelikult üldse ei istu, sest alati on midagi teha, kasvõi riiulitelt tolmu võtta. Siis ma sellest aru ei saanud. Arvasin, et ta piinab meid. Nüüd, aga olen väga tänulik talle nende õpetussõnade eest. Oskan teenindajaid teise pilguga vaadata.

Nagu te teate, siis minu kodupood on Ülejõe Selver. Ma pole kordagi seal halba teenindust saanud. Teenindajad on alati sõbralikud, abivalmid ja naeratavad. Vahel tahaks neile kohe reaalselt pai teha. Sama ei saa aga Kaubamajaka Rimi teenindajate kohta öelda. Alati tunnen nagu häiriksin neid oma eksistentsiga. Olen pooled korrad seal iseteeninduses ostukontrolli sattunud ja kõik korrad on nii ebameeldivad olnud. Esimene kord teenindaja (minuarust ta on isegi juhataja) oli väga tõre. Järgmised korrad on olnud erinevad teenindajad, kuid kõik on olnud väga kahtlustavad. Õnneks olen alati ka need väikesed kilekotid läbi piikustanud. Õnneks ma neid kilekotte väga tihti ei pea võtma, aga vahel ikka juhtub. Ja tavaliselt satud ostukontrolli ikka just siis, kui sul on kiire. 

Samas, kui Coopis käin, on kõik iseteeninduses jumala normaalsed. Olen sealgi mitmeid kordi kontrolli sattunud, kuid tunnen, et neil endilgi on piinlik. Ma siis alati ütlen, et pole midagi, et see on ok ja eks ikka peab pisteliselt kontrollima. Üritan alati nende tuju tõsta. 

Naftabaasidega tuleb mulle alati see lugu meelde, kui olin Viljandi Statoilis mitmed aastad tagasi ja olin juba veits ümaram. Kuna mul oli veel pikk tee sõita, mõtlesin, et kosutan ennast hot dogiga. Küsisin ilusasti hot dogi. Müüja vaatas mind alt üles ja ülevalt alla: "Kas panen kaheraudse?" No mida värki 😂. Kes üldse küsib nii 🙎? 

Paar aastat tagasi oli mul uut mantlit vaja. Käisin niisama neid vaatamas. Noh, et millise lõikega võiks osta ja millised valikud üldse on. Olin Montonis ja vaatasin ühte mantlit suuruses 36. Nagu ma juba mainisin, siis lihtsalt niisama vaatasin...nii üldiselt... Müüja tuli minu juurde, rabas minult selle mantli käest:"See jääb teile kindlasti väikeseks." Jah, ma ei ole pime, näen ise ka. Sorry, et julgesin vaadata. See on sama hea, et lähen toidupoodi, võtan paki hakkliha ja müüja piidleks mind ja tooks teise paki juurde: "Ühest teile küll ei piisa.

Kunagi kui reisile läksin, siis pidin näiteks kohvri ise takso pagasnikusse panema ja sealt välja urgitsema ning kui bussijaama jõudsin, pidin ise kohvri bussi alla toppima. Bussijuht ise tegi seal kõrval suitsu. Köhatasin küll mitu korda, aga lõpuks tegin ikka ise. See oli Taisto buss. Samas Lux Expressi juhid on ülimalt viisakad ja vähemalt minul on alati nad ise kohvri kenasti alla ära sättinud. 

Tervitamisest ma üldse ei räägigi. Vahel olen mõnes poes nagu papakoi. Muudkui teretan, sest mõtlen, et müüja äkki ei kuule mind. Lõpuks, kui olen viis korda järjest kõvema häälega teretanud, mühatatakse midagi vastu. Elementaarne viisakus ju see tervitamine... 

 Tahan kiita ka Pärnu taksojuhte. Nad on nii muhedad. Alati satume kohe jutustama, olgu siis autoremonditöökodadest, koroonast või planeeritavast sillast. Samas Tallinnas ei taha ükski taksojuht minuga rääkida. Võib-olla on neil kopp ees inimestest. Kindlasti on neil rohkem tööd, kui Pärnu taksojuhtidel. Eks seltskond ole ka pealinnas kirevam. 

