30 jaanuar 2021

Vedas, et puusse ei sõitnud....

Peaaegu terve eilne päev kulus sellele, et mõtlesime, mida õhtul sünnipäevale minnes kingituseks viia. Noh, naistega on lihtne - võtad lilled ja shampa ja mingisuguse ilupoe kinkekaardi vms. Aga mida kinkida mehele, kellel on justkui kõik olemas? Muidu oleme ka naljakaid kingitusi teinud. Näiteks mõned aastad tagasi kinkisime sõbrale viiekümnendaks juubeliks ämbri (saab voodi alla panna, kui põis enam ei pea), radikuliidikreemi, kepiraha (kepi küljes olev raha) jne... Sünnipäeva peeti Bum-Bum´i pubis ja kõrval oli ka teine seltskond, kes olid naerukrampides, kui me kingitust üle andsime ja juttu juurde rääkisime. Aga jah, seekord siis palju noorem mees. Ämbri jaoks veel noor 😄. Lihtsalt pudi-padi ka ei tahtnud viia. Mõtlesime, et oleks ikka midagi kasulikku/vajalikku. 16.30, kui C-ga voodis leiba luusse lasime, tuli mul äkki mõte, et kingiks lauamängu. Kõik meie sõbrad ju mängivad neid meeleldi. Panime ruttu autole hääled sisse ja sõitsime Kaubamajakasse, et Apollost või mõnest mänguasjapoest lauamäng osta. Esiti mõtlesime elektroonilise pangaga Monopoly peale, kuid siis nägime Vanamehe mängu. Ütlen päris ausalt, et otsustasime selle mängu kasuks, kuna see oli Apollo raamatupoes üle 50% odavam, kui muidu. Võtsime juurde veel 0% alkoholiga glögi, mis ka Apollos müügil oli ning Jahipaunast 2 paari mõnusaid sokke. Kingitus missugune ju? 
Kihutasime koju tagasi, vahetasime riided, krabasime lapsed autosse ja hakkasime liikuma. Mind visati kesklinnas maha, et saaksin koosolekule minna ja teised läksid sünnale. Peaaegu 1,5h hiljem saadan C-le sõnumi, et ta võib mulle järele tulema hakata. Me leppisime kokku, et kui pidu ei vaibu, siis viib mu ka sinna peole, aga kui pidu on vaibunud, siis tulevad koju ja võtavad mind ühtlasi peale. C ei vastanud ja kirjutasin siis peo perenaisele. Tema kirjutas vastu: "Sinu tõld tuleb. Võlusõna on Lehm". Ma mõtlesin, et mida helli? Mis lehm? Mis võlusõna? Kui C saatis sõnumi, et on maja ees, astusin väriseval sammul välja, sest jumal teab, mis mind ees võib oodata. Võib-olla C tulebki lehma seljas ratsutades mulle vastu? Õnneks tuli ikka autoga. Istusin autosse, vaatasin C-le otsa: "Mis teil selle pika londiga elevandiga on?" C mõtleb veidi: "See ei ole elevant, jutt käib lehmast. Sa tead, et Tinnu (peo perenaine) on vana lehm." Ma jäin vait. Mis moodi lehm? Tinnu? See pole ju võimalik. C ei ütleks kunagi kellelegi nii, eriti Tinnule... Autos valitses mõni sekund vaikus. C: "Me mängime Vanamehe mängu. Seal on igal ühel oma roll. Tinnu sai lehma rolli. " Ja see lahendaski kogu ülejäänud loo. Naersime peaaegu terve tee selle olukorra üle. Sünnipäevale jõudes, sõin kõhu täis ja siis mängisime ühe tiiru uuesti seda mängu, et ma ka näeksin, mida see endast kujutab. Sain ka lehm olla. Kiidan tõesti väga seda mängu. Kui sul on seltskond, kes ei solvu ja saab naljast aru, siis see mäng on just teile! Naer on garanteeritud! 
