30 märts 2021

Elu ilma veeta

 Täna tuleb meil kaks tundi ilma veeta hakkama saada, sest kusagil on veeavarii. Tegelikult on ilge paanika, kuigi veekeetja panin igaks juhuks vett täis ja see kaks tundi on ju nii väike aeg. Olen mugavustega harjunud ja ei oska kodustes tingimustes teistmoodi elada. Jah, metsas saan hakkama ja ei tunne üldse millestki puudust, aga kodus....mulle meeldib, kui on mõnus olla. Kõigile meeldib ju? Mis mul selle veega ikka teha on? Nõud on pestud, hambad pestud, joogivesi varutud juhuks kui mul tee isu peale tuleb. Aga mõtle, kui kellelgi läheb kõht lahti vms? Pole kusagile nii ruttu joosta. Isa poolel on küll vana kuivkäimla kere olemas, aga see on nn kinni aetud ja sisse on ehitatud riiulid, et saaks asju hoiustada. Isegi parima tahtmise juures me oma kehasid selliseks ei vääna, et sinna riiuli ja augu vahele ära mahuksime. Aga äkki ei juhtugi midagi? Sest miks peaks? Ma ilmselgelt mõtlen ja paanitsen jälle üle...

Kui Mannu oli kaks-kolm nädalat vana ja me elasime Kilingi-Nõmme lähedal maal, oli meil vesi kaks nädalat ära. Jah, kaks! Vett ei olnud, omal kaevu ka ei olnud. Pidime tädi juurest kaevust tünnidega vett koju vedama. Ma ei mäleta, kus ja kuidas me siis pesusid pesime, aga kuidagi saime hakkama. Ju saunas saime tädi juures käia, aga kus me beebit pesime.... mälust täiesti pühitud. Igatahes ma tean, et see ei olnud eriti hull olukord, sest seal oli tavaline, et vesi tihti ära on. Meil oli veel see ka, et kuna meil oli pioneerpliit, siis seda ei saanud ka kütta, kui vett ei olnud. See oli meie ainus pliit, kus toitu valmistada sai. Tekib taas küsimus, et kas me sõime siis võileibu kõik need päevad? Polnud ju Bolti ega Wolti siis 😀.

Täna aga meie lõunasöök hilineb. Tegelikult ma pole veel otsustanudki, mida süüa teha. Üks on kindel - magustoiduks tulevad Mari tehtud küpsisemajakesed. Äkki jagan hiljem facebookis pilti ka. Nii hea, et laps käib kokanduses - saan ise ka lõdvemalt võtta. Eelmisel nädalal tegi Mari spagette hakkliha ja köögiviljadega. Mõlemad lapsed said kõhud täis ja ma sain eelmisest päevast järele jäänud toitu omale soojendada. 

Aga tõmban siis otsad kokku ja üritan ellu jääda 😊.




29 märts 2021

Kui nädalavahetus on läbi, siis kellelgi ei tule tunda häbi....

Teate seda laulu? Kui teate, siis vist oleme samas vanuses 😀. 

Igatahes mina küll häbi tundma ei pea, sest nädalavahetusel ma ainult ei laiselnud, vaid olin ka asjalik. Laupäeva hommikul ärgates mõtlesime taaskord, et mida teha. Korraks mõtlesime minna kusagile matkarajale, aga siis tuli Mirjamil mõte Mannu juurde minna, sest Mari oli just eelmisel päeval seal mõned tunnid veetnud. Helistasin Mannule ja uurisin, et mis plaanid neil on ja et äkki võime külla minna. Õnneks nad olid nii laisad ja ei viitsinud Viru rabasse minna ning otsustasid hoopis meid vastu võtta. Nii armas! Lapsed esitasid Mannule nõudmise ka - teha viineritega pastat, sest emme kodus ei tee. Jah, mulle tõesti ei meeldi viineriga pasta. Ainus variant, kuidas üldse viinerit söön, on siis, kui see on piiriputka burksi sees. Mannu lubas neile selle söögi teha, kui ise asjad kaasa võtame, sest tal neid komponente kodus polnud. No mis meil siis poest läbi käia on? Nagu naksti käisime poes ära ja asusime teele. Nii ilus ilm oli ja lapsed olid nii elevil, et Väikest Printsi näha saavad. Enne, kui Mannu juurde jõudsime, tuli meil paarist kohast läbi käia, seega tegin tutvust näiteks Kiiliga (koht, mitte putukas 😀). Seal ikka päris palju rahvast. Laupäeval olid kõik kergliiklusteel liiklemas. Tundub mõnus koht elamiseks. 

Olime jõudnud toidukoti, tulbikimbu ja väärt konjakiga (viimane siis väimehele kapile seisma) tuppa. Loomulikult kukkusid kõik kohe last kallistama ja nunnutama. Ikka nii armas väikemees 💓. Lapsed nunnutasid, mina nunnutasin, vanaisa hüpitas ja ajas poissi naerma. No nii täiuslik laupäev! Rääkisime juttu, mängisime lauamängu ja Mannu tegi lastele ja oma issile süüa. Ütleme siis nii, et käisime pealinnas lõunatamas ☝. Aeg läks nii ruttu, et lõpuks oli aeg koju minna. 

