22 veebruar 2021

Laste vanaemal oli sünnipäev

 Laste vanaemal on alati oma sünnipäevaks mõni tore asi varuks. Seekord käisime Jõuluvana Korstna talus ja Maria talus. Loomulikult ma ei saa kunagi hilineda ja hakkan varem liikuma. Tegelikult seekord ma planeerisin täpselt jõuda. Nagu ma ka varem olen maininud, siis mul on peas oma päevakava tehtud, mille järgi ma talitan. Nii oli ka sellel päeval. Plaanisin raha kaardile panna, sest jumal teab, millal jälle kesklinna satun ning pidin postimajast läbi käima ja ühe paki ära tooma. Kuna kell 16 hakkas üritus pihta, siis väljusin kodust kell kolm, et pangast läbi hüpata, siis postkontorisse ja siis uuesti koju, et pakk tuppa visata ning poole neljast ongi paras aeg sõitma hakata. Kahjuks oli aga postkontor kinni. Jäin täpselt tund hiljaks. Kes paneb laupäeval postkontori juba kell 14 kinni? Ühesõnaga ma ei pidanud seal järjekorras seisma ning kodust polnud ka enam läbi vaja minna. Seisin hetke parklas ja kirjutasin C-ga, et veidi aega surnuks lüüa. Siis hakkasime vaikselt liikuma. Proovisin sõita siis võimalikult tiiruga, et samas ka hea võimalus autol akut laadida, muidu ju ainult linnasõidud. Nii me siis kulgesime tasa ja targu. Nautisime teed, mida mööda 2 aastat tagasi suvel Manijale sõitsime. Samuti meenus mulle kord, kui C-ga Tõstamaale teatrisse sõitsime. Selline rahulik ja mõnus tunne oli. 

Mina olin nii Jõuluvana Korstna talus kui Maria talus Pärnumaa Turismiinfokeskusega mõni aasta tagasi käinud, aga lasped olid seal esimest korda. Kui olin maanteelt alla keeranud, ütlesid lapsed ühest suust: " Aa..see on see koht, kus Mallukas käis!" Muidugi, see on just see koht, kus tema käis, mitte see koht, kus mina käisin ja millest ma teile tohutul hulgal pilte näitasin 😃. 

Loomulikult olime esimesed. Õnneks jõudsime vaid 10 minutit enne õiget aega. Paar minutit istusime autos ja juba saabus peategelane koos lähedastega. Esimese asjana pakuti meile, et saame loomi vaadata. Vaatasime siis armsaid kitsekesi ja jäneseid. Lapsed väitsid hiljem kodus, et kitsede kõrval aedikus olid ka lambad, aga mina neid ei näinud. Ju olin lummatud kitsedest ja sellest, et pressisin laste vanavanematele peale, et nad ka omale kitsed võtaksid 😀.

Järgmisena läksime hobuseid vaatama. Mulle tegelikult hobused ei meeldi. Nad on liiga suured ja minu jaoks ohtlikud. Siis, kui Türgis käisime, hakkas üks hobune niimoodi perutama, et see süvendas mu hirmu veelgi. Osadel hobustel olid need ülemised luugid, mis näo juures on, lahti. Kõik silitasid ja vaatasid hobuseid. Ma läksin viimase luugi juurde. Hobune vaatas mind ja hüppas suurest hirmust peaga vastu seina. Ma tõesti ei tea, kas olin nii kole või tundis ta mu hirmu. Aga see omakorda hirmutas kõrval boksis olevat hobust nii, et too jooksis välja, lõhkudes luku, mis alumist luuki kinni hoidis. Vanaema pani nagu keravälk minema, vanaisa võttis lapsed läks nn ohupiirkonnast välja ning pani elektrikarjuse ette. Perenaine ning veel kolm inimest (k.a. mina) jäime aedikusse. Mina olin ühel pool hobust ja teised talli ja hobuse vahel. No ütleme nii, et päris kõhe oli. Perenaine muidugi rahustas, et ta ei tee midagi, aga no tegelikult oli siiski hirmus. Ei teinud hobune meile midagi ja perenaine ajas ta kenasti talli tagasi. Pidasime õigeks siiski eemalduda ja mujal ringi vaadata. Taamal oli õdus püstkoda, kus oli tulease, millel kohal rippus teepada. Jõime veidi sooja teed ja ajasime juttu. 