Õhtul 22.30 jõudsime koju. Valasime omale klaasikese vahuveini ja tähistasime tagantjärele seda, et 22.01.2021 omistati mulle reamehe auaste. Natukene uhke tunne ikka ju.... Lapsed läksid kohe magama ja meie jäime mingisugust filmi vaatama. Tegelikult oli meil eilseks õhtuks ka üks teine plaan. Teine sõber kutsus meid ühele RMK platsile. Plaan oli grillida ja hiljem autodes ööbida. Nagu varem olen maininud, siis meil autodel kõigil kerod sees. Mul ju ka igasugused magamiskotid ja värgid, seega.... Aga sinna me ei saanud minna, kuna kutse sünnipäevale tuli varem. Ma ei hakka üldse valetama, et oleksin täpselt sama palju tahtnud olla teiste sõpradega metsas, kui nende sõprade juures sünnipäeval. 
Pool üks öösel tuli mõte, et helistame sõpradele metsa, et kuidas neil seal olukord on. Olid paar tundi tagasi just ägedaid pilte saatnud oma istumisest ja ma olin kadedusest roheline. Telefonile vastati, aga inimesed juba magasid tegelikult. Kuna juba helistatud sai, siis rääkisime jutud ära ja pugesime ise ka põhku. 
Täna hommikul peale seda, kui hoov sai lumest puhtaks visatud ja lõunasöök söödud, mõtlesime, et läheme Jõulumäele. C on seal lapsena mitu korda käinud, aga mina olen lastega seal ainult korra ühel sünnipäeval osalenud. Kusjuures Maiken käis küll klassiga mitu korda Jõulumäel. Pärnu koolidel pole vist sellised väljasõidud kombeks. Kelgud ja lapsed autosse ning sõit võis alata! Hüppasin veel Kaubamajaka Apollost läbi, et ka omale Vanamehe mäng osta ja siis üks veel igaksjuhuks kappi, et kui taas sünnipäevaks kingitust pole vms... Meil saab varsti juba 30 lauamängu kokku. Äge! 
Jõulumäele jõudes olid nagu arvata võis, parklad paksult autosid täis. Laupäev ju ikkagi... Kelgumäele jõudes, oli toredaks üllatuseks see, et seal polnud sugugi palju inimesi. Enamus käivad vist ikkagi pigem suusatamas. Lapsed muudkui kelgutasid. Lõpuks lasi juba C mäest alla. Mina hoidsin vaikselt kõrvale, sest nii nagu ma polnud enne üle-eelmist aastat 20 aastat jalgrattaga sõitnud, pole ma ka 20 aastat kelgutanud. Ma pole tegelikult kunagi väga talve armastanud, seega.... jah... Lõpuks surus ikka C mu kelgule. Mina suutsin vaid mõtelda, et peaasi, et puusse ei sõida. Õnneks ei sõitnud. Terve tee kelgumäest alla, olid mul silmad punnis ja suu lahti. umbes selline nägu, nagu mu Facebooki ja Instagrami "Appi, ma olen vanaema" lehel. Kui olime paar tundi kelgutanud ja puht füüsiliselt ei jaksanud enam mäkke üles ronida, pakkisime end kokku ja tulime koju.
Riided kuivama pandud ja veidikene keha kinnitanud, hakkasime Vanamehe mängu mängima. Seekord sain Priidik olla 🙏. 
Nüüd istume siin mõnusas soojas toas, joome teed ja tegeleme igaüks enda asjadega. 

