Mõtlesime laupäeval, et võiks kusagile minna ja midagi teha. Lapsed muidugi pakkusid välja, et võiksime SPA-sse või kinno minna. Aga te ju teate, et koroona möllab ja kõik on kinni (mis on niiiiii tüütu). Pakkusin siis välja, et võiksime kuhugile sõita. Kui Kilingi-Nõmmel elasime, siis käisime tihti niisama autoga sõitmas (sorry keskkonna sõbrad). Mulle meenus laupäeval just see, kui kunagi samamoodi kodus igavlesime ja otsustasime lõpuks ümber Võrtsjärve sõita. Nii me ka tegime. See oli 5 aastat tagasi, kui alustasime vaikselt majutusteenuse pakkumisega. Tookord käisime läbi paljud Võrtsjärve ääres asuvad majutuskohad. Rääkisime oma plaanidest ja palusime, et kas nad näitaks meile oma ruume jne. Uskumatu küll, aga KÕIK olid nii lahked ja vastutulelikud. Saime mitmeid mõtteid ja oli väga tore võõraste inimestega, kellega ühist asja ajad, juttu puhuda. Maiken vist oli koolis, aga väikesed piigad olid kaasas ja said iga õue ära testida. Küll nad kiikusid ja ronisid ja siis jällegi mängisid liivakastis. Nii kahju, et nad seda ise ei mäleta. C ka väga ei mäleta, aga minul on see mingisugusel põhjusel nii selgelt meeles. Ju ma olin elevil, et saan hakata majutusega tegelema jne...
Aga nüüd, viis aastat hiljem, tuli siis taas tuju kuhugile sõita. Korraks käis peast läbi Haapsallu minek, aga siis mõtlesime, et isegi kohvikusse ju ei saa, et mis me siis ikka sinna läheme. Lastel tuli mõte minna Mannule külla, aga ma kuidagi olin aru saanud, et nad on Mannu mehe ema sünnal just sellel nädalavahetusel, ning laitsin siis sellegi mõtte maha. Järsku tuli C-l mõte, et läheks lihtsalt kusagile lõkkekohta grillima. Meil on oma koht, kus tavaliselt käime. Väga privaatne ja pole seal pmst kunagi kedagi kohanud. C tegi ettepaneku, et läheme sinna. Mina aga tahtsin midagi uut ja põnevat. Et oleks ikka pikk reis. Otsustasime siis Soomaale minna. Seal on ju päris palju kohti, kus olla. Esiti käisime Tori poest läbi. Või noh C läks poodi, mina jäin lastega kirikut imetlema. Igakord, kui Toris olen, vaatan seda kirikut ja mõtlen, et jumal, kui ilus see on! See on üks minu lemmik kirikuid Eestis. Esimene on minu nn lapsepõlve kirik ehk Järva-Peetri kirik, teine väga tähtis kirik on Halliste kirik ja kolmas...ma ei tea, miks, aga lihtsalt tunne on selline.... see on Tori kirik. Ma olen tegelikult üldse ateist, aga mul on kirikutega lihtsalt üks teine teema.
Niisiis.. C oli poes, mina nautisin kirikut ja lapsed kommenteerisid inimesi, keda auto aknast nägid. Järsku uurisin lastelt, et kas nad mäletavad, kui me ühel suvel seal samas poest üle tee oleval muruplastil olime. Lapsed mõtlesid hetke ja laususid taaskord justkui ühest suust: "Jaaaaaa, me sõime juustupulka jäätisega!" Jah, mina seda ei suudaks, aga nemad sõid tõesti juustupulki jäätisega. See päev on meil kõigil millegipärast siiani meeles. Võib-olla siis tõesti selle jäätise ja juustu pärast...