Õhtul kodus vaatasime filmi, kuidas Noa laeva ehitati ja nautisime lastega olemist. 

Pühapäeval käisime püssi sisse laskmas. Ma sain veidi näole päikest võtta ja metshanede hääli nautida. No on ikka ilus hääl neil! Nii ürgne..... Hiljem tegin vähe pauku ka, sest pean hakkama vaikselt kätt (loe: musklit) treenima. 

Aprillis tuleb üks koostööpostitus ka. Sellest aga siis, kui asi sealmaal on. 

Nii lühikene see postitus sellel korral sai, aga parem ikka, kui tühi ekraan, eks?






23 märts 2021

Kehakaalust

Ma kuulan jutte, loen artikleid ja vaatan filme ning ei mõista, mis naistel nende kehadega on? Olen ise päris palju ülekaalus, aga pole kunagi põdenud bikiinides randa või sõpradega alasti sauna minna. Loomulikult üritan ma ikka iga päev 6000-10 000 sammu täis teha ja VEIDI vaatan, mida suhu pistan, aga ma ei ütle kunagi ära heast veinist ja saiakestest. Olen õnnelik sellisena nagu olen. Varem, kui kaalusin 45 kg, oli mul koguaeg külm, vererõhk oli madal ja tervis oli päris halb. Nüüd aga on mu vereproovid nagu 15-aastasel ja kui see aasta välja arvata, siis pole juba kaheksa aastat külmetushaiguseid põdenud. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see 8 aastat ongi täpselt see murdepunkt, kus kaal kiirelt tõusma hakkas. Mis siis juhtus? Mul oli selleks ajaks olnud neli rasedust, üks keiser ja munajuhade sulgemine. Arvan, et see viimane pani mu hormoonid möllama ja kaalu tuli aina juurde. Hetkel ma oma kaalu ei tea, sest ei ole ennast umbes 5 kuud kaalunud. Ma arvan, et olen 85kg. Viimati näitas kaal 82. Mulle meeldib süüa, mulle meeldib vahel veini juua ja kui ma ennast kõige selle juures hästi tunnen, siis miks kellelgi peaks minu kehakaaluga probleem olema? Eriti, kui ise rahul olen. Mulle ei meeldi ennast üldse nii mõttetute asjadega stressi ajada. Imelik on see, et olen ennast tundnud alati seksikana 🤣.

Kui selle blogiga alustasin, siis mõtlesin, et ei kirjuta kahest asjast - kaal ja COVID. Nüüd ühest asjast juba kirjutan 😀. Üksteist aastat tagasi, peale Mirjami sündi, läksin Denim Dreami´i teksapükse ostma, Olin suurus 40 siis. Polnud ühtegi püksipaari, mis mulle kintsudest üle oleks läinud. Küsisin müüjalt suuremat suurust, kuid too vastas, et võiksin Rüütli tänavasse vaadata, et seal mingis poes on suured suurused ja et nende poes niiii suuri suuruseid ei müüda. Kui ausalt ütlen, siis see oli üsna solvav ja alandav, Mida teab nii noor, lastetu ja kõhn inimene minu murest? Jah, ma seekord murdusin ja mõtlesin, et olen ikka päris palju ülekaalus (kuigi nüüd vaadates sellel ajal tehtud pilte, olin ikka suht sale). Olin koguaeg teksaseid kandnud ja ei saanud aru, mis mõttes ma nendesse enam ei mahu? Ma ei läinud Rüütli tänava poodi ning ei ole siiani teksaseid kandnud. Avastasin enda jaoks kleidid, mida kannan hoolega. Imelik on see, et kui olin kõhn, siis kleidid mind üldse ei tõmmanud. Pole väga pilte, kus oleksin kelididga. Vist ainult see 9 klassi lõpupeo oma....

Hetkel mõtlen, et olen ju vanaema ja vanaema peab ikka pehme olema. Minu vanaemad olid ka pehmed. Mitte, et ma seda tundnud oleksin....aga visuaalselt oli näha. Tahan, et Väike Prints tunneks ennast uinudes minu süles mugavalt. Nagu oleks siidistel patjadel... 

Jah, eks on ka selle kaaluga probleeme. Kuna ma olen rindadest päris lopsakas, siis on riiete leidmisega ikka tegu. Aga ega ma nüüd niiiiiii suur ka ei ole. Kaal tuleb mul pigem rindadesse ja kui kaal langeb, siis on seda näha kõhust. 

Minu kaal ei lange kõndides. Ainus kord, kui kaal koguaeg langes, oli Kaitseliidu SOK kursusel. Iga kord, kui KL nädalavahetuselt tulin, olin kilo kergem. Lõpuks oli 10 kg maas, ehk kaalusin 75kg. Eelmise aasta mais siis. Nii, kui enam seal ei käinud, tuli kaal tagasi. Pean 15kg seljas füüsilist tööd tegema - see aitaks💪. Aga kuna mul otseselt seda vajadust ei ole, siis ma ei viitsi sellega tegeleda. 