                                         



20 jaanuar 2021

Hea, et sõrmed alles jäid!

 Ma ei julge enam ühtegi teravat asja kätte võtta ega ühegi terva asja läheduses olla. Paar päeva tagasi, kui lastega neid kollaseid lumememmesid tegime (vaata facebookist), lõikasin ma tekstiilikääridega täiega sõrme. Ma pole nii pikkade teradega kääridega harjunud. Täna aitasin Mirjamil töövihikutele ja õpikutele uusi pabereid ümber panna ja tõmbasin pöidlaga kuidagi nii üle töövihiku kinnitusklambri, et põhimõtteliselt terve kartulivao kündsin sõrme küljele. Siiani kipitab. Pekki küll! Kui laste vanaisa täna sae mingitel juppidel järel käis meie juures, siis üritasin ka ettevaatlikult neid edasi anda, ise paaniliselt kartes end vigastada. Õnneks ei saanud ühtegi kriimu, kuigi need hambad olid nendel sae juppidel just teritatud ja vaatasid mind ähvardavalt. 

Aasta alguses andsin enda peas omale väikese lubaduse. Noh sellise, et kui ma seda ei täida, siis see ei olnudki lubadus. Nimelt ma mõtlesin, et võiksin sellel aastal iga kuu vähemalt ühe raamatu läbi lugeda. Kuna mu viimased raamatute lugemised jäävad sinna......11 aasta tagusesse kanti, kui mul vaid üks laps oli, siis nüüd tundsin, et oleks õige aeg raamat(ud) uuesti kätte võtta. Nii hea oli koguaeg raamatukokku minekut edasi lükata. Küll oli põhjuseks halb ilm ja siis jälle see, et olin nats haiglane ja siis olin laisk jne... Täna, kui olin kõhu täis söönud, tuli hirmus tahe raamatukogus ära käia. Kuupäev ju ka sealmaal, et varsti ei jõuagi jaanuaris ühtegi raamatut läbi lugeda. Samas keha ütles, et ära mine, et mine parem voodisse pikutama või mõnda seriaali vaatama. Vaatasin, et kell oli kolmveerand ja see tähendas, et täistund läbi neli minutit on buss ukse ees. Jah, ma tõesti olen hetkel nii laisk, et ei suuda 1km raamatukoguni kõndida. Mõeldud-tehtud. Toppisin jope selga ja Soomest kirbukalt saadud 5 eurosed põhimõtteliselt tutikad Salomoni talvesaapad jalga ning asusin teele. PS! Ma mõtlesin, et miks saapad kirbukale on viidud, et need ju nii korralikud. Tundub, et inimene ei tulnud selle peale, et uued paelad osta. Originaalid on suht libedad ja libisevad käimise ajal lahti. Ma muidugi panin topelt lipsuga kinni, siis püsisid. Aga võtsin siis Mari ka kaasa ja läksime raamatukokku. Mirjam peab veel nädala karantiinis istuma, seega lubasime temale ka ühe raamatu vaadata. Raamatukogus kõndisin ringi nagu peata kana. Millist raamatut võtta? Saatsin Mari lasteosakonda raamatuid valima, et saaksin ise rahulikult ringi vaadata. Olen tegelikult elulugude fänn, aga täna kuidagi oli selline tunne, et tahaks midagi muud. Tahaks sellist raamatut, mis kisub kaasa ja ei hakka venima. Korra haarasin juba ühe inglise keelse raamatu kätte, sest olin ju mõtelnud enne võõrkeele riigieksamit ka inglise keelseid raamatuid lugeda, et keelt harjutada. Panin selle inglise keelse raamatu tagasi ja hakkasin lihtsalt sihitult riiulite vahel kõndima ja ootama, et mõni raamatu pealkiri mind kõnetaks. Lõpuks see juhtuski. Nagu te juba teate, siis ma jumaldan Prantsusmaad ja sellega seoses jäigi mulle silma raamat "Väike Prantsuse külalismaja". Ausaltöeldes ma ei hakkanud isegi raamatututvustust lugema, vaid lihtsalt võtsin selle kätte ja laenutasin. Mari leidis samal ajal endale ühe raamatu kassidest ja Mirjamile raamatu koertest. Jah, väga üllatav (iroonia)! Jõudsime bussipeatusesse just nii, et 30 sekundi pärast tuli meie buss. Koju jõudes võtsin raamatu ja viskasin voodisse pikali. Mari läks ka kohe oma raamatut  lugema. Ma olin umbes 100 lehekülge ära lugenud, kui märkasin, et Mirjam lihtsalt sirvib oma raamatut. Mina: "Kas sa raamatut lugema ei hakkagi?" Mirjam: "Ei, ma vaatan lihtsalt pilte. Üks pilt ütleb ju rohkem, kui tuhat sõna! Ja võib ju öelda, et ma sain essana raamatu läbi"! No mida värki. Palun, kallis laps, loe siis raamatut, kui see sulle koju toodi! Vähemalt täna ta seda siiski ei lugenud. Mari luges oma raamatust 39 lehekülge ja mina 143. Mul peaaegu pool raamatut läbi. Algus oli selline imelik. Ma ei saanud väga aru, et mis ja kus. Tundub, et see on järg eelmis(t)ele raamatu(te)le ja sellepärast ma kohe ei adunud. Aga umbes 40 lehekülge hiljem hakkas jutt voolama ja pildid silmade ees käima. Võib-olla mul oligi rohkem aega vaja, et üldse keskenduda lugemisele jne. Ikka ju koguaeg ninapidi arvutis või telefonis. Muidugi mu lapsed üritasid mind koguaeg lugemise ajal segada, aga õnneks mulle see ei mõjunud. Sain kenasti oma mõtte joonel hoida. Mu isa arvas, et peaksin raamatukogust tema lemmik raamatu "Winnetou" võtma, aga sorry, see pole kindlasti minu maitse. Võin küll rassistlikult kõlada, aga mulle ei meeldi indiaanlased....raamatutes....ja filmides..... 

