30 mai 2021

Fit-elu kolmas nädal

 Ise ka ei usu, et juba kolmas nädal on käimas. Äge! 

Sain eile Coop´i kullerilt kauba ka kätte. Ja mul tõesti pole ühtegi halba sõna öelda. Kogu kraam on värske ja normaalsete säilivusaegadega. Ühtegi asja puudu ei olnud. Mõni asi küll (köögiviljad) asendati, aga see on ok. Saan veel 22 senti tagasi ka. Pidu!! Olen varasemalt küll muretsenud sellepärast, et neid kilekotte koguneb mõttetult. Et ikkagi ju keskkond ja värki. Nüüd lugesin, et saan korralikud kilekotid (nii väikesed kui suured) kulleriga järgmisel korral tagasi saata. Mis on ju super! 

Ma seda ei kirjutanudki eelmises postituses, et mu RINDADEST (lõpuks!!) on kadunud 3cm, kõhult ka 3cm ja kintsudelt 1cm. No päris hästi ju 😄?

ESMASPÄEV:

Tegin esimest korda täistera kaerajahust suuri pannkooke. Ütleme nii, et need nüüd mu lemmikuks ei saanud. Võib-olla peaksin proovima need kuidagi õhemad teha.... Aga väga toitev oli küll, sest sink ja juust said pannkoogi vahele pandud. Lapsed ka imestasid, kuidas ma nii ruttu pannkoogid valmis sain, et kas ärkasin juba mitu tundi tagasi. Ei ärganud! Olin taas tark ja hakkisin juustu, singi, tomati ja kurgi õhtul ära, et hommikul ei peaks üleliia sebima.  Lõunaks sõime makarontšikuid kanakintsulihaga ja õhtuks tegime imelise tortilla pitsa. Peale lõunasööki mõtlesin, et viskan end läpakaga voodisse kõhuli ja teen paar asja arvutis ära. Möödusin vitriinkapist ja sealt piilus Karl Fazeri suurte pähklitega šokolaad: "Mäletad, kui toredad ajad meil koos olid?" Mina: "Olid küll, aga meie teed on nüüd igaveseks lahku läinud!" Šokolaad: " Ma tean, et sa armastad mind ikka veeeeeel!" Surusin kõrvad kinni, et ma tema kurba hüüet ei kuuleks ning üritasin teistele asjadele keskenduda. Ma ei allu provokatsioonidele ☝! 

Vahepalaks tegime bataadifriikad. Need ikka nii mõnusad ja ei pea üldse hunnikutega sisse sööma. Meile täiesti piisab ettenähtud kogustest. Lisaks olid ju hapukoor ja kirsstomatid ka, seega....titimiti nagu noored ütlevad. 

TEISIPÄEVa hommikul ma otsisin oma koorimisnuga ja põhimõtteliselt hakkasin juba lapsi selle kadumises süüdistama (ise olen ju täiuslik koguaeg 🙂). Järsku teatas Mirjam: "Aga see nuga oli sul eile koos bataadi koortega seal kapil". Siis tuli selgus majja - ma olin oma imearmsa, nunnupunnu, käepärase, maailma parima koorimisnoa koos bataadi koortega prügikasti visanud. Vaatasin prügikasti - seal olid kohvipaks ja tatilapid ja....no rõve oli. Mõtlesin, et mina oma käsi küll sinna ei topi, et ostan Magaziinist uue noa ühe euroga. Et ma aga ikka raatsiks euro välja käia (kooner ikkagi), lohutasin end sellega, et noa plastikust ots oligi juba porgandist oranžiks läinud ja ega sellist ju suvel kodukohvikutepäeval sõbrannadele millegi koorimiseks kätte küll ei anna. Süda valutas küll, kuid otsustasin olukorraga leppida. Ei, mulle ei andnud ikka süda rahu ja juba varsti läkisn oma isa juurde muret kurtma. Tema muidugi lahkelt andis mulle samasuguse noa vastu. Ainult see oli ilus ja puhas ja uus. Ta oli kunagi meile mõlemile ühesugused noad ostnud. See ikkagi veidi rõõmustas mind, aga südames oli justkui mingi valu..nagu oleks hea sõbra kaotanud. Loomulikult isa luges mu silmadest kurbuse välja ning oli džentelmen ja sukeldus minu eest prügikotti ja leidi noa üles 😊. Awwwww...nii armas temast. Kuna talle aga meeldib väga mind (ja kõiki teisi ka) õpetada, siis luges ikka sõnad peale, et ma noa ja käed korralikult pesuvahendiga puhtaks peseksin. Aitäh, isa, ma ei oleks ise sellepeale tulnudki 😂!  Nuga päästetud ja teine nuga boonuseks saadud - ilus elu! 

Teen lõunasöögi valmis ja kell 14 lähen kooli direktori asetäitjaga ja laste kehalise õpetajaga kokku saama. Ma olen suhteliselt kindel, et see jutt meil kusagile ei vii. Nemad on kahekesi kambas ja õigustavad ennast ja mina loen siis lastevanemate kirjad ette. Õhtul või siis homme hakkan Pärnu LV haridusosakonda kirja kirjutama. pigem loodan sealt abi saada. 

Lisaks pean enne kooli minemist Marile mingid snäkid huvialaringi lõpupeole kaasa tegema. Leppisin temaga kokku, et tänase päeva puhul võib siis seal ÜHE kringlitüki süüa. Õnneks on seal palju värsket kraami ka laual, sest huvialaringi õpetaja on pigem tervislike eluviisidega inimene. Kokanduses tegid ka palju just tervislikke toite. 

Jõudsin koolist tagasi. Kokkusaamisel olid 6 inimest koolist ja mina. Väga aus olukord küll. Ma ei hakka pikalt siia seda eilset olukorda kirjeldama, aga lõpptulemus oli see, et Mirjam ei pea kehalises jooksma, vaid esitame õpetajale kolm korda nädalas meie jalutuskäikude aruande. Sügiseks soovib kool arsti tõendit Mirjami jalgade kohta. Muidugi me loodame, et teine kool hoopis võtab mu lapsed vastu, aga loomulikult võib juhtuda, et seal on juba klassid täis ja peame oma vanas koolis jätkama. Loomulikult ma teen avaldused ikka mitmesse kooli. Aga jah, Mirjamil hakkavad pikemat maad kõndides tallaalused valutama. Ta astub kuidagi kõvasti. Oleme käinud ka füsioteraapias, aga sealt suunati meid üsna ruttu koju koos harjutustega. Need harjutused aga üldse ei aita. Tal on jalad pinges. Mirjam südis keisriga ja käis juba beebina lihaspingete pärast võimlemas. Ega ma muud ei oskagi ette võtta, kui taas füsioteraapiasse aeg saada. Kui kellelgi on mõtteid/soovitusi, siis võib need kommentaaridesse jätta. 

Marile tegin kokandusse kaasa pitsasaiad. Ma ei tea, mis nende päris nimi on, aga oleme neid juba 8 aastat teinud. Lastele maitsevad need alati, lihtne teha jne... Seekord tegin siis vähe tervislikuma variandi kaasa ehk siis kasutasin tooteid, mida Fitlapis võib kasutada. Ma muidugi kaloreid ei arvutanud aga tegin siis nii, et lõikasin sepiku viilud diagonaalselt pooleks ja määrisin need tomatipastaga, lisasin peale tükeldatud singi ja kõige peale tükeldatud juustu. Pistsin ahju 220 kraadi juurde ja vaatasin silmaga, millal sepik on krõbe ja juust sulanud ja oligi valmis! Mari seda ise seal siiski ei söönud. Oligi selle kringlitüki võtnud. Rõhutas ka, et see oli väike 😀. Enne minekut sõi kõhu täis ja kui tagasi jõudis, sai kohe varsti jälle süüa, seega tal kõht tühi ei olnud. 

Tegin lõunaks sellist toitu, kus olid spagetid, porgand, paprika ja muna. Jaaa......mulle ei meeldinud see toit üldse. Porgand kuidagi ei sobinud minujaoks sinna...  See on kolme nädala jooksul esimene toit Fitlapi retseptivaramust, mis absoluutselt ei maitsenud. Sõme muidugi kõik ära ja lapsed isegi ei vingunud enne kui ise arvamust hakkasin avaldama. Õhtuks sõime kartulit kodujuustusalatiga ja vahepalaks oli keefiri-banaani-piima ja linaseemnete kokteil. Enne vahepala käisime Mirjamiga kõndimas. Tegime sellise 8km tiiru. Jalutasime kesklinna ja siis randa ja siis väikese tiiruga koju tagasi. Rannas oli nii mõnus rahulik. Rahvast eriti polnud. Olid vaid ühed jalkapoisid trenni tegemas ja üks lastega pere. Lisaks nägime Vanalinna kooli õuel võimlejaid ja vallikäärus tantsijaid. Lahe, et niimoodi vabas õhus trenne tehakse. 

Mirjamiga on hästi mõnus kahekesi jalutada. Siis ta räägib sellistel suurte inimeste teemadel. Eile küsis näiteks, et millisesse ülikooli ma õppima tahan minna ja mis eriala. Samuti pidin talle eriala lahti seletama jne... Siis uuris ta minu lõpupeo kohta ja küsis veel nipet-näpet toitumise kohta asju. Vahepeal jalutas meile vastu ka Marko Reikop ja siis Mirjamile kohe ei plahvatanud, kus ta teda näinud on 😀. Sattusime lõpuks teletööst ja muust sellisest rääkima. Kolmekesi jalutades on meil pigem see, et kõik kolm kõrvuti ei mahu käima ja siis keegi ei taha üksi olla ja mõlemad tahavad minu kõrval olla. Siis meil sellised tülid kerged tulema. Mitte siis meil vaid neil. Ja kui Mannu käib lapselapsega meil, siis me kõik tahame käru lükata ja on jälle sõda, et kes saab. Vähemalt mina saan uhke vanaemana lapselapsega üle silla alati jalutada, sest seal liikumine vajab rohkem oskuseid. Ei saa ju ometi teisi inimesi rammima hakata. Ja siis mina tavaliselt tahan mannuga rääkida ja keegi lastest lükkab käru ja siis üks on jälle üksinda 😁. Nõiaring. Peame ikka issi ka jalutama saama, siis oleks poole lihtsam. 

Aga rannas jalutades võtsime varem ikka putkast jäätise või midagi. Nüüd oli päris imelik niisama jalutada. Üritasime mitte neid näljendavaid inimesi vaadata 😀. 

Aaaa..ja eile tuli mingi Selveri ajakiri postkasti. Mõtlesin siis, et sirvin seda. Pmst terve ajakiri oli täis toidupilte ja retsepte.. Miiiiikkkssss? Vähe ma ei tahtnud kohe neid toite tegema hakata... Lihtsalt igal pool näen sellel nädalal toitu ja söömist ja tunnen söögi lõhnasid... Varem nagu ei häirinud, aga sellel nädalal on kuidagi teistmoodi. Hakkavad ahvatlused tekkima. Õnneks ma olen seda tüüpi inimene, et kui ma midagi ette võtan, siis teen selle ära, seega ma pole kordagi mõelnud, et jätan kaalu asja poolikuks. Samamoodi olen tegemistes endaga aus. Ei joo õhtul salaja veini, kui teised magavad ja ei söö šokolaadi 😊....kuigi tahaks. Aga ma ei taha nüüd seda ka niiiii palju. 10 palli süsteemis 6 on see isu. 

Sellel nädalal läheb kõht kuidagi veel rutem tühjaks kui ellmisel nädalal. Ei teagi, mis seda põhjustab. Võib-olla pingelangus, sest sain teisipäevaga kõik tähtajalised kohustused kaelast ära. Nüüd jääb vaid üle suve nautida ja mõned vabatahlikud tööd teha.

KOLMAPÄEV: 

Magasin üle mitme nädala äratuskella helinani. Eks see vihmane ja pime ilm tegi oma töö. Kuidagi nii raske oli ärgata. Valmistasin lastele kohupiimapasta ja maasikatega hommikusöögi ning saatsin nad kooli. Mari oli vaid esimese tunni, sest pidi koormustestile minema. Talle ratast ei antud vaid lasti hoopis kõndida. Mäletan, et mina pidin aastaid tagasi rattaga sõitma. Kokku kõndis umbes 20 minutit erinevatel kiirustel ja lõpuks hakkaski pea valutama. Ses mõttes ikkagi õnneks, sest siis peaks saama teada, mis seda põhjustab. Arvan endiselt, et asi on vererõhus. Seal muidugi midagi ei öeldud. Lastearst ise ütleb seitsmendal juunil. 

Mul tegelikult ei ole nii haiged lapsed, kui siin blogis võib tunduda, lihtsalt kõik need allergiad ja asjad sattusid ühte aega kokku. Ja millal siis veel arsti juures käia kui kevadel, mil koolis on põhimõtteliselt kõik asjad tehtud. Suvel on enamasti arstid puhkustel ja isegi ju rändame siis pigem ringi. 

Lõunaks tegin tatart hakklihaga ja õhtuks kartuleid kodujuustuga. Sellised tavalised kuid väga maitsvad toidud. Vahepalaks oli wokitud õunad kohupiima, vahukoore ja tilga meega. Kui ikka kolm nädalat pole magusat saanud, siis see toit andis korraliku magusalaksu mulle. Kuigi kohupiim oli maitsestamata ja suhkrut ei lisanud, oli see ikkagi minujaoks magus. Mis on hea 😍! 

Kõndima täna ei läinud, sest mingi hull tuul ja vihm oli terve päev ja nagu ma ka varem olen maininud, siis selleks, et vihmaga kõndima minna, peab olema soe suve vihm. 

NELJAPÄEV

Ma ei tea, need päevad lähevad viuh ja viuh. Juba on neljapäev! Mida asja? Hommikuks oli taas "magustoit" marjadega. Neid magustoite on nii mõnus ja lihtne valmistada. Üldse, kõik toidud, mis Fitlapis on, ei vaja valmistamisel etilist pingutust. Vaid ühepajatoit on kauem aega ja "jõudu" vajanud.  Lõunaks jälle bataadifriikad ja porgandifriikad, mis on alati ülihead ja neid süües tuleb tunne nagu oleks kusagil väljas söömas. Enne õhtusööki läksime Mirjamiga jalutama. Mari ei saanud kaasa tulla, sest tal on köha ja nohu. Mulle tundub, et see on ikkagi uuesti allergia 🤦‍♀️. Sest kui allergia rohtu saab, ta enam ei köhi ja ei tatista. Mirjamiga tegime 10-11km ringi. Vahepeal lasin tal ikka istuda ka. Tallaalused hakkasid umbes viiendal kilomeetril valutama. Ma kipun ise kõndides kiirustama. Ütlen talle koguaeg, et pidurda mind, kui tormama kukun, aga ei, ta mängib vaprakest. Kõndides olid meil seekord teemaks hinded ja gümnaasiumisse pääsemine. Viimastel kilomeetritel ta koguaeg kallistas mind ja hoidis isegi käest kinni. Ta pole kunagi selline ninnu-nännu tüüpi laps olnud. Eile aga millegipärast tahtis nii väga mu vastas olla. Awwww..... Koju jõudsime õhtusöögi suhtes suhteliselt hilja. Ja meil oli veel vaja ka vahepala ära süüa, seega tuli ruttu pesus ära käia ning askeldama hakata. Õhtuks olid laste lemmikud spagetid hakklihaga ja vahepalaks tortillad hakkliha, paprika ja sibulaga. Enne Fitlapi ma lastele väga makarone ega muud taolist toiduks ei teinud ja spagetid olid nn pidupäevaroog. Mul lihtsalt oli tunne, et need nisujahust asjad ei ole kuigi tervislikud. Aga mida mina siis tervislikkusest teadsin... Nüüd tean ikka kõvasti rohkem. 