Aga võib-olla kunagi mõtlen teisiti ja minust saab hull trennihunt. Ok, selles ma kahtlen. Armasta iseenast, siis teised armastavad sind!  Ja mina tunnen  et mind armastatakse 💗. 

Taagepera lossi juures. Mariga. 2013a.




21 märts 2021

Nii algas meil kevad

Käes oli jälle laupäev ning juba reede õhtul käis peast läbi mõte, minna lastega linnast välja. Kuna C veetis nädalavahetuse töö tõttu Petseris, siis tuli seekord kolmekesi minna. 

Laupäeva hommikul läks mul juba kaheksast uni ära, sest olen harjunud sellel kellaajal ärkama. Kuna nädalavahetus on lastel ainus hetk, kui nad une täis saavad magada, siis üritasin vaikselt olla. Hing tahtis loomulikult kõval häälel ohkida ja puhkida, et lapsed juba ärkaksid ja saaksime päevaga pihta hakata. Ilm lubas ju ka ära keerata... Hommikul oli igatahes veel ilus ilm - päikegi paistis. Tegin arvutis veidi tööasju ning lõin niisama aega surnuks. Kümne paiku ärkas Mirjam ja Mari tuli loomulikult kell 12 üles ajada, sest ta lihtsalt on sellise suure unega. Kuni lapsed hommikust sõid ja end korda sättisid, sain mina nõud ära pesta ning toad tolmuimejaga üle tõmmata. Panime soojalt riidesse, haarasime kaamera kaasa, ning sõitsime Tammistesse. Me ei olnud seal metsarajal varem käinud, sest millegipärast ihkab hing sellistel puhkudel kodust kaugemale. Aga eilne ilm oli kurjakuulutav, seega kaugemat "reisi" ei julgend ette võtta. Parkisime auto parklasse ja hakkasime kõndima. Inimesi oli metsarajal vähe ( max 12 inimest), seega oli tunne nagu oleksime vaid kolmekesi. Kuna teerada oli jäine, said lapsed liueldes edasi liikuda. Lugesime nagu ikka kõik tahvlitel olevad tekstid läbi, piilusime sambla sees asuvatesse "urgudesse", imestasime puude kõrguste üle ning siis jõudsime sellisesse kohta, kus oli palju pesakaste. Tahvlil olid nii pildina kui nimena ära näidatud, kes millises pesakastis elab. Lastel oli väga põnev kõrvuti olevaid pesakaste vaadata. Olid nad ju nii erinevate suuruste kui kujudega. Selline äge lindude küla! Linde me küll ei näinud, aga paarkümmend meetrit eemal ühte oravat küll. Silkas teine elu eest üle tee. Lagendikule jõudes oli päris tuuline. Kuna mul oli selleks ajaks juba terve nädal olnud näos kolmiknärvi põletik, siis hoidsin oma nägu torusalli sees peidus. Kusjuures mul on väga soe torusall, tõesti ei tulnud ühtegi tuulepoissi läbi. Elektriliinide alt läbi minnes jõudsime taas metsavahele, kus oli mõnusalt tuulevaikne. Üritasin kaameraga mõne pildi teha, aga siis avastas Mirjam, et tahab hoopis ise pildistada. Loomulikult lasin tal seda teha, sest lapse (positiivseid) huvisid ei tohi piirata. Siis me seal pildistasime. Mina pildistasin, kuidas Mari pildistas Mirjamit. Siis jälle Mirjam tahtis, et me talle poseeriksime jne... 

Tore, et nägime ka loomade söödakohta. Ma ei teadnudki, et seal võiks selline asi olla. Mina olen neid ikka sügavamal metsas näinud - eemal inimestest. Mingi hein oli seal olnud ja keegi oli ikka söömas ka käinud. Jõe äär oli nii ilus ja loomulikult nii teistmoodi kui Pärnus. Saime päris palju ilusaid pilte. Lapsed ütlesid, et peaksime suvel kindlasti tagasi minema, et nad tahaksid seda jõe vaadet ka suvel näha. Praegult oli kõik ühtlaselt valge. Uuesti auto juurde jõudes tundsime, et natukene oli ikka jahe ka. Mitte kehal, aga näol ning jalgadel. Mõnus oli surisevate kintsudega autosse istuda - nina punane nagu aiapäkapikul. 

Käisin poest läbi, sest loomulikult oli piim ja leib (JÄLLE) otsa saanud ning suundusime koju. Vaevalt olin jõudnud jope seljast visata, kui helistas Mannu ja teatas, et nad tulevad kolmekesi külla. No mis mul selle vastu saaks olla? Kahju, et nad ainult 15 minutit ette teatasid, oleksin muidu mingisugust head toitu teinud neile. Kui nad meile jõudsid, siis Mirjam ja Mari tegid neile hoopis lavashi põhjadel pitsasid, seega päris nälga nad ei jäänud 😊. Nunnutasime Väikest Printsi ning mängisime samal ajal Braingames mängu "EXIT: Mahajäetud metsamaja". Mäng oli põnev ja saime aru, et meil ikka seda loogilist mõtlemist võiks rohkem olla. Aga saime hakkama. Mäng kestiski terve aja, kuni nad meil külas olid. Muidugi olid vahepeal pausid, sest ma ninnunännutasin lapselast ja vahepeal vahetati tal mähet ja söödeti kõht täis. Kakase mähkme vahetamisega on Mirjamil ja Maril endiselt probleeme. Ma ei tea, miks see nende jaoks nii rõve on? Kuna ilm oli ära keeranud - väljas sadas lund ja tuiskas, otsustasid noored enne pimedat ikka koju liikuma hakata. Mul olid veel pesud pesta. Ei tahtnud küll sugugi enam nina välja pista, aga varianti polnud. 