Milline on Sinu viimati loetud raamat?




19 jaanuar 2021

Jää hüvasti!



Jäin ilma ühest väga kallist inimesest. Ta oli oluliseks osaks minu lapsepõlves. Üks ääretult positiivne ja lõbus inimene ja jäi selleks lõpuni. Ma ei tea, kuidas mõni suudab kohe igas asjas head näha. Kas see on sünnipärane või elu õpetab? Ma ise olen ka vahel mõtelnud, et ei vingu ja ei hädalda enam ja et otsin igast asjast midagi head. Aga no ei leia. Võib-olla on see tõesti isiksuses kinni?

Ma mäletan ühte pidu (vist oli vana-aastaõhtu). Olin ehk 4-5-aastane. Pidu toimus mu tädi juures ja see oli mingil põhjusel väga meeldejääv. Ma olin tema süles ja me kõik tantsisime. Sellel õhtul sündis MEIE laul "Quando Quando Quando". Mul on üldse laulude ja inimestega mingi teema. Meenutan inimesi, kellega palju koos olen olnud, mõne lauluga. Kellel veel nii on?

Viimati kohtusime kaks aastat tagasi, kui ta meie külaliskorteris ööbis. Oli nii tore õhtu. Meenutasime vanu aegu ja lobisesime nagu naistel ikka kombeks. Pool aastat hiljem teatas ta mulle oma raskest haigusest. See oli kuidagi nii uskumatu. Miks heade inimestega sellised asjad juhtuvad? Suhtlesime alles koroona-ajal ja just oli kõik hästi. Või noh, mis hästi..... Oli ju teada, et see päev tuleb.... Õnneks sai ta lubatud kahe kuu asemel olla oma lähedastega kaks aastat...

Imelik on see, et just tema lahkumise päeval kuulasid mu lapsed juhuslikult seda MEIE lugu. Uurisid veel, et kas laulja mõtles ise hoo pealt sõnad välja 😊.
Pean siia ka tema panema paar nalja, mis meie vestlusest läbi käis. Mina küsisin, et kuidas tal läheb. Tema vastas: "Nii ja naa. Sai ju ettevalmistused tehtud ja nüüd ei tea, kas osta uus jope või....". No mida nalja 👀.
Siis ta rääkis mulle veel ka sellise loo: "Õelapsed viisid oma ema täna suvilasse, et ei jääks koroonaviiruse kätte linnas. Ma arvasin sellest, et see on nagu järjekordne märtsiküüditamine". Vot selline inimene siis selliste naljadega.
Mul oli rõõm Sind tunda! Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik! Siis naerame jälle!