Päeva lõpuks sain 18723 sammu ja võisin mõnuga voodisse minna. Voodis mõtlesin, et kas loeks raamatut või vaataks Youtube´ist mõne video. Otsustasin viimase kasuks. Vaatasin ühte videot, kus oli juttu sellest, et kui sa ise tahad tervislikult toituda, kas siis peaks ka oma perekonda sellesse kaasama. Kuigi see youtuber mulle väga meeldib, siis selles mõtteavalduses jään temaga erinevat meelt. Võibki ju jääda, sest iga üks elab oma elu nii nagu soovib. Kui tema arvas, et ei pea oma perekonnale peale sundima tervislikkust, siis ma selles mõttes olen nõus, et ei pea SUNDIMA, aga kui mina oma 10 ja 11-aastasega sain ilusasti asjad läbi rääkida ja ära seletada, et see ju teie enda pärast, siis.... Ma tean küll neid arvamusi Fitlapist ja muust sellisest. Olen ju ise ka teiselpool leeri olnud ja arvanud, et vaesekesed, peavad nüüd heina sööma ja nälgima. Tegelikult ei ole see üldse nii. Samamoodi ma tean, et minu lapsed ei piinle, sest nad saavad süüa ikkagi friikaid (küll bataadiga) ja spagette (kuigi täistera), aga neid see ei häiri. Uurin absoluutselt igal söögikorra ajal, et kuidas maitses ja kas neil jäid kõhud tühjaks ja mille järgi neil isu on. Ja ma räägin ju, et mina ei tee seda enda pärast vaid laste pärast. Ma ei pane ju ainult Mari tervislikult toituma, sest tema peab.... Ja ma ei räägi nendest lastest, kes tõesti on piitspeenikesed. Kui aga mu oma laps või alaealine õde (keda mul ei ole) või vend (keda mul ka ei ole) on ülekaalus, siis ma ikkagi tegeleksin asjaga. Okei, jah, vanemaid sa vb ei suuda veenda või ära rääkida, sest nad absoluutselt teisest generatsioonist. Minu isa näiteks kujutab ka ette, et me oleme siin ära nälginud ja sureme üsna varsti magusa puudusesse ära. Olen talle asju seletanud ja ta isegi sellel hetkel noogutab kaasa ja teeb vähemalt näo, et mõistab, kuid järgmisel hetkel silitab jälle laste päid, et oh te vaesekesed, peate nüüd nii elama, et ei saagi enam 10 jäätist päevas ära süüa. Nagu me teame, siis juurde on kaalus ikka väga kerge võtta, aga katsu alla saada... Ise näen ju enda peal. Eriti kui esimesel nädalal läks vaid 100g maha. Ma ei arvagi, et enam kunagi ei või omale läbuburksi lubada (kuigi ma polegi burxi sõber), aga selleks on oma aeg ja see aeg ei ole veel käes. Enne on vaja mingi konkreetse tulemuseni jõuda ja siis võib veidi mõne asja vabamaks lasta, kuid koguaeg peab ikka pea kaasa töötama, et mida, miks ja millal suhu pistad. See võib tunduda väga piinarikas, kuid tegelikult ei ole. Nagu ma sõbrannale kuu tagasi ütlesin - see on elustiili muutus.

REEEDEEEEE! Hõiskan nii, nagu see mu elus midagi erilist oleks. Ei ole. Ei mingit pidu, ei mingit veini 😀. Tänast ilma vaadates läheme/lähen õhtul kõndima, sest nii head ilma ei saa ju raisku lasta. Ei ole külm ja ei ole liiga palav. 

Tegin hommikusöögiks kaerajahust pannkooke. Seekord olid need õuna ja kodujuustuga ja ei tulnud tallanaha moodi vaid täiesti õhulised ja mahlased. Ja värvilt olid ka ilusad kollased. Olen nii õnnelik, et lõpuks täiusliku pannkookide retsepti leidsin! Mirjam päris ägises oma portsu süües, aga arvas, et kahte väikest pannkooki pole mõtet ka hilisemaks jätta, seega sõi need ikka ära ja kihutas rattaga kooli. Mari on ikka kodus, sest ta võib päeva jooksul 1-2 korda köhatada ja ma ei saa teda kooli saata. Õnneks saab kõik järele õppida, sest on leiutatud internet😊. Samas ma mäletan, kui ise koolist puudusin, siis oli nii mõnus, ei pidanud midagi õppima. Maal meil telefoni ei olnud ja kellegi käest küsida ka polnud, mis õppida jäi või mis tunnis tehti. Hiljem juba oli küll mobiil, aga siis oli levi nii algeline, et ka sellest polnud suuremat kasu. Ja pealegi, ega siis linnatüdrukud mu kõne kodus lauatelefoni juures ei oodanud. Kõik elasid oma elu ja katsu sa siis nende kodusolemise ajale pihta saada, et õppimist küsida. Ok, kui väga oleks tahtnud, siis oleks ju ikka saanud, aga ega väga seda tahet ka ei olnud 😄. 

Lõunaks oli imemaitsev kahe juustu pasta. Peale lõunasööki lugesin oma raamatu lõpuni, rääkisin videokõnes oma armsa lapselapsega ja tema vanaema tütrega ehk siis oma tütrega. Ja siis läksime Mirjamiga nädala kolmandale pikale jalutuskäigule, mis oli taas 11km. Tahaks iga päev jalutada, aga mitte nii pikalt. Meil lihtsalt läheb alati lappama. Täna näiteks kõndisime Strandi juurde ja ta pidi sealt koju orienteeruma. Või noh kesklinna, sest sealt ta juba teab kuidas koju saada. Keelatud oli kasutada tuttavaid tänavaid, seega meil oli päris põnev. Keegi võiks mingisuguseid netipõhiseid orienteerumismänge (nagu Euroopapäeval oli) välja mõelda, siis oleks palju põnevam kõndimas käia. Muidu lihtsalt eksled sihitult.... 

Õhtul sõime tatart kanaga ja õhtuks oli minuarust imehea smuuti, mis lastele kahjuks kohe üldse peale ei läinud. See koosnes piimast, õunast, päevalilleseemnetest ja kaerahelvestest. Blenderdasin kõik ära ja nii hea selline paksem jook tuli. Ma ei tea, mis neiudele ei sobinud 😂. Tegelikult ma arvan, et neil on kaerahelvestega mingi teema. Nad on varem ka sellele vihjanud.

LAUPÄEV

Hommik algas pudru söömisega. Magustoiduks oli proteiinipuding, mida esimest korda sõime. Minuarust on see veidi energiajoogi maitsega 🤔. Energiajoogid mulle üldse ei maitse, aga pudingu sõin ära. Oli päris ok. Mitte maitsev, aga ok... 

Enne lõunasööki olin abikaasaga videokõnes. Ta ütles, et pildl, mis reede õhtul talle saatsin, on mu nägu kõhnem. Pekki, oleks pidanud põsed ka ikka ära mõõtma enne kui Fitlapiga alustasin 🤣. Aga nii armas, et ta seda tähele pani. Mulle tundub ka, et nägu ei ole enam nii ümar. Aga vb olen lihtsalt fotograafina arenenud 😉. 

Lõunaks sõime pastat pestoga. Seekord tegin pestot spinatist. Nii ilus roheline toit oli! Õhtuks tegin oa-juustu quesadillasid. Seda soovitas mulle Mannu. Ütles, et megahea on. Olin ubade suhtes skeptiline. Minu üllatuseks olime kõik sellest toidust sillas. Nüüd tahavad, et teeksin neid veel ja veel 🙌. Peale õhtusööki vedasin Mari välja. Olgu allergia või mitte, mina teda nii ilusa ilmaga toas ka kinni ei hoia. Tegime väikese poetiiru, et piima osta. Kilomeetreid tuli vaid 1,6 aga asi seegi. Me Mirjamiga jätame täna jalutamise vahele, sest oleme päris pikad tiirud sel nädalal teinud. Võib ju puhata küll.. . Kehalises pandi ka talle 5 välja 🙂.

Õhtuks tegime kerge kiivi-mango smuuti. Kerge, sest hommikul ju vaja kaalule astuda 😁🙌. Aga mulle tundub küll, et olen alla võtnud, sest sõrmused on suureks jäänud. Hmmm...seda ainult ühel käel 🤔. 

Igatahes käes on pühapäeva hommik ja oleme end ära kaalunud. Vaatamata sellele, et end palju "õhemana" tunnen, ei ole ma pmst midagi alla võtnud 🤔. Mina võtsin 100g alla, Mirjam ka 100g ja Mari 200g. Äkki see on tingitud sellest, et meil oli rohkem selline magusanädal. Mett saime toidu sisse panna ja sõime suht palju kohupiimakreemi maasikatega? Me ju Mirjamiga kõndisime mingi 30km nädalaga treeninguna ära. + Mirjam käib kooli ja tagasi rattaga jne... Mari, kes kodus istus allergia tõttu võttis rohkem maha kui meie 🤣. 

Ei, oleme positiivsed - vähemalt midagigi võtsime maha. Ei võtnud juurde, ei jäänud samaks. Kes grammi ei korja, see kilo ei saa!


Quesadillad



29 mai 2021

Emakakaelavähk

 Mõtlesin, et panen selle loo ka ikka kirja....

Oli 2018 sügis. Läksin nagu ikka korrapärasele ülevaatusele naistearsti juurde. Muidu käisin alati igal aastal, kuid seekord juhtus nii, et üks aasta oli vahele jäänud. Mis seal ikka, mõni ju käib iga viie aasta tagant ja mõni ei käi üldse. Mul mingisuguseid kaebuseid ei olnud. Olin saanud ka oma vererohked päevad tänu juhusele korda. Nimelt käisin vist 2016 aastal käega operatsioonil. Mul oli küünarõndlas (on selline sõna üldse olemas?)...no mitte küünarnuk aga see koht, kus käsi "pooleks" käib 😀...no igatahes seal oli mingi muna, mis tegi vahepeal hullu valu. Kuna ma tassisin ahjupuid tuppa just sellel käel, siis hakkas see muna elu segama ja tuli arsti juurde minna. Olen elus mitmeid kordi opil käinud, aga see oli ainus kord, kui opil "elus" olin ehk siis nägin kõike pealt. Ma arvasin koguaeg, et sellises olukorras ma minestan ära, aga ei minestanud. Kirurg seal midagi jutustas vist rauapuudusest.... Aaaa mul oli see, et sain napilt opile, sest mu hemoglobiin oli taas ülimadal. Mul on terve elu aneemia olnud. Ja siis kirurg hakkas sellest rääkima. uuris, et kas rohte ikka võtan jne. Ma ütlesin, et olen kõike teinud alates pulli vere joomisest kuni tablettideni aga midagi ei aita. Et rohi kuidagi ei imendu. Kirurg siis teatas, et mine ju hematoloogi juurde, et tema saab kindlasti aidata. Ma polnud sellisest arstist kuulnudki, kuigi olin üle 20 aasta perearstile ja naistearstidele rääkinud oma väga vererohketest päevadest. Sain hematoloogilt väga head rohud, mis lõpuks tegid minust normaalse niase, kellel oli 3 päeva menstruatsioon, mitte 8 päeva, mil magad saunalinal. 

Aga et siis läksin 2018 sügisel naistearsti juurde. Kõik oli tavaline nagu ikka. Võeti proov (PAP-test) ja öeldi, et helistavad, kui midagi halvasti on. Ja nädal või kaks hiljem helistatigi. Ma ehmatasin täiega ära, kui kuulsin, et mul kahtlustatakse emakakaelavähki. Mind kutsuti uuesti kontrolli. Siis ma juba aimasin halba, sest varem pole mind kunagi tagasi kutsutud. Peale seda kõne hakkasin nutma ja läksin täiesti paanikasse. Helistasin C-le ja rääkisin läbi nutu talle loo ära. Tema muidugi rahustas mind. Ta on muide väga hea rahustaja. Rääkis mulle neid asju, mida sellel hetkel kuulda soovisin ja mõtlesingi, et ju jah seal mingi eksitus siis oli. Käisin ka teist korda proovi andmas ja peale seda tuli kinnitus - mul on emakakaelavähi eelne seisund. See oli kergendus, sest on võimalus, et saame selle tuleku peatada.

Mulle anti valida, kas saan emakakaelavähi vastast vaktsiini või lõigatakse emakast jupp ära. Otsustasin viimase kasuks, sest siis on see osa, mis kahtluse all oli, läinud ja saan edasi elada. Vaktsiiniga aga pole asi ikkagi kindel. Oli aeg minna protseduurile, ehk mu emakast lõigatakse jupp maha. Protseduur oli veidi ebamugav, aga ei midagi hullu. Läksin hommikul haiglasse ja äkki paar tundi peale protseduuri vms sain koju. Hingasin veidi kergemalt, sest nüüd oli see tükk läinud ja saan rahus edasi elada. Kahjuks aga päris nii see ei läinud. See tükk, mis ära lõigati, saadeti laborisse ja tuli vastus, et mul on ikkagi emakakaelavähk ja teine staadium. Olin terve aeg nagu udu sees. Elu mu ümber käis aegluubis...Minul ja selline haigus? Aga ma ei saa ju....mul on lapsed, kellest kaks on algklassilapsed, me just kolisime Pärnusse ja see pidi meie uus ja ilus algus olema. Kas on algus või hoopis lõpp? Ma ei taha ju surra, ma pole selleks valmis. Ma ei saa jätta maha oma lapsi.... Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad? Need kõik mõtted käisid mu peast läbi. Helistasin muidugi jälle nuttes C-le. Mäletan, et telefonis oli pikem vaikus. Võib-olla see tundus pikk paus...ma ei tea... Nüüd olime mõlemad suht paanikas. Muidugi C ei näidanud seda välja, aga ma tunnen teda. Ta on mulle öelnud, et teda ajab kõige rohkem paanikasse see, kui mina paanikasse satun. Ma ei tee seda just tihti. Olen ikka kindlalt kahe jalaga maas olija. Aga see viis mu loomulikult verest välja. 

