31 detsember 2020

Külastame sõpru

Peale jõululaupäeva tuli meile mõte, et külastaks veel enne aastalõppu mõnda sõpra. Kõigepealt pean alustama sellest, et esimese jõulupüha hommikul külastati hoopis meid. Istusime C-ga mõnusalt nappide kehakatetega söögilaua taga ja ärkasime vaikselt. Järsku kuulsime, et keegi koputab aknale. Me oma töntside silmadega kohe ei märganudki, kes aknast sisse piilub. C läks ust avama ja mina ruttu riietuma. Ukse taga oli mu armas sõbranna oma elukaaslasega. Tulid meile pühadetervitusi ja sülti tooma. Alustasime sõbrannaga seda hommikut siis luksuslikult vahuveiniga. Vahel ju võib....Rääkisime juttu ja veetsime meie juures paar mõnusat hommikutundi. Järgmisel päeval läksid meie tütred kinno jõulufilmi vaatama ja poodidesse shoppama. Meie C-ga käisime laskepaika korrastamas ja natukest lund nautimas, mis teisel pool Kilingi-Nõmmet sellel päeval oli. Kui olime pesus ära käinud ja oli nii mõnna olla, tuli meile mõte külla minna. Esimene pere oli meile lubanud juba ammu jõulupraadi ja isegi juba kutsunud meid seda sööma, aga kuna meil oli sellel päeval kodune jõuluistumine, siis pidime kahjuks kutse tagasi lükkama. Nüüd siis mõtlesime olnut parandada ja külas ära käia. Loomulikult jõulupraadi tunnise etteteatamisega polnud võimalik valmistada, aga kõhu saime pitsat ja kooki täis küll. Kusjuures olime enne just oma jõulujääke kodus söönud ja kõhud olid suht punnis. Aga kui külas süüa pakutakse, siis tuleb ikka süüa. Teine nägi ju vaeva. Kuna me lubasime ka läheduses elavatele teistele sõpradele, et läheme ka neile külla, siis tuli lubadust täitma asuda. Lapsed jäid esimesse kohta mängima ja meie tegime romantilise jalutuskäigu järgmisesse "tallu". Loomulikult pakuti ka seal süüa ja viisakas inimene ju ei keeldu 😂.Õhtuks olime ennast oimetuks söönud. Aga samas oli nii tore neid kõiki näha ja tunda, et oleme oodatud... 
Järgmisel hommikul suundusime Järvamaale, kus nägime oma kahte sõpra. Nemad on siis pigem C sõbrad. Veetsime nendega mitu aktiivset tundi õues 👌. 
Saabus kätte taas uus päev. Olin 10.30 äratuse pannud. Kui äratust ei pane, siis jumal teab, millal ja kas üldse ärkame. Igatahes ma ärkasin kohe, kui käekell märku andis. Võtsin telefoni kaasa ja läksin vannituppa hambaid pesema. Pesen hambaid ning vaatan, et mulle on 2x võõralt numbrilt helistatud. Oli küll esmaspäev, aga olin täiesti veendunud, et kuller see olla ei saa, sest me pole ju midagi tellinud. Mõtlesin, et helistan kohe tagasi, kui hambad pestud saan, aga enne jõudis see inimene mulle uuesti helistada. Selgus, et see oli C sõber. Kuna ma hiljuti telefoni vahetasin, siis oli tema number rändama läinud. Aga kaks C sõpra nõudsid tuppa laskmist. Äratasin siis C ka üles ja lasin inimesed lõpuks tuppa sooja. Ma nägin välja nagu sookoll. Mul juuksed alati püsti hommikuti. No õnneks on nad seda pilti varem korduvalt näinud, seega polnud hullu. Muidu mulle ikka meeldib "korras" olla, kui keegi külla tuleb. No vahet pole.... Üks sõber jäi meiega päeva veetma ja teine läks koju tünnisauna kütma, et õhtul seal mõnusalt sulistada saaksime. Kusjuures üks neist on olnud meie sõber pea 20 aastat ja teine u 15 aastat. Nii pikka sõprust kohtab arva....vähemalt meil on nii.... Käisime C-ga vahepeal juuksuris ära, tegin lõunaks söögi valmis ja siis tuligi ennast taas külla sättida. Lapsed jäid seekord koju, sest Mari köhis veidi ja mis ta siis ikka kurvalt aknast vaatab, kuidas kõik tünnis istuvad. Parem jätsime nad koju. Mängisid Monopoly mängu ja vaatasid telkut. Meid võetakse Võistes alati nii lahkelt vastu. Nii mõnus on sinna minna. Kevadel ja suvel veetsime seal lausa mitu päeva jutti. Kuna meil kõigil on sellised autod, kuhu sisse saab panna voodi ja kus on olemas pistikupesad, kero, värvilised tulekesed, kardinad jms staff, siis saame iga ilmaga autos magada. Lapsed oleme tavaliselt ikka tuppa majutanud, sest.....me võtame kogu ruumi autos ära #nofitlife 😂. Seekord me ööseks ei jäänud. Olime nagu tuhkatriinud südaööks kodus. Lapsed ootavad meid alati ära. Nii armas neist 💓. 
Tegime omale vahepeal ühe vaba päeva. St, et olime suht kodused. C tegi omi asju ja mina koristasin kodu ja pesin pesu. Tavaline elu. Eile aga võtsime plaani külastada meie kunagist ühist parimat sõpra. Saime sõpradeks 1999 aastal ja suhtlus katkes u 9 aastat tagasi erinevatel põhjustel. Me olime nii head sõbrad, et kui tema oli meie juures külas või meie temal, jagasime vabalt voodit. Nüüd vb on jah imelik mõtelda, aga olime siis ikka palju nooremad ja uljamad ka. Kuna C oli kuudekaupa sellel ajal Eestist ära, siis see sõber oli see inimene, kellega koos pidutsemas käisin. Ma ei olnud nüüd räige peomutt, vaid kui üldse peole läksin ilma C-ta, siis just temaga. Ta ongi olnud mu elus selline ainus PÄRIS sõber, kes polegi kunagi minuga tahtnud mingit liini ajada. Lihtsalt päriselt sõbrad... On küll uskumatu jah. Ühesõnaga me kõik kasvasime suureks ja meil tekkisid erimeelsused. Eks igal ühel oma tujud ja mured ja midagi ei olnud ületamatut, aga sellel hetkel tundsime kõik, et peame pausi pidama. Eks meie puhul oli miinuseks ka see, et meil oli sündinud just kolmas laps ja oleme ikka alati pigem pereinimesed olnud. Tema on olnud alati vaba hing. Meil oli veel see nali ka, et kutsusime (kutsume ka praegu) teda Maikeni isaks, kuna Maikenil on lokid ja temal ka. Ja kui me Maikenit ootasime ja elasime suhteliselt vaeselt, siis ta tuli ükskord lambist mitme toidukotiga meile külla. Hoolitses koguaeg, et rase inimene söönuks saaks. Nii nummi. Maiken muidugi ka teab sellest ja ükshetk mainis naljapärast koolis, et see mees on tema isa. Õudne küll, aga jutud niimoodi lahti läksidki. Meie kõik itsitasime aga vaikselt pihku - las räägivad! Aga jah, helistasime siis oma sõbrakesele, et lendame laivi. Tal ei olnud selle vastu õnneks midagi. Kümne kaduma läinud aastaga oli palju....väga palju muutunud, aga kohe, kui mingisugune meenutus tuli vanast ajast, olid meil kõigil silmad rõõmsalt naeratamas. Sõbra juurest viis tee Viljandisse, ühe väga olulise naise juurde C elus. Ka temaga polnud me umbes sama kaua suhelnud, sest...elu.... Me lihtsalt ei olegi sattnud Viljandisse nii, et on olnud vaba moment, et talle külla minna. Nüüd võtsime ennast kokku ja tegimegi sellise spetsiaalse päeva, et neid kahte külastada. Armas tädi, kes on juba 74, ütles mulle 20 aastat tagasi meie esmakohtumisel, et mina olengi C jaoks see õige. Eile kordas ta seda sama. Kutsub mind hirvesilmadega tüdrukuks. Tohutult armas inimene. Meenutasime olnud aegu, vaatasime pilte ja rääkisime tema elust Siberis ja siin, kodumaal. Huvitav, et ühel inimesel, kes terve elu muudkui aitab kõiki, on antud nii palju rasket läbi elada. Vahel ma ei suuda seda lihtsalt mõista. Eilne päev oli täis erinevaid emotsioone - ehmatust, kurbust, taaskontumisrõõmu ja armastust. Tuleb lihtsalt võtta see aeg, et minna külla nendele, keda tõesti pole väga kaua näinud. Lõpuks on nii hea tunne südames, et ikkagi käisid, sest iial ei tea, kaua kohtumisteks võimalust on.....

Ilusat vana-aasta lõppu!