Üle-eelmisel aastal käisime Narvas New Yorkeri poes ja seal oli parim teenindus ever! Nii sõbralikud, nii naeratavad, nii viisakad, nii abivalmid. Mul lihtsalt oli suu imestusest lahti terve aeg. Terveks eluks jääb see kogemus meelde. 

Ükskord, kui esimest korda Peipsi ääres puhkamas käisime, sattusime Kauksi randa. See nii populaarne koht, et mis seal saaks üldse halvasti olla? Oli mõnus õhtu. Rahvast oli küll palju, aga saime kenasti hakkama. Järgmiseks ööks siiski sinna ei tahtnud jääda, sest meie jaoks oli liiga rahvarohke. Hakkasime ära sõitma. Majakese võti tuli perenaisele viia. Perenaine võttis võtme ja käratas: " Kes siis teie järelt pesu ära peab tooma?" Me tõesti ei teadnud, et kasutatud voodipesu peab ise tagastama. Tavaliselt läheb ju koristaja ja teeb selle töö ära. Ega asi polnudki tegevuses endas, vaid selles, kuidas meie poole pöörduti. Saatsime siis Mannu pesusid ära tooma. Üks on kindel - sinna me enam tagasi ei lähe. Samas "ümber nurga" asub Peipsirand majutus, kus külalistega majandab armas Janne. Sattusime sinna juhuslikult peale Kauksis käiku. Peipsirannas on kõik väga retro...selline tagasihoidlik, aga meile just see väga meeldibki. Tavaliselt on seal olnud peale meie veel 1-2 seltskonda. Viimati näiteks saime tuttavaks sakslastega. Oli selline noor perekond. Vahetasime toite ja jooke omavahel. Nemad kasutasid meie maja elektrit, sest neil oli vaja külmkappi laadida. Nad olid ise matkabussiga. Meie panime igal õhtul neile külmikusse mõne üllatuse. Toredad noored olid. Kõige lahedam on see, et nad elavad Lübeckis. Meil oli palju rääkida :). 

Aga jah...kui suveks veel plaane pole ja luksust taga ei aja, siis Janne ootab teid!

   

                        Mitu aastat vana pilt. Ei joo hetkel Fantat 🙂

06 juuni 2021

Fit-elu neljas nädal

PÜHAPÄEV, 30.05 

Pean kohe alguses ausalt tunnistama, et täna õhtul jätsin õhtusöögi vahele ja lubasin omale pokaali veini. Nüüd on aega jälle terve nädal liikuda ja korralikult toituda. Toidu tellisin taas Coop´ist ja see peaks siis homme lõunast saabuma. 

Ma täna hommikul peale kaalumist tegin endast eest ja küljelt pildid ja ütlen siiski, et olen väiksemaks jäänud. Kuigi mõõdud ja kaal suurt viimasel nädalal ei kukkunud. Mul on tegelikult nii raske ennast kõrvalt hinnata, sest olen koguaeg oma kehaga rahul. Väga harva, kui ise näen ennast ülekaalulisena, kuigi seda ülekaalu on mul ikka paarikümne kilo jagu. Mis teha, kui ennast oma kehas armastan 😀. 

ESMASPÄEV

Joon siin oma hommikust piimakokteili ja loen Facebookis Fitlapi lehel postitusi. Kõik on nii tublid! Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas teised võtavad esimese nädalaga kohe kilo maha ja 4 kuuga 17kg. Kuidas see võimalik on? Kuigi seal ka keegi mainis, et kõigepealt läheb nägu väiksemaks. No jah, eks ootan siis edasi. 

Kell on 10.35 ja mu kõht juba täiega koriseb, kuigi jõin hommikul pool kaheksa pool liitrit banaani-õuna kokteili ära. 