Peale mitmeid arsti konsultatsioone otsustasime arstiga koos, et lähen Tallinnasse PERH-i opile ja minult eemaldatakse emakakael, emakas ja munajuhad. Rääkisin ka lastele ausalt kõik ära. Muidugi mitte nüüd nii ausalt, et ma kardan surra. Lihtsalt seda rääkisin, mis haigus mul on ja mis nüüd edasi saab. Ma ei mäleta hetkel absoluutselt, kuidas ma haiglasse sain. Kas siis C oli juba kodus ja viis mind või läksin bussiga... Vot üldse ei mäleta... All korrusel tuli haiglariided selga panna ja sealt viidi mind kuuendale korrusele. Personal oli väga-väga tore. Mul ei ole PERHi kohta ühtegi halba sõna öelda. Minu arstiks oli PERHis (ja on siiani) Dr. Kaarde. Ma ei mäleta ka seda, kas läksin kohale eelmisel õhtul või siis samal hommikul. Mul on täiesti black out opieelsest ajast seal haiglas. Minu esimene opijärgne mälestus on aga see, et ma olin veel narkoosi mõju all..magasin... Ja siis oli nagu muinasjutus... Ma kuulsin oma mehe häält, kes küsis oma abikaasa kohta. Kuulsin ainult tema hääle kõla ja sõna ABIKAASA ja ma teadsin, et see on tema, kes tuli mind vaatama. Mina aga magasin rahulikult edasi, suu naerul sellest, et ta tuli (ma koguaeg räägin, et pole vaja pikka maad sõitma hakata) ja et ta alati ütleb "abikaasa", sest just selle sõna pärast me abiellusimegi. Et seda öelda saaks. Igatahes teda minu juurde ei lubatud, aga ta palus mulle edasi öelda, et ta armastab mind ja selle sõnumi sain ma kätte. Jagasin palatit teiste vähihaigetega. Üldse, terves meie korpuses olidki vähihaiged inimesed. See nädal, mis ma seal viibisin, tegi mind paljuski tugevamaks. Juhtus, et mu palatikaaslased ei ärganud enam hommikul, inimestel polnud juukseid, osad kõndisid tugedega, osad oksendasid.... See oli päris ränk nädal minu jaoks. Minu jaoks, kes ma kardan nii haigeid inimesi kui vanu inimesi, rääkimata surnutest. Ma tean, et ei pea kartma, aga ma kardan...või noh siis enam ei kartnud... 

Mind poputati seal täiega. Mitte ainult mind, vaid kõiki teisi ka. Ma juba ammu oleksin ise üksinda wc-sse saanud, aga alati oli keegi mind aitamas, mind pesemas, patja kohendamas, sokke jalga panemas jne. Võtsin nädalaga 5kg maha. Hiljem tegin kodustele ja sõpradele nalja, et muidu poleks lasknud endast juppe välja võtta, aga tahtsin kaalust alla saada 😀. C tuli järele ja viis mu koju. Seda ma mäletan. Tahtsin kodust pätikohvi juua... Mul oli ju üldse kohvi keeld kuni viimase õhtuni seal haiglas. 

Aga ka see ei ole veel kõik! Kaks nädalat hiljem helistati taas ja teatati, et mul oli lisaks veel ka emakakeha vähk. Mu emaka koed olid vähki täis. Jumal tänatud, et ma otsustasin operatsiooni kasuks, mitte süsti, sest ei taha mõeldagi, kuhu see vähk sealt edasi oleks võinud samal ajal areneda ja mis siis saanud oleks.

Ka see ei ole veel päris kõik. Operatsioon toimus 24 aprill 2019. Meil oli planeeritud Türgi reis 3 mai õhtuse lennuga. Teise mai õhtul kell kaheksa läksin wc-sse, et sidet vahetada. Mul ikka veel opijärgselt veritses. Ja vaatasin, et kuidagi palju verd on. Mõtlesin, et kujutan lihtsalt ette, sest reisiärevus jne... Pool tundi hiljem läksin uuesti wc-sse ja seda ei saanud enam ette kujutada. Ei tahtnud C-d ärevusse ajada ja ütlesin talle, et käin lihtsalt korra EMOs kontrollis ära. Sõitsin emosse, Maiken oli kaasas. Mul konkreetselt verd jooksis... Läksin muidugi jälle ärevile. Maiken püüdis mind rahulikuna hoida. Ootasime seal ukse taga kuni mind lasti sisse ja Mannu vist tuli ka sinna voodi juurde kaasa, et vaatame mis öeldakse jne. Ootajale võib olla aeg pikk, kuid istusin seal voodis oma tunde järgi küll 15-20 minutit ja muudkui veritsesin. No tunned, kuidas juba side on läbi vettinud jne... Lõpuks hakati minuga tegelema. Selgus, et koju ma kindlasti see päev ei saa. Saatsin Mannu koju mulle uusi aluspükse ja laadijat jne tooma ja mind viidi ratastooliga naisteosakonda arstlikule läbivaatusele. Kohe kui ma püksid ära võtsin, veri lihtsalt voolas mööda mu jalgu alla. No istu siis sinna tooli...teate ju küll... Niigi pole mugav ja kui veel selline olukord on, siis on eriti ebamugav....  Arst pani mulle rohtu,mis vere kinni võtab ja ütles, et hommikul vaatab, mis värk seal on, et äkki tuleb uuesti õmmelda. Minul ju reis juba vähem kui 24h pärast. Palju õnne mulle!

Hommikul tulid 2 arsti mu palatisse ja uurisid, et kuidas mul läheb. Ütlesin, et rohkem veritsenud pole, aga õhtul tahaks reisile minna...Türki. Arstid lubasid mu enne üle vaadata ja siis otsustada, kas saan loa reisimiseks või mitte. Õnneks mul midagi seal õmmelda polnud vaja. Lihtsalt oli veri kusagile kogunenud ja siis suvalisel ajal otsustas väljuma hakata. Õnneks sain ka loa reisimiseks, kuid ujuma ei tohtinud minna ja matkata ei tohtinud. Ühesõnaga pidin ainult ilus olema. Pakkusin küll perele, et mingu nad ilma minuta, sest mis seal minust ikka kasu on. Midagi ma teha ei saa. Nemad aga ei olnud ilma minuta nõus minema. Võtsid ikka vaese invaliidi kaasa... Reisil sai pere kõik asjad ära teha. Kui teised matkasid mäest alla laguuni juurde, siis mina vaatsin neid ülevalt. Kui nad ronisid mäe otsa lossi vaatama, ootasin mina neid poolel teel. Viimastel päevadel tegin juba mõnekilomeetrised kõndimised ikka kaasa. Veritsemise vastased rohud olid koguaeg kindlalt kotis. Ei juhtunud mul rohkem midagi ja siiani on kõik ok. Käin kaks korda aastas PERHis kontrollis ja hetkel on kõik väga hästi. 

Aga surmale mõtlesin ma toona kõvasti. See raputas ikka korralikult läbi. Mõte sellest, et ühel hetkel sa oled ja teisel ei pruugi sind enam olla. Teadmine, et võidki surra... 

Sain nüüd selle kirja panna, sest nagu võis juba näha, siis aeg kustutab mälust mingisugused hetked ära. Mitte, et see oleks mälestust vääriv olukord olnud, aga kui kunagi hakkan elu taas iseenesest mõistetavalt võtma on hea seda lugeda. 


Türgi, 2019





27 mai 2021

Teistega (mitte) arvestamine

 Minu arust on nii elementaarne, et terve elu arvestad teiste inimestega. Olgu see siis kodus, tööl, koolis või kus iganes. Ja kuna ma ise olen väga arvestav inimene, eeldan seda loomulikult ka teistelt ja lähen täiega närvi, kui keegi minuga ei arvesta. 

Näiteks üle-eelmisel nädalal sain laste klassijuhatajalt kirja, et teisipäevaks (nüüd juba eelmiseks nädalaks siis) on ta sebinud lastele veebipõhise inimeseõpetuse tunni. Soovis saada kolm raha lapse kohta. Mina läksin täiega käima, sest keegi ei ole minu ega teiste vanematega seda läbi arutanud. Ok, see 6 euri elan ju üle, aga asi on põhimõttes. Vabalt võib ju olla, et mõnel perel on iga sent väga arvel ja niimoodi järsku pole võimalik seda raha maksta. Muidugi ei pea ju laps osalema, aga siis jääb tal jällegi teada saamata, kustkohast ja kuidas lapsed tulevad. Ja mõnda last võidakse ka sellepärast norima hakata, et ta vanematel polnud tunni jaoks raha. Igatahes mina otsustasin, et mulle see suhtumine, et "hakka maksma" ei sobi ja minu lapsed selles tunnis ei osale. Kõik vanemad maksid kenasti rahasid ja keegi ei vaielnud. Ma siis ei hakanud ka Stuudiumi vestluses seda teemat tõstatama. Mõtlesin esmaspäeva hommikul siis kirjutada, et minu lapsed ei osale. Kuna aga Liisul oli allergia ja ta oli üldse kodus, oli õpetaja oma kirjaga kiirem ning kirjutas, et saab Marile lingi saata, et siis saab ta kodus tunnist osa võtta. Siis vastasingi, et minu lapsed ei osale tasulistes tundides. Õpetaja kirjutas vastu vaid ühe sõna: "Selge!" Kui selge, siis selge. Tore ju. Kuna inimeseõpetus oli teisipäeval viimane tund, siis ootasin Mirjamit varem koju. Mirjamit ei tulnud. Tuli hoopis tavapärasel ajal. Uurisin, et kus ta oli, et ta ju viimases tunnis ei pidanud osalema. Ütles, et tal lubati ikkagi osaleda, aga ei tohtinud kätt tõsta ega vastata. Mirjami jaoks võis see kindlasti keeruline olla, sest ta tahab koguaeg vastata. Isegi kui ta kohe väga täpset vastust ei tea, tahab ta kaasa rääkida ja arutleda. Õnneks ta ise midagi ei kurtnud ja ma olin lastele seletanud, miks nad selles tunnis ei osale. Meil kodus pole tabu lastega menstruatsioonist või seksist rääkida (nii palju kui neil on vaja teada), seega selles tunnis mitteosalemine või Mirjami puhul siis passiivselt osalemine ei tekitanud mu lastele teadmistes lünki. Ma kuidagi lootsin, et see lause "Minu lapsed tasulisets tundides ei osale" oli kuidagi ironnilise kõlaga, aga tundub, et ei olnud. Vahetult peale seda päeva tuli teade, et lapsed lähevad juunis Valgeranna seiklusparki, et buss on juba tellitud ja palun kanda raha 11.- lapse kohta. Buss on juba tellitud? Piletid ostetud? Aga kellega arutasid? Äkki mõni laps kardab kõrgust või on tal sellel päeval arsti juurde minek. Mõni laps on seal võib-olla nii palju käinud, et see ei paku talle pinget. No mis iganes võib olla. Võiks ju korragi mainida, et näete, selline mõte on. Õnneks seekord ütlesid lapsed mulle ise, et nad ei taha sinna minna, sest oleme seal nii palju käinud. Olid seda ka täna õpetajale öelnud ja õpetaja oli veits nagu pettunud, et tal ju buss tellitud ja ta kõigiga arvestanud. Nüüd siis arvestad? Mis ma tehan saan, et sa suud lahti ei tee, kui mingisugune plaan on. Järgmisel nädalal teatab, et ostis Egiptusesse lennupiletid klassile ära? Mõnel inimesel äkki pole raha siia ja sinna koguaeg loopida? Minul ka ei ole. 22 euri piletid, siis mingit sööki ja jooki kaasa - 30 euri jälle läinud. Lähen parem ise oma perekaardiga ja saame sama raha eest palju rohkem ronida. Siinkohal ütlen, et ma olen alati lubanud lastel kooliekskursioonidel jne käia, aga nüüd lihtsalt viskas üle. Iga nädal muudkui kanna raha. Ma ei ole miljonär muidu. Ega see siis polnud kõik. Mul ju endal ka lõpetamine. Meil on oma 11 klassi pisikene grupp, kes sellel aastal lõpetavad. Meid pole veel 12ndasse tõstetud, seega ütlen 11 klass. Tegime omad plaanid, et kellele lilli viime jne. Noh, teate ju küll, kuidas nende lõpetamistega on. Facebooki 12 klassi grupis hakkas teema, et kogume raha x summa, et lõpetamine jne. Kusjuures selles grupis on õpetaja ka, et ses suhtes imelik 😀. Oleks võinud ju eraldi chati vms teha.... Me ei teinud sellest välja, sest konkreetselt mina pole kunagi 12 klassi õpetajat näinud ega temaga kokku puutunud. Teistel 11ndikel olid omad põhjused, mitteosalemiseks. Ükspäev tuli taas uus postitus, et kes ei osale, siis ikkagi kirjutagu talle. Kirjutasin siis, et mina ei osale. Neiu/naine vastas samamoodi nagu õpetaja: "Selge!" Siis aga hakkas uurima, et kas ma lõpetamisele ikka lähen. Ma ütlesin, et muidugi lähen. Tema siis kohe, et no see x summa ongi selleks, et õpetajatele lilled ja koolile kingitus jne.... No hallooooo! Ma ütlesin, et me teeme ise oma asja. "Aga üheksandikud küll maksid raha," ütles ta. No mind ei huvita üldse, et nemad maksid. Meie ei maksa. Jauras ja jauras seal. Lõpuks sai vist ikkagi aru. Kui oli see koht, et mida kingime ja kellele ja mis lilled viime, kas siis keegi kirjutas, et soovib arvamust? Ei kirjutanud. Nüüd, kui vaja raha, siis kohe "ukse" taga. Ma lähen nii närvi selliste asjade peale. 

Ma ei kirjuta ju sõbrannadele, et ou, ma ostsin kodukohvikute päevaks 500 eurose grilli, et kandke raha. Asjad ei käi nii. Enne arutad ikka läbi, mida teha ja kui palju see maksma läheb. 

Ja te üldse ei pea minuga nõustuma. Vb see lihtsalt minu kiiks. 

#täieganärvis





23 mai 2021

Fit-elu teine nädal

Ütlen kohe alguses ära, et jagan kõiki toitumise jutte lisaks ka Fitlapi blogi keskkonnas. Sellest tulenevalt pean mõnda nime jne siin täpsustama.