Õhtul kirjutas mulle sõbranna ja mõtles, et äkki jalutab mulle külla, aga kuna ilm oli nagu ta oli, siis lükkasime plaani edasi mõneks muuks päevaks. 

Eile õhtul sain ka mõned koostööpakkumised, millest ühe kohta leiate juba infot minu facebooki lehelt. Samuti tegin kodulehele eraldi rubriigi "sooduskoodid". 

Ma arvan, et niisugune kiire kevade alguse päev tähendab, et tuleb kiire ja töökas kevad. Nii lubas horoskoop ka. Usun ju vaid neid kohti horoskoopidest, mis head tähendavad 😊.



17 märts 2021

Laupäev perega

 Mõtlesime laupäeval, et võiks kusagile minna ja midagi teha. Lapsed muidugi pakkusid välja, et võiksime SPA-sse  või kinno minna. Aga te ju teate, et koroona möllab ja kõik on kinni (mis on niiiiii tüütu). Pakkusin siis välja, et võiksime kuhugile sõita. Kui Kilingi-Nõmmel elasime, siis käisime tihti niisama autoga sõitmas (sorry keskkonna sõbrad). Mulle meenus laupäeval just see, kui kunagi samamoodi kodus igavlesime ja otsustasime lõpuks ümber Võrtsjärve sõita. Nii me ka tegime. See oli 5 aastat tagasi, kui alustasime vaikselt majutusteenuse pakkumisega. Tookord käisime läbi paljud Võrtsjärve ääres asuvad majutuskohad. Rääkisime oma plaanidest ja palusime, et kas nad näitaks meile oma ruume jne. Uskumatu küll, aga KÕIK olid nii lahked ja vastutulelikud. Saime mitmeid mõtteid ja oli väga tore võõraste inimestega, kellega ühist asja ajad, juttu puhuda. Maiken vist oli koolis, aga väikesed piigad olid kaasas ja said iga õue ära testida. Küll nad kiikusid ja ronisid ja siis jällegi mängisid liivakastis. Nii kahju, et nad seda ise ei mäleta. C ka väga ei mäleta, aga minul on see mingisugusel põhjusel nii selgelt meeles. Ju ma olin elevil, et saan hakata majutusega tegelema jne... 

Aga nüüd, viis aastat hiljem, tuli siis taas tuju kuhugile sõita. Korraks käis peast läbi Haapsallu minek, aga siis mõtlesime, et isegi kohvikusse ju ei saa, et mis me siis ikka sinna läheme. Lastel tuli mõte minna Mannule külla, aga ma kuidagi olin aru saanud, et nad on Mannu mehe ema sünnal just sellel nädalavahetusel, ning laitsin siis sellegi mõtte maha. Järsku tuli C-l mõte, et läheks lihtsalt kusagile lõkkekohta grillima. Meil on oma koht, kus tavaliselt käime. Väga privaatne ja pole seal pmst kunagi kedagi kohanud. C tegi ettepaneku, et läheme sinna. Mina aga tahtsin midagi uut ja põnevat. Et oleks ikka pikk reis. Otsustasime siis Soomaale minna. Seal on ju päris palju kohti, kus olla. Esiti käisime Tori poest läbi. Või noh C läks poodi, mina jäin lastega kirikut imetlema. Igakord, kui Toris olen, vaatan seda kirikut ja mõtlen, et jumal, kui ilus see on! See on üks minu lemmik kirikuid Eestis. Esimene on minu nn lapsepõlve kirik ehk Järva-Peetri kirik, teine väga tähtis kirik on Halliste kirik ja kolmas...ma ei tea, miks, aga lihtsalt tunne on selline.... see on Tori kirik. Ma olen tegelikult üldse ateist, aga mul on kirikutega lihtsalt üks teine teema. 

Niisiis.. C oli poes, mina nautisin kirikut ja lapsed kommenteerisid inimesi, keda auto aknast nägid. Järsku uurisin lastelt, et kas nad mäletavad, kui me ühel suvel seal samas poest üle tee oleval muruplastil olime. Lapsed mõtlesid hetke ja laususid taaskord justkui ühest suust: "Jaaaaaa, me sõime juustupulka jäätisega!" Jah, mina seda ei suudaks,  aga nemad sõid tõesti juustupulki jäätisega. See päev on meil kõigil millegipärast siiani meeles. Võib-olla siis tõesti selle jäätise ja juustu pärast... 