Varsti jõudis hobune püstkoja ette, ning ootas, et me saanile istuksime. Alguses kostitasid meid mõnusad maalähedased lõhnad, hiljem aga mõnus lumi, mis hobuse kapjade alt krae vahele pritsis. Mõnus oli loksuda - peal soojad tekid ja saan täis lõbusaid inimesi. Hobuse juht rääkis meile, milliseid loomi ta saanisõitu tehes näinud on ja sellest, kuidas hobune võib tuhatnelja jooksu panna ja siis ei huvita teda enam saan, mis tal taga on. Igatahes minu ja laste silmad olid vist päris suured selle jutu peale, sest kaasreisija tegi selle kohta märkuse. Üritasin end küll kokku võtta ja teha nägu, et kõik on korras ja ma ei karda midagi, aga see vist ei õnnestunud. Kui püstkoja juurde tagasi saabusime, olid ka teised kohale jõudnud. Seni, kuni teised saanisõitu nautisid, olime meie taas püstkojas soojas ja nautisime ravimtaimedest tehtud teed. 

Peale saanisõitu pakuti Maria talus maitsvat toitu ning seal sai ka mõned mängud mängitud. Sain enda jaoks paar mängu, mida teinekord seltskonnas mängida. Jutustasime ja mängisime ja sõime kuni oligi aeg lahkuda. Väljas oli juba pimedaks läinud ning ees ootas kodutee. Lapsed olid autosse istudes nii väsinud, aga ma ei lubanud neil magama jääda, sest pärast ei tule enam kodus und. Jäidet sadas ja tegime sellise rahulikuma sõidu ning rääkisime, mis kellelegi kõige rohkem sünnipäeval meeldis. Teised autod ka ei kiirustanud, seega oli mõnus parajate vahedega koju kulgeda. 

Kodus vaatasin veel Eesti laulu teist poolfinaali ning peale seda vajusime kõik vooditesse magama. Nii ilus päev oli! 

Aitäh korraldaja(te)le!





21 veebruar 2021

Hülgasin 3-kuuse lapse



 Nii imelik on mõtelda, et kui Maiken oli 3-kuune, siis ma läksin umbes kaheks nädalaks reisile, jättes ta oma vanemate hoolde. Nüüd, kui Väike Prints on sama vana, tundub see isegi veidi õõvastav. Võin ju küll peituda sünnitusjärgse depressiooni ja tohutu väsimuse taha, aga tegelikult oli mul lõpuks võimalus KA maailma (siis küll vaid Euroopat) näha. Noh, ikkagi noor inimene. Seni olin käinud ainult Lätis ja sedagi kunagi Nõuka-ajal. Siis aga ootas mind ees Saksamaa või isegi äkki Prantsusmaa. Ega ma enam hästi ei mäletagi. Juba üle 18 aasta möödas ka ju. Pildid on küll albumis, aga pole viitsinud nii põhjalikult uurida ja süveneda. 

Loomulikult oli ka sünnitusjärgsel depressioonil kõiges oma osa. Olin ju vaid 19, kui esimese lapse sain. Siis mõtlesin, et olen suur inimene, nüüd tagasi vaadates ikka päris.....noor. Kogu see üritus rinnaga last toita, gaasid, magamata ööd ja see, et C oli juba siis koguaeg kodust eemal tööl, ei teinud just olukorda kergemaks. Jah, mul olid vanemad abiks, aga enamuse ajast olin ju ikka ise lapsega. Minu laps ikkagi. Mäletan, et kõik asjad ajasid mind nutma ja ärritasid. Kui sellest kõigest eemale sain, tundsin suurt vabadust, kuni esimese õhtuni. Siis olid mõtted vaid Maikenil ja mõtlesin, et kuidas ma üldse sain tema juurest kaugele minna. Sellel hetkel hakkasin enda vaimu harima ning õpetama endale, mida tähendab puhkamine. Pole ju häbi puhata, eriti, kui su laps on kindlates kätes. See võttis ikka mitu aastat enne, kui sain puhkusel pisarateta magama minna ja ei mõelnud sellel ajal lapsele/lastele. 

Hetkel olen aga nii tänulik, et mul on olnud võimalus 20 riiki läbi käia ning näha just selliseid kohti, mida reisibürood ei paku. 

Samamoodi olen või noh oleme, kui vanaisa ka kodus on, valmis Väikest Printsi hoidma ja noortele puhkust pakkuma. Tean, kui vajalik on kahekesi olemise aeg. 