Pühapäev on meil poes käimise päev. Otsustasin siis seekord proovida Maxima poodi. Laadisin alla äpi ja sidusin sellega oma kaardid. Ma siiani pole armastanud seal poes käia, kuna seal on liiga pikad järjekorrad. Ainult siis käin, kui odavaid nõusid või köögitehnikat on vaja 😊. Võtsin Mirjami kaasa, et oleks lihtsam võõras poes orienteeruda. Neli silma on ikka neli silma. Hakkasin siis ostukäru võtma, aga oh üllatust, see oli lukus. Et avada, selleks on münti vaja. Meil siin Pärnus selline asi tavapärane ei ole. Mul ju münti ei olnud. Läksin infoletti ja rääkisin oma mure ära. Teenindaja arvas, et võiksin ju raha seinast välja võtta. Mina jälle seletan, et mul ju ainult äpp...ainult telefon. Pole raha ja pole kaarti. Ohkis ja puhkis, aga avas siiski võtmega mulle ühe käru. Pean ütlema, et maxima on tunduvalt odavam, kui Selver, kus ma tavaliselt ostlen. Kahjuks aga väga paljusid asju ma Maximast ei saanud. Võib-olla ei ole pühapäev lihtsalt väga hea päev selles poes käimiseks ja võib-olla ma ei osanud asju õigetest kohtadest otsida. Aga nende asjadega, mille ma sealt ostsin, olen väga rahul. Samamoodi jäin rahule äpiga. Nii lihtne ja kiire ja mugav. 

Esmaspäeval käisime Mariga hommikul lastearsti juures. Lastearst oli väga tore ja ei kargand kaela, et kus te varem olite ja miks te varem pole lapse kehakaalu pärast siia tulnud jne. Rääkisin kohe ära ka, et meil nüüd Fitlap toitumiskava ja arst oli sellega rahul. Ma ju ei tea, mida arstid üldse sellistest toitumiskavadest arvavad. Uuris kaloraaži kohta ja tundus, et jäi rahule. Ta ei kahelnud kordagi selles, et me oma sammud täis teeme ja oli ka pigem seda meelt, et asi on toitumises. Mari peab nüüd kuu lõpus minema koormustesti tegema ja siis juunis teeme uued proovid ja vaatame, kuidas selle kolesterooliga lood on. 

Tulin siis koju ja Mirjam helistas koolist. Nuttis. Ütles, et kehalise kasvatuse õpetaja oli TAAS tema keha kommenteerinud. Seekord oli öelnud, et Mirjam vaadaku peeglisse, siis teab, miks jooksma peab. Nagu mida värki? Peaaegu iga kehalise kasvatuse tund sama teema. Läksin nii närvi ja kirjutasin kooli kurja kirja. Täiskasvanud inimene tuleb lapse keha kohta niimoodi ütlema... Ma tean ise ka, et Mirjam ei jõua joosta, samas ta jõuab jalgpalli ja rahvastepalli pikalt mängida. Kas peab siis koguaeg lihtsalt nürilt jooksma? Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Keegi ju jooksutehnikat ei õpeta. Lihtsalt lähed kooli ja kehalise tunnis 12 aastat 90% ainult jooksed. Milleks teha kehalise tund vastikuks, kui saaks kõike mänguliselt ja lõbusalt teha? Eriti algklassides...

Õhtusöögiks olid meil  kikerherned muna ja spinatiga. Sõime kikerherneid elus esimest korda ja ütleme nii, et meid peaks ikka väga moosima, et neid uuesti sööksime. Võib-olla pole ma lihtsalt nii hea kokk nagu arvasin... Aga pilt sellest toidust tuli üsna restoranivääriline 😄. Lastel aga on nüüd koguaeg kõhud täis olnud ja tundub, et rütm on sees. Mirjamit innustas muidugi pühapäevane kaalumine. Tõin ta loomulikult tagasi maa peale ja andsin teada, et ega need kilod nüüd igal nädalal ka nii kergelt kukkuma ei hakka. Noh, et tal ei oleks pettumust, kui nädalas vaid paarsada grammi kaob.

Mul on hea meel, et ma pole kunagi selline olnud, kes stressi ajal sööma kipub. Hetkel on kõik asjad kokku kuhjunud ja ma üritan sellest kuidagi võitjana välja tulla. Rääkisin just eile ühe oma sõbrannaga, kes ütles, et ta lihtsalt peab koguaeg midagi näksima ja ei suuda sellele piiri panna. Mul õnneks selliseid probleeme pole olnud. Mind võib jalust niita üks imeliselt valmistatud võiroosike. Aga pagaritöökodadest käin ikka kaarega mölda...et lõhna ka ei tunneks. 

Samas ega mul ei isuta ka. Lihtsalt, et kui hakkan sellele mõnusalt soolakale võiroosile mõtlema siis tuleb heldimus peale. Selline "awwww, meil olid koos nii toredad ajad"... 

Oleme jõudnud omadega teisipäeva. Täna sõime hommikuks putru, kuhu tuli lisada munavalget. Olen näinud, kuidas sportlased on seda teinud. Nüüd olen ise ka nagu sportlane...ainult selle vahega, et ma ei tee sporti. Söök on sama, see loeb ju ka 🙂. Las ma vähemalt mõtlen nii 😁. Igatahes oli puder jumalik! Kuigi mu lapsed pole kunagi hommikuti söömist armastanud ja eriti veel putru, sõid nad täna seda küll isuga. Nii tore on vaadata, kui keegi ei pirtsuta. Lõnaks olid läätsed salati ja kanaga. Pean jälle ütlema, et ka läätsesid polnud ma varem söönud või siiski kunagi Olde Hansas pakuti seda? Vot ei teagi. Seal oli ka mingisugune võõras asi tookord. Meile läätsed igatahes meeldisid. Mõnus kerge söömine. Ei pea väga midagi närima ja lõikama 😀. Nüüd kindlasti kõik imestavad, et kui ma kõiki asju esimest korda söön, siis millest ma varem elasin. No elasingi kartulist ja lihast ja.... sellisest tavalisest nn. kodusest toidust. Meil kulus 11 liitrit piima nädalas. Enamuse sellest jõime toidu kõrvale ära. Ma võisin lihtsalt januks kaks klaasi piima jutti ära juua. Maalaps noh 😎. 

Täna on kolmapäev. Olen suhelnud teiste lastevanematega ning saanud KÕIGILT, kellele kirjutasin, kirjaliku ütluse selle kohta, et kehalise kasvatuse õpetajaga on probleeme. Loomulikult ma nimesid ei nimeta, aga anonüümsed kirjad loen teisipäeval koolis ette. Ma olen kolm päeva nutnud ja kooliga kirju vahetanud. Mitte kellelgi pole õigust minu last paksuks sõimata!

Aga nüüd teisel teemal. Alustasime hommikut imelise kohupiimapasta, maasikate ja jõhvikatega. No ikka mega ergutav toit oli. Jõhvikas lõi kohe selja sirgeks ja hinge virgeks. Lõunaks tegin bataadi-hakklihapada, mis oli J-U-M-A-L-I-K! Kus ma küll varem elanud olen, et seda teinud pole?? Varsti jõuavad lapsed koolist koju ja siis vaatan, mida nemad asjast arvavad. Ma usun, et neile meeldib samamoodi. Sellel nädalal on minul selline tühjem tunne kõhus. Mitte kõht ei ole tühi, vaid enne uut söögikorda tunnen, et nüüd tahaks midagi süüa. Eelmisel nädalal oli koguaeg kõht täis. Lihtsalt sõin koguaeg peale. Nagu ma varem kirjutasin, siis sellel nädalal ongi veidi kergemad toidud. Kuigi lastel on tglt just kõhud punnis sellel nädalal... No ma ei tea. Ju siis peab nii olema. Üritame täna pikemalt kõndima ka minna. Ei tea ju seda ilma ette. Äpp näitab küll, et vihma ei hakka sadama, aga see ka varem pange pannud. No vaatame jooksvalt, päev veel noor. 

Käisin ikka jalutuskäigul ära. Tegin pisikese 5km. tiiru. Aga samme on täna kokku juba peaaegu 13000, seega võib rahule jääda. Mul tihti tulevad sammud süüa tehes täis 😁. Ikkagi 4x päevas ju kokkan! Mõtlesin, et kui abikaasa juuni lõpus koju tuleb, siis teen iga päev lõunaks ja õhtuks sama toidu. Ega siis pole aega enam pliidi ees passida🏃‍♀️🏃‍♀️.

Õhtusöögiks oli sepikutest torn juustu ja munaga. See tuli ahju panna ja maitses suurepäraselt. Eriti mõnna oli see, et kui torni lahti lõikasin, voolas muna sealt välja. Nagu šokolaadifondant.... Viimaseks toiduks tegime ahjus bataadi- ja porgandifriikaid. Ma oleksin tõesti nagu toiduparadiisi jõudnud. Sorry, kui see toidu kiitmine tüütu on 😁. Mõtlengi vaikselt, et äkki leian fitlapist head toidud, mida suvel kodukohvikute päeval pakkuda. Plaan on sellel aastal panustada keskkonnale ja tervislikkusele. Eks paistab, mis lõpuks nendest mõtetest areneb. 

Ärge siis unustage: 

10.07.2021, Pärnu, Allika 14, "Keravälgu" hoovikohvik! Arvatavasti alustame kell 11!

Nii...olemegi omadega neljapäevas. Käisin juba enne lõunat sõbrannaga kõndimas. 10981 sammu treeningut näitab minu kell. + 2000 sammu olin juba hommikul pliidi ees putru keetes ära teinud. Kui eile kõndima minnes olid jalad kuidagi pinges, siis täna oli juba mõnus olla. Polnud ju mitu päeva kõndima saanud - koguaeg sajab ju 🤦‍♀️. Käisin pesus ära ja viskasin voodisse siruli. Huvitaval kombel kõht küll tühjaks ei läinud. Võib-olla on mul lihtsalt nii kiire olnud, et pole aega olnud toidule mõelda 🙂. Jah, nüüd, kui pingsalt sellele mõtlen nagu ikka tunnen, et veits hakkab tühjaks minema. Lapsed tulevad ka täna varem koolist koju, seega teen varem lõunasöögi valmis. Lõunaks on pasta lehtkapsapestoga. No vaatab, kuidas siis maitseb. Lehtkapsapesto kõlab kahtlaselt 😁. Mul on hea meel, et Mannu (see kõikse vanem tütar) otsustas ka koos oma elukaaslasega Fitlapiga liituda. Muidugi ta on paari päevaga juba väga hästi alla võtnud. Ja siis olen mina..... Ma muidugi iga päev ei kaalu, aga tunda küll pole, et kusagilt midagi väheneks. Rinnad kasvavad jõudsalt edasi ja neid ei takista isegi Fitlap 🤣. 

Eeee...ok... ma ostsin lehtkapsa asemel mingi muu asja 🤦‍♀️. Ma ei tea, milline see välja näeb😁. Vaatasin Maximas, et sildil oli kirjas lehtkapsas ja panin korvi. Aga rahu...võta ennast kokku tüdruk! Ma teen pesto osas samamoodi kõik, lihtsalt lehtkapsa asemel panen selle teise rohelise asja potti. Vaatan, mis välja tuleb. Kes ütles, et selle asjaga, mis ma koju tõin, ei või pestot teha? 

Igatahes ma tegin selle toidu valmis ja absoluutselt kõik kiitsid. Ma netist sellest taimest pilti ei leidnud, aga näeb välja nagu rooma salat, ainult lehed olid siledad. Pakil oli lihtsalt kirjas "salat". Lehtsalat see ei olnud... vähemalt maitses hästi. Lapsed ütlesid, et see neil kõige lemmikum toit nüüd. Küüslauguga ma ei koonerdanud. Nüüd haiseme siin võidu....ja mul on homme eksam. Ma ei tea, millega oma suu ära pean pesema. Õnneks maskid on ees. No jah, seega ma pean ise oma haisu käes surema. Väga tark tegu oli 🤦‍♀️.

Reede! Tegin eile õhtul lastele tänase lõunasöögi valmis, sest jumal teab, kui kaua mul eksamil läheb. Hommikuks sõime mingisugust mõnusat magustoitu, kus olid sees kodujuust, maitsestamata jogurt, päevalilleseemned, mesi ja apelsin. Nagu niiiii hea oli! 95% toitudest lähevad meil lemmikutesse. Lõunaks oli siis ühepajatoit. Ütleme nii, et varem tegin ikka sellist, et rohkem kartulit ja vähem kapsast, nüüd aga oli just kapsa kogus suur. Varem panin kartuli kõige enne keema ja samal ajal praadisin pannil lihakuubikud ning ka porgandid (võis muidugi). Nüüd aga tuli kapsas kõige varem potti pista. Nii imelik minu jaoks. Ma ikka tükkaega olin selle toidu suhtes kahtleval seisukohal. Jõudsin eksamilt koju ja lastel olid juba kausid tühjad (mul oli kõik valmis kaalutud ja nimesiltidega külmikusse pandud). Uurisin siis vaikselt, et noh, kuidas siis maitses. Lapsed arvasid, et täpselt sama hea nagu sa alati oled teinud. See ei saa ju võimalik olla? Kui sa ei prae võiga porgandit ära enne potti panemist, siis ei ole võimalik, et toit on sama hea. Lihtsalt ei ole võimalik! Ja kui ma sööma hakkasin, siis imestusest vajus suu lahti. Päriselt oli ka megahea! Kuna lõunasöök jäi minul hiljemaks, aga lapsed soovisid juba õhtusööki, tuli hakata seda valmistama. Õnneks oli lihtne toit - kanapasta AGA koos päikesekuivatatud tomatitega, mida ma kunagi maitsesin ja need oli vääääga rõvedad. Igatahes ma olin need pühapäeval ära ostnud ja ju need tuli ikka toidu sisse panna. Kaalusin portsud valmis ja lasin lastel varem sööma hakata, et vaadata, mis nägusid nad teevad. "Mis seeeeee on," küsis Mari, samal ajal tomatit kahvliotsaga pasta seest välja venitades. Olgem ausad, see nägi tõesti välja nagu mõne fantaasiafilmist välja karanud tegelase kõrv. "Päikesekuivatatud tomat," ütlesin ruttu, vaadates ise samal ajal kõrvale, et ta mu pilgus samasugust kahtlust ei näeks. Need päikesekuivatatud tomatid olid ilgelt head! Ma ei tea, mis crapp´i ma siis varem maitsta sain. Andis toidule väga palju maitset juurde. Lastele ka meeldis. Kõik õnnelikud! Peale õhtusööki otsustasime minna neid kurikuulsaid Mamma kaera-õuna pannukaid ostma. Pühapäeval ostsin kogemata valed ja pidin need oma isale maha ärima. Me käisime läbi 5(!!!) poodi ja ei leidnud ühtegi kaera-õuna pannukat. Kõik olid kohupiimaga. See ei saa ju võimalik olla, et terve Pärnu on neist tühjaks ostetud? Ma ei viitsinud rohkem ennast liigutada ja Mari oli ka juba pannukate tagaajamisest väsinud. Andsime alla ja läksime koju tagasi. Nagu ma juba Fitlapi Facebooki toetusgrupis kirjutasin, siis...vähemalt sain sammud täis neid taga ajades 😊. Kuna ma olin pannkookide tarvis vaarikad ära ostnud, siis tuli otsida uus retsept, mida õhtuks teha. Otsustasime teha banaanimuffineid vaarikatega. Mul muffinivormi ei ole (jätsin selle meie vanasse majja uutele omanikele nende nõusolekul), siis panin lihtsalt segu pabervormidesse. Mis te arvate, kas see oli hea mõte? Eriti mõeldes sellele, et panin ainult ühe pabervormi iga muffini jaoks..... Kuidas ma nii loll võisin olla? Õnneks sain kõik tulevased muffinid päästetud. Nähes, et vedelik hakkab kõigist vormidest vaikselt ahjuvormile voolama, toppisin ruttu kõigile veel mõned pabervormid lisaks. No nii loll ikka! Õhuke paber ju! Nagu esimest korda oleks köögis. Ajan selle seekord siis pingelise päeva kaela 😊. Peale viimast toidukorda mõtlesin, et võiks nüüd küll tänase päeva puhul ühe klaasikese veini teha. 20 aastat võttis aega, et gümnaasium lõpetada, aga nüüd on kõik eksamid tehtud ja kool läbi. Õnneks sai ikka mõistus minust võitu ja tähistasin oma tähtsat päeva pokaali veega. Jah, ma joon vett juba aastaid pokaalist, sest siis on nagu glamuursem ja vesi maitseb peaaegu nagu šampanja 😃. 