Lõunaks oli ahjus tehtud kartul ja sealiha, õhtuks riis lihapallidega ning vahepalaks pidi olema kartulipuder aga kuna me ei suutnud sellele mõeldagi, sest kõhud olid megalt toitu täis, otsusasime selle asendada külmikus olevate puuviljajääkidega. Ja kuna mul eile enne õhtusööki algas räme peavalu, siis pidid lapsed õhtusöögi päris iseseisvalt tegema. Homme läheb Mari taas kooli, kuigi äpp näitab, et õietolm on kõrge. Ta enam köhinud ei ole, kuigi on koduhoovis iga päev mänginud. Ja nüüd jääb Mirjam koju, sest tal on hull nohu. Hea, et Mannu omaette elab, muidu jääks ju varsti veel ka kolmas mingisugusesse hädasse. Ma ei tea, mis kevad see on. Koguaeg nokk kinni ja saba lahti. Arenguvestlusel alles õpetaja kiitis, et mul nii terved lapsed ja nüüd siis terve kuu mingi trall käinud 🤦‍♀️.

TEISIPÄEV

Kaal kaaluks, aga ütlen endiselt, et tunnen ennast keha poolest kergemini. Eile sain isegi koduse pediküüri tehtud, sest paindun nüüd ise kandade juurde välja. Täna hommikul märkasin, et aluspüksid lähevad ka kuidagi lihtsamini jalga. Ma ei tea...vb mul on lihtsalt väga hea kujutlusvõime. Mis ei ole ka ju halb asi 😁. 

Tegin hommikusöögiks kreekajogurti vaarikate, mee ning maapähklitega. Ostsin seekord külmutatud vaarikaid, sest need on mõnusad hapukad. Värsked on hommikuks meie perele liiga magusad. Vähemalt need, mis Ülejõe Selveri ukse ees müüakse. Muidu on hea, kui on magus, aga meil lihtsalt hetkel suurem vajadus hapumate asjade järele. 

Mõtlesin, et peavalu läheb ööga üle, aga ei läinud. Oleks ikka eile pidanud rohu ära võtma. Pole mitu kuud mitmeid päevi jutti valutanud ja siis kaotasin kohe valvsuse. Ja nüüd ei saa rohtu võtta, sest äkki pean autoga sõitma. Õnneks pole enam hull valu vaid pigem pressib seal üleval midagi ja on uimane ning käib ringi ja süda on paha ning iiveldama ajab. Vererõhk on tavapärane. Fitlapi rahvale siis teadmiseks, et olen arsti juures käinud. Midagi ei avastatud, sain vaid kanged rohud. Ma ise arvan, et see on migreen (umbes 8 aastat kestnud see jant), aga neuroloog isegi ei arutanud seda varianti. Mul valutab pea max 6 päeva jutti 24h. Minuarust see pole väga normaalne, aga ma ju pole arst. Lõpetasin alles gümnaasiumi 😆🤦‍♀️. 

Tänane päevatöö on akende pesu. Võitsin küll Fb loosimänguga aknapesuroboti, aga ootan, et mees selle esimesel korral ise üle vaataks ja seega pesen hetkel need käsitsi ära. Kardan vaid toolile ronida, sest mul käib pea niisamagi ringi. Võtan Mirjami appi igaksjuhuks. Pärast on piinlik ka kui keset tänavat siruli olen ☝. 

Igatahes me saime aknad pestud. Madalad aknad pesin mina ja Mirjam kuivatas ning kõrgemad aknad pesi ja kuivatas Mirjam ja mina pesin aknalaudu samal ajal. Jube ruttu saime tehtud. 