Asjad ostetud, asusime teele. Kusagil veidi peale Tori, nägime teeääres armsat mahajäetud maja, mida loomulikult pildistasime. Ma ei tea, mis värk minul ja C-l nendega on, aga me oleme tõesti väga palju pilte mahajäetud majadest teinud. Mõtlen alati, et kes seal majas elasid ja mis oli nende lugu. Nagu omamoodi muinasjutt, mis on mu peas, aga kunagi keegi seda lugeda ei saa. Tee oli libe ja olime õnnelikud, et otsustasime ikka C autoga tulla. See ikka suurem ja seisab paremini teel. No ja C ei saa sellega driftida. Ma ei tea, mis värk meestel sellega on 😀? Mina teadsin, et me pole mööda seda teed kunagi sõitnud, C väitis aga vastupididst, No mine tea... Jah, ma olin sinna Soomaa Külastuskeskusesse 2x sõitnud mingite ürituste raames, aga sealt edasi...ma ei tea, et oleksin käinud. Tegelikult ju vahet polegi. Kulgesime siis normaalkiirusel. vahepeal sõitsid kohalikud inimesed miljoniga vastu ja me kommenteerisime neid. #klatš. Piilusime igale matkarajale ja lõkkekohta, aga kõik olid juba hõivatud. Mõtlesime siis, et sõidame Kõpu poole edasi ja vaatame, mis seal pool on. Käisime Läti lõkkekohas ja Öördi metsaonnis, aga loomulikult olid kõik kohad inimesi täis, sest.....#koroona. C mõtles juba, et läheme ikkagi oma salajasse kohta, aga mina arvasin, et kuna me juba nii kaugele sõitsime, siis võiksime ikkagi veel edasi minna. Pean siinkohal ära mainima, et asjad ei käi alati minu tahtmist mööda, lihtsalt sellel päeval korraks juhtus nii. Otsustasime minna Sinialliku lõkkekohta, Sinna jõudes polnud isegi autot kuhugile parkida. Siis ütlesin juba ise, et läheme siis enda kindlasse kohta. C aga arvas, et vaatame veel ühte kohta - Loodi paisjärve lõkkekohad. Maanteelt alla keerates oli silt: "Halvad teeolud. Edasi sõitmine omal vastutusel." Võtsime selle vastutuse ja sõitsime mööda munakiviteed alla orgu. Vesi oli selle tee päris auklikuks teinud, aga jõudsime õnnelikult kohale. ÜHTEGI inimest ei olnud! Parkisime auto ära ning jäime ümbritsevat uudistama. Tõesti, väga kaunis koht! Olen küll Loodist sadu kordi mööda sõitnud, kuid ei teadnud, et seal on põrguorg. Ma ei tea, miks mu vanemad mind kunagi sinna ei viinud, sest elasime ju sealt vaid 20km kaugusel? Kas siis tollel ajal polnud see kombeks või oli see minu vanemate eripära? Igatahes oli seal kena loodus, paisjärv koos riietuskabiini ja veevõtu kohaga ning loomulikult ka paar lõkkekohta. Vihma tibutas ja ilma oli hall, kuid me ei andnud alla. Viskasime vorstid ja liha tulele. Lapsed läksid samal ajal põrguorgu avastama. Vahepeal tulid mõned inimesed veel matkarajale kõndima, kuid meid see ei häirinud, sest tee oli ikka mitmeid meetreid grillimise kohast eemal. Kuna ilm olis uht niiske ja sealne puit põles täna niiskusele halvasti, siis veetsime aega varvastel kõndimisega ning hiirelõkus püstitamisega. Nimelt C arvas, et just nüüd on lastel õige aeg see selgeks saada. Ja kellel siis poleks matkatarvete kotis hiirelõksu? Haahaaa...mul ei ole...Tegelikult tal ka poleks, aga oli kunagi üks olukord, miks ta selle ostis ja nüüd seee tal seal kotis kaasas on. Lapsed said lõksu üles panemise selgeks, vorstid ja liha saime söödud, ning kuna vihmaga polnud seal rohkem midagi teha, tuli hakata koju sättima. Meil lastega olid jalad märjad. No jah, läksime tossudega matkale. Mõtlesime sportlikud olla. pealegi Pärnus ja Soomaal siis vihma ei sadanud. Õnneks meil on autos kero, mille juba eelnevalt tööle olime pannud. Autosse istudes saime sokid jalast võtta ja jalgu soojendada. Loodan, et keegi haigeks ei jää. Mari küll täna õhtul (teie jaoks on juba järgmine päev) korra mainis kurguvalu, aga ehk oli see millestki muust ja ajutine. 