Asjad ostetud, asusime teele. Kusagil veidi peale Tori, nägime teeääres armsat mahajäetud maja, mida loomulikult pildistasime. Ma ei tea, mis värk minul ja C-l nendega on, aga me oleme tõesti väga palju pilte mahajäetud majadest teinud. Mõtlen alati, et kes seal majas elasid ja mis oli nende lugu. Nagu omamoodi muinasjutt, mis on mu peas, aga kunagi keegi seda lugeda ei saa. Tee oli libe ja olime õnnelikud, et otsustasime ikka C autoga tulla. See ikka suurem ja seisab paremini teel. No ja C ei saa sellega driftida. Ma ei tea, mis värk meestel sellega on 😀? Mina teadsin, et me pole mööda seda teed kunagi sõitnud, C väitis aga vastupididst, No mine tea... Jah, ma olin sinna Soomaa Külastuskeskusesse 2x sõitnud mingite ürituste raames, aga sealt edasi...ma ei tea, et oleksin käinud. Tegelikult ju vahet polegi. Kulgesime siis normaalkiirusel. vahepeal sõitsid kohalikud inimesed miljoniga vastu ja me kommenteerisime neid. #klatš. Piilusime igale matkarajale ja lõkkekohta, aga kõik olid juba hõivatud. Mõtlesime siis, et sõidame Kõpu poole edasi ja vaatame, mis seal pool on. Käisime Läti lõkkekohas ja Öördi metsaonnis, aga loomulikult olid kõik kohad inimesi täis, sest.....#koroona. C mõtles juba, et läheme ikkagi oma salajasse kohta, aga mina arvasin, et kuna me juba nii kaugele sõitsime, siis võiksime ikkagi veel edasi minna. Pean siinkohal ära mainima, et asjad ei käi alati minu tahtmist mööda, lihtsalt sellel päeval korraks juhtus nii. Otsustasime minna Sinialliku lõkkekohta, Sinna jõudes polnud isegi autot kuhugile parkida. Siis ütlesin juba ise, et läheme siis enda kindlasse kohta. C aga arvas, et vaatame veel ühte kohta - Loodi paisjärve lõkkekohad. Maanteelt alla keerates oli silt: "Halvad teeolud. Edasi sõitmine omal vastutusel." Võtsime selle vastutuse ja sõitsime mööda munakiviteed alla orgu. Vesi oli selle tee päris auklikuks teinud, aga jõudsime õnnelikult kohale. ÜHTEGI inimest ei olnud! Parkisime auto ära ning jäime ümbritsevat uudistama. Tõesti, väga kaunis koht! Olen küll Loodist sadu kordi mööda sõitnud, kuid ei teadnud, et seal on põrguorg. Ma ei tea, miks mu vanemad mind kunagi sinna ei viinud, sest elasime ju sealt vaid 20km kaugusel? Kas siis tollel ajal polnud see kombeks või oli see minu vanemate eripära? Igatahes oli seal kena loodus, paisjärv koos riietuskabiini ja veevõtu kohaga ning loomulikult ka paar lõkkekohta. Vihma tibutas ja ilma oli hall, kuid me ei andnud alla. Viskasime vorstid ja liha tulele. Lapsed läksid samal ajal põrguorgu avastama. Vahepeal tulid mõned inimesed veel matkarajale kõndima, kuid meid see ei häirinud, sest tee oli ikka mitmeid meetreid grillimise kohast eemal. Kuna ilm olis uht niiske ja sealne puit põles täna niiskusele halvasti, siis veetsime aega varvastel kõndimisega ning hiirelõkus püstitamisega. Nimelt C arvas, et just nüüd on lastel õige aeg see selgeks saada. Ja kellel siis poleks matkatarvete kotis hiirelõksu? Haahaaa...mul ei ole...Tegelikult tal ka poleks, aga oli kunagi üks olukord, miks ta selle ostis ja nüüd seee tal seal kotis kaasas on. Lapsed said lõksu üles panemise selgeks, vorstid ja liha saime söödud, ning kuna vihmaga polnud seal rohkem midagi teha, tuli hakata koju sättima. Meil lastega olid jalad märjad. No jah, läksime tossudega matkale. Mõtlesime sportlikud olla. pealegi Pärnus ja Soomaal siis vihma ei sadanud. Õnneks meil on autos kero, mille juba eelnevalt tööle olime pannud. Autosse istudes saime sokid jalast võtta ja jalgu soojendada. Loodan, et keegi haigeks ei jää. Mari küll täna õhtul (teie jaoks on juba järgmine päev) korra mainis kurguvalu, aga ehk oli see millestki muust ja ajutine.
Sõitsime koju ja autos mängis "Elmar". Me ju ikkagi juba vanavanemad 😀. Järsku hakkas soovisaates kõlama PS Troika "Põdrakasvataja". Minu lapsed ei olnud seda lugu varem kuulnud. Seal on ju see viin, viin, viin fraas... Lapsed kohe autos seda sama fraasi karjuma. Mina siis seletasin, et oh, teid ullikesi, et see laul ei rääki alkoholist vaid viimisest. Laste silmis paistis pettumus - jälle ei saanud keelatud sõnu kasutada. Koju sõites põikasime loomulikult läbi Kilingi-Nõmmelt ja vaatasime, kuidas meie vana maja elab. Lastel on ikka nii raske selle majaga hüvasti jätta, sellest lahti lasta. Võib-olla peaksime ikkagi uutele omanikele külla minema ja siis lapsed näevad, et meie kodust ei ole midagi järel. on uued inimesed,. uued asjad, uus tunne. Ma ise ie ole üldse selline kinni hoidja (vähemalt ise arvan, et ei ole), aga KÕIK mu lapsed on. Ja see on veidi kurb.
Koju jõudes mõtlesin, et teen veel süüa, aga kuna keegi sellest väga huvitatud ei olnud, siis tegime lihtsalt võileibu ning vaatasime laste ühte lemmik saadet "Rakett 69". Kui lapsed olid 22-ajal magama läinud, vaatasime meie veel pool ööni filme ning nautisime kahekesi olemist - seda saab nüüd ju rohkem, kui viimased 18 aastat saanud oleme.
Loodi paisjärve juures