25 detsember 2020

Blogmas nr. 24. Jõulud

 Meie hommik algas juba poole kaheksast. Pidime ju olema kohe esimesed poe ukse taga. Ega muidu poleks pidanud jõululaupäeval üldse poodi minema, aga see oli papa kindel soov. Tuli siis minna. Enne tegime ikka tiiru Vabaduse väljaku juures, et papa näeks seal seisvat jõulupuud ka. Õnneks tahtis papa Kanpolisse minna ja seal poole üheksast küll peaaegu kedagi ei olnud. Ostsime kogu jõululauale mineva kraami ära ja kihutasime koju tagasi. Kusjuures saime hommikul lausa kaks korda puhuda. Või noh, mis saime..... C puhus - tema oli roolijuht. Viisime papa koju, vedasime asjad tuppa ja läksime tagasi poodi. Seekord küll teise poodi. Pigem poodidesse. Meil oli veel paar tähtsat asja ostmata ja tegelesime siis nende kiirete asjadega. Kell pool kaksteist jõudsime koju tagasi ja siis lihtsalt jutustasime ja mängisime lauamängu. Papa hakkas enda poolel lihaga tegelema ja mina alustasin kell neli ülejäänud toitude valmistamisega. Kuuest saime laua äärde istuda. Vaevalt mahtusime ära. Meil ei ole söögilaual vaheplaati ja oli suht maksimaalne seal viiekesi istuda. Järsku hakkasid naabri koerad haukuma. Mirjam tormas tuulekotta, et äkki tuli jõuluvana. Jõuluvana oli kingikotti meile vaikselt tuulekotta poetanud ja pani ise tuhatnelja ajama. Seda need naabrite koerad siis haukusid ☝. Söömine tuli koheselt pooleli jätta ja asuda kingitusi jagama. Enne veel mõtlesime, et miks siis jõuluvana ise ei tulnud sellel aastal. Jõudsime järeldusele, et ju see korontšik rikkus tema plaanid ära. Mis siis ikka. Mirjam ja Mari olid siis ise "Jõuluvanad" Õnneks pettumust kellegi silmis polnud, pigem vastupidi. Ega siin rohkem põnevat ei juhtunudki. Jõulud ju. Lihtsalt koosolemise aeg. 



24 detsember 2020

Blogmas nr. 23. Siis, kui keegi astub pool kolm öösel tuppa

 Öösel saabus C koju. Lapsed olid POOLE KOLMENI öösel üleval ja ootasid teda. Mul ei ole sõnu....  Hommikul, kui äraksin, olid mul päkapikud käinud. Sellel aastal siis esimest ja arvastavsti ka viimast korda. Öökapil ootas mind "Talve" šokolaad. 

Hommikul scrollisin voodis Messengeri ja nägin, et ka mu sõbrannadel olid öösel päkapikud käinud. Nii nummi! Hommmik oli suht uimane aga sundisin end ikka tegutsema. C ja lapsed panid välja elupuule(?)/ kadakale(?) ja hekile tuled külge. Otsustasime, et edaspidi hakkamegi vaid oma õuel asuvat elupuud ja hekki ehtima ja kuuske tuppa ei too. Meil on toas pisikene kunstkuusk ja sellest piisab. Las need traditsioonid siis jäävad.... Mina tegin samal ajal ühepajatoitu. Panin arvutist mängima Star fm-i ja kuulasin jõululaule. Nii mõnus. Mulle meeldib süüa teha, kui mul on hea tuju. Tavaliselt mul on ka. Peale söömist rääkisime laua ümber juttu. Lapsed rääkisid oma Tik-toki elust ja mina oma elust....mitte küll nii glamuursest, aga siiski.NB! C käis pööningul ja leidis kasti nõusid, mille olime Kilingi-Nõmmelt kaasa võtnud. Minu armsad savikausid ja supitirin olid seal sees. Lõunasööki serveerisingi supitirinast. See mu nii lemmar!

Õhtul käisime veel kahe sõbranna juures uuesti päkapikke mängimas. Viisin neile ka oma pasteeti maitsta. Sattusin Elina juurde sellel kuul juba kolmandat korda. No päris piinlik ikka. Ta ise küll oli sellel hetkel kodust ära, aga tema elukaaslane kutsus meid lahkelt tuppa juttu ajama. Nii mõnus tunnike oli. 

Sõitsime läbi kesklinna koju. Vaatasime kõik jõulukaunistused ära. Nii ilus ikka!.Käisime Selverist läbi, et saia võtta, sest see meil JÄLLE otsas ja läksime koju. Õhtul muljetasime veel lastega ja siis saatsime nad tuttu. Jõuluvana on ju kohe saabumas ja päkapikk teeb viimast päeva tööd. Mine tea, võib-olla tahab päkapikk ka varem koju saada ja kavatseb varem tulla. Me vaatasime veel paar filmi ära ja läksime ka magama, sest 7.30 on äratus!

Ilusaid pühi teile kõigile!



23 detsember 2020

Blogmas nr. 22. Kas Jõuluvana üldse tuleb?

 22.12.2020

Ärkasin juba kell 9. Ärevus on sees, sest C tuleb täna koju ja jääb rohkemaks kui kolmeks päevaks 💓😂. Tänane päevaplaan on siis jõulu-eelne kodukoristus ja pesude pesemine. Kuna mu õlg annab ikka veel tunda, siis pesude pesemisel oli eile Mirjam ja täna on Mari abiks. Annan õlale puhkust ja püüan siis ise raskete asjade tõstmist vältida k. a. siis pesukauss. Kes ei tea, siis meie pesumasin asub papa poolel ja pean siis mõne sammu tegema enne kui pesumasina juurde jõuan. Aga mind see ei häiri, sest Kilingi-Nõmmel elades oli meil pesumasin ja ka pesemisvõimalused üle hoovi saunamajas. Maja müümisel oli see kusjuures takistuseks. Mitte siis nendega, kes maja ära ostsid. Nende jaoks oli see chill. Siia polegi meil pesumasinat planeeritud, sest mis mõte sellel oleks - papal on masin ja meil on masin. Soetasime siis ühe korraliku ja kasutame koos. Ja mul ka ruumi rohkem. Ainus variant oleks pesumasin kööki panna, aga see variant mulle ei meeldi. Pealegi, kui ilm lubab, siis pesu kuivatan ju niikuinii väljas. Pole ju vahet, millisest uksest ma pesukausiga välja astun. 

Päeval tegin toiduks mingisuguse kuskussi roa. Hea kiire ja kerge toit. Kellel huvi, siis retsept on selline (ma koguseid ei tea, tegin silma järgi):

Vaja läheb:

kuskussi

kanafileed, kintsuliha vms...

seemneid (seesami, päevalille, misiganes...)

mett

värsket kurki

sinepit

pipar, sool, soovikorral paprikapulber vms...

Paned kuskussi keema. Mina tegin pisikese kastruliga. Samal ajal hakkisin kurgi ja panin juba kaussi valmis. Minul oli u 400g kanafileed. Tegin selle tükkideks, pruunistasin pannil. Kui kana oli pruun, lisasin pannile supilusika täie mett ja pool supilusikat sinepit ning segasin selle kõik pannil kana sisse ja ümber ära. Vahepeal oli kuskuss valmis saanud ja nõrutasin selle ära ning lisasin kaussi kurgi juurde. Siis sai kana valmis ja lisasin ka selle kaussi. Lõpuks panin seemneid. Minul oli mingi selline variant, et päevalilleseemned olid röstitud ja tehtud mingi chilli maitseainega ära... panin neid äkki ka u 1,5spl. Segasin kõik kokku. Kuskussi ja kana maitsestasin valmistamise ajal ära. Mina enam eraldi maitseianeid juurde ei lisanud. Sõime seda koos kodujuustuga. Oleks ka ilma sobinud, kuid mul oli kodujuustust vaja lahti saada. Imeline toit!

Õhtul tegin vannitoas mõned SPA-protseduurid, sest kui nüüd poleks teinud, poleks sellel aastal nii suurelt enam ette viitsinud võtta. Nüüd on nii mõnus pehme olla :)

Lapsed arutlesid selle üle, et kas jõuluvana sellel aastal üldse päriselt ka kohale tulla saab või peab kingikoti seekord ukse taha jätma. Peaasi, et jõuuvana kingikotti korstnasse ei viska nagu Kilingi-Nõmmel tegi. Seal polnud toona hullu, sest kott kukkus otse kaminasse. Siin majal on korsten, aga see on petekas....pole meil ahju, pliiti ega kaminat. Loodan, et jõulutaat teab seda 🙏. 

Enne und rääkisime sõbrannadega veel päkapikkude nimedest. Me oleme elanud kolmes erinevas kohas lastega ja igakord kui kolime, tuleb uue nimega päkapikk. Huvitav, kas päkapikud on tänavapõhised või piirkonnapõhised? Ja see on ka imelik, et peale seda, kui Kilingi-Nõmmelt ära kolisime, on päkapikud vaid asju toonud. magusat üldse ei too. Pigem toovad vildikaid, tasse, kuuseehteid jms... Ei tea, kas linnas ongi siis nii?




22 detsember 2020

Blogmas nr. 21. Parim jõulukingitus maailmas!

 21.12.2020

No täna siis tuli lõpuks see kauaoodatud jõulutunne!

Hommikul magasime taas poole kaheteistkümneni. Mulle on see andeks antav, sest eelmine öö jäi unest kõvasti puudu. Esimene suur ja tähtis töö oli minna poodi nädala toitu tooma. Päris nädalaks ma siiski toitu ei ostnud, sest me läheme veel eraldi jõulutoite ostma. 

Kui lõunasöök valmis sai, mõtlesime, et teeks pasteeti. Seekord tuli siis kanamaksapasteet. Pole Pärnus elades seda kordagi teinud. Tegelikult nii lihtne, aga kuidagi pole sellist tuju olnud. Tegin 5 karpi ja üks karp leidis kohe ka omale uue perenaise. Mõnusalt soojalt sai üle antud 💓. 

Aga millest mul siis see jõulutunne tuli? Ma leidsin postkastist jõulukaardi. Nagu nii armas! Ma ei mäletagi, millal mulle viimati jõulukaart saadeti. No nii heaks tegi see tuju. Eriti äge, et oli kasutatud vana kaarti, mis juba oli kord kellelegi saadetud. Nii stiilne ja ikkagi #taaskasutus. Parim jõulukingitus ever! Panin veel mängima jõululaulud ja hakkasime jõulutundega pihta!

Mirjam käis õhtul korraks vanaema töö juures ühel üritusel. Mari otsustas koju jääda ning minuga pasteeti teha. Päeval koristasid nad oma toa põhjalikult ära ja vahetasid voodipesusid. Mina õpetan koguaeg tekikotti nii vahetama, et paned tekikoti pahupidi, ajad käed koti sisse, võtad koos tekikotiga tekist kinni ja viuhh, tõmbad teki tekikoti sisse. Mirjam igakord ärritub selle peale. Tal läheb alati midagi lappesse. Täna aitasime Mariga teda 2x enne, kui ta teki tekikoti sisse sai. No las harjutab... Mina jälle ei oska nii, et hakkan kohe tekki tekikoti sisse toppima. Mul läheb kõik risti ja ma ei oska.... 