Täna on laupäev. Kuna me eile pannkooke poest ei saanud, aga lapsed neid ometi tahtsid, otsustasin otsida retsepti, et neid ise teha. Kõik muu peale piima oli kapis olemas, seega tuli ruttu poes ära käia ja koogid valmis teha. Ja koogid tulid fantastilised! Ma tean, et kõlan juba suht igavalt. Aga selline on see kõigesööja elu 😀. Lõunaks oli meil tatar hapukoore, paprika ja marineeritud kurguga. Tatra sisse oli lubatud ka kodujuustu panna. Nagu nii täiuslik! Vaatan, et homme õhtul lähen alles poodi, aga külmikust pmst kõik asjad juba otsas. Pettusin veidi Maxima 5% kodujuustus, sest nendes topsides oli hunnik vedelikku lisaks kodujuustule. Proovisin küll segada kuid tulutult. Ju sinna ka siis need puuduoleva kodujuustu grammid läksid ja nüüd on kodujuust otsas ja pean asendusi leiutama, et mitte poodi minna. Sama on tegelikult ka kanakintsulihaga ja kanafileega. Siit pakist mõned grammid vähem ja sealt pakist mõned grammid vähem kuni lõpuks jääbki ühe toidukorra jaoks asju puudu. Siis, kui ma toitu ei kaalunud, ei omanud see mingisugust tähtsust, aga nüüd, eriti kui käin põhimõtteliselt kord nädalas poes, on see täiega teema. Aga küll ma harjun ja küll ma varsti oskan paremini asju koju valmis osta.

Ja ongi taas pühapäev ning aeg kaalule astuda! Otsustasin, et üle aasta tellin taas Coopist kulleriga kauba koju. Minu jaoks on see õigete asjade otsimine poes nii tüütu. Oli paar asja, mida ma ei saanud sealt, aga need saan siis jooksvalt mingil hetkel ise poest ära tuua. Tellimuse tegin eile õhtul 23-ajal ja täna õhtul 17-19 vahemikus peaks toit kohale jõudma. Kirjutasin juurde ka, et ärgu asendagu piima- ja lihatooteid. Siin Pärnus on küll mulle alati helistatud, kui midagi asendamist vajab, aga you never know... Nüüd pöidlad pihku, et ikka normaalse säilivusega kaup tuuakse. Kusjuures mul on alati Coop´iga kõik ok olnud., aga ümberkaudsed räägivad koguaeg mingisugustest apsakatest, mis Coop teeb. Hetkel olen juba tund aega üleval olnud ning ootan, et lapsed ka ärkaksid, sest meil on kokkulepe, et kaalume kõik koos. Ei saa ju kohvi ka enne kaalumist juua🤦‍♀️. Mul iga gramm arvel 😁.  Aga teades minu lapsi, siis nad võivad ka alles kell 12 ärgata. 

Tõehetk on saabunud! Mul nädalaga 1,7kg maas🙌, Mirjamil täpselt 1kg ja Maril 700g. Huhh..lõpuks ometi hakkas mu kaal liikuma!

Suured tänud kõigile lugejatele, eriti neile, kes mind Fitlap blogi keskkonnas on toetanud! See annab indu juurde!




21 mai 2021

20 pikka aastat...

 Kulus lausa 20 aastat, et ma saaksin oma gümnaasiumi lõpetatud. Nüüd on see lõpuks tehtud! Täna oli viimane eksam (matemaatika). Juhhuu! Selgituseks siis, et mitte ma ei käinud 20 aastat gümnaasiumis, vaid mu koolitee jäi siis pooleli. Nii rahulolev ja uhke tunne on. Just täna rääkisin klassiõega, et veel aasta tagasi mul ei olnud kavatsustki kooli tagasi minna ja nüüd siin ma olen 🎉🎉🎉. Eksamid olid sellel aastal vabatahtlikud, kuid nagu te teate, siis ma tegin kõik ära, sest kui teha, siis juba nii nagu peab. Kui esimesel eksamil oli pulss 136, siis täna oli vaevalt 111. Üks põhjus, miks ma eksamid valisin oligi see, et saaksin üle närvist. Mul oli tohutu hirm igasuguste eksamite ees. Tänasega võin öelda, et sellest hirmust olen üle. Küll aga täna asendus see kohe ka uue hirmuga - avalik esinemine. Jah, ma olen seda varem teinud küll. Kui ma räägin sellest, mida 100% valdan ja unepealt tean, siis ei ole üldse probleemi. Varsti tuleb mul aga avalikult esineda asjaga, millega olen küll viimased kuud tegelenud, kuid milles ma siiski veel nii kodus pole. Mulle küll pakuti võimalust minna avaliku esinemise koolitusele veebruaris, aga see oli täpselt minu sünnipäeva nädalavahetus ja ma valisin pigem peo seekord 😎. 

Aga siis tänasest. Kõigepealt pean ära mainima, et käisin eile õhtul veel Selverist malli ostmas, et äkki läheb eksamil vaja. Etteruttavalt võin öelda, et ei läinud. Naersime klassiõdedega, et viin poodi tagasi, et 14 päeva ju tagastamisõigus. Aga ei viinud, jätsin lastele, äkki neil kunagi vaja. Kusjuures ma üldse ei mäleta, et ma kunagi elus malli oleksin kasutanud 👀. Aaa, ja eile õhtul võtsin esimest korda kalkulaatori kätte. See on Maikeni oma ja ma pole sellisega kunagi arvutanud. Ma ei suutnud seal siinusega tehetki teha, pidin sellepärast sõbrannale helistama. Piinlik.... Aga ühesõnaga...tänasest... Ärkaisn hommikul üles ja kirjutasin mõned valemid läbi ning jätsin pildi silmamällu. Kõige kõvem käpp olen nendes ülesannetes, kus on külgpindalad ja täispindalad jms... Siinusteoreemiga tutvusin eelmisel õhtul, aga vaatasin selle ka veel korra hommikul üle. Mida muud ma ikka õppida oskan... Läbisin ju vaid kaks mate kursust ja sain aasta nelja ning jäin rahule. Must maa on võrrandid ja kõik see põhiline matemaatika asi. Läksin eksamile ühte punkti jahtima, sest selle paari valemiga, mis ma ära olin õppinud 100 punkti pole võimalik saada. Kuna eksam on sooritatud, kui on vähemalt 1 punkt, siis mulle see sobis. Enne eksamile minekut kirjutasime klassiõdedega chatis ja mul järsku plahvatas, et äkki ma ei saa ühtegi punkti! Mida ma siis teen? Kõik kohe rahustasid mind, et ära jama, et vähemalt ühe punkti saame ikka kõik, et olgu ma päris rahulik. Samas pole ju vahet, sest kool saab igal juhul lõpetatud. Käisin Rimist läbi, võtsin taas oma vee. Kummikomme autost kaasa ei võtnud, sest olen ju fit 😀. Läksin Strandi sisse ja jäin klassiõdesid ootama. 2 neist jõudis tulla ja siis paluti meil juba üles saali minna. Esimest korda pidin istuma keskele. Muidu ikka viimases reas olnud. Õnneks mu taga istus klassiõde, seega mul ei olnud ebamugav. Lõin eksamivihiku lahti. Esimene ülesanne tõenäosusteooria. Valem on pooleldi silmade ees, ülejäänud pool on udune. Olin kusjuures just nädal tagasi mitut inimest sellega aidanud. See oli jumala selge mul. Täna aga täiesti..... Aga ma ei andnud alla ja arvutasin nn kilplasemoodi ikka asjad ära. Ma ei tea, kui õiged vastused olid, sest mul vaheajaks polnud enam vastused meeles. Ma ei mäleta, kas vahepeal oli veel midagi ja siis tuli ülesanne, mida ma 100% OSKASIN! Pealkirjaks võime panna hamstrid ja kanaarilinnud. Oli loomapood ja seal olid hamstrid ja kanaarilinnud. Hamstrid maksid 10.- tk ja kanaarilinnud 15. Siis vist kaks hamstrit põgenes ära ja siis olid mingid rahad mängus... No ma täpselt enam ei mäleta, aga see ülesanne oli 10 punkti ja ma tegin selle ära. Läksin ühe punkti järele, aga 10 on kindlustatud. Ma olin nii õnnelik, et mõtlesin, kas võtta omale nüüd üks hamster ja üks kanaarilind või lasta need omale tätoveerida 😀. Edasi lasin juba lõdvalt, sest pinget absoluutselt ei olnud. Mingid kolmnurga asjad ja mingid tekstülesanded olid veel. Kirjutasin igale poole midagi. AGA pidin suht kilplase tööd tegema, sest nagu ma ütlesin, siis ma alles eelmisel õhtul hakkasin seda kalkulaatorit uurima. Ütleme nii, et proovisin keerulisi asju. Eksamil selgus aga, et kui ma teen jagamis tehte, siis annab kalkulaator vastuse murdudes. Nagu palju õnne mulle! Ma ei osanud seda õigeks ka panna kusagilt ja seega KÕIK ülesanded, kus oli vaja jagada, ma jagasin kirjalikult. Õnneks olin kirjalikku jagamist kodus lastega kõvasti teinud, aga no...... Mustandile kulutasin ühe A4 mõlemad pooled ja siis veel ühe pooliku A4, seega ma midagi ikkagi pusisin seal. Vaheajal jagasime muljeid, et kes mis vastuse sai jne. Ma ei mäletanud midagi muud peale oma hamstrite ja kanaarilindude. Jahusin terve aeg ainult sellest 😀. Vaheajal mõtlesin, et nüüd on jumala savi, mul on punktid käes, et tuleb, mis tuleb. Ja tuligi. Võtan siis teise osa lahti ja seal funktsioonid ja tuletised jne... Ou mai gaaad! Ma õppisin seda 20 aastat tagasi. Vedasin graafikusse paar kriipsu ja kolmnurga ülesandes tegin midagi ja siis oli veel tekstülesanne, kus Mari keetis moosi...seal tegin ka midagi. Aga põhimõtteliselt panin 15-20 mintsaga pillid kotti ja tulin tulema. Kusjuures enne mind oli juba mitu inimest lahkunud. Eks nad said ka kergema osaga oma punktid kätte ja ei hakanud ka rohkem tõmblema. Kuna ma niikuinii ei lähe sellist eriala õppima, kus matemaatika tulemusi on vaja, siis pole vahet, kas 1 või 10 punkti. Saaks 15, oleks päris äge, aga ma ei tea, kas venitab ikka välja. Ma kirjutasin küll ikka andmeid igale poole, kuhu oskasin jne... Eks paistab. Nüüd jääb aga üle vaid lõpupidu oodata! Ma ei tea, kas külalisi ka sinna lubatakse, aga kodus teen peo igal juhul! Muide ma tahtsin täna sellel puhul ikka klaasi veini teha, aga ei teinud. Kui fit elu, siis fit elu. Vähemalt mingigi aeg ülikorralikult, et näha, kas mul üldse kaal langema hakkab. Kahtlen selles tegelikult 😂. Natukene kurb on ka, et kõik läbi sai. Mul olid niiiiiii ägedad klassiõed, üks tõsiselt äge kamp! Jään neid kõvasti igatsema 💓. 

Eelmisel õhtul...