Ning jah, ma vajutan liiga tihti enterit - mu eesti keele õpetaja on seda mulle juba öelnud 😀.

Lihtsalt selline mõttevälgatus tänasesse õhtusse...


                                  Oli kunagi aeg, kui mu juuksed olid punased ning jalas olid alt laienevad teksad 👀.
                                  Pilt on tehtud kusagil Saksamaal...


18 veebruar 2021

Miks ma sõbrapäeva ei tähista?

 Tegelikult pole ju sõbrapäev Eesti püha. Kuna me oleme väga konservatiivne perekond, siis armastame tähistada endi rahuvuslikke pühasid. Muidugi ma saadan sõbrapäeval oma sõbrannadele armsad sõbrapäevasoovid ja kingin lastele midagi Selveri "südameosakonnast", aga nüüd päris ametlikult seda küll ei tähista. Ahjaaa...alati pean sõbrapäeval meeles oma abikaasat, sest just tema on juba aastaid (kujundlikult võiks öelda isegi, et aastasadu) minu parim sõber olnud. See on see päev, kui tuletan talle seda meelde ning kirjutan/ütlen (oleneb, kas ta on kodus või mitte), kui tore, et abikaasad saavad ka parimad sõbrad olla - nii heas kui halvas, nagu peaaegu 19 aastat tagasi öeldud sai... 

Tegelikult oli sõbrapäev juba alguses, kui see Eestis popiks sai, mulle üsna võõras. Koolis sai küll sõbrapäevaks kaarte saadetud, aga mingisuguseid südamekujulisi kooke ma pole teinud ega ka südameid tuppa riputanud ja loomulikult ei riietu ma sellel päeval punasesse. Pigem jah olengi lapsele ja hiljem lastele vaid üllatuse toonud ja head sõbrapäeva soovinud, sest äkki neile meeldib see päev ja ma ei saa keelata neil seda nautimast. Viimastel aastatel on isa mulle selleks puhuks tulpe või nartsisse kinkinud. Ju ma siis olen ka tema parim sõber. 

Miks aga tegelikult mulle sõbrapäev enam üldse ei meeldi? Sõbrapäev peaks olema selline ilus ja punane ja armas päev. 5 aastat tagasi juhtus aga nii, et mu 2 onu surid ära just sõbrapäeval. Kui suur on tõenäosus, et su kaks onu erinevates kohtades samal päeval ja samal aastal surevad? Sellel sõbrapäeval suri aga mu üks väga-väga lemmik muusik - Jaak Johanson. Ma ei oskagi enam seisukohta võtta. Ei kutsu see päev midagi tähistama. Pigem panen küünla põlema ja mõtlen olnule...




08 veebruar 2021

Ma sain kolmkümmend........kaheksa

 Alguses mõtlesin, et tähistan oma sünnipäeva ning minu ja C koosolemise aastapäeva kodus koos lähedaste sõpradega. Järsku tuli C-l mõte, et läheks ikka välja tähistama, sest varsti äkki pannakse Pärnumaa lukku ja siis ei saa võib-olla mitu kuud sõpradega välja minna. Sünnipäeva pealkiri on sellel aastal "Pidu katku ajal". Kirjutasin Bum-Bumi Pubisse, sooviga taas seal oma sünnipäeva tähistada. Veidi kartsin küll, et äkki olen broneerimisega hiljaks jäänud, sest 4 päeva ette bronnida pole just kõige mõistlikum. Õnneks sain vastuseks, et mahume sinna kenasti ära. Loomulikult tuleb reeglitest kinni pidada, ehk siis 6 inimest ühes lauas. Pole hullu! Kui kolm aastat tagasi seal oma juubelit tähistasin, jäin väga rahule. Toidud ja teenindus olid 5+. Meil oli tookord veel selline lugu, et meil tuli peo lõppedes sularahast puudu...noh, et arve ära tasuda. Mõtlesime välja skeemi, et ma jään pubisse nn. panti ja C jookseb kesklinna ja toob raha automaadist juurde. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, mis siis sai. Vist oli nii, et 30 euri tuli puudu ja ülemus seal arvas, et las jääb. Ma võin küll nüüd eksida, aga minuarust oli nii.