15 jaanuar 2021

Korontšik ründas kooli!

 Oi, kui rasked on need hommikused ärkamised. Sai ju põhimõtteliselt kõik päevad kogu perega kaheteistkümneni magatud. Samuti on keeruline meil kõigil taas ennast õppimise lainele viia. Mari sellel nädalal veel kooli ei jõudnud, kuna naaaatukene oli köhane. Kahjuks (ka nende klassis) on siiski lapsi, kes käivad konkreetselt köhaga koolis. Ma olen alati hoidnud oma tatised ja köhivad lapsed koolist eemal, nüüd veel eriti. Mõned aga ei saa aru, et haiget last ei saadeta kooli. Seda enam, et Mirjamil on ju ikkagi mingil määral veel see viiruslik astma ja võib jääda ühe köhiva lapse pärast väga halba seisundisse. Hetkel aga ootan Terviseametilt kõne. Mirjamil (ja tema klassil) oli kokkupuude õpetajaga, kellel tuvastati korontšik. Nüüd ootame siis edasiseid juhiseid. Osad klassid meie koolist k.a. meie klass, jäid tänasest distantsõppele. Kujutage ette, mis kaos mul siin on. Süüa teha ei saa, sest ootan köögi tasapinda veel paar nädalat. Kõik need asjad, mis käivad köögi kappidesse, tasapinnale jne, on mul söögitoa laual ja põrandal. Uus pliidiplaat, valamu jms on mu elutoapõrandal. Vannitoast on saanud nõudepesukoht. Õudne kaos! Ja selle kõige keskel üritame veel distantsõpet teha 👀. Tegelikult söömisega pole hullu, kuna saan isa juures ka toitu valmistada. Mul lihtsalt see asi, et ma ei näpi gaasipliiti. Õigemini ma kardan seda paaniliselt. Juba lapsena kartsin. Aga õnneks meil on papa poolel ka puupliit, seega saame hakkama! Tüütu lihtsalt. Nüüd, kui köögikapid on põhimõtteliselt paigas, siis on veel eriti raske töötasapinda oodata. Tahaks juba lõhe ahju pista jne... 
Esmaspäeval hakkavad lapsed esimest korda osa võtma zoomi tundidest. Meil on see lahendatud nii, et lapsed on jagatud gruppidesse ja igal grupil on igal koolipäeval 2 tundi. Üks tund kestab 30 minutit, seega päris mõistlik. Minu neiud on erinevates gruppides, seega sagimist peaks jaguma piisavalt. Kuna Mari esimesed tunnid algavad kell 10, siis ta oli õnnelik, et saab kauem magada. Mari on niikuinii suurema unevajadusega. Kusjuures nad lähevad nüüd kooliajal taas 21 tuttu ja oh imet, 21.30 juba magavad ka.
Meil käis ka Väike Prints sellel aastal esimest korda külas. Nii äge on vaadata, kuidas laps iga kord on nii palju arenenud. Oma lastega ei saanud niimoodi aru, sest oled ju koguaeg nendega koos. Kui varem oli Prints nagu pambuke - lihtsalt oli, nuttis, magas, sõi, siis nüüd vaatab ta ringi ning jälgib inimesi. Kõndisin temaga mööda tube ringi ja poiss nii rahulikult päris pikalt vaatas aknast välja ja toas ringi. Oleks kindlasti rohkemgi vaadanud, aga mul väsisid käed ära 😂. Näitas mulle ka seda, et oskab ise üksinda tududa. Nii täiuslik väike inimene. Ülehomme saab juba 2 kuud nooreks! 

                                     Toomas Mitt https://rahvalood.ee/lugu/distantsope/

12 jaanuar 2021

Liis-Marii 10!