Sõitsime koju ja autos mängis "Elmar". Me ju ikkagi juba vanavanemad 😀. Järsku hakkas soovisaates kõlama PS Troika "Põdrakasvataja". Minu lapsed ei olnud seda lugu varem kuulnud. Seal on ju see viin, viin, viin fraas... Lapsed kohe autos seda sama fraasi karjuma. Mina siis seletasin, et oh, teid ullikesi, et see laul ei rääki alkoholist vaid viimisest. Laste silmis paistis pettumus - jälle ei saanud keelatud sõnu kasutada. Koju sõites põikasime loomulikult läbi Kilingi-Nõmmelt ja vaatasime, kuidas meie vana maja elab. Lastel on ikka nii raske selle majaga hüvasti jätta, sellest lahti lasta. Võib-olla peaksime ikkagi uutele omanikele külla minema ja siis lapsed näevad, et meie kodust ei ole midagi järel. on uued inimesed,. uued asjad, uus tunne. Ma ise ie ole üldse selline kinni hoidja (vähemalt ise arvan, et ei ole), aga KÕIK mu lapsed on. Ja see on veidi kurb. 

Koju jõudes mõtlesin, et teen veel süüa, aga kuna keegi sellest väga huvitatud ei olnud, siis tegime lihtsalt võileibu ning vaatasime laste ühte lemmik saadet "Rakett 69". Kui lapsed olid 22-ajal magama läinud, vaatasime meie veel pool ööni filme ning nautisime kahekesi olemist - seda saab nüüd ju rohkem, kui viimased 18 aastat saanud oleme. 

Loodi paisjärve juures


12 märts 2021

Onu Heino vuntsid

Märtsi esimesel päeval hakkas süda lambist värisema ja tundsin, kuidas ma tahaksin, et keegi mulle lilli tooks. Tegelikult on C mulle sellel aastal juba nii palju kordi lilli toonud, aga seekord olid mõttes millegipärast nelgid. Võib-olla sellepärast, et need säilivad mõnusalt kaua. Mitu päeva olid silmade ees roosad nelgid ning siis saabus naistepäev. Nagu ma põhimõtteliselt igas postituses mainin, siis minu mees mulle õigetel tähtpäevadel lilli ei too. Oli siis naistepäevahommik. C läks hommikul tööle. Loomulikult ei oodanud mind 2h hiljem ärgates lilled, ega ka värske kohv, sest kohvi ma ju ka ei joo. Oli lihtsalt tavaline hommik...kuni ma kardinad akende eest ära tõmbasin.  C oli nii nunnu ning oli mu auto lumest puhtaks teinud ning klaasid jääst puhtaks kraapinud, et ma saaksin päeval asju ajama minna. Nii armas! Nagu mu sõbrannad ütlesid, siis see ju isegi parem kingitus kui lilled. Sellel mingisugune tarvilik mõte ka. Käisin poes, et osta nädalaks toit ära ning kohe kui tuppa tagasi jõudsin, helistasid mulle Mannu ja Väike Prints. Me teeme peaaegu iga päev videokõne, ise saame samal ajal koristada või süüa teha. Pole nii igav olla. Mannu uuris, et mis mul päeval plaanis, et kuhu lähen ja mida teen. Ma ütlesin, et kuhu mul ikka minna, et issi ju tööl ja mingisugust tähistamist ei toimu. Teen tavalisi kodutöid  - pesen pesu, koristan, teen süüa. Niimoodi me siis rääkisime vist kolm tundi. Vahepeal helistas mulle kaugelt sugulane - onu Heino. Kellel siis poleks onu Heinot, onju? Tema helistab mulle ikka igaks tähtpäevaks. Eks ta tahab ka niisama kaugema "sõbraga" jutustada vahepeal. Meil on kombeks lolle nalju teha ja kõne lõpus palub ta alati mul C-le nii kättpidi kui suudpidi tervitusi edasi anda. See on nii naljakas, aga ma teen seda alati rõõmuga. Kirjeldan veel C-le juurde ka, et onu Heino musi, pikad vuntsid paitamas su nägu 😂. Vahepeal sain jälle Mannuga rääkida ja siis helistas korraks ämm ja ämma kõnele helistas vahele üks võõras number. Katkestasin kõne ämmaga ja vastasin võõrale numbrile. Helistas kuller, kes ütles, et soovib mu päeva veelgi ilusamaks teha. Ma mõtlesin, et mida asja? C ei pidanud mulle ju lilli saatma, et mis värk on? Kui lilled sain, olin veendunud, et need on siiski abikaasalt, sest kes mulle veel naistepäevaks lilli saadaks? Saatsin C-le pildi ja tänasin teda lillede eest. Tema kirjutas vastu, et ta küll neid lilli pole saatnud, et ju see on mul mingi muu peiks. Kõndisin lilledega tuppa, lugedes samal ajal lillede sees olevat kaarti. Kaardile oli kirjutatud: "Ilusat naistepäeva, imeline ema, vanaema, abikaasa." Kui tuppa jõudsin, hakkasin mõtlema, et C oleks tõesti kirjutanud esimeseks asjaks abikaasa, kaardil aga oli abikaasa viimaseks kirjutatud. Vaatasin uuesti lillekimpu ja mõtlesin, et ei, need peavad olema kelleltki teiselt, sest C kingiks mulle kollaseid roose. Kellelt need siis on? Helistasin Mannule tagasi ja rääkisin juhtunust. Arutlesin lillede ja kaardi üle. Mannu hakkas kiiresti silmi pilgutama, kui ma proovisin ära arvata, kellelt see kimp on. Siis ma sain aru, et see kimp oli Mannu perelt. Jah, nad on mulle varem ka saatnud, aga siis emadepäevaks. Naistepäeval ma ei oodanud tõesti nendelt midagi. Täiega äge üllatus oli! Päeva jooksul sain veel ilusaid sõnumeid oma sõpradelt ja tuttavatelt ja isa tõi mulle juba hommikul naistepäevaks kommikarbi. Nii armas temast!  