Mirjam jõudis vanaema ürituselt tagasi taas kingipakkidega. Lapsed said omale elu esimese päris Lego. Jah, ma ei ole neile kunagi ühtegi ostnud. Aga tuli ära ikkagi 😂. Saan nüüd rahulikult televiisorit vaadata, sest lastel läheb veidi aega selle kokku panemiseks. Veel said nad karbi armsaid jõuluehteid, kummikomme, ühe kleebitava riidest päkapiku, nätsu ja ühe naeratuste raamatu. Aitäh Jõuluvanale! Lapsed on sellel aastal juba neljal jõulupeol käinud 😍. 



21 detsember 2020

Blogmas nr. 20. Ära copy mind!

 20.12.2020

Kuna mul läks ikkagi eile õhtul tuju nii halvaks, siis laste vanaema oli nii armas ja tuli pühapäeva hommikul minu juurde, et mulle "hingeabi" anda. Nii armas temast. Ärkasin juba 6.45 ja kokku magasin 4h ja 24 min. Läks nii seekord. Kui mind miski vaevab...kas või väga pisikene asi, siis ma lihtsalt ei suuda magada. Aga nüüd on pilt taas selge ja saan eluga edasi minna. 

Eile sain ka oma jõuluprae osas selgust. Ei jäägi nälga. Papa lubas meile täiusliku liha valmistada enda juures. Ta viitsib mässata nii, et enne keedab liha ära ja siis pannil pruunistab. Mina ei viitsi. Mulle ei meeldi keedetud liha tekstuur ja lõhn... No on selline kiiks, mis teha.... 

Poole kolmest hakkasime linnaliini peale liikuma. Lapsed läksid pühapäevakooli jõulupeole ja mina Elina juurde. Pole juba terve nädal seal käinud ka ju 😂. Viisin tema lastele eilsed hiirejahi hiirekesed ära ja Elinale andsin pidulikult (liialdus) pärja üle. Elina oli sellise roa valmis vaaritanud, et kange tahtmine oli selle toidu eest paarkümmend eurot maksta 😂. Tõeline gurmeetoit (näete pildil). Ütlesin Elinale, et ta võib vabalt ametit vahetada ja oma restorani avada. Ta on tõesti väga hea kokk! Oh, oleks mul selline naine😄. Nii mõnus oli jutustada ja lihtsalt olla. Elina oli muidugi mulle veel jõulukingituse teinud. On ikka küll....🤦‍♀️ Minu kingitus ongi tema ise ju 💓. Rääkisime lastest ja koolidest ning sain sealt päris mitu head mõtet kaasa. Lapsed tulid ka peale pühapäevakooli Elina juurde ja olid isegi nõus mereannipada sööma. Muidu on nad mul suht sellised.....no ütleme, et sinimerekarbid ja vähk pole lemmikud. Täna kukkusid seal toitu sisse vohmima. Minu kahjuks neile meeldis see toit nii väga ja pean nüüd ise suutma vähemalt sama hea roaga hakkama saada. Ma pole kunagi sinimerekarpe ja muud seesugust kodus teinud, seega on see paras väljakutse mulle. Aga ju teen siis ikka mingil pidulikumal hetkel ära. Tõesti nii mõnus....maitsvalt vürtsikas... Kõhus täis söödud ja jutud aetud, hakkasin kompsudega bussi peale lonkima. Unustasin ju eelmisel nädalal piparkoogivormid ja taignarullid ka Elina juurde - sain need nüüd kaasa + kaks kingitust ja laste pühapäevakoolist saadud kingitused. Palju õnne mulle asjade tassimisel 😃. 

Kui koju jõudsime ja kotist asju välja võtta tahtsime, arvas meie kass Miisu, et läheb hoopis koti peale magama ja äigab iga kord käpaga, kui kotist midagi välja sikutada üritad. Muidu on küll nii vana kass, et kõndidagi ei jõua. Aga pane lolluseid tegema... Muidugi, kui asjad lahti pakkisin, siis sain aru, miks kass seda kotti hirmsasti endale tahtis. Aga sellest ma lähemalt ei kirjuta hetkel. 

Lapsed mõtlesid õhtul, et liiga tore päev on olnud ja otsustasid taas tühjast tüli teha. Kui üks midagi teeb ja teine tahab sama asja teha, siis see on "copy" - vähemalt nii nad ise ütlevad. Nagu patendiamet või see, kes autoriõiguseid kaitseb...tegelt ka...👮.




20 detsember 2020

Blogmas nr. 19. Appi, hiired!

 19.12.2020

Loomulikult magasime kõik jälle poole päevani ja siis läks kiireks. Ruttu supp valmis, toad korda ning hakkasime Mannut ja tema pere ootama. Kui Väike Prints oli saabunud, siis olime kõik nagu kaarnad tema kallal. Kes tahtis musitada, kes tahtis mähet vahetada, kes tahtis pai teha jne... Mis sa teed, kui nii armas laps on..... Mina sain siis söötmisega tegeleda, Mirjam vahetas mähet ja Mari nunnutas ja hoidis teda süles. Lõpuks nägi ka papa lapselapselapse ära. Eelmisel korral, kui nad siin käisid, oli papa tööl. Nüüd siis vedas. Mingil hetkel kaevasime välja "Eesti mängu" ja mängisime mõne tiiru. Nii mõnus lauamäng, kuigi jah, meil Mannuga on juba enamus vastustest peas 😂. Neljast hakkasime maale hiirejahile liikuma. Vanaema ja vanaisa juures ikka toimuvad jõulude paiku sellised tegevused lastele. Mõte oli siis selles, et oli joonistatud suur nn. maakaart ja lapsed pidid kaardile märgitud kohad läbi käima. Igas kohas oli peidus hiir...mänguhiir, koos lapse initsiaalidega. Kusjuures keldrisse minnes oli kuulda ka hiirde häälitsemist ja krabistamist (hääl tuli kõlarist). Mitte küll meelega, aga sinna mänguhiirte otsimise trajektoorile oli sattunud ka päris hiire laip. Lapsed seda ei kartnud, pigem pakkus põnevust. Niimoodi me seal pimedusevarjus kõndisime. Kellel oli tuluke, see sai kuivemate jalgadega koju, kellel tulukest poplnud, see pidi ka lompidest läbi käima 😂. Kui kõik hiired olid leitud, said ka emmed omale kingitused. Meie saime imearmsad pärjad, mida saab jõuludeajal uksele panna. Ja loomulikult ikka puhas käsitöö! Peale hiirejahti saime soojas toas pärnaõieteed ja glögi juua ning saiakesi süüa. Mõnus hubane olemine. Kõik said kordamööda Väikest Printsi väntsutada ja nii said ka minu noored natukene käsi puhata 😊. Tegime loomulikult ka paar seltskonnamängu ja rääkisime jalgpallist fotograafiani. On olemas inimesed, kellega saadki nii vaba olla...nii lihtsad ja nii minu inimesed. Paar inimest oli küll puudu, aga see seltskond on alati nii mõnus ja mugav (?). Õhtul, kui koju jõudsime, lõin kohe pärja ukse külge. Ei, ma ei teinud metalluksele auku. Leidsin pärjale koha sahvri uksel. Seal oli juba nael ka olemas. Muidu rippus seal rahvariietes puust nukk, aga nüüd siis pärg. Nüüd tuulekojas ka jõulune. Kirjutasime veidi veel keravälkude ja Mannuga päeva muljeid ja siis tuligi end televiisori ette "Bridget Jonesi" vaatama sättida. 

Enne ööd tuli veel nuttev Mari, keda üks endine klassiõde netis koguaeg kiusab. Minu karikas sai igatahes täis ja lasin Maril veebikonstaabli poole pöörduda. Miks peab üks laps koguaeg teise lapse pildi või video alla kirjutama, et ta on jobu, paks vms? Kui ei meeldi, ei pea ju vaatama... Ma tean, et mu lastel ei peaks Facebooki, Instagrami või Tik toki kontot olema, aga kuna klassikaaslastel oli, siis andsin ka aasta tagasi alla. Telefonid said nad niigi hilja võrreldes teistega ja kooli kaasa on nad alles sellel õppeaastal neid võtma hakanud. Koolis ma muidugi neil netis ei luba olla....või noh, neil polegi netti, aga nad ei taha koguaeg õpetajalt telefoni laenata, et mulle helistada. Vahepeal ikka on, et tunnid lõppevad varem või võti jäi koju....  

Vot sellised lood siis seekord....







19 detsember 2020

Blogmas nr. 18. Meil pole jõululaupäeval midagi süüa

 18.12.2020

Ärkasin alles 10.30 ja see tähendas, et mul läks kohe väga kiireks. Pidin poodi tormama, et Mirjamile klassipeoks hunnik kirsstomateid ja pakk krõpse osta. Samuti oli taaskord meil piim otsa saanud. Tõesti tuleks vist lehm võtta. Tulin poest ja hakkasin kohe süüa tegema. Kahjuks sai toit täpselt siis valmis, kui Mirjam pidi bussi peale minema. Aga sõi enne siis mõned võileivad ära. Mis teha, elu on juba selline, kui ema kaua magab 😄. Tund hiljem saatsin ka Mari ära. Temal siis huviringi jõulupidu Pernova Loodusmaja hoovil. Kasutasin juhust, et need jõuluasjad siis ära teha ja samal ajal sain ka pesud pestud. Nüüd võivad jõulud tulema hakata - meie oleme põhimõtteliselt valmis! 