17 mai 2021

Suuga suurt linna ei teinud

Olen unustanud oma suulisest inglise keele eksamist kirjutada. Nagu eelnevalt maininud olen, siis lugesin enne eksameid inglise keelset rasmatut, et sõnavara püsiks ja et ma ei hakkaks vene keeles rääkima. Ma ei tea, kuidas teil on, aga mul on küll nii, et vahel nagu vihuti tuleb mõni sõna just teises keeles meelde. Selles keeles, mida vaja rääkida, on must auk. Enne eksamit oli piiisikene närv sees. Tundub, et hakkan eksamihirmust üle saama. Oli ju see just põhiline eesmärk, miks ma eksameid otsustasin teha. Eksami aegasid muudeti pidevalt. Küll oli kuupäev teine ja siis kellaaeg. Olingi valmistunud suulisele eksamile 12.30 minena, kuid inglise keele kirjalikul eksamil sain teada, et mu eksam algab 12.05. Tean, et pole väga vahet, aga mu sisemine autist oli pöördes. Olin ju teinud selleks päevaks päevakava valmis ja nüüd mõni päev enne on kõik poole tunniga nihkes. Olen selline, mis teha... Igatahes kätte oli jõudnud eksamipäev. Vaikselt tuli närv sisse. Hea närv, nagu klassikaaslased ütlesid. Kuna mul polnud õrna aimugi, kus klassiruum asub, otsustasin varem kohale minna. Loomulikult jõudsin kodust Tallinna mnt-le liiiiiga ruttu ja mõtlesin siis, et istun hetke pargis ja kogun mõtteid. Oligi ainult üks vaba pink. Hakkasin sinna poole kõndima ja olin juba peaaegu kohal, kui nägin ühte meesterahvast rattaga pingi poole kihutamas. Kiirendasin küll sammu, aga jäin hiljaks 🤦‍♀️. Ega ei jäänudki midagi muud üle, kui koolimajja minna. Astusin majja sisse ning kohe ukse lähedal oli klassiruum, millest tuli välja õpetaja. Uksel oli silt "EKSAM" ning ukse taga istus üks neiu. Olingi jõudnud õigesse kohta. Ja mul oli nüüd nii palju vaba,aega. Neiu kutsuti klassiruumi ja ma istusin ukse taha oma järge ootama. Chattisin samal ajal klassikaaslaste, sõbrannade ja C-ga. Olin oma liigset päikest saanud näo maski taha peitnud. Vahel on nii hea, kui mask ees on. Taamalt tuli mingi õpetaja, kes vaatas mind ja ütles: "Nägu on päikest saanud...". Mina: "Jah, mõtlesingi, et peidan selle maski taha ära." Õpetaja: "Ei õnnestunud. See kumab lausa läbi maski." 🤦‍♀️🤦‍♀️🤦‍♀️. No tore! Ja siis tuligi minu kord eksamile minna. Esimest korda küsiti ka dokumenti. Muidugi maski ei pidanud eest võtma. Ju mu silmad räägivad enda eest 😁. Istusin toolile. Inglise keele õpetaja, keda nägin esimest korda, istus minu vastas ja teine õpetaja minu selja taga. Suht evamugav, kui keegi su selja taga istub... Kõigepealt küsiti, et kuidas ma ennast tunnen. Loomulikult vastasin, et olen väga närvis. Kõigepealt pidin võrdlema kahte pilti. Ühel oli ülikooli lõpetamine, aga teisest pildist ma ei saanud hästi aru. Vist oli tutipidu. Seda sõna ma inglise keeles ei teadnud ja seepärast ei saanud ma tutipeost väga rääkida... Pildi all olid küsimused, millele tuli vastata peale piltide võrdlemist, aga ma unustasin selle ära, sest närv oli ikka sees. Pärast esitati veel paar küsimust ja nendele vastamisega sain hakkama. Siis tuli mõttekaart, mille teemaks oli (ma nüüd täpset sõnastust ei mäleta) midagi sellist, et "Kas selleks, et olla edukas, peab olema hästi haritud?" No umbes midagi sellist. Sellest ma oskasin suht palju rääkida. Võib-olla kaldusin vahepeal teemast kõrvale ka 😀. Ma nüüd enam ei mäleta, kas esitati veel lisaküsimusi. Ju ikka.... Siis saadeti mind hetkeks ukse taha. Paar mintsa hiljem kutsuti sisse ja teatati tulemus. Ütleme nii, et olen keskpärane. No minu kohta, kes ma eriti teiste ees võõrkeeli rääkida ei suuda, on see väga hea tulemus. Ma tean, et osad teist mõtlevad, et kuidas ma siis sain majutusettevõtet pidada, kui rääkida ei julge. No sain. Valmistusin IGA KORD selleks ette. Mõtlesin läbi, mida ütlema pean jne... Ja nende aastatega ma ei saanudki kunagi sellest päriselt üle. Olen selline, mis teha 😊. 


Hispaania, Almeria.
Oleksin hetkel seal, kui eksameid ei peaks tegema...




16 mai 2021

Fit-elu esimene nädal

Pühapäev, 09.05.2021

 Käisin juba täna poes ära, sest esmaspäeva hommikul on vaja midagi ÕIGET süüa. Ma ei teadnudki, et juustul, kodujuustul ja singil on rasvasisaldust vaja vaadata🤦‍♀️. Ostsin alati selle, mis mulle maitses või mis odav oli. Poes läks ikka päris kaua aega õigete asjade leidmisega, kuigi nimekiri oli valmis tehtud. Täiesti öö ja päev minu senise eluga. Olin küll näiteks hapukoore vahetanud kodujuustu vastu, kuid nüüd selgus, et see oli vale kodujuust ja hapukoor on täiesti lubatud. Mida värki 😂? Hetkel on veidi kurb, et oma lemmik juustust pean loobuma, aga elan üle. Õnneks ma toitu ei vali ja inimene ju harjub kõigega. Laste pärast on veidi mure, sest nad on harjunud koguaeg sööma. Lohutan muidugi end sellega, et need kavast saadud toidud on väga toitvad jne... Õnneks ka mu sõbranna toetab mind nõu (ja jõuga ?) konkreetselt selle kava teemal, seega.... ma loodan, et saame hakkama. Tegin täna juba homseks hommikuks toidud valmis. Kogus, mille sisse pistame, on üpris suur. Kuna ma lapsed koolitoidult maha võtsin, siis saavad nad soovikorral osa toitu kooli kaasa võtta. Mõtlen siis just puuvilju vms. Heeringaleivaga ma loomulikult last teiste inimeste sekka ei saada🙂. Pakun, et lapsed jõuavad pool toidust hommikul ikkagi ära süüa. Kõige raskem on minuga, sest ma ei suuda eriti hommikuti süüa. Võib-olla ühe võileivakese, aga nii palju, kui mu homne esimene toidukogus on...no kahtlen. Eks seegi harjumise asi. Lapsed siin muretsesid täna,et aga kui tuleb pitsa isu või jäätise isu või burksi isu. Jah, jäätist nad on küll papa juures palju söönud, aga pitsa ja burks....seda tuli meil äkki kuus korra ette. Lohutasin lapsi, et neid saab ka tervislikult teha. Mari muretses, et kas peab vegan burgerit sööma, et tahaks ju liha. Õnneks on liha meie menüüs küll ja veel, ning tervislik burger tuleb ka kindlasti lihaga. Muidugi ma pole veel uurinud, et kas selles kavas burks on, aga kui õiged kuklid leian, siis polegi küsimust muus, kui kogustes. Toidu kaalumine mulle raske ei tundu, kuigi tegin seda alles esimest korda. Ma ju ostsin kaalugi selleks tarbeks. Vana jätsin Kilingi-Nõmme, sest arvasin, et mul pole enam kunagi vaja midagi kaaluda. Toidud teen kõik silma järgi 😃. Ma väga ei saa sellest aru, et mille järgi neid toidukoguseid arvestatakse. Minul on kõige rohkem vaja maha võtta ja söön kõige vähem. No see kõlab loogiliselt. Mari peab sööma kõige rohkem, kuigi tal on vaja rohkem kaalu kaotada, kui Mirjamil. Vb siis mingi vanuse teema vms? Ja meie toidukogustel on väga väikene vahe. Ju siis nii on, ega ma vaidlegi. Külmkapp sai kraami täis. Sama palju kaupa kui varem aga tervislik(um?). Veidi põen ka täistera makarone jms. Ükskord proovisin mingisuguseid ja need olid ikka päris rõvedad. Seekord ostsin igaksjuhuks veidi kallima variandi. Kuigi jah, ma ei mäleta, milliseid ma tookord sõin. Vb oli siis ka kallim variant. Kuigi ennast tundes (koi) ma seda ei usu... Kehad said meil kaalutud, kapidest see kraam, mida süüa lubatud pole, teisaldatud, lapsed sõid veel mõne sellise asja, mida homsest sellisel kujul süüa pole lubatud.Vaatame, mida see homne päev meile toob.

10.05.2021

Hommikune toiduports oli ikka üüratu. Mul oli raskuseid selle ära söömisega. Tegelikult jätsingi kiivid omale hilisemaks söömiseks. Mirjam sõi enda portsu ära ja ütles, et oleks isegi veel mahtunud. Tema pärast olin ma sellel päeval kõige rohkem mures. Mari jättis alles ühe muna ja kiivi ning otsustas need hiljem siis ära süüa. Mirjam helistas mulle lõuna paiku koolist. Uurisin siis, et kuidas kõhuga lood on. Ütles, et enam-vähem ok. Et lihtsalt harjumatu on mitte sööma minna jne. Kuna nad täna jäid veidi pikemaks kooli (veidi peale kahte jõudsid koju), siis olid neil just kõhud tühjaks hakanud minema. Mul oli toit äsja valmis saanud. Vitsutasid selle sisse. Mari sõi hommikuse muna ka selle toidu kõrvale ära. Pool seitse õhtul tegin uue toidu ja siis peale söömist ütlesid lapsed, et neil kõhud jumala täis. Hingasin kergendatult, sest vahepeal oli küll jäänud mulje, et nad on täitmatud. Pool üheksa oli viimase toidukorra ehk siis vahepala aeg ning siis olid küll kõigil kõhud täis.

11.05.2021

Lapsed ärkasid ja kõhud olid veidi tühjad. Tegin neile hommikusöögi, milleks oli keefirikokteil õunaga. Kuna seal sees olid ka kaerahelbed, siis neile väga see kokteil ei maitsenud. Nad jätsid osa pärastiseks. Mari tuli koolist ja jõi kokteili ära, kuid Mirjam pistis selle ikka pool vägisi kinni. Arvas, et seekord kannatab ära, aga edaspidi küll seda enam ei taha. Ok, ega kõik asjad ja kooslused ei saagi meeldida. Lõunaks oli meil imeline toit katruli ja hakklihaga ja sellest toidust sai laste suur lemmik. Kõik söödi ära ja kõhud said kenasti täis. Mirjam kurtis korraks kommi isu. Ütles, et kui kommile mõtleb, siis tuleb isu peale. Lubasin neile siis, et kui me pühapäevani korralikud oleme, ostan ma neile "Halo Top" jäätise, mida meil on lubatud süüa. Olen lugenud tagasisidet ja arvamusi on erinevaid, kuid kui ei proovi, siis teada ei saa. Usun millegipärast, et minu lastele see meeldib. Õhtuks tegime täistera makarone, mis maitsesid imeliselt. Ma ise ka ei uskunud. Lapsed küsisid, et miks me neid varem pole teinud 😀.  Peale viimast toidukorda, ehk vahepala mu lapsed lõpuks ägisesid ja teatasid, et nad rohkem küll süüa ei jõuaks. No tore!

12.05.2021

Lapsed ärkasid nii, et kõhud olid esimest korda täis. Minul, kes ma muidu hommikuti ei söönud, on igal hommikul väike kõhukorin. Kuigi ma lõpetan alati hommikusöögi viimasena, on just minu kõht kõige tühjem. Ma ei tea miks. Ju peab olema. Magan energiliselt 😀. Ja just minul tuli sellel päeval isu kommi järele. Mina, kes ma vääääga vähe magusat söön. Samal päeval selgus ka, et Maril on mega suur allergia. Õue enam ei lubatud. Nii palju siis jalutama minemisest ja fit-life´ist. Koolis peab ikkagi käima, seega nii paljukest ta jalutada saab ja pluss siis kehalise tunnid. Elame üle. 

13.05.2021

See oli siis see päev, kui kõik tundsid, et midagi kehas on teisiti. Ma ei tea, kas magu tõmbus kokku või keha sai lõpuks õigeid aineid täis, aga täiesti normaalne hommik oli. Kõik sõid oma asjad ära. Mirjam veel ütles, et varem oleks ta teise portsu veel võtnud, aga nüüd küll enam ei tahaks. Nii tore. Ma tõesti loodan, et mingigi tulemus tuleb pühapäevaks. Kasvõi 100g miinust. Ahjaa.... Ma lugesin, et esimesel kahel nädalal ei pruugi kaalu suhtes tulemust tulla, sest keha võib šokis olla. Minu puhul suht tõenäoline, sest olen kolme päevaga söönud sama koguse, mis muidu kuuga. Lugesin ka seda, et võivad hoopis keha ümbermõõdud kaduda aga kaal ei pruugi väheneda. Mõõtsin end siis õhtul igaksjuhuks ära.

14.05.2021

Hommikul ei jõudnud Mirjam eriti süüa. Ma nüüd mõtlengi, et kuidas ta poole kolmeni vastu peab 🤔. Ju ikka peab - ta vintske tüdruk. Teist päeva käib rattaga koolis, õhtuti rulatamas ja eile niitis muru. Marile seevastu eriti muud tegevused peale rattasõidu ei meeldi. Ja praegult peab nkn toas istuma. Nii kurb tegelikult... Ma vist ei maininud, et ta siiski ei saa ka kooli minna, sest kooli jõudes on juba silmad punased. Arst käskis kodus olla ja aknad kinni hoida jne. 

Mina sõin oma hommikusöögi hiljem. Täna täheldasin ka seda, et magan megahästi! 21.30 vajun voodisse ja 6.50 ärkan. Öösel ei ärata mind miski ja magan sügavalt. Super! Veidi nagu tunnen, et kõht on rippu vajunud. Aga võib-olla on see lihtsalt kombinatsioon gravitatsioonist, vanusest ning kujutlusvõimest 😄. 

16.05.2021

Eilne päev jäi siin blogis vahele, sest ega midagi erilist ei toimunud. Sõime ja nautisime ja keegi ei vingunud, et kõht oleks tühi. Aga täna hommikul oli siis see oodatud kaalumine. 6 päevaga võttis Mirjam alla 2,5kg. Ta muidugi liigub meist hetkel kõige rohkem. Ma istun allergikuga solidaarsusest toas. Mari võttis maha 300g ja mina 100g. Ma olen täiesti rahul, sest vähemalt ei tulnud juurde. Oleme kavast 100% kinni pidanud ja patupäeva ei teinud. Ma arvan, et teema on ka selles, et meil Mariga on vaja kõige rohkem kaalus maha võtta ja siis lähebki aeglasemalt. Vb lihtsalt on keha üllatunud olukorrast või mis iganes. Me ei kurda. Õhtul siis lubatud patuvaba jäätis lastele. Eks ise ka mekin nats. 

Aga me paneme edasi! Hetkel on küll päris tore 🙂. 




09 mai 2021

Unejutt + loosimäng + sooduskood (-30%!!!)

 Tõde on see, et ma saan sügavalt magada vaid siis, kui C on kodus. Ma ei tea miks, kuid nii see on. Kahtlustan, et see on turvatunde küsimus. Ei, ma ei karda, et keegi mind ründab, kuigi ka seda on siin kodu lähedal kolm korda ette tulnud, vaid lihtsalt kõik on kodus....pere on koos... Siis närvid puhkavad. 

Nüüd  koostöös Ipharma'ga olen unepuuduse kohta veelgi rohkem teada saanud. On väga palju neid asju, mida ma varem ei teadnud. Näiteks:

 * Unepuudus võib tõsta kehakaalu.        

Seda on näha. Kuigi ma ei oleks ise iialgi oma liigseid kaalunumbreid unepuuduse kaela ajanud. Täiesti üllatus minu jaoks!                                                                             

*  Normaalseks uinumise ajaks peetakse täiskasvanutel paar minutit ning öö jooksul ei tohiks olla üle 1 ärkamise.          