Aga nüüd tänapäeva tagasi. Sünnipäevaks said kõik toidud/joogid välja valitud ja sõbrannad meestega sünnale kutsutud. Ma suurt pidu ei planeerinud, sest pole ju juubel ega midagi. Need, kes pidid õigel päeval mulle koju tulema, tulevad päev varem pubisse. Ma ise tegelikult kahtlustan, et ajasin sõbrannadel plaanid sassi. Meil käis kunagi mõte läbi, et minu sünnal teeme mu uues köögis sushit jne... Äkki neil oli ikka see plaan..... Aga ma mõtlesin, et pubis on mugavam olla, sest siis ma ei pea pärast koristama ja nõusid pesema. Tuletan meelde, et ka mu uues köögis ei ole nõudepesumasinat ☝. Ja pubis on ju elav muusika ja kuidagi pidulikum... Mul pole kodu eriti suur ka jne.... Ja nagu sõbrannad naljatlesid, siis jah, ma ei taha, et nad mu uuel pliidil riisi (üle) keedavad🤦‍♀️.  Nali. Nad ei teeks seda...vist...👀. 

Ühesõnaga...pubiga sai kõik kokku lepitud. Jäi vaid pidu oodata. Juba viiendal sain esimese kingituse, kui isa trehvasin. Me õigel päeval ei näe, kuna ta on tööl. Andis mulle ümbriku üle ja nii oligi. Muidu ta teeb mulle alati ka nn sünnipäevalaua. Ostab tordi ja vahuveini ja salati ja lilled jne... Seekord jäi see ära, sest laupäeva hommikul läksime C-ga korraks Tallinnasse ja õhtul 18.00 algas juba pubis mu sünnipäevapidu. Ka C ja lapsed tõid mulle viiendal lilled ja õhupallid ära, sest C-le meeldib üllatada ja seega ta õigel päeval väga lilli ei too. Oli küll üllatus! 

Laupäeva hommikul pidime Tallinnasse minema. Äratus 8.15 ja start 9.00. Ja loomulikult C telefon ei helisenud 🤦‍♀️. Õnneks C ärkas viis minutit enne üheksat, müksas mind ja teatas, et viie minuti pärast on väljasõit. Õnneks olen kaitseliitlane ja harjunud end kolme minutiga valmis seadma. Ok. Tglt läks kuus, sest hambaid tuli ka korralikult pesta ☝. Jõudsime Aresse ja auto lihtsalt suri välja..2x...Lisaks läksid kõik uksed lukku ja me ei pääsenud välja. Ma veel meenutasin Padaorgu, et äkki jääme ka autosse mitmeks päevaks 😁. Üsna ruttu selgus, et asi on Statoili diislis, mis peaks -32 ka laitmatult funkama. Meil oli -17 ja kohe jama majas. Kunagi oli ka meil Statoili küttega mingi teema. Siis aastaid võtsime ainult Nestest. Nüüd pea aasta oleme taas Statoilis tankinud ja kohe kõik pekkis. Igatahes me sõitsime ikkagi Tallinnasse, kuigi ma korduvalt mainisin, et selliseid märke tuleks lugeda...äkki pole ikka hea mõte edasi sõita.... Igatahes Tallinnasse me jõudsime ja asjad aetud saime. Mari tahtis ju nii väga omale läpakat. Ise oma sünnipäeva rahast maksab. Käisime siis Arvutiaidast läbi ja sebisime talle ühe. See on meil neljas sealt ostetud arvuti. Kiidan väga! Kvaliteetsed kasutatud ja korda tehtud äriklassi arvutid. C oli kaks tundi võistlustel. Ma ei riskinud seekord väljas olemisega ja otsustasin jääda autosse Mari arvutit töövalmidusse sättima ja selle kirjatüki kirjutamist alustama. Ahjaaa...ma alati Tallinnas käies ütlen, et alati peab ikka mõnda kuulsat inimest ka nägema, et siis on suurlinnas käimine asjaette läinud. Seekord kohtusime Statoilis Mart Juurega. Ei, me ei tankinud jälle. Võtsime juua ja tegime kell 11.30 pisikese hommikusöögi. Ma valisin ikka hotdogi ja C wrapi. 