Kuna Mannu on oma perega elukaaslase vanemate juures täna, siis käisid vanaema ja vanaisa neid kõiki seal vaatamas. Neil oli väga tore kohtumine olnud. Nii armas, kui leitakse aega kokkusaamisteks 💖. 

Vahepeal saatis C mulle imelisi pilte talvest. Vaatsin neid ja üritasin endas jõulutunnet üles leida. No ei taha see tunne kuidagi tulla. Tavaliselt tuleb see siis, kui on lumi maas või siis, kui kogu pere on koos.  Hetkel pole kahjuks kumbagi. 

Õhtul, kui Mari jõulupeolt tagasi tuli, oli ta läbimärg ja "lõhnas" lõkke järele. Algul ütlesin talle, et pangu oma vettinud jope kööki nahktoolile kuivama, aga üsna kiiresti otsustasin ümber, kuna see lõkkehais oli ikka õudne 😂. Pani kohe soojad sokid jalga ja tegi omale kakaod, et sooja sisse saaks. Põsed õhetasid tal nii armsalt. Tore, et ikka said see 2h õues olla. Mis siis, et vihma sadas.

Lastel on igal õhtul üks suur mure - mida me jõululaupäeval sööme? Pole enam puuahju ja pole veel elektriahju. Meie aga oleme siin kõik väga suured sealiha sööjad. Lohutan neid ikka, et küll ma midagi välja mõtlen. Meie jõulud saavad olema nagu kõik eelnevadki seapraega. Nii lihtsalt on! Peab saama!

Mari oli nii väsinud, et läks juba poole üheksast magama. Loodan, et ta väga külma ei saanud ja haigeks ei jää 🙏. Ju ei jää...

Aga nii lühike see tänane postitus saigi. Homme on meid ootamas uus ja meeleolukas päev!

PS! Sain teada, et mu neljanda perioodi matemaatika kursus on avatud. Otsustasin siiski pühi pidama hakata ning tegelen sellega uuel aastal. 







18 detsember 2020

Blogmas nr. 17. Palju õnne meile!


17.12.2020 

Väike Prints on juba 1 kuu noor! Palju õnne meile kõigile! See aeg on ikka mega ruttu läinud 👀. 

Ärkasin täna kell 9, sest oli kuulda lapsi, kes käisid päkapiku üllatust sussi seest otsimas. Võtsid üllatuse kaasa ja läksid voodisse, et edasi magada.  Kell 12 ajasin nad üles, sest meie majas pole lubatud kauem magada ☝. Muidu läheb rütm paigast ära. Õhtul ei tule jälle uni jne...

Enne, kui lapsed üles ajasin, helistas Omniva kuller, et toob mulle paki. Ma polnud midagi tellinud. Kui nüüd mõtelda, siis ma polegi siin kodus kulleriga midagi tellinud. No ok, kevadel, kui poodi ei saanud, tellisin ketassae ja mingi sae veel, et saaks garaaži ehitada. Muidu mingeid e-poodide kraami ma pole tellinud. Ega ma üldse tegelikult pole shoppaja. Seda enam jäin mõtlema, et mis pakk see veel on?👀. Mõni hetk hiljem selgus, et need olid nimesildid, mis C juba mitu nädalat tagasi tellinud oli. Nägite pilte juba Instagramis. Kes ei näinud, siis need on sellised krõpsuga nimesildid ja rõnga külge käivad nimesildid (kottidele, riietele jne). Ostsin eelmisel kuul omale patrullkoti ja kuna ma eelistasin krõpsule hoopis Eesti lipu panna, siis nimesilt sinna ei mahtunud. Kotil aga peaks ju nimesilt ka olema.. Sellest tuli siis see nimesildi tellimise mõte/vajadus.

Õhtul uudiste vaatamise kõrvale õmblesin Mari Rudolphi sokkidele nina külge tagasi ja mõtlesin ka Mirjami teksade tasku ääre kinni õmmelda, aga ei ole mul nii palju rammu...või siis oskuseid..... Otsistasin hoopis homme poest mõne triigitava pildi sinna katkise koha peale osta. Mul pole tegelikult kodus ka aastaid juba triikrauda, aga õnneks papal on 😂. 

Pidime täna verivorste tegema minema, aga see üritus vajus kuidagi jõulu-unarusse.  Kahju muidugi...  Mul jah ahju küll pole, aga oleksin oma sõbrannad siis ära toitnud või laupäevasele põnevale koosolemisele maale kaasa võtnud. 

Homme tuleb veel piiiisikesed jõuludega seotud asjad korda ajada ja siis jääbki üle jõululainele end sättida. Kui ma muidu olen nii lume vastane inimene koguaeg, siis hetkel on küll pimedusest nii siiber, et oleksin nõus seda lund ka viskama. Tule siis, lumi, kui tahad!

Aga me nüüd "Üksinda kodus vaatama!" 

Tsauuuu!

Tulin veel korraks tagasi. Rääkisin ühe klassiõega messengeris. Me temaga septembrist saadik ühel lainel olnud ja päris palju suhelnud. Kui täna jälle kirjutasime, siis mõtlesin, et me nii ühtekad, et lisan ta fb-s omale sõbraks. Niikuinii ju ühes linnas ja elu viib meid ka muudes valdkondades tulevikus kokku. Läksin tema kontole ja ta just lisas mind ise sõbraks. Kas saavad ühed inimesed veel rohkem samal lainel olla? Nagu nii armas!



17 detsember 2020

Blogmas nr. 16. Mind lubati kohtingule kutsuda, aga sain korvi

 16.12.2020

Kui eile oli selline mõnus laisklemise päev, siis tänane jällegi üsna toimekas. Hommikul, kui voodis meile ja asju üle vaatasin, selgus, et laste kooli direktor oli ka lõpuks mulle vastu kirjutanud. Kuu vist juba möödas sellest, kui lubas mulle kirjutada ja mind "kohtingule" kutsuda. Aga põhimõtteliselt sain korvi 😂. Ei, tegelikult jõulud ja olukord riigis jne...et äkki vaatame seda asja uuel nädalal. Muidugi lubas, et võin talle igal ajal helistada jne, aga mul pole selleks vajadust. Kui lapsed kodus, siis probleeme ju ei ole. Pealegi, peale seda, kui direktorile kirja kirjutasin, hakkasid koolis asjad paremaks minema. Õpetajad rahunesid maha ja Mirjamile andsin ka käsu end rohkem vaos hoida. 

Tegelesin oma meilide ja asjadega ära, koristasin toad, tegin söögi....noh nagu ikka igal päeval ja tuligi hakata Mirjamiga silmaarsti juurde minema. Eelmisel aastal saatis kooliõde Mari silmaarsti juurde paberiga, et ta ei näe ÜLDSE midagi. Haiglas arst naeris, et kas ta ikka hommikuti kooli näeb minna. Selgus muidugi, et Maril silmad väga korras. Täna siis Mirjamiga peaaegu sama teema. Maksin jälle viieka registratuuris ja loomulikult selgus minut peale kabinetti sisenemist, et Mirjam näeb nagu loom. Mina juba ammu ei näinud tähti, mis seal õde näitas, aga Mirjam veel nägi. Loomulikult on mul hea meel, et tal prille pole vaja, aga see kooliõde.... Ma ei saa temast aru. Kas ta peab lihtsalt lambist siis mingeid lapsi vahepeal päris arstide juurde saatma, et jätta mulje, et on vajalik vms? Kusjuures me ju Mirjamiga alles veebruaris käisime silmaarsti juures. Ta nägi mingeid kollaseid laike, oksendas jne...Puukborrelioos oli hoopis 😒. Noh, mis seal ikka....

Enne silmaarsti juurde minekut hüppasime veel koolist läbi, et toidupakid ära võtta. Tegelikult nii armas, et koju toidukraami antakse nende päevade jaoks, mil lapsed koolis ei käi. Me saime siis kaks kotti, sest kaks last ju ☝️. Ühes pakikeses oli 6 suurt kanamuna, kõrrejook, suur Fazeri šokolaad, purk boršisuppi ja pakk makarone. Ja mul ei olnud üldse häbi vms pakke vastu võtta. Selleks nad ju mõeldud olid. Kui ma neid pakke välja ei võtaks, läheks need arvatavasti köögitädide kappi või kusagile. Kuulsin, et mõni viis selle kotikese edasi toidupanka. Väga armas tegu. 

Õhtul tegime Mannuga jälle videokõne. Väike Prints vaatas mind läbi kaamera ja isegi naeratas mu jutu peale. Nojah, see polnud küll planeeritud naeratus, aga ikkagi... Loomulikult näitas ta meile ka seda, kui täis on ennast võimalik kakada. Natukene lasi nutukest ka ja läks ära magama. Nii armas laps ikka... minu oma..💓. Tundub, et juba varsti saan teda jälle oma kätel hoida, musitada ja oma muskleid treenida. Vanaema on tõesti palju toredam olla, kui ema. Vb see tundub mulle hetkel nii, sest ema olen juba 18 aastat olnud....aga vanaema alles homme, kui teie seda postitust loete, täpselt 1 kuu 😍. Sellega seoses mulle meenus see, et osad inimesed, kes essat korda emaks saavad, arvavad, et laps ei saa kuu vanuseks kindlal kuupäeval, vaid loevad konkreetselt nädalaid. Et kui meie Mõmmi sündis 17. novembril, siis ta oleks pidanud kuu vanuseks saama selle nädala teisipäeval. Nagu nii imelik mõtlemine 😀. 


Kohe suure käekirjaga, et kooliõde aru saaks 😂


16 detsember 2020

Blogmas nr. 15. C pani mind nutma

 15.12.2020

Hommik algas uue koostööga. Ma ei hakka siin enam üle kirjutama, sest kindlasti kõik juba nägid seda minu Facebookis ja Instagramis. Päris põnev on selliseid koostöid teha. 