Peavalu mul üle ei läinud. Nüüd võtsin seda kanget rohtu ja see võtab alati kohe valu ära. Nagu sekundiga. Ma ei saa aru, mis värk on. Autoga pole enam vaja sõita, seega saan toas rahulikult uimas olla. Muidugi tuli just siis, klui rohu ära võtsin üks tööasi, mis vajas süvenemist. Õnneks vist sain hakkama. Nii tüüpiline, et kui ei saa keskenduda, tuleb kiireloomuline keskendumist vajav asi ja kui oled näiteks kella üheteistkümneks arsti juurde minemas, siis kell 11.10 tuleb kuller. Õnneks mul isa nüüd pensionär ja saab kullereid vastu võtta jne, aga lihtsalt see on nii tüüpiline. Või näiteks kui sul on ees vaba nädalavahetus ja sõbranna teeb ettepaneku laupäeva õhtul midagi koos teha, siis kirjutab keegi, keda sa pole mitu aastat näinud ja teeb sama ettepaneku. Nõme, nõme, nõme 😀. 

Aga õhtu on käes ja tuleb hakata süüa tegema. Mul isegi on kõht päris tühi. Õhtusöögiks oli kodujuust pirni ja maapähklitega ning vahepalaks taas kokteil. Kuna nüüd õhtuti kordab "Kättemaksukontorit", siis see vahepala ongi mõeldud sarja vaatamise kõrvale. Lastele meeldib nii. Ja kui see teeb mu lapsed õnnelikuks, siis lasku aga käia! 

KOLMAPÄEV

Öösel hakkas taas pea valutama. Varem pole seda peale kange rohu võtmist juhtunud. Hommikul jõin kohvi ja see võttis peavalu ära. Muidugi pulss on küll viimasel ajal tavapärasest madalam...äkki siis peavalu seekord sellega seotud. 

Hommikuks sõime galette hapukoore, kurgi ja keedumunaga. Sellesmõttes on see hea hommikusöök, et kui kohe ei jõua kõike süüa, saab väga lihtsalt säilitada. Mari sõi näiteks kolmest keedumunast vaid ühe ära ja teised kaks panin külmikusse teda ootama. Samas kohupiimakreemid jms ei ole peale külmikus vedelemist alati just kõige maitsvamad. Maitseasi muidugi...

Lõunaks mõtlesin teha üle mitme aasta maksakastet, aga kuna Coopis maksa polnud, siis nüüd ei teagi, mis teen... Talvel, kui pasteeti tegin, siis ka seamaksa kusagil ei müüdud ja pidin kana omaga leppima. Kuigi see oli ka väga maitsev, oleksin siiski sea oma eelistanud. 

Õhtul käisime Mirjamiga raamatukogus ja sellega saime oma viimased vajalikud sammud täis. Pärast tegime veel koostöö jaoks video ja pildid valmis, sõime 2x kartuliputru ning õhtul oli vahepalaks jälle kokteil. Need on alati megahead! 

Peavalu on õhtuks üle läinud. Ju mu isal on TAAS õigus - mul on lihtsalt liiga palju asju koguaeg mõelda ja tulevadki pinged lõpuks. Aga mulle meeldib rakkes olla. Ei viitsi niisama ka ju elu mööda lasta. Tean küll, et peab puhkama, aga hetkel see ei ole võimalik. 

NELJAPÄEV

Hommikuti on nii mõnus istuda väljas ja kohvi juua. Rääkisime C-ga täna taas sellest, et hiljemalt 15 aasta pärast peaks ikka asjad kokku pakkima, kinnisvara maha müüma ja Hispaaniasse kolima. See teema tuleb juba iga paari kuu tagant jutuks... Tahaks, et koguaeg oleks soe. Ei taha ühtegi miinuskraadi näha ega tunda. 

Hommikusöögiks tegin kodujuustuga pannkooke. Need on ikka nii head. Täpselt nagu kohupiimapannkoogid. Lapsed jõudsid vaid pooled pannkoogid oma portsudest ära süüa. Teine pool jäi neid koolist koju ootama. Neil oli täna lühikene koolipäev, seega sobis see variant väga hästi. Lõunaks tegime täistera pastat hakkliha ja suvikõrvitsaga ning õhtul sõime liha ja friikaid (tavalisest kartulist ja porgandist) ning kõrvale nosisime punaseid ube, maisi ja kapsast. Ja vahepalaks siis taas mõnus kokteil - seekord banaani, õuna ja maapähklitega.