Nagu ma vist juba detsembris mainisin, siis olin taaskord hädas sellega, kus Mari sünnat pidada. Võtsime lõpuks julguse kokku ja otsustasime napilt nädal enne sünnat, et teeme peo väljas, oma koduhoovis. Lubas küll -7, aga meid see ei heidutanud. Planeerisime lastele liikumismänge ja ega nendest osa võtmist keegi ka suurtele keela. Jah, ma tean, mis olukord hetkel riigis valitseb, aga mina oma lapse sünnipäeva küll ära jätma ei hakka. Lisaks, puutusime meie juba eelneval nädalal kõigi täiskasvanute ja nende lastega kokku ja Mari sõbrannad on tal niikuinii koolis või huviringis sama õhku hingamas. Seega ma tõesti ei näinud probleemi. 

Paar päeva enne pidu käisime tõrvikuid ja õueküünlaid ostmas. Õueküünlaid saime, tõrvikuid aga mitte. Tõesti, ühtegi tõrvikut ei leidnud terve Pärnu linna peale kokku. Mis seal siis ikka. Välja sai lisaks küünaldele pandud värvilise pirniga põrandalamp. Lisaks andsid veidi valgust väljas puude ja põõsaste küljes olevad jõulutuled ning loomulikult grill oma mõnusa hubase leegiga. 

Toit oli ka lihtne - kõik mida saab grillil või välipliidil valmistada - pisikesed ümarad kartulid, grillliha, grillvorstid ja magustoiduks vahukommid küpsistega. Esimest korda elus ei olnud meie sünnipäevalaual kartulisalatit. No ütleme nii, et mul oli päris raske end ohjes hoida. Täiega oleks tahtnud hakkida😊.

Pidasime mari sünnipäeva päev enne päris päeva. Oh, mis keeruline lause tuli! Pidu oli laupäeval, sest juba pühapäeval lõppes C-l puhkus ja ta pidi Eestist ära sõitma. 

Kõik oli taaskord nagu ettemääratud....

Ärkasime laupäeval 11-ajal üles, istusime hommikulauda ja ma järsku tundsin, et selline imelik on olla, nagu hakkaksin haigeks jääma. Ütlesin C-le, et selline kahtlane tunne on ja ta valas mulle kohe ühte kanget võlujooki, mida ikka tarbin, kui selline tunne peale tuleb. Kraadisin ennast - palavikku ei olnud. Mõtlesin siis, et vb magasin lihtsalt halvasti, sest kael oli kuidagi kange jne... Pool tundi hiljem kraadisin uuesti ja kraadiklaas näitas 38.8. Nagu mida värki? Kobisin voodisse teki alla ja hakkasin muretsema, mis Mari sünnast saab. Inimesed on kutsutud, toidud on ostetud, ettevalmistused on tehtud. Mari juba nuttis, et nüüd jääb pidu ära, siis nuttis, et tal on kahju, et ma haige olen. Valitses täielik kaos. Mõtlesin veidi ja otsustasin, et pidu toimub. Eriti Mari pidu, sest igal aastal on tema sünnipäevaga igavene jama. Küll ei tule keegi sünnipäevale, sest kellel ikka jaanuari alguses raha on ja küll on kõik haiged jne jne.....Alati on olnud mingi "säästu" sünnipäev. Tahtsin, et oleks nüüd niipaljugi eriline, et on meeldejääv välipidu. Üks oli selge - pidu tuleb! Kuna peol oli minu tööks kartuleid valmistada ja lastega mängida, siis pidin asjad ümber delegeerima. Helistasin oma isale, kes juhtumisi oli just sellel päeval vaba. Ta oli ka muidugi peole kutsutud, aga eelistal päeval meie juures ära käia ja siis õhtu televiisori ees veeta. Aga helistasin siiski isale, et ta peab mind hädast välja aitama. Too muidugi arvas, et nüüd on mingi hull asi lahti jne, aga ma teatasin, et ah ei, olen lihtsalt haige ja ei taha välja minna, et äkki ta viitsib mind toidutegemises asendada. Õnneks ta oli kohe nõus ja see mure sai lahendatud. Nüüd tuli veel lastele mängude leht üle anda ja osad mängud veel üle seletada. 