Muidu möödus päevake niisama Youtube´is videoid vaadates. Väljas nii hall ja kole koguaeg, et polegi isu midagi asjalikku teha. Lapsed kisavad ja jooksevad mööda maja ringi ja see on üsna häiriv. Pole üldse harjunud sellega. Terve kevade ja suve olid väljas, sügisel koolis ja nüüd siis....mind kiusamas 😂. Väljas pole ka midagi teha. Vahepeal küll mängivad jalkat, aga pime ja rõske on..isegi lapsed ei taha õue 😊, Vahepeal panid nad puslet kokku, siis otsisid oma jõuluraamatu välja, siis tegid neid samu mütsikesi, mis eile õhtul, aga jah...nad on päris püsimatud ja lärmakad. Oli juba küll korraks selline tunne, et ütlen lastele, et olgu telefonides või vaadaku televiisorit. Õnneks suutsin ennast talitseda 😊. Minu rõõmuks leidsid nad ikka õhtul viiest telekapuldi üles ja hakkasid taaskord "Eia jõulud Tondikakul" vaatama. Sain seni rahulikult mõned vajalikud asjad arvutis ära teha 🙏 Kirjutasime ka Mannuga nats. Uurisin, kuidas pisike kisakõri elab :). Eks jah, terve see esimene aasta on raske, aga eriti esimesed kuud.

Veel mõtisklesin, et tahaks juba oma uut kööki. Nii väga tahaks ahjulõhe ja kaneelirulle ja ahjuliha ja naani ja kauboikartuleid.... Aga pole eriti palju jäänud. 14 jaanuar pannakse kapid paika ja siis tuleb veel 1-2 nädalat tööpinda oodata. Varsti juba jõulud ja aastavahetus ja Mari sünna ning siis uus köök! Mõtlesin muidu küll, et mis see ikka ilma ahjuta elada on, aga 8 kuud on teinud oma töö. 

Päeva lõpuks pani C mind nutma. Ütles mulle jälle, et olen talle hea abikaasa ja hea ema tema lastele. Minuga ei tohi ilusasti rääkida - kohe on pill lahti. Rääkisime õhutl veel ka kingitustest. Et mida keegi jõuluvanalt soovib. Kui lapsed olid oma soovid välja öelnud, oli minu kord. Mina teatasin, et tahan 12 suuremat valget nööpi. Lapsed vaatasid mind tõesti suud lahti ja silmad suured. Aga nii on. Ma tahan oma kampsikul nööbid ära vahetada. Olen siiski praktiline inimene ☝. 




15 detsember 2020

Blogmas nr. 14. Unustasime ära, et õppima peab

 14.12.2020

Ja mu pea valutaski jälle terve öö. Süda oli nii paha ja ma ei saanud oma pead padjalt tõsta, et rohtu võtma minna. Ma seda uut kanget ravimit niikuinii poleks julgenud esimest korda öösel tarbida ja nagu te teate, siis tavalised rohud päästavad mind vaid kaheks tunniks. Lebasin poole üheteistkümneni päeval voodis. Lõpuks, kui naaaaatukene parem oli, käisin ruttu poes ära, et nädala toidukaup ära tuua. Peale seda kanget rohtu ei soovitata autoga sõita. Poest tagasi jõudes sõin Saaremaa jogurti vägisi ära, et saaks rohu ära võtta. Muidu on see jogurt nii hea, aga kui üldse isu pole ja süda läigib, siis....  Igatahes see ravim mõjus silmapilkselt. Muidu on ikka nii, et kui tavalist rohtu võtan, siis peale rohu võtmist veel tükkaega pea tuikab, aga selle rohuga...nagu laksust pühitud. Peaks nüüd veel pikema vahe ka, oleks super. Täna rohkem rohtu võtta ei või. 

Õed tihedad kaklevad juba kolmandat päeva. Mõtlesin, et äkki on täiskuu, aga kahjuks mitte. Mirjamil nagu on kõik ok, aga pigem Mari jonnib. Midagi talle ei meeldi ja midagi ta tehtud ei saa. Paha siga, mitu viga 😂. Ei, ma tegelikult tean ja saan aru... Meil kõigil on vahel halb tuju või koguni nädal. Mis siis ikka. Kannatame ära. Muidu on ta mul väga tubli ja abivalmis laps. 

Lapsed said täna päkapikult Monster High nukukujulised pusled (150 osa). Hakkame nüüd Mirjami oma kokku panema. 1,5h aega, siis läheb näidendi proovi ning kell 16 saan minna etendusi vaatama.

Mirjami pusle saime vahetult enne seda, kui pidin etendust vaatama minema, valmis. Näidendid tulid ilusasti välja. Lapsed olid väga tublid. Ja Mirjam oli tõesti Saara Nüganeni vääriline! Õpetaja oli nii armas ja kinkis lastele ise tehtud piparkooke, moosi ja kuivatatud pärnaõisi. Nii lahe!

Õhtul tegi Mirjam meile keefiripannkooke, et õpetaja kingitud moos kohe ära proovida. Vaatasime taas "Buratinot" ja tegime koolist ja huviringist saadud kodused ülesanded ära. Mul oli nii pühapäeva tunne, et unustasin ära, et õppida ka vaja 😂. Möllasime siis ümbermõõtude ja pindaladega terve tunni. Õhtu lõpetasime käsitöötunniga, kus pidime valmistama kuusele ehte (mütsikese). 




14 detsember 2020

Blogmas nr. 13. Mis on ühist Mirjamil ja Saara Nüganenil?

 13.12.2020

Kui eilne hommik algas sellega, et sain teada kahe tuttava lahkuminekust, siis tänane hommik tõi teate, et ühel facebooki tuttaval on soolevähk. Me küll päriselt ei ole kohtunud, aga olen tema tegemistele kõvasti kaasaelanud. Väga äge aktiivsete eluviisidega naine, kes toitub tervislikult ja ei mürgita end ravimitega. See haigus lihtsalt tuleb. Nii temal kui minul on üks ühine asi, tänu millele saime mõlemad vähile normaalsel ajal jälile. Kui ikka tunned, et sul kõht valutab, aga proovid on koguaeg korras, siis võitle arstidega edasi, sest pidev kõhuvalu ei ole normaalne. Tuleb leida selle põhjus(taja).

Päeval käisin jälle Kaubamajakas paari asja vaatamas. Tohutult palju inimesi oli. Võiks öelda, et jõuluostlemised on alanud. Mul on täna aga hull uni peal. Möllasin küll kodus kodutöödega, aga ei saa ennast kuidagi erksaks. Mulle mõjub see pimedus, mis koguaeg väljas on. 

Mirjamil saab järgmisel nädalal kõrvaaukude tegemisest kuu ja otsustas juba täna uued kõrvakad panna. Praeguste tagused olid nii kõvasti kõrvarõngaste küljes kinni, et mingi 15 minutit kangutasime neid ära. Nüüd on tal armsad lumehelbed kõrvas. Vahepeal viskab ikka naiselikku poolt ka sisse. Muidu on ikka püksid jalas ja möll peas 😂.

Käisin papa juures ühte muinasjuturaamatut Väikesele Printsile otsimas, aga seda ei olnud. Nüüd ei teagi, kas see on ribadeks loetud või on pesuköögis (kus on külm ja kuhu ma ei viitsi enne kevadet midagi otsima minna) või läks ta koos paljude teiste raamatutega mu tädi juurde pööningule. Viimases ma kahtlen...vist nagu sai ikka kaasa haaratud... No näis...

Õhtul õppisime Mirjamiga veel tema homseks näidendiks. Neil oli oma näidend, mida nad mitu kuud õppisid, aga see jääb ära. Ta peab homme ühte vanema grupi tüdrukut etenduses asendama. Pole seda laval proovida saanudki. Nagu Saara Nüganen, et hüppab kohe lavale ja teeb tundmatu rolli ära 😂. Vanematel lubatakse ka homme maskid peas seda etendust vaatama minna. 

Aga hetkel tundub, et mul hakkab jälle see nõme peavalu, mida mina nimetan vaatamata kõigele siiski migreeniks. Juba paar tundi pea tuikab. Õnneks ma seekord sellepärast ei muretse, sest abimehed on kapil ootamas. Loodan, et mulle need rohud sobivad, sest paljudele ei pidanud sobima...

Õhtu lõppes sellega, et vaatasime lastega "Eia jõulud Tondikakul" ning peale seda vaatasin  ühte oma lemmik filmi "Viini postmark". Mulle nii väga meeldivad need vanad filmid 💓. 100 korda nähtud, aga vaatan ikka 💓


https://etv.err.ee/952105/viini-postmark




13 detsember 2020

Blogmas nr.12. Mari sai mürgituse

12.12.2020 

Oleme jõudnud blogmas´iga poolele teele!

On hommik. Istun siin ja lõpetan eilset blogi. Tulemas on sündmustevaene päev. Hommikul kutsuti meid küll Torile saaniga sõitma, aga kuna ma olin alles voodis, siis ei suutnud nii ruttu karku alla ajada ning meie jaoks jäi üritus ära. Mulle ju meeldib hommikuti paar tundi rahulikult ärgata. 

Kui hakkasin lõunasööki valmistama, siis helistas mulle Mannu ja lasi telefonist armsat Väikese Printsi nuttu. Poiss on paras söödik. Kohe, kui silmad lahti teeb, peab süüa saama, muidu kohe kisa lahti. Tõeline mees ikka! Aga nii mõnus on niimoodi söögitegemise kõrvale juttu rääkida. Ise koorid vaikselt kartuleid ja Mannu jalutab 80km eemal lapsega. Siis tunnedki, et oled oma armsate lähedal.....

Laste kohustuseks on täna nende tuba täiuslikult korda teha ja siis hakkame "Buratinot" vaatama Telia lastenurgast. "Buratino" on meil alati jõulukuul ja ka haigusteperioodil kavas. Me oleme õnneks terved. Mari kaebab küll peavalu, aga ehk ikka ei jää haigeks, vaid on lihtsalt väsimus🙏. Või sai eilsest poiste puuksutamisest mürgituse 😂. 