Kell 18.00 olime ilusti-kenasti pubis. Vadim Bai juba mängis ja vene hõngu oli terve pubi täis. Lõpuks ometi olin ma jõudnud vene peole! Meile oli tehtud kaks neljast lauda. Panime siis mehed ühte lauda ja naised olid teises lauas. Seekord saime lauad ette ruumi. Natukene lärmakas oli, aga põnev oli ka, sest sai inimesi tantsimas vaadata. Loomulikult sattusime ka ise jalga keerutama, aga nii hoogsad nagu vene naised, meie küll ei olnud. C loomulikult lasi mikrofonist Nataškat tervitada. No nii piinlik. Kes veel ei tea, siis C kutsub mind juba aastaid Nataškaks, sest tema arust ei näe ma eestlase moodi välja. Hääled said vist kõigil ära karjutud, sest muusika oli ikka väga kõva, aga rääkida ju tahtsime ka. Politsei käis kaks tiiru kontrollimas, kas kõik vastab nõuetele. Tundub, et vastas. 21.00 lükati tuled põlema ja pidu oligi läbi. Ajasime veel paar sõna püsti seistes juttu, haarasime kaasapakitud toidud, kingituse ja lilled ning oligi aeg koju minna. Kodus tegime veel kahekesi ühe shampa lahti ja läksime suht vara magama.Toidud olid Bum-Bumis jälle ülihead, teenindus samamoodi ülihea. Olen taaaskord nii rahul! Nalja sai, tantsida sai, süüa sai, juua sai, sõpradega sai koos olla - idekas! 

Päris sünnipäeval ärkasin hommikul ise esimesena üles. Olin küll voodis ja ootasin, et keegi õnnitlema tuleks, aga sinna läks veel aega. Vastasin kõigile Facebookis õnnitlejatele ja siis helistas isa, et õnne soovida ja siis juba tädi ja siis Mirje ja siis täditütar ja siis minu ja C ühine sõber.. Vahepeal jõudsid ka lapsed üles ärgata ja mind kallistada. Olid eile linnas käinud ja taskuraha eest mulle terve kotitäie asju ostnud - mustanotsu kaartidest puidust lusikateni 😊. Nii nummid! 

Kell 13.30 teatas C, et pangu ma ennast kella kuueks valmis. Mismõttes? Pidu oli ära, lilled on käes...mis siis veel? Poti, mida väga vajasin, ostis ka juba eelmisel nädalal ära. Küsisingi seda spetsiaalselt sünnaks. Kingitus peab ju praktiline olema ☝. Kui mõned naised solvuvad, kui panni või taignarulli kingiks saavad, siis mina olen õnnelik! Tegelikult pidi see köök olema nii jõulukingitus kui ka kõik selle aasta erinevate tähtpäevade kingitus, seega..... Mul polnud enam tänasest päevast midagi loota, aga näed, elu üllatab! 

Lapsed otsustasid täna ise lõunasöögi teha. Mari urgitses oma retseptide kastist välja soolase ahjupannkoogi retsepti ja siis tuli plikadel kiire poetiir teha ning siis hops, ahju ette astuda. Sõin esimest korda soolaseid pannkooke. Minujaoks peavad pannkoogid ikka magusad olema. Aga üllatuslikult mulle maitsesid need laste tehtud nii väga. Sööks teinekordki!

Kell 18.00 kutsusime takso ja sõitsime Villa Wessetisse. Süüa mulle meeldib ja nii ilusa vaatega kohas on see ju lausa super! Aga asi ei piirdunud õhtusöögiga. C oli meile romantikapaketi võtnud ja seega  jäime sinna ööseks. Õhtusöök oli väga maitsev (nagu arvata võis). Meie lemmik oli mingisugune peediga asi lusikal. Ma ei tea, kuidas peet koguaeg meie ellu satub, aga seekord jäid peedist küll (nii üllatav, kui see ka pole) head mälestused. Magustoiduga oli natukene imelik olukord aga ju oli ka see romantikaga seotud. Me lihtsalt juba vanemad inimesed ja ei saanud sellest äkki aru :). Nimelt toodi meile magustoit kahepeale söömiseks. Aga šokolaadi fontant on suht ebamugav kahepeale söömiseks. Pead ju seda vedelamat šokolaadi laua keskelt suuni tõstma. Meiesugustel vanuritel ikka juba käsi väriseb jne 😀. No õnneks saime hakkama. Õhtul tegime toas veel ühe šampa, vaatasime televiisorit, nautisime roosiõievannis vaikust ja läksime tuttu. Hommikul ootas meid imeline hommikusöök ja siis tuligi koju tagasi tulla. Villa Wesseti kõik teenindajad olid ülimeeldivad, tuba oli soe, toit maitsev. Tasub ikka 38 saada!

Ei olnud privaatpidu. Teised olid viisakad ja ei seganud pildistamist.

                                             

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...