Tõmbasin ennast voodisse kerra ja lihtsalt olin. Vaatasin aknast välja kuni valgust oli ja siis lihtsalt puhkasin. Teised hakkasid väljas pidu pidama. Selline imelik tunne oli. Nagu ma oleksin voodihaige vms. Lapsed ju ka enne õue minemist istusid mu voodiäärel ja kurvastasid. Mari nuttis, et äkki minuga juhtub midagi hirmsat nüüd. Üle-eelmise sünnipäeva ka jätsin vahele, kuna olin just siis operatsioonil. Kardab pidevalt, et see kõik tuleb tagasi. Mina silitasin ta pead ja ütlesin, et ju sain lihtsalt ükspäev issiga metsas käies külma. Aga ta ju ei usu, sest mul pole selliseid haiguseid tema teadliku elu sees olnud, ehk siis ma pole 8 aastat ei külmetuses ega viirushaiguses olnud. Lõpuks suutsin tal ikkagi tuju tõsta ja väljas läks ta tuju juba väga heaks ning unustas minu peaaegu ära. Vahepeal ikka käis tuppa mingit asja tegemas, et mind ühtlasi kontrollida, aga muidu tundus kõik kontrolli all olevat. Nii nad seal väljas siis pidutsesid ja grillisid ja lasid ilutulestikku. Mina vaatasin seda viimast ikka aknast pealt. Mu imelised sõbrannad tegid sünnipäevast ka mõned pildid ja videod, et ma ikka lähemalt kõigest osa saaksin. No nii armsad ikka!

Kuigi väljas oli päris jahe, siis vähemalt suurematel lastel külm küll ei hakanud. Nad olid pidevas liikumises ka koguaeg. Mari jäi peoga ja kingitustega väga rahule. Eriti meeldis talle Eleri toodud petersell. Mari on meie peres ainus, kes peterselli niimoodi armastab, et konkreetselt paljalt sööb seda. 

Peale pidu, kui külalised ära läksid, istus mu pere taas mu voodiäärele ja jutustasid kogu peo mulle ümber. Nii tore oli kuulata.

Nüüd tagantjärele rahulikult mõeldes, olen jõudnud järeldusele, et mu ühepäevane kõrge palavik oli pigem närvipingest. Mul muidu on nii, et kui  pabinas olen vms, on kohe 37,1-37,5, aga seekord mul oli päris mitu pinget peal ja võib-olla tõesti siis sellest tuli selline kõrge palavik? Köha ja nohu pole, maitsemeeled on korras. Järgmisel päeval oli veel korraks mingi 37,4 ja siis oligi kõik. 

Vedas, et C varem ära ei pidanud minema ja sai peo ära teha. See oli vist ka suht esimene aasta, mil ta Mari päris sünnipäeval kodus oli. Lõpp hea, kõik hea!




01 jaanuar 2021

Sugulased

Vahel on nii, et lähedasemad on sinu sõbrad, mitte sugulased. Olin vene vanaema poolt tõrjutud, sest ma polnud ikka päris oma. Lapsena ma ei mõistnud, miks mind ei tahetud sinna suvesid veetma. arvasin, et asi on keelebarjääris. Mäletan kahte korda, kui vanemateta seal vanaema-vanaisa juures olin. Esimene kord oli selline hetk, kui vanaisa tõi mulle autolavkast hernekomme ja teine kord käisid vist vanemad kusagil matustel ja jätsid mu vanaema ja tädi hoolde. Loomulikult oleks seal keeruline terve suvi olla olnud, sest vanaema rääkis ainult vene keelt ja vanaisa ainult setu keelt. Aga ma oleksin siiski tahtnud neid tundma õppida ja kindlasti oleks see mu keeleoskusele kasuks tulnud. Vanaisa suri, kui ma olin mõne aastane. Tema oleks arvatavasti mind muidu väga hoidnud. Vanaema aga ei sallinud mind eriti. Kuigi laps pole ju vanemate tegudes süüdi. Ja siinkohal ei räägi ma oma isast. Kahju ongi, et terve elu varjatakse su eest midagi. Kui lõpuks oma küsimustele vastused saad, on hilja pilti kokku panna. Oleksin ju vanavanemaid paremini mõistnud. 