Kolmapäeval läksin Kaubamajakasse, et raha kaardile panna, sest esmaspäeval oli automaat vähemalt tund aega rikkis ja kesklinnas oli nii hull järjekord, et ma ei viitsinud oodata. Ühtlasi hüppasin ka Rimist läbi, sest nagu ikka, oli meie majas piim otsa saanud! Ma ei hakka nädalaks ka üle 8 liitri piima koju vedama, sest mul pole seda kuhugile panna. Aga jah, 8 liitrit kadus külmikust  kolme päevaga 😃. Kohe, kui Rimi väravatest sisse astusin, märkasin suurel hulgal lilli. Nii palju tulpe oli - osad veidi närtsinud, osad veel üsna kaunid. Kuna mulle meeldib ka lillepoodidest neid nn allahinnatud lõikelilli osta, et nad saaksid ikka rõmmu valmistada, mitte poest otse prügimäele sõita, siis võtsin sealt kaks punti tulpe. Ühes pundis oli 7 õit ja hinnaks oli 0.99 endise 6 euro asemel. Tõin need nunnud koju ning täna, kaks päeva hiljem, on vaid kaks õiekest veidi longu vajunud. Nii palju rõõmu!

Ja oma naistepäevalilled sain ma ka eile õhtul kätte. C tegi mulle üllatuse ja tuli nii koju, et ette ei teatanud. Andis mulle poekoti, et selle ära paneksin. Mõtlesin ise veel, et miks ta ise ei pane, et seisab ju sealsamas lähedal. Kehitasin õlgu ja panin koti ära. Läksin tagasi C juurde ning kohe, kui ta mind nägi, näitas näpuga lakke ja hüüdis. "Vaata, mis seal on!"Vaatasingi. Samal ajal võttis ta selja tagant teise käe ning ulatas mulle kimbu tulpe. Jah, ei olnud kollased roosid, täitsa tulbid olid. Nii vahva! Nüüd mul on kolm suurt vaasi lilli täis. Nagu sünnipäev oleks olnud. 

Aga jah, nelke ma seekord ei saanudki. Ise ka ei ostnud. Ja tegelikult meeldivad mulle väga tulbid. Lihtsalt nende eluiga ei ole väga pikk. 



07 märts 2021

Läksime omadega rappa

 Olen unustanud kirjutada teile meie pisikesest rabaseiklusest. Tegelikult ei ole unustanud, vaid mul ei ole kirjutamiseks aega olnud. Nüüd parandan selle vea.

Ühel ilusal veebruarikuu laupäeval toimusid Vanamustu karjääris võistlused, kuhu ka minu mees osalema tahtis minna. Kutsus mind ka vaatama, aga mul ei olnud seekord viitsimist karjääris passida, liiati, et ilm oli just sulale läinud ja karjäär oli kõigi eelduste kohaselt vett ja pori täis. C arvas, et võtab siis lapsed kaasa, aga laitsin mingil põhjusel selle mõtte maha. Vist, et liiga pikk päev neil seal olla (11-16.00). Eelmisel õhtul hakkasin siiski mõtlema, et võiksime lastega kaasa minna, aga midagi muud seal läheduses samal ajal teha. Hakkasin siis googeldama, et äkki on mingi raba või matkarada vms seal läheduses, kus saaksime kolmekesi oma päevakest veeta. Leidsingi Tuhu raba, mis asus karjäärist vaid 7 minuti sõidu kaugusel. Hakkasin sõbrannadelt ja tuttavatelt selle kohta uurima, et kas tasub minna jne. Sain ainult positiivsed vastused, ning võtsingi vastu otsuse, et lähen lastega rappa kõndima. 