Õhtupoolikul tegelesin ühe uue koostööga. Kui kõik hästi läheb, näete varsti mu esimest Instagram Storyt, kus ma olen videos teie ees oma näo ja häälega. Varem pole nii julgelt ette võtnud 😃. Päris põnev värk igatahes!

Klassiõed just kirjutasid, et kunstiõpetaja hindab esimest loovtööd. Järjest 0 punkti kõigil. Üks sai 14 punkti 15-st. Minu kollaaži pole veel hinnanud ja ega ma julgeks punkte ka vaadata 😂. Õnneks saab töö uuesti ka esitada, aga oleks ju tore, kui ei peaks. Saaks kohe tehtud 🙏. Tunnike möödas ja sain max punktid. Juhhuuu! Mul on nii hea meel, et C alati usub minusse. Ta ei kahelnud hetkekski, et teen töö max punktidele. Nii armas temast 💓!

Õhtu tõi veel sellise toreda uudise, et meie väga hea sõber valiti noorkotkaste aasta noortejuhiks. Ta on tõesti alati hingega asja juures ja igati tunnustuse välja teeninud. Me ise teadsime juba tund varem, et ta selle tunnustuse saab, aga hoidsime ilusasti asja saladuses. Aga oleme väga uhked tema üle. Eks ikka on tore, kui sinu tegemisi märgatakse 👍.

 
Pilt on seotud uue koostööga 😎


12 detsember 2020

Blogmas nr. 11. Kuidas 10 sekundiga 5 eurot teenida...

11.12.2020

Taaskord kiire hommik. Lapsed läksid viimast päeva sellel aastal kooli. Minul oli vaja poest korraks läbi hüpata, et üks mõnus vahuvein õhtuseks sõbrantsi juurde minekuks kaasa haarata ja nipet-näpet paar asja veel koju võtta. Õnneks oli kell just 10 saanud ning sain vahuveinid ikka poest kätte 😃. Selveris mu lemmik vahukas soodushinnaga, seega jah, võtsin kohe mitu - koju ka. Tähistamist ikka jätkub sellel aastal veel. Olin juba peaaegu kodus, kui mulle meenus, et pidin veel Smartpostist läbi käima. Keerasin auto ringi ning läksin tagasi. Haarasin paki kaenlasse ja sõitsin koju. Kusjuures täna oli üle pika aja päris soe väljas. Tuppa jõudes jõudsin vaevalt poekoti tühjaks teha, kui pidin juba Mirjamile kooli järele sõitma, et temaga lastekirurgi juurde minna. Haiglasse jõudes tegime uksel taaskord kõik need protseduurid (deso, mask ja mõttetud küsimused), käisime registratuurist läbi, et maksta 5 eurot visiiditasu, viskasime joped garderoobi ning läksime arsti juurde. Kohe, kui ukse taha jõudsime, saime ka sisse. Kuigi meie ajani oli veel 15 minutit. Läksime sisse ja pidime uuesti käsi desoma. Arst vaatas seda punni ja teatas, et see punn tuleks pintsettidega ära naksata, aga temal (lastekirurgil) pintsette ei ole. Mingu ma koju ja tehku ma oma pintsettidega ise see asi ära. Miks ta üldse arvab, et inimesel, kellel ei ole kulmukarvu, on kodus pintsetid 😲. Igatahes visiit kestis 10 sekundit ja abi ei saanud ja maksin veel viis eurot ka... Õnneks ma olen taibukas naine või on see hoopis vanaemale omane elukogemus, aga mul tuli mõte sõita ämma salongi ja leida sealt kuldsete kätega kosmeetik, kes selle peene tööga hakkama saab. Õnneks nii oligi. Armas Kai tegi selle toimingu kohe ära ja oligi probleem lahendatud. Kusjuures täna enam see punn polnud üldse nii suur, kui sellel pildil, mida eile nägite. Ööga midagi juhtus. Viisin Mirjami kooli tagasi ja kiirustasin ise koju, et söök valmis teha. Sain söögi valmis ja ise söödud, kui helistas Mirje. Rääkisime konkreetselt 1minut ja juba helistasid lapsed, et nad on valmis ja ootavad, et järele läheksin. Muidu nad käivad ikka ise kooli ja kodu vahet, aga täna pidid nad kõik oma kunstitööd, jalanõud jne koju tooma. Kummalgi oli koolikott + veel kaks kotti. Ulatasin siis abikäe. Söötsin lastel kõhud täis ja istusin blogi kirjutama. Mäluga on mul ju nagu on...et seda ei ole 😃. Pärast hakka jälle meenutama, mis päeval tehtud sai. Mari läheb varsti sellel aastal viimast korda Meisterkoka huviringi ja Mirjam hakkab taignarulle ja piparkoogivorme üle pesema, et need õhtul Elina juurde kaasa võtta. Mina lebotan 2,5h ja siis hakkan nänni, mida õhtul külakostiks kaasa võtame, kotti pakkima. Peaasi, et ma piparkoogitaigent koju ei unusta ja vahuveini ka muidugi. Me pole Elinaga juba...noh...väga kaua klaase kokku löönud. See võiski olla Eleri sünnipäev, kui me seda viimati tegime 😯. Kas tõesti on sellest juba 4 kuud möödas? Raske uskuda.... Päevad lähevad lihtsalt niii kiiresti, et pole aega kokkugi enam saada. Ühesõnaga viiest siis kott kokku ja linnaliiniga sõitma! 

Tahtsin veel rääkida nendest toidulisanditest, mida neuroloog soovitas võtma hakata. Ma olen absoluutne toidulisandite ja vitamiinide vastane. D-vitamiini said lapsed nii kaua kui titena andma pidi ja see on kõik. Olen alati olnud seda meelt, et inimene peab toituma nii, et kõik vajalikud ained toidust kätte saaks. See toidulisand igatahes on mulle väga hästi mõjunud. Olen küll seda vaid 5 päeva võtnud, aga pean ütlema, et magan nii sügavalt ja hästi. Võtan tegelikult seda lõuna ajal, aga ikkagi annab öösel tunda. 

Õhtu Elina juures oli äge nagu alati. Lapsed tegid piparkooke ja meie.....ajasime juttu 😃. Oli tore koos olla peaaegu kogu meie Keravälguga. Olla kõigi oma vigadega inimeste keskel, kes su vigade ja olukordade üle naeravad, mitte ei halvusta. Mul on tõesti sõbrannadega väga vedanud! Mis siis, et üks meist jäi üritusele kolm tundi hiljaks ja mis siis, et ükski mu laps pole üle nädala rinda saanud, mis siis, et üks mees laenas ühele mu sõbrannale oma soojasid sokke kuigi ta oma naine oli samal ajal paljaste varvastega ja mis siis, et ühe juures tuli toa uks kinni panna, sest pisikesed poisid mängisid puuksumänge. Meil on alati väga lõbus ja vabastav koos olla. 00.30 olime kodus. Tuhkatriinut seekord mängida ei saanud. Kingad jäid jalga, aga kott taignarullide ja piparkoogivormidega.......jäid Elina juurde. 

Teel Elina juurde



11 detsember 2020

Blogmas nr. 10. Mida me tegime, et õppenõustaja kabinetti sattusime?

10.12.2020

Oli järjekordne kiire hommik. Mul oli vaja arvutis päris mitu asja ära teha ja juba kell 11 pidime klassikaaslastega kokku saama, et oma õppenõustajale jõulikingitus üle anda. Olime sellised kavalpead, et õppenõustaja ei osanud seda kingitust oodatagi. Muidu oli see tegevus planeeritud 17.12, aga nagu te teate, siis koolid lähevad ju esmaspäevast kinni... Tore oli näha kahte klassiõde, kellega me veel kohtunud polnud ja loomulikult ka neid, kellega juba tuttavad oleme. Meil on tõesti hästi tore seltskond!                                                                                                                                              

Mirje laenas kunagi ammu mulle oma eelmise aasta matemaatika kaustikut. Mõtlesin selle sisu algul pildistada, kui nüüd mõtlen, et kas kirjutaks käsitsi ümber (mis tundub ulme) või siis laseks koopia teha. Mul kevadiseks eksamiks nkn seda materjali vaja. Mingil hetkel peaks ju õppima hakkama. Kaugel see kevad enam on 😃. Samas koguaeg on nii külm, et vist on see kevad ikka kaugel. Ma konkreetselt ei suuda -5 kraadiga toast välja minna. Lihtsalt läbilõikavalt külm. Ei kujutagi ette, kuidas reede õhtul sõbrantsi juurde piparkooke tegema läheme. Plaan on ju bussiga minna. Aga selleks peab mitu meetrit kõndima. Ah, vingun niisama.. Bussipeatus nii mul kui sõbrantsil pmst akna all.                                    

Lapsed käisid klassiga täna Raba 5 Noortekeskuses rulatamas. Mirjam sai proovida ka BMX-i ning sellest ajendatult kirjutas jõuluvanale uue kirja, kus on tema sooviks BMX. Ütlesin küll, et jõuluvana ju nii suuri asju ei too. See on samahea, kui ma tahaksin autot. Ei too ju ükski jõulvana kellelegi autot...või maja.... Mirjam muidugi argumenteeris, et ratas käib kompaktselt kokku. No okei....aga ma siiski arvan, et seda kingitust ei tule. Meie jõulukingitus pidi olema uus köök ja seega ma väga ei panusta sellele, et midagi veel saame...                   

Kui Mirjamist veel rääkida, siis sain just perearstilt saatekirja lastekirurgi juurde. Helistasin registratuuri ja sain juba homseks kohe aja ka. Eks siis selgub, millal, kas ja kuidas seda punni eemaldama hakatakse. Mäletan kui Maiken käis Villa Medicas ninalt nahanääpsu eemaldamas, siis olin pmst minestamise äärel. Ma üldse ei kannata, kui lapsel on valus. Ei kujuta ette, kuidas ma Mirjamiga hakkama saan. Ta on sellistes asjades suht jänes...Homme muidugi keegi nuga näkku ei löö, aga lihtsalt muretsen juba ette ära 😃.