Ma never ei suuda uinuda paari minutiga. Kui väsinud ma peaksin siis olema? Olgu, kui nüüd järele mõtlen, siis lõpurännakul jäin sekundiga magama. Aga "normaalses" olekus, täiesti tavalisel päeval ma küll ei mäleta, et oleksin paari minutiga magama jäänud. Tund aega vahin kindlasti lakke või rähklen mööda voodit ringi. Pean tunnistama pattu, et kuigi mul pole magamistoas televiisorit, siis kipun ikkagi arvutist mõnda filmi vaatama - siis vähemalt tuleb uni. Seda muidugi teha ei tohiks 🙈. Ma enamasti ärkan öösel vähemalt korra. Hommikul viiest läheb uni nõrgaks ja siis kuulen juba igat majast möödujat.                                                                                                                                  

* Noorematel kui 55. eluaastat ei ole soovituslik päevaseid uinakuid kestusega 30 minutit teha.

🙉


Kuidas siis tunda ära, et sul on unehäire? Kas mul on unehäire?

* Päevane unisus ja väsimus häirib Sinu igapäevast elu. Jep, mul alatasa nelja paiku õhtul räme uni peal. Kui sellel ajal juhtun raamatut lugema või arvutis midagi tegema, siis võibki juhtuda, et lasen mõneks minutiks silma looja. Ma usun, et olen võimeline ka püsti seistes pliidi ees magama jääma. Nii väsinud olen. 

* Sul on raskused uinumisega. Nagu mõni rida üleval pool kirjutasin, siis see on mul päris tõsine probleem.

* Sul on raskused une säilitamisega - ärkad keset ööd üles. Nii on! Kui C on kodus, siis magan öösel hästi, aga kui ta ära on, ärkan öösel mitu korda üles. No ja kui juba ärkan, ega siis enam magama ei jää ka.

* Sul on probleem liiga varajase ärkamisega. See olen nii mina! Koguaeg teen plaane, et magan vabal päeval vähemalt kümneni. Reaalsus on see, et ärkan veel varem kui muidu. Lihtsalt uni läheb ära...

* Ärgates tunned end väsinuna. Jaaaaa! Ma olen C-le ja vist ka sõbrannadele seda kurtnud. Ärkan ja olen kohe juba nii väsinud. Tundub ebaloogiline, aga nii see on!

Minul on kohe kindlasti unehäire. Kuidas sinuga lood on? 

Nüüd üritangi oma unehädadele leevendus saada. Ipharma saatis mulle Melafera õlikapsleid, et saaksin päevased pinged maha võtta ning nautida rahulikku und ja loomulikult loosin ma ühe purgi kapsleid ka oma jälgijate vahel välja. Selleks ei pea sa tegema muud kui 

* jälgima mind kas minu blogi lehel (www.appimaolenvanaema.blogspot.com) või Instagramis (@appimaolenvanaema)

* jälgima @ipharma.ee Instagrami

* jäta postituse alla vastus küsimusele: Kas Sul esineb ka unehäireid või magad nagu kiisupoeg?

Võitja teen teatavaks 26.05.2021!

JA LOOMULIKULT ON MINU JÄLGIJATELE KA SOODUSKOOD IP521 (SOODUSTUS LAUSA -30%!) UNEKAPSLITE OSTMISEKS IPHARMA KODULEHELT! Sooduskood kehtib mai lõpuni!



08 mai 2021

Me hakkasime FITIKS!

 Mari käis arsti juures ära ja nagu ma arvasin, siis ta on ülekaaluline. Me kõik oleme. Otsustasin, et liitun Fitlapiga. Mõte oli tegelikult juba nädal varem, aga Mari arsti juures käik pani i-le täpi. Õnneks meil on juba mitu aastat Perekaart, millega 3 ja enam lapsega pered saavad väga paljudes kohtades soodustusi. Ka Fitlapis. Kolm kuud toitumiskava maksis veidi vähem kui 15 eurot. Päris hea ju? PS! Laste hulka arvestatakse laps vanuses kuni 26a. Aga jah, me kõik oleme veidi......rohkem söönud, kui peaksime. Ma astusin eile üle 8 kuu taas kaalule ja.....no arvata oli... Ma enda pärast ei põe, sest ma tunnen ennast endiselt hästi, kuid laste pärast peab siiski asja käsile võtma. Ja päris tore on seda teha perega! Eile valisime esimeseks nädalaks välja menüü. Me vahetame oma fat-life´i fit-life´i vastu 😀. Tegelikult tegin kava järgi toitu ka kaks aastat tagasi, aga siis mitte sellepärast, et fit olla, vaid ma ei viitsinud mõelda, mida süüa teha 😀. Mugav on ju lihtsalt app avada ja vaadata, mis täna menüüs on. Huvitav, kui teeks söögikoha ja pakuks neid fitlapi toite, kas siis tuleks jama? Aga ilgelt äge oleks, kui saaks niimoodi sööma minna, et ei pea muretsema oma kalorite pärast. Või ongi kusagil Eestis juba sellised kohad olemas? Igatahes me valisime välja menüü ja asendasime vaid mõned üksikud komponendid. Minu suurim hirm oligi juba 2 aastat tagasi see, et äkki ma ei saa oma sealiha süüa ja pean vaid kapsast närima. Eile seda menüüd kaalulangetaja pilguga jälgides sain aru, et meie portsjonid on liiiiiiiiiga suured. Jah, just niiiii suured. Rääkisin lastele ka toitumishäiretest jms, sest iial ei tea, kui hulluks asi võib minna. Ütlesin ka, et kui kõht jääb tühjaks, siis tulgu rääkigu mulle ja me leiame sellele lahenduse. Andsin neile ka teada, et iga algus on raske. Me teeme seda kõike koos ja saame hakkama! Suurim probleem seisnes selles, et kui hakkame toitumiskava kasutama, siis peame hommikust sööma. Siiani tegime seda pigem harva. Lapsed söövad hommikust umbes 2x nädalas. Mina hakkasin juba kaks nädalat tagasi hommikuti sööma, seega mul on sedavõrd lihtsam. Mure siis selles, et lastel on koolis lõuna juba kell 11.10. Mina teen lõuna aga 13.30-14.00 ajal. Tekkis küsimus, et millal lapsed siis järgmise toidukorra söövad ja millise toidukorra. Paar tundi hiljem leidsin lahenduse. Lapsed koolis üldse ei söö. Kirjutan õpetajale kirja, et meil nüüd olukord selline ja nii on. Ma olen algusest peale rääkinud, et see 11.10 on lõunaks liiga vara. Samas saan aru, et kõiki 500 õpilast ühel ajal toitlustada ei saa. But still... Me PROOVIME mingi aeg nüüd fitid olla. Me ei luba midagi. Mulle hetkel menüüd vaadates tundub, et ostukorv läheb väääägaaaaa palju kallimaks. Hetkel sain hakkama 70 euroga nädalas, nüüd läheb ikka üle 100 euro. Vaatasin televiisorist reklaame ja mõtlesin, et võiks ju olla reklaamid, kus näidatakse tervislikke tooteid. Päris nõme on telekat vaadata, kui seal jookseb šokolaadi reklaam. Olen märganud, et toitu/toiduaineid reklaamitakse just hilja õhtul. Miks????Üldse oleks lihtne tervislikult toituda, kui juba poes oleks ainult tervislikud asjad müügil. Viitsib keegi sellise poe teha? Pliiiiiis! Ma üritan siis teid kursis hoida, kuidas meil toitumiskavaga läheb. Pilte toitudest postitan Instagrami @kokkamelastega lehele. Kaalumine toimub meil igal pühapäeval. Loodan, väga, et ikka 1kg nädalas kaob. Mul läheb tahe ära, kui tulemusi ei näe. Nagu kõndimisega, kõnnin kuude viisi oma samme täis, aga tulemus on 0. Miks ma siis üldse peaksin pingutama?



07 mai 2021

Inglise keele kirjalik eksam

 Inglise keele kirjalik eksam ei tundunud alguses üldse nii hirmus. Vähemalt ei pea kellegi ees rääkima. Aga midagi peaks ju siiski õppima või kuidagi ennast ette valmistama. Tegelikult olen inglise keeles väga vähe pidanud kirjutama. Mõni kirjake kuhugile ettevõttesse või mõnele kliendile. Selline lihtne, lühike ja konkreetne tekst. Inglise keelsete tekstide lugemine, nendest arusaamine ja filmide vaatamine pole minu jaoks raske, kuid ma eelistan alati filmidel eesti keelset tõlget. Sellepärast ei vaata ma ka Netflixi. Olen proovinud, aga vot ei meeldi. Tunnen, et ma ei saa filmi niimoodi süveneda. Võib-olla see vajab lihtsalt harjutamist. Kõige rohkem kardan, et kirjalikul eksamil on mingisugune teaduslik tekst, mille kohta on hiljem küsimusi küsitud. Mulle üldse ei meeldi teadusliku sisuga võõrkeelsed tekstid ja see jääb jälle sõnavara juurde kinni. Tegin netis ka tasuta testi, et vaadata, mis tasemel ma inglise keeles olen. Tulemus oli 79% sajast, seega ma jäin rahule. Algus läks ladusalt, aga umbes poole peal hakkasin üle mõtlema. Esimene mõte oli õige, kuid siis hakkasin kahtlema ja nii ta läks. Ega ma ei arva ega loodagi, et mul inglise keeles maksimaalsed punktid tulevad. Olen rahul, kui saan 50 punkti. Veel õpin nii, et loen inglise keelset raamatut. Võtsin sellise lihtsa lugemise, et harjutada sõnavara. 400 lehekülge raamatut, mille kavatsen alles enne suulist eksamist lõpule saada. Raamatu lugemine viib mõtted eksamitelt ära ja hoiab kirjapilti silmade ees. Klassiõde käis inglise keele konsultatsioonidel ja saatis meile pärast tehtud töödest pilte ning rääkis, mis meid eksamil ees ootab. Niimoodi on jube mõnus. Mis sinna ikka kambakesi minna. Pealegi ma ei ole üldse konsultatsioonides käia, sest ma ei oska nii õppida, kui keegi mind õpetab. Mul on õppimiseks oma süsteem. Sellepärast ju valisingi e-õppe. Nii, nagu ma mõtlesin enne eesti keele eksamit, mõtlen ka nüüd, et mida ma pabistan, see ju kõigest kirjalik eksam. Aga vot tuleb närv sisse. Isegi kui ma suudan olla nii, et ise sellele ei mõtle, siis mõni klassiõde ju ikka võtab chatis teema üles või keegi lähedastest uurib, et noh, kas närv ka sees või ma ise kirjutan chatti: "MUL ON VARSTI EKSAAAAM!" Närv on muidugi sees....täiega 😀. Mul on nii hea meel, et on väga palju inimesi, kes mulle minu kooliteel kaasa elavad. Absoluutselt mitte keegi ei ole mind minu praeguse hariduse pärast maha teinud. Kõik on olnud väga toetavad ja pole kiitusega üldse kitsid olnud. Olen väga tänulik selle eest! Tean, et vahel tüütan oma sõbrannasid liigsete koolijuttudega, aga nad on nii ilusasti kõik välja kannatanud. Samuti olen teinud mõnele inimesele ise haiget, rääkides kui lihtne ja tore mul koolis on, mõtlemata sellele, et teisel inimesel on kogu selle töö-pere-kool majandamisega raske hakkama saada. Inimesed ongi erinevad, nende pered ja elustiilid on erinevad. Minu õnn ongi hetkel see, et ei pea esmaspäevast reedeni hommikust õhtuni tööl käima. Nii ma ise ka arvatavasti ei oleks kooli sellel kevadel lõpetanud, vaid ikkagi järgmisel aastal nagu algne plaan ette nägi. 

Eile püüdsin mõtelda muudele asjadele: tegime Väikese Printsiga videokõne, käisin poes, pildistasin uusi koostöö fotosid, rääkisin isaga pikemad jutud maha, suhtlesin C-ga jne....  Ikkagi oli terve päev ärevus sees. Aga inglise keelt ma sellel päeval ei õppinud. Mäletan, et 1998a, kui põhikooli lõpetasin, soovitati, et päev enne eksamit tuleks pigem lõdvestuda kui õppida. Ega kui niikuinii ei oska, siis see üks päev ka ju midagi ei aita 😀. Ma olen küll ambitsioonikas, aga mitte eksamite suhtes. Kui 50 punkti sajast saan, olen rahul. Ma ei kavatse eksamite pärast stressata! Stressata ei kavatse, aga lihtsalt süda väriseb sees. Päeval panin Marile perearsti juurde aja. Nagu ikka, ütlesin, et mulle sobivad kõik ajad. Sain aja 07.05 kell 11.30. Kui kõne lõppes, sain aru, et mul on ju eksam!!! Otsustasin siis, et ei hakka aega ümber muutma ja mu isa käib ise Mariga arsti juures ära. Ju olin siis arstiga rääkimise ajal zen-olekus 😂. Tegelikult olekski üks mõnus massaaž ära kulunud, aga selle peale tulin ma alles nüüd, kui seda postitust kirjutan. Olgu öeldud, et postitust kirjutasin mitu päeva. Mulle meeldib järjest asju kirja panna ja siis lõpuks ühtseks looks vormistada. Hetkel, kui seda lõiku kirjutan on neljapäev ja kell on 23.10. peaksin juba iluund tegema, aga üritan ennast väsitada. Ei viitsi voodis niisama rööprähklemist teha. 