Hommikul tegime kaasa mõned võileivad, pakkisime end riidesse ja asusime teele. Me polnud kunagi Vanamustu karjääris käinud ega ka sellest kuulnud. Tore oli midagi uut avastada. Karjäär oli nagu ikka karjäär, aga tore oli see, et seal ümber oli mõnus metsaalune, kus lapsed mängida said. Olime esimese tunnikese seal. Lapsed mängisid okstega sõda, otsisid aardeid ja Mirjam valmistas omale oksast ja patsikummist ragulka. Et patsikumm paremini oksa küljes püsiks, kraapis Mirjam kiviga oksale sälgud sisse. Talle täitsa meeldis see nikerdamine. Mina kõndisin niisama ringi ja juhendasin teisi autojuhte, et nad autode vahelt teisi autosid kriimustamata parklasse jõuaksid. Õhkkond oli meeldiv ja ilm oli päikeseline. Tundus, et tuleb üks täiuslik päev! Kuna juba karjääri sõites sai auto niiiii mustaks, siis võite arvata, milline oli auto rappa jõudes. Külgmistest akendest ei näinud põhimõtteliselt üldse välja. Rabasse läks mõnus mudane tee. Sõitsin vaikselt ja otsisin silmadega parklat. Paremal silmasin laudteed ja inimesi. Parklat ei olnud näha. Mõnikümmend meetrit eemal oli suure hüüumärgiga liiklusmärk. Kuna vett oli tänu sulale palju, siis arvasin juba, et äkki ei pääsegi edasi. Läksin ju oma madala Subaruga. Võtsin kurvi ära ja siis nägin ka parklat. Õnneks seisis seal vaid üks auto. Vähemalt ei olnud hulk inimesi ühes rabas koos nagu aasta tagasi kombeks oli. Kuna suur osa teest oli vee all, siis parkida saigi täpselt kuivale alale nii, et ühel pool peale autot oli vesi ja teisele poole jäi paar sammu kuiva kohta. Või mis nüüd nii kuiva - ikka sopane oli kõik. Seisime matkaraja alguses ja seal oli pea kahe meetri jagu vett enne kui kuiva jalaga edasi sai minna. Mõtlesime küll, et äkki saame kuidagi veest läbi, aga ei saanud - vesi oli ikka üle tossude. Jah, me olime tossudega, sest läksime ju matkale. Tõesti ei mõtelnud sellele, et kummikud pidanuks panema. Algajad. Võtsime jalad selga ja hakkasime mööda seda mudast sõidutee äärt matkaraja lõppu kõndima, et siis sealt rajale saada. Kõik autod, mis meist möödusid, liikusid ringi normaalsete juhtidega, kes juba kaugelt hoo maha võtsid, et meid mitte poriga täis pritsida. Vastu jalutasid ka ühed matkalt tulnud naised, kellelt uurisin, kas sealt poolt minnes saab kuiva jalaga matkaraja läbida. Õnneks seda nad meile lubasid. Umbes 450m hiljem olime jõudnud matkaraja lõppu ehk siis meie matka algusesse. Kõik oli nii rahulik. Mõlemal pool laudteed oli vesi vaheldumisi jääga. Lapsed uurisid jääd ja jää all olevaid taimekesi. Tuhu raba on iga saja meetri tagant nii teistsugune. Just nagu oleks iga kord uues rabas. Lastel oli põnev jälgida, kuidas muutus nii ümbrus kui vee värv. Tegime palju pilte ja istusime iga pingi peal ning lugesime kõik teele jäänud infomaterjalid läbi. Samuti rääkisime sellest, miks rabas on laudtee ja miks rabast taimi koju kaasa ei võeta jms. Raja lõpus ehk siis ametlikult raja alguses oli mõnusalt madal vaatetorn, kuhu isegi mina julgesin minna. Tornis olles silmasime kotkast ja tõdesime, et küll see Eestimaa on ikka nii ilus 😀. Tagasitee möödus sama põnevalt kui sinna kõndimine. Läksime mööda tuldud teed tagasi ja lapsed nägid loodust taas teise nurga alt. Selle aja sees nägime veel kahte seltskonda seal liikumas. Kõndisime siis raja lõppu ja mööda sõiduteed auto juurde tagasi. Mõtlesime, kas sööme seal oma võileivad ära või läheme tagasi karjääri ja sööme seal. Kaks tundi matkamist tegi küll kõhud tühjaks, kuid otsustasime, et peame veel see 7 minutit karjäärini vastu. Kujutate siis ette, milline mu auto uuesti karjääri jõudes välja nägi. No nii õudne! Väga piinlik oli. Meil ikka tavaliselt väga puhtad autod. Saan küll aru, et karjäär ja loodus, aga ikkagi..... See oli liig! Parkisin auto metsa äärde ning asusime võileibu sööma. Peale lõunasööki läksid lapsed uuesti metsa alla mängima. Nii äge oli neid vaadata. Tegid käbisõda ja vahepeal pikutasid mätta peal, mängisid luurekat ja peitust. Lahe! Selline peabki lapsepõlv olema. Kell neli oli ikka suur tegu, et neid autosse saada, et koju hakata minema. Aeg läks nii ruttu! 

Pärnusse jõudes otsustasime esimese asjana autopesulasse minna. Meie käime juba aastaid Andrese Autopesulas. Oodates oma järjekorda, otsustasime Circle K-st õhtusöögi võtta. Valituks osutusid taaskord hotdogid. Mulle sealsed muud toidud eriti ei maitse. Jõime kakaod ja sõime kõhud täis ning siis saime ka auto pestud. Kodus enam süüa ei teinudki. Kõik väitsid, et kõhud on täis. Imelik, sest nii palju oli liikumist ja nii vähe olime söönud.... Aga kui nii, siis nii... Õhtul olid veel lapsed väljas mänge mängimas ja nii see päev meil otsa saigi.  Väga ilus päev oli! Minu arust isegi lapsed ei tülitsenud....

Tuhu raba



Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...