Mõtlesin natukene selle koolide kinni panemise peale. Tegelikult on midagi head ka selles. Mu lapsed saavad lõpuks ometi end välja puhata. Täna oli Mari see, kes koolist tulles 1,5h magas. Nad ikka megalt väsinud. Ometi lähevad 21.00 ikka tuttu. Varem, kui "Padjaklubi" ja "Kättemaksukontor" olid, siis lubasin neil kauem üleval olla, tingimusel, et hommikul ei vingu ega hädalda. Nüüd nad isegi ei nuru pikemalt üleval olemist v.a. siis neljapäevane "Üksinda kodus".

Olgu, see on tänaseks kõik. Istumegi nüüd teleka ette "Üksinda Kodus" vaatama.

            Selline punn siis "kaunistab" Mirjamit.



10 detsember 2020

Blogmas nr. 9. Mille eest ma aasta ema tiitli sain?

09.12.2020 

Peale iganädalast kontrollkõne Mirjega, otsustasin Kaubamajakasse poodlema minna. Ega mul tegelikult peale lõhnaga teeküünalde midagi muud vaja polnudki, aga oli kohe selline tuju, et kõnniks ja vaataks niisama ringi. Mul tuleb selline tuju umbes korra kahe aasta jooksul, seega oli tark ennast ära kasutada. Teeküünlaid saabki normaalse hinnaga vist vaid Jyskist. Kõikjal küsitakse hullu hinda ju. Mul veel 5 küünalt igal õhtul põlemas....seega..pean soodsaid küünlaid leidma. Mul hetkel on kodus šokolaadi- ja vaniljelõhnalised, aga nüüd võtsin taas vahelduseks mandariini omasid. Tegelikult poes ringi kõndides mõtlesin, et äkki on Takkos või kusagil lastele soodsaid jõulukampsuneid, aga ei leidnud midagi. Ehk siis päkapikud  toovad neile ise, nagu ka eelmisel aastal 🤔. Käisin küll mööda poode, aga ainsaks ostuks jäid siiski vaid küünlad. Ma isegi korra vaatasin ühte kleiti, aga noh väikesed numbrid nagu ikka. Ja ega mul pole tegelikult midagi vaja ka.                                                                                  Hommikul helistas ju Mari Mirje kõnele vahele. Ta esmaspäeval väänas kehalise tunnis käe välja. Kooliõde pani sidemesse. Eile õhtul võtsin sideme ära ja papa määris talle mingit salvi peale. Tegi ikka nats valu veel. Täna siis õpetaja oli sundinud Mari silda tegema. Mari räägib, et ta ei saa, et käsi valutab. Lõpuks hakkas nutma ja helistas mulle. Ta on meil hästi õrna hingega ja alati püüab täiuslik olla. Kui ta ütleb, et tal on valus, ju siis on ka. Õpetaja muidugi jälle karjus ta peale ja paugutas uksi. Marile läks nii hinge, et nuuksus lausa kui helistas. Mirjam loomulikult oma iseloomule kohaselt ei jätnud asja nii, vaid läks õpetaja juurde. Õpetaja ütles, et tal on laste valutamistest juba kõrini. Mirjam teatas, et tal on õpetajast kõrini. Ootan endiselt direktori kutset, et saaks tema jutule minna, aga seda pole siiani tulnud. Kes see ikka tahab oma naise kohta tõde teada. Ma ütlen veelkord - ma tean Mirjami iseloomu, aga Mari polnud küll nüüd süüdi, et ta eelmises kehalise tunnis käe välja väänas. Ise ka ju teate, et vahel läheb see valu ruttu üle, mõnikord on mitu päeva või isegi nädal valus.                          Mõni minut tagasi selgus, et koolid lähevad esmaspäevast kinni. Palju õnne meile kõigile! Ma ei tea, mis põneva kava ma kümnende jaanuarini lastele välja pean mõtlema. 

Pean muidugi mainima, et mul on kahju minu enda kooli inimestest. Paljudele on siiski kontaktõpe vajalik, eriti neile, kellel kevadel eksamid tulemas.                                                                                Kui Mari koolist koju jõudis ja kuulis, et kool kinni läheb, jooksis ta ruttu kesklinna kõrvaauke tegema. Päkapikk tõi hommikul neile kõrvarõngad, aga Maril pole ju aukegi.Või noh, kunagi olid. Ja ei tea ju, kaua siin üldse midagi jälle lahti on selle korontšiku pärast. Tark on kohe ära käia. Muidugi ma ei tea, kas tal need ära ka tehakse. Mirjam läks kinkekaga, siis polnud probleemi. Marile kirjutasin paberi kaasa. No ehk ikka teevad ja ma ei pea oma tagumikku välja vedama hakkama.                                        Mirjamil on juba umbes aasta valge punn silma juures olnud. Ma mõtlesin, et see on see nahaalune punn, mis ikka inimestel on. Suurtel inimestel eemaldatakse neid, aga lastel nii kergelt vist mitte. Nüüd vaatasin, et see on suuremaks läinud ja punetab õrnalt. Saatsin just arstile pildid ja kirja. Vaatab siis, mis saab. Mis meil siin ikka muud see kuu aega teha, kui arstide juures käia.                                                    Issand, nii feil ikka. Mari just helistas... Siit tuleb aasta ema tiitel 😂. Maril polnudki augud kinni kasvanud😂. No kuna Mirjamil olid, siis eeldasin, et tal on ka. Kaks aastat pole kõrvarõngaid kandnud. Poes torgati lihtsalt kõrvarõngas sisse ja polnudki midagi muud teha. Kiidan taaskord Roma Gold Pärnu esindust, kus väikesed on teist korda auke tegemas ja Mannu käis seal ka 4? 5? 6? korda. Alati nii rahule jäänud!                                                                                                                                            NB! Ma ei teadnudki, et pipraplaastrid päriselt ka aeguvad. Panin eile ühe õla peale ja 24h hiljem ikka midagi tunda ei olnud. Nüüd tõin papa juurest värskema ning see hakkas kohe tunda andma. Ometi olen ka enne aegunud pipraplaastreid kasutanud ja alati on mõjunud 😏 . #vanaema

09 detsember 2020

Blogmas nr. 8. Kuidas ma neljandat last sünnitama läksin

08.12.2020

Ärkasin üle mitme-mitme kuu äratuskella peale nii, et ei suutnud unest välja saada. Nii sügavalt magasin. Uni hoidis mind endas. Olin just redelit mööda Pärnu vana haigla neljandale korrusele ronimas, et minna oma neljandat last sünnitama. C kasuvanemad olid mulle kaasa elama tulnud. Kohal olid ka blogijad Marimellid. Sõbranna Eleri oli mulle hästi palju pisikesi linnukesi ajalehest voltinud. Nii ma siis ronisin suure kõhuga, kompsud ja linnukesed käes. Vahepeal kukkus mõni linnuke alla, siis pidin taas alla ronima ja selle üles korjama. Aga minu paksud rasedusest paistes sõrmed ei suutnud neid maast üles korjata. Imelik, et see suur ronimine ja kummardamine siis sünnitust esile ei kutsunud 😂. Valusid ega midagi mul ei olnud. Lihtsalt sain käsu sünnitama minna. Mingisuguse rohelise mikrobussiga sain kohale.                                                                                                                        Kui olin unest välja saanud ning lapsed kooli saatnud, hakkasin seda tolerantsuse kirjandit kirjutama. Otsustasin siiski oma põhimõtetele kindlaks jääda ning kirjutasin kirjandi pealkirjaga "Vähemusena tolerantses ühiskonnas". Kirjandi mõte peaks ju ometi olema see, et saad oma mõtteid kirjutada. Sellega said mu eesti keeled tehtud ning nüüd on mul 14. veebruarini vaba. Arvatavasti tuleb mul eesti keele töödes vigadeparandusi teha, et paremat hinnet saada, aga kui midagi päris ümber kirjutama ei pea, ei tohiks midagi keerulist olla.                                                                                                                          Eile õhtul uurisin, mida meie Prints jõuludeks soovib. Nii hea, kui inimesed oskavad kohe oma soovidest rääkida. Ei taha mõttetut kräppi kinkida ju. Sain vihje, ning andsin kohe ka jõuluvanale sellest teada. Võtsin nüüd ise ka aega, et netis ringi kolada ja vaadata, mida oleks lahe kellelegi kinkida. Ma ise olen selline praktiline inimene ootan ise vajalikke kingitusi ja soovin ka teistele alati vajalikke asju kinkida. Mulle ei meeldi nipsasjakesed riiulitel ja muidu ei meeldi ka fotod kappidel, aga sellel aastal teeme sellega ühe erandi. Andsin Mannule teada, et sooviksime väikesest Printsist (ma endiselt ei tea, kas võin nime avaldada) armsat raamitud pilti. Seda hakkame küll kummutil hoidma 💓.                        Mul on öökapi sahtlis märkmik, kus on kirjas asjad, mida mul vaja oleks või mida teha tahaksin. Samuti on seal kirjas söögikohad, kuhu tahaksin sööma minna (linnade kaupa välja toodud). Seal on kirjas ka kingiideed teistele, äriideed, filmid, mida vaataksin veel ja veel ja palju muud tähtsat.                            Õhtul peale kuute võitlesin Mirjami ja tema unega. Tuleb koolist, siis ei maga ja kui kell saab 17, kukub voodisse ja jääb tuttu. Ma ei taha, et ta kauem kui 17.30-ni magab. Pärast ei tule ju und enam. Kui ta lõpuks kuidagi elutuppa sain, vajus jälle diivanile pikali ja hakkas magama jääma. Ma muudkui hüüdsin teda ja rääkisin, et mingi söögu või joogu või tehku midagi, et väsimus üle läheks.                                    Mari jõudis enne kaheksat Meisterkoka ringist tagasi ja tõi sealt martsipaniga stritslit. Arvake ära, kes selle tüki endale sisse ajas....  Õudne. Mul on juba mitu kuud nii hull söögiisu, et ma ei tea, mida sellega ette võtta. Tundub, et see on seotud sellega, et jätsin kohvi joomise maha. Siis tekkis mul hommikune söömine. Tean ka varasemast ajast, et kui hommikuti söön, on terve päev vaja midagi süüa. Ma ei tea, kus see loogika on, aga nii on...Kevadel ei mahu enam uksest välja 😂. 