Kõhud on kõigil pidevalt täis ja vahepeal tuleb menüüd jooksvalt ümber teha. Eks oma rolli mängib ka soe ilm, sest siis on isu palju väiksem. Ahjaaa...ma ostsin täna Rimist soodukaga Halo Top jäätised ka ära. Proovime seekord mustikaga ja maapähklivõiga jäätist. Jõudsime ikka uue sooduka ära oodata!

REEDE

Tegin lastele hommikuks kohupiimapastat maasikate ja maapähklitega. Mari ei jõudnud jälle süüa.

Esimesed komplimendid on lapsed juba papa poolt saanud. Mu isa ütles, et laste salenemist on juba märgata 🙏. Minuga läheb ikka aega enne kui kehast midagi paistma hakkab. Aga ise juba näen, et kõhupekk on rohkem rippuvas asendis. Mõtlengi, et kui inimesed kaalu kaotavad, siis kuhu nad selle üleliigse naha panevad 🤔. 


Lõunaks tegin sepikust torne, kuhu muna ja juust vahele käib ja õhtuks tegin kartulit ning hakklihakastet RIISIJAHUGA. Appi, kuidas ma pelgasin seda riisijahu. Noh, et äkki on imelik maitse vms. Aga ei olnud🙏! Nii lõuna kui õhtu olin kodus üksi. Lapsed olid mööda ilma laiali. Maril tuli pärast sõbranna ööseks meile. Pabistasin küll, et kuidas see toidu asi välja tuleb, kui ühele ei kaalu toitu, aga loogika ei takistanud mind 💪. Õhtul näksime banaani maapähklivõiga ja nii võibki uut päeva ootama hakata. Varsti ju jälle aeg kaaluda. Veits närv ikka sees 🤞. 

LAUPÄEV

Saladuskatte all ütlen, et kaalusin ennast täna hommikul. Kaalunumbri avaldan homme. Loogika nüüd küll takistab mind, aga olen jõudnud arusaamisele, et kui ma EI KÄI kõndimas, siis läheb mu kaal rutem alla. Hetkel on küll need neli nädalat seda näidanud. Kus loogika on? Keegi teab? Lisaks ei ole ma nii pingsalt grammi täpsusega toitu kaalunud. Panen vahepeal tunde järgi. Enne saagisin kirsstomati ikka vajadusel neljaks, nüüd poolitan. Olen õhtusööke vahele jätnud ja selle asemel vahel midagi meelepärast tarbinud. Küll mitte burksi, friikaid ega magusat. Need asjad mind hetkel ei tõmba. 

Hommikuks tegin hunniku singivõileibu ja lõunaks kana quesadillasid. Nii hea, kui lastel käib selline sõbranna külas, kes sööb ka KÕIKE! Pole mingisugust pirtsutamist jne. Koguaeg ikka uurisin, kas sai kõhu täis. Ütles, et sai küll 😊. Nüüd on Mari koos sõbrannaga klassiõe sünnale saadetud ja Mirjam läks jalka võistlustele. Istun siin üksi nagu vana inimene. Muidu vingun, et olen lastega olemisest väsinud, aga siis kui nad teist päeva ringi rändavad, tunnen neist nii puudust. Paha siga, mitu viga. Mari sööb sünnipäeval siis salatit (kui on) ja pisikese koogitüki. Ütlesin, et soolaseid asju söögu vabalt. Õnneks kõht juba kodus täis söödud, seega ei usu, et ta tohutult toitu sisse ajama hakkab. Lisaks ta teab, et homme hommikul on kaalumine ka. 

Tahtsime täna ju lastega ujuma minna, aga tuul on ennast nii keeranud, et merevesi on külmemaks läinud. Kui see oli neljapäeval alles 18 kraadi, siis täna on 15. Vaatan siis, mis homne päev toob...