Kätte jõudis eksami päeva hommik. Sain heade soovidega  sms-e ja messengeri kirju. Aitäh! Hommik oli väga kiire, sest tuli üks laps kooli saata, siis hommikused nõud ära pesta, siis teine laps üles äratada ning oligi aeg ennast sättima hakata. Jõudsin veel Mannuga kiire videokõne teha ning läinud ma olingi. Leppisime klassiõega kokku, et kohtume Strandis samas kohas, kus eelmisel korral. Seekord oli fuajee täiesti tühi. Kõik inimesed olid ülemisele korrusele koondunud. Meid oli suhteliselt vähe. Põhimõtteliselt pool sellest massist, mis eesti keele eksamil oli. Varsti hakati nimesid hüüdma ja see, kelle nimi kutsuti, võis saali minna. Õnneks sain jälle kõige tagumisse pinki istuda. Mulle väga ei meeldi, kui keegi mu selja taga on. Ja olin veel kõige äärmises reas - seega jumala super! Ka seekord tegi direktor väikese sissejuhatuse eksamisse ja siis läks kirjutamiseks. Esimese asjana tuli kirjutada kiri. Legend oli selline ette antud, et olin Iirimaal mingisuguses majutusasutuses puhkamas. Kui koju jõudsin, siis avastasin, et mälupulk on kadunud ja eeldatavasti jätsin selle sinna Iiri korterisse. Tuli kirjutada sellest, et peatusin nende asutuses, kirjeldada tuli oma probleemi ning anda teada, kustkohast umbes perenaine seda pulka otsida võiks ning kuidas ma selle tagasi saaksin. Teise asjana tuli koostada raport. Ette oli antud graafik, kus oli protsentuaalselt välja toodud, millises vanuses on Eesti koolides olevad õpetajad ning mis soost jne. Raport tuli kirjutada ühele tähtsale Euroopa tädile ja sisu oli siis graafiku analüüsimine ja sellel teemal arutlemine. Ütleme nii, et päris raske oli. Mulle ei tulnud meelde sõna "vähem", Ja ei tulnudkiiiiii meelde! Ajukramp, nagu õppenõustaja mulle hiljem ütles. Täiesti lukku tõmbas. Aga kirjutasin kõik read täis. Kui õigesti ja kui sisukalt, seda ma kommenteerida ei oska. Siis 11.30-11.50 oli vaheaeg. Kuna Strandis oli MEGA külm, siis pmst soojendasime ennast terve see aeg. Ja mtte siis radiaatorite vastas, sest need olid külmad, vaid osad hõõrusid käsi, osad sõid suppi ja osad lasid kodustel soojemaid riideid tuua. Pausi ajal sain tuttavaks veel kahe klassiõega, keda ma laivis näinud ei olnud. Ühega oli selline tunne, nagu oleksime terve elu tuttavad olnud. Vahel on nii. Aga naljakas oli see, et üks neist arvas, et ma olen poiss. Plikad on nagu ma aru sain enamuse elust Soomes elanud ja seal on ka poisid minu nimega. Täna sai siis lõpuks teada, et olen hoopis naine 😂. Naersime põhimõtteliselt terve vaheaja nii, et silmad olid märjad. Ka see pakkus nalja, et mul tuli mõte inglise keele suulisel eksamil öelda, et ma kokutan - no siis peab palju vähem rääkima. Eksami teise osa alguses juhtus kohe selline asi, et me pidime istuma samale kohale, kus esimese osa ajal. Istun siis laua taha ja järsku märkan, et kõigil on eksamivihikud, aga minul ei ole. läksin siis küsima. Direktor viskas nalja, et mul oli esimene osa nii hästi tehtud ja nad otsustasid, et ma teist ei peagi tegema. Igatahes sain ikkagi oma vihiku kätte. Kõigepealt olid kuulamisülesanded. Mulle valmistas kõige rohkem raskuseid see ülesanne, kus räägiti hästi kiiresti. Nagu ma sõbrannadele kirjutasin, siis jutt oli sama kiire nagu siis, kui me kõik kokku saame ja kädistama hakkame. Ja siis olid veel mõned lugemisülesanded ka, mis eeldatavasti läksid mul kõige paremini. Eksam ei olnud nii raske kui ma arvasin, aga oli oodatust mahukam. Vähemalt sai tehtud ja nüüd on veel kaks eksamit jäänud! Juhhuuu! Inglise keele suulise eksami postitus tuleb kindlasti lühem, sest mis selle mõne päevaga siin ikka kirjutada on. 

Tänks, et kaasa elate!

Siis, kui paus oli...


06 mai 2021

Ei julge perearsti juurde minna

 On kolm aastat sellest, kui me lastega vähemalt aprillist septembrini põhimõtteliselt iga päev oma (täpsemalt minu) sammud täis kõnnime. Tavaliselt u 8km, suvel tihti 12-14km. Jah, talvel päris 10000 sammu ei tee, aga siis on televiisorist Just Dance õhtud ja 6000 sammu tuleb kindlasti täis. Ometi hakkas Mari kohe, kui Pärnusse kolisime, kaalus juurde võtma. Ma ikka ajasin selle stressi ja muutuste kaela, aga enam ei saa selle taha peituda. Ta kõnnib minuga samme täis, sõidab rattaga, rulaga, tõuksiga, mängivad väljas jalkat või korvpalli ( kui vihma ei saja), käivad enamasti jalgsi kooli ja tagasi, talvel uisutavad meeleldi, osalevad kehalise tunnis 3x nädalas jne, aga on nagu on. Viimastel päevadel on Maril pikemalt kõndimise ajal pea valutama. Kohe nii kõvasti, et peame istuma. Vett joob jne, selle kaela ei saa seda ajada. Täna peale esimest kehalist hakkas tal taas pea valutama. Teise tundi klassijuhataja teda ei saatnud. See peavalu pole normaalne ju? Ma ise arvan, et äkki läheb vererõhk kõrgeks... Perearsti juurde ju minna ei saa, sest siis hakkab see kaaluteema pihta. Ma ei taha, et lapsele juba väikesest saadik mingi kaaluteema pähe pannakse. Kuulen ju nende klassiõdedest, kes on dieedil, olles ise piitspeenikesed. Tean noori, kes on vaevelnud toitumishäirete käes. Kas kõik peavad siis olema täpselt nii pikad ja paksud, kui raamat ette näeb? Kes ütleb, et peenike olla on ilus? Muidugi ei tohi tervist ohtu panna, aga kardangi pigem seda vaimset probleemi, kui arst ütleb lapsele, et ta on ülekaalus. Mannu oli ka mingi ajani veidi ümaram aga siis äkki läks peenikeseks. Vb siis kui pikkust juurde tuli. Ei mäletagi täpselt. 

Ja magusa kaela ei ole ka mõtet seda ajada. Mina olin lapsena täielik kribu ja mul olid kodus koguaeg komm ja küpsised laual. C oli vähe priskem poiss ja tal polnud pmst üldse kodus magusat. Ma ei tea, millest see kõik sõltub. Tean vaid seda, et ühe raamatu järgi pole võimalik kõiki inimesi kasvatada ja õigesti toituma panna, sest me kõik oleme nii erinevad. Kui kõigile soovitatakse linnuliha süüa, siis mina pean vähemalt 3x nädalas sealiha sööma. Aga sellest teemast teen äkki kunagi teine kord postituse.

Nüüd mõtlengi, et mida Mariga teha... Peavaludest peaks ju kuidagi vabanema ja põhjuse peaks üles leidma. 





05 mai 2021

Tegin pattu

 Olen ka varem kirjutanud sellest, et jätsin kohvi joomise septembris maha. Puudust pole sellest tundnud. Eile oli terve päev imelik tunne. Selline nõrk ja mitte minulik. Mõtlesin isegi, et ei lähe samme täis kõndima. Kuna aga Mirjam jõudis sõbranna juurest koju parajal ajal, et kõndima minna, siis võtsin end kokku ja läksin jalutama. Kutsusin Mirjami ka kaasa, sest talle meeldib minuga kahekesi jalutamas käia. Jõudsime Jahtklubi juurde, kui tundsin, et pea käib ringi. Selja taha vaadata ei saanud, siis hakkasin tuikuma. Olin vapper ja ei kavatsenudki istuda, sest küll läheb üle ju. Kui jalutamast koju jõudsime, hakkas mul pea valutama. Mitte nii nagu tavaliselt see migreeni moodi valu, vaid teistsugune. Õnneks läksid lapsed vara magama ja sain ka ise ennast voodisse sättida. Võtsin ühe valuvaigisti ja tegin rätiku märjaks ning panin otsaette. Olid külmavärinad nagu siis kui haigeks hakkan jääma. Mõtlesin juba, et mida asja, mul ju varsti eksam ja ma ei saa lubada haigeks olemist. Veel enne, kui jäin magama, läks peavalu üle. Jätsin rätiku veel igaksjuhuks laubale. Täna hommikul oli ikkagi selline uimane olla ja oli tunne, et pea hakkab taas valutama. Siis oli juba selle valu moodi, mis mul tavaliselt on. Kuna pidin autoga korra poodi minema, siis ei saanud oma kanget rohtu võtta. Viskasin  paracetamoli hinge alla. Poest tagasi tulles, ei olnud enam peavalust haisugi. Päeval olin Mannuga videokõnes paar tundi ja kurtsin ka talle, et mul on nii imelik olla. Mannu pakkus välja, et mul on pingelangus (et lapsed kooli läksid ja saan ÜKSINDA ka vahepeal olla). Üsna varsti jõudsime järeldusele, et samas on mul ka pinge peal (sest eksam ju reedel). Mõtlesime, et ju siis need kaks asja kokku tekitavadki minus neid veidraid tundmuseid. Lõuna ajal sõin kõhu täis, kuigi mul ei olnud üldse isu ja veidi isegi oli süda paha. Peale seda otsustasin voodisse pikali minna mingiks ajaks. Lasin leiba luusse või nimetage seda kuidas tahate. Lapsed ju kohe mures, et ema niimoodi keset päeva vedeleb. Nad said kohe aru, et minuga ei ole kõik korras. Mõtlesin siis, et mõõdaks vererõhku. Pole seda vist juba aasta aega teinud. Minu üllatuseks oli vererõhk 95/56 ehk siis päris madal. Kui ma veel vanaema ei olnud (loe: olin noor), siis mul oli ka vererõhk 90/60 aga nüüd viimased aastad on ikka 126/95 vms olnud, seega võib ütelda, et tänane rõhk oli siiski madal. Loomulikult kurtsin muret ka läbi chati  sõbrannadele ja seal soovitati mul kohvi juua. Ma ise üldse ei tulnud selle peale, et asi võib kohvis (või õigemini selle puudumises) olla. No nii juhe olen ikka! Mõtlesin siis, et teen tassi kohvi, et ehk hakkab parem. Siis hakkasid süümekad. Kui keegi on suitsetamisest või mingisugusest muust pahest loobunud, siis teate, mis tunne mul oli. Kuigi kohv ei ole halb/pahe, siis mul oli just selline tunne, et lähen patusele teele. Nii haige mõtlemine! Isegi C-le kirjutasin, et ma vist hakkan uuesti kohvi jooma, lootuses, et ta annab mulle selleks õnnistuse. Kuigi ta ei pea seda tegema, aga mulle oli see millegipärast sellel hetkel nii oluline 👀. Lõpuks sai otsus vastu võetud - joon tassi kohvi. Huvitav, millisena see maitseb, kui pole 7 kuud kohvi maitset tundnud? Peale esimest lonksu kohvi tundsin, et olen paradiisi jõudnud. Konkreetselt süda rõkkas õnnest ja pisar tuli silmanurka. Nii hea maitse! Nii jumalik! Enam ma sind ei jäta!

PS! Pool tundi peale kohvi joomist hakkas mul lausa palav ja vererõhk oli 121/80! Super!


Väga väärtuslik tass minu jaoks.
Ja mitte selles mõttes, et seal on kohv sees 🙂.




03 mai 2021

Esimene september....ptüi....kolmas mai ikka!

 Nagu sõbranna ütles - oleks nagu esimene september! Selline tunne on tõesti. Lapsed pole nii ammu koolis käinud, et lausa pidulik tunne on. 

Kuigi tüdrukud väitsid, et nad oleksid minuga pigem kodus distantsõppel, siis nägin eile õhtul nende olekus suurt ärevust. Nad panid õhtul koolikoti kokku ja valisid riided välja. Tavaliselt nad seda ei tee, kuigi ma koguaeg räägin, et õhtul on targem asju kokku panna, siis ei jää midagi maha. Eriti veel minu tuulepeadel, kellel on hommikuti alati kiire, ükskõik, mis kell nad ärkavad. 

Siiski olid meil täna hommikul siin pisikesed outfiti probleemid, sest....eelpuberteedid ikkagi majas. Õnneks saime ILUPROBLEEMID ruttu lahendatud ja lapsed jõudsid ikka õigeks ajaks kooli. Ma loodan vähemalt. Ükspäev, kui jalutama läksime, siis toas rääkisin lastele, et kõigepealt läheme koolimaja juurde. Hoovist välja astudes, keeras Mari aga hoopis teisele poole. Oligi vist meelest läinud, kus koolimaja asub 😀. Pole hullu - tuletasin meelde. 

Kooliajal tuleb ärgata tund varem kui distantsõppe ajal. Tavaliselt ma uimerdan niisama kuni kell on 10 saanud. Nüüd, kui lapsed koolis, hakkan kodus kohe, kui laste lõhn kadunud on, tegutsema. Täna, kui kell pole veel kümmegi, on mul juba toad tolmuimejaga üle tõmmatud, tolmud võetud, köögis töötasapind + pliit puhastatud, hommikused nõud pestud, poenimekiri valmis kirjutatud. Hetkel istun ja kuulan vaikust. Meenus see, kui üle aastate kunagi päris üksinda kodus olin ja kõrvadel oli vaikusest sama valus kui täna. Kuulen, kuidas külmkapp vaikselt suriseb ja kass hingab. Nii imelik rahulik on. Kellelgi pole kõht tühi ja keegi ei nõua midagi. Mõtlesin juba, et kas internaatkoole on veel Eestis 😆?

Mulle tuli isegi selline hull mõte pähe, et teen hommikul mingisuguse kerge tubase treeningu, sest arvatavasti läheb vihmale ja siis kõndima ei saa.Või noh saab küll, aga ma kõnnin vaid suvel vihmaga. Õnneks see hull mõte kadus mu peast...vähemalt hetkel. Mõtlen pigem, et peaksin poodi minema ja nädala toidu ära tooma ning siis varsti tuleb hakata lastele lõunasööki valmistama ning pesu pesema. Lihtsalt ei taha üldse seda vaikust rikkuda. Istuksinpara veel paar tundi tugitoolis, vaataks tänaval liikuvaid inimesi (tunnis möödub kolm inimest) ja lihtsalt kuulaksin vaikust...

Samas ootan ka lapsi koju, et kuulda, kuidas vahetunnid õues olles möödusid ja kuidas kehalise kasvatuse tund välja nägi. Nad on kehalises paralleelklassiga koos. Peavad ju distantsi hoidma jne...  Ma nii palju veel sellel teemal mainin (millest ma siin blogis muidu ei räägi), et suht imelik on koolis see korraldus. Kodus võid naabrilapsega väljas mängida, aga koolis nüüd suhelda ei tohi. Lapsed sisenevad erinevatest uste pooltest, kuigi uksest sisse minnes jõuavad nad samasse ruumi. Mulle tundub see nii absurdne. Et mis see point siis üldse midagi piirata on? Väga ei usu, et vahetunnis lapsed omavahel kokku ei puutu. Seisavad iga klass oma õpetajaga kindla puu all? Vaevalt... Aga las olla. On kolm teemat, mis tüli toovad - SEE viirus, poliitika ja siin blogis ka ühe köögivilja nime mainimine. 



Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...