Mul ei ole üldse sugulastega vedanud. Mu tädi ja tema mees hülgasid mind mu noorepõlve tempude pärast. Olin koguaeg tundnud end nende lapsena ja siis kui tegin ühe vea, maksan selle eest juba 20 aastat sellega, et nad ei taha väga minuga suhelda. Tädi veel, aga tema mees küll mitte. Lapsed ja noored teevad ikka vigu. Nagu mu isa ütleb, siis lapsele tuleb kõik andeks anda. Vahel on see tõesti nii raske ja võib tunduda isegi võimatu, kuid peab andeks andma. 

Siis on mul veel olnud täditütar, keda olen alati oma elus oluliseks pidanud. Ma ei tea, kuhu see suhtlus kaob. Kas kõigil on kiire ja oma elu või milles asi.....?

Täna helistas mulle Norrast minu onupoeg. Mul on neid seal tegelikult lausa kaks, aga seekord helistas siis see inimene, kes on alati minu kõrval olnud. Võib-olla mitte just füüsiliselt, aga ma tean, et ta alati mõtleb minu ja mu pere peale. Ta helistab mulle alati sünnipäevaks ja samuti pühade ajal. Täna oli kohe eriline päev, sest me rääkisime 1,5 tundi minevikust, olevikust ja tulevikust. Ta on enamasti Norras ja pere on Eestis - põhimõtteliselt nagu minu elu. Sattusimegi rääkima sellest, et miks me üldse ei kohtu. See ongi see, et meil kellelgi pole lihtsalt aega. Kui mehed on kodus, siis tahamegi oma perega koos olla. Aga me tegime elus esimese uusaastalubaduse. Me hakkame edaspidi nui neljaks kokku saama. Ja isegi kui mehed pole Eestis, siis naised ja lapsed peavad suhtlema omavahel. Oluline on see tunne, et sul on keegi olemas. Kift oli see, et onupoeg rääkis, et tema tähendusrikas number on läbi elu olnud 14. Me pole nüüd kolm aastat kohtunud. Terve see aeg, mis Pärnus elame. Ütlesin, siis talle, et meie maja number on ka juhuslikult 14. See oli nii lahe hetk. Nii ühendav. Meil endil on olnud elus läbivateks numbriteks samuti 1 ja 4. Eelmine maja näiteks oli numbriga 104 ja nüüd siis 14 ja on palju muid asju veel selle ühe ja neljaga. Eriline rõõm oli loomulikult aga selles, et jagasin oma onupojale uudist meie elu uuenduste kohta - me oleme vanavanemad! Saatsin talle küll sõnumi, aga see läks ta vanale numbrile, seega oli ta täna nii rõõmus ja üllatunud. Arvas kohe, et tahab päris ise Mannule helistada ja teda õnnitleda. Nii nummi!

Alati, kui mul on sünnipäev või vanasti suured jõulupeod meie juures olid, pidin inimestele seletama, miks mul ühtegi sugulast ei ole. Olengi selline üksik hunt läbi elu olnud. Ootan nii seda päeva, kui mu onupoeg saab just siis meile külla tulla, kui mingi üritus on. Saaksin ka sõpradele oma ainsat sugulast näidata. (Vanemad ja lapsed ei lähe arvesse). 

Lambi postitus, aga see tänane kõne läks nii südamesse ja pani mõtlema... 




Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...