Õhtusöök jäi meil kodus ära, sest lapsed sõid mujal ja ma ei hakanud ka siis üksinda hullu panema. Tegin lihtsalt paar võikut nagu hommikulgi. Vahepalaks oli mõnus keefirikokteil kiivi ja banaaniga. Mulle tegelikult meeldivad keefirikokteilid rohkem kui piima omad, seega oli minu õnnepäev! Homme tuleb ülikiire ja tegus päev. Eks siis paistab, kas ja mida üldse süüa saan. Hommikusöögi saan õnneks ära süüa 🙏. 

PÜHAPÄEV

Nagu ma mainisin, siis tulemas on üks ääretult kiire päev. Jõudsin vaevu hommikul kaalule hüpata. Ja tulemus on see, et ühe nädalaga on mul kadunud 1,3kg pekki 👌! Mirjami kaal jäi samaks ja Mari kaotas 500g. No võta siis näpust. Võib-olla on tõesti nii, et mina suudangi vaid toitumisega kaalu kaotada, aga Mirjam peab ennast ka rohkem liigutama. Õnneks tal on ainult paar üleliigset kilo, seega ma ei põe. Peaasi, et Maril kaal ilusasti langeb, sest homme on ju taas lastearsti juurde minek. Ümbermõõtudega oli mul nii, et need vähenesid mõni cm puusadelt ja mõni cm säärtelt. Kuigi ma koguaeg räägin, et olen oma kehaga rahul, siis ikkagi tegi tuju heaks, et sellel teisiti toitumisel on tulemused tunda ja ehk varsti ka näha. Käisin ja särasin täna igalpool ja hõljusin udusulena inimeste keskel. 

MUIDE! Ma käisin täna hommikul KL tööd tegemas. Üldiselt seisnes see selles, et jooksin kleidiga (õnneks olid tossud jalas) mööda parki, kus kasvasid nõgesed, ronisid arvatavasti puugid ja peitsid end ussid. VÄHEMALT pooled sammud sain seal täis. Nahk oli seljas märg, sest esiteks mina jooksmas ja teiseks 24 kraadi sooja ja kolmandaks mul oli kardigan peal, sest kusagil pidin ju autovõtit ja telefoni hoidma. Peale seda läksin oma armsa sõbranna Siiri juurde, keda ma polnud 3 aastat näinud. Me kõndisime ka temaga veel, seega mul said kõik sammud täna päris varakult tehtud. Jalutasime mööda asfalti, päike oli nii kuum ja mulle meenusid KL lõpurännaku päevad aasta tagasi, kui kõndisin samasuguse kuumusega, 15kg varustust seljas mööda asfalti... Huhh... Täpselt see tunne tuli meelde...isegi need mõtted, mida toona mõtlesin. Aga Siiriga on meil selline imelik asi, et me näeme harva, aga meil on mingisugune telepaatiline side omavahel. Mina kirjutasin talle eile, et olen talle külla minemas, aga tema mõtles minule terve eelmise nädala hästi pingsalt. Täna saime enne tema juurde jõudmist juhuslikult poes kokku. Esimene inimene, keda nägin, kui poodi sisse astusin. Nii koomiline. Meil on varem ka selliseid asju olnud.... Muidugi rääkisime palju Fitlapist, sest see on hetkel minu elu üks suur osa. Jõudsime järeldusele, et isegi kui pole vaja kaalu langetada, siis tasub Fitlapiga juba sellepärast liituda, et siis ei pea iga päev mehelt uurima, et mida ta süüa tahab ja kuulma vastust: "Vahet pole, ma võin makarone ka süüa." See on meie meeste lemmik lause. Vahel ongi tunne, et kirjuta paberitükile "vahet pole" ja pane taldrikule. 😂. Aga jah, meil oli Siiriga niiiiii tore taas koos olla!

Pärast läksin veel koosolekule ja siis tulin koju. Planeerisime lastega ujuma minna, aga merevesi keeldub 17 kraadini minemast. Aga küll ta läheb, ega meil ujumata ei jää. 

Aitäh, et loete!

Nelja nädalaga oleme kaalu kaotanud: 

Mari: 1,5kg

Mirjam: 3,5kg

Mina: 3,1kg






Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...