                                                         Maailma kõige nunnumad jalakesed 💓






08 detsember 2020

Blogmas nr. 7. See ei ole migreen, mis mind kiusab...



Saatsin lapsed kooli ning avasin moodle keskkonna, et vaadata, mis teemal kirjandit pean kirjutama. Loomulikult oli selleks jälle perevägivalla teema. Ma ei tea, mis värk õpetajal sellega on. Muidugi hakkasin kohe sõbrannadele vinguma ja halama ning üks neist sööstis mulle oma mõtetega kohe appi (teised arvatavasti olid töised) ja saan õhtul hakata kirjandit kirjutama. Pea on nüüd küll vägivaldseid mõtteid täis kui nii võib öelda 👀.
Käisin vahepeal poes nädala toidukraami toomas. Koju jõudes hakkasin ruttu süüa tegema, et kella kaheks arsti juurde jõuda. Toidukraami sain alles siis lahti pakkida, kui paja tulele panin. Ma ei tea, kuidas ma alati ajahätta jään. Või noh, algul tundub, et jään.
Arsti juures sain teada, et mul pole midagi viga 😂. Olen terve nagu purikas. Veresuhkrust maksanäitajateni on kõik korras, ajupilt täiuslik. Midagi ta rääkis, et minu vanustel muidu juba on ajus või kusagil mingid vedelikukolded, aga minul isegi neid veel pole. No ma ei tea.. Kirjutas kanged valuvaigistid ja oligi nagu kõik. Migreeni isegi ei pakutud välja... Ma ei oska enam seisukohta võtta. Muidugi on tore, et olen terve, aga miks mu pea siis mitu päeva järjest valutab ja ükski rohi ei aita? Nii juba aastaid... Põhjust oleksin tahtnud teada, mitte niisama rohte sööma hakata..
Arsti juurest koju jõudes nägin, et ka Maril ei olnud kõige meeldivam päev. Vaeseke oli kehalise tunnis oma käe välja väänanud ja see pandi koolis täitsa sidemesse. Ma räägin ju koguaeg, et sport on kurjast 😄.
Aga on juba õhtu. Kirjandi sain juba ammu valmis. See polnudki nii keeruline, kui algul tundus.
Kell on 19.19. Mina juba kaks tundi kirjutan pisikest eesti keele töökest. No tõesti nii raske. Ma ei saa pooltest sõnadestki aru 😂. Noh, mingi selline tekst:
"Nagu tavaliselt, aktiveerib või isegi nakatab liikuv referent asju, mis on temaga assotsiatiivselt seotud. Näiteks metonüümiliselt." Nagu miks ei või eesti keeles rääkida? Eesti keele tund ikkagi ju 👀.
Kella kaheksaks sain selle töö tehtud ja nüüd on mul veel vaid üks töö eesti keeles teha. Ja see on taas kirjand 😪. No kirjutada ma ju võin, aga need teemad... Seekord on teemaks tolerantsus. Mina ja tolerantsus 😂. Tahaks kirjutada oma mõtteid sellest, aga tahaksin viite ka ju. Nüüd peangi valima enda au ja viie vahel.
Ma olen alati lastele rääkinud, et jõuluvana ei too kalleid kingitusi. Täna, kui Mannu väikestele helistas ja uuris, mida nad jõuludeks tahavad, sai ta vastuseks IPhone. Õhtul rääkisin Mirjamiga maailma asjadest ja siis ta arvas, et kui jõuluvana talle IPhone´i toob ja kui ta peaks kiirloteriiga teinekord 10000 võitma, siis ostab omale ühe IPhone´i veel. Mannul oli ka kusjuures vahepeal see õuna periood. Me koguaeg rääkisime, et pole vaja. PS! Loterii tuli jutuks, sest C ostis Mirjamile üle mitme aasta lotopileti.

07 detsember 2020

Blogmas nr. 6. Nii ta jälle läks...

 06.12.2020

Meil kõigil läks uni juba kell 9 ära ja otsustasime siis päeva targalt kasutada. Esimese asjana läksime Magaziini, et sealt mõned asjad osta. Lapsed soovisid joonistuspaberit. Ma muidu lasen neil joonistada tavalisele printeripaberile, aga seekord soovisid nad paksemat joonistuspaberit. Ja kuskohast mujalt seda hea hinnaga saab kui ikka Magaziinist. Lisaks oli neile esmaspäevaks tööõpetuse tundi sulgi ja auguga pärleid vaja. Auguga pärlid olid kodus olemas, aga sulgi polnud, sest tavaliselt üritan kodus neist iga hinna eest vabaneda. Need on nii tüütud! Kusjuures Magaziinis polnudki sulgi. Mingisugune komplekt oli, aga mul oli vaid sulgi vaja. Vaatasin igaksjuhuks ka neid jõulutulesid, mida saaksime laterna sisse panna, aga need olid ka otsas või neid ei müüdagi seal. Igatahes saime paberi, uued tallad kingadesse ning süütaja (see, millega saab küünlaid või gaasipliiti läita). Miks ma süütajat kasutan, mitte tikke? Maa laps ikkagi ju. Ma olen tegelikult varem koguaeg tikke kasutanud, aga siin kodus juhtus nii, et tikud leidsid oma koha kõige korgemal köögiriiulil ning kuna ma olen jupats, siis ma ilma toolita sinna ei ulatu ja olen laisk, et igakord selleks tooli vedama hakata😎, 

Läksime siis Selverisse, sest teadsin, et seal on need jõulutuled olemas, mida mul vaja on. Ma oleksin nad juba varem ära ostnud, aga ma ei suuda valida. Mulle meeldiks nii, et lähen poodi ja valin kahe asja vahel. Tulesid aga on kümmekond varianti ja mul läheb silmade eest nii kirjuks ja siis ma hakkan üle mõtlema. Parem ikka, kui C nii keerulise asjaga tegeleb. Poodi minekuga on ikka see, et siis on vaja veel seda osta ja seda ja seda ning kindlasti ka üks see tuleb võtta. Nii me siis ostsime ka mitu üleliigset asja, aga vahel ju võib ka. Üleliigseks nimetan ma neid asju, mida enne poodi tulemist vaja ei olnud. 

Tulime koju, toppisime tuled laternasse ja jälle on rohkem jõulusem. Me pole mingid hullud jõulude fännid, aga natukene ikka peab meeleolu looma. Lapsed ju majas... Mina hakkasin süüa tegema ning C hakkas tuttava elektrikuga hoovipoolsesse esikusse ja terrassile voolu vedama. Meil läks see esik suht jahedaks, sest seal ei ole kütet. Esik on väga väike, seega mõtlesime sinna talveks pisikese radika panna. Aga kuna seal ei olnud ühtegi pistikupesa, siis tuli see tekitada. Terrassile oli ka pistikupesa vaja, sest a) me plaanime 23 minna kuuske tooma ja mõtlesime sellel aastal kuuse terrassile panna. Tuled peavad kusagilt voolu saama, b) meil pole kõrvalhoonetes hetkel veel elektrit ja vahel on vaja seal midagi elektriga teha. Siis on hea pikendust vedada, ei pea läbi akna seda enam vedama. 

Tähtsad tööd tehtud, hakkasime meie C ja Mirjamiga tubast jõulutunnet nautima ning vedasime pööningult pisikese kunstkuuse, jõuluehted ja jõuluvana koos kotiga alla.

Mari oli sellel ajal hoopis Musoonikus pralletamas ja jäi seekord kodu jõuluseks disainimisest ilma. 

Õhtul läks C taas ära, et olla juba jõuludeks tagasi. 








06 detsember 2020

Blogmas nr. 5. Kisub jõuluks.

 05.12.2020

Planeerisin kaua magada, sest mind on tabanud tohutu väsimus. Aga alati, kui selle soovi kõvasti välja ütlen, häirib hommikul keegi mu und. Lapsed, kes ootavad ärevusega päkapikke, magasid imekombel ilusasti. Mis mind siis üles ajas? Kuulsin, et keegi parkis auto mu akna alla ja väljus autost. Jah, ma olen väga erksa unega ja väga hea kuulmisega 😎. Kuna C pidi peale lõunat koju tulema, siis mõtlesin, et äkki tegi üllatuse ja tuli varem. Hüppasin voodist püsti,piilusin aknast välja, aga ei, see oli hoopis mingi katusefirma auto. Tüüp võttis redeli välja ning hakkas meie sissepääsu poole tulema. Mõtlesin, et mida helli. Õnneks kõndis mööda - läks naabrite juurde. Aga minu uni oli rikutud.

Hommik alags siis kohe suurema koristamisega. Tavaliselt teen seda esmaspäeviti, kui kõik kodust ära on, aga kuna C oli koju tulemas, siis otsustasin seda laupäeval teha. Ega seal midagi hullu polnudki, sest iga päev tõmban tolmuimejaga põrandad üle, aga kappide alla ja nurkadesse, kuhu peab pugema, küünitan korra nädalas. Vanaema ikkagi ju...vana ja haige juba 😂. Ei, tegelikult, kes see ikka iga päev täiuslikult koristab? 

Peale koristamist pidin minema raha kaardi peale panema. Ei, keegi ei maksnud mulle koristamise eest 😃. Kuna Maril on pühapäeval sünnipäevale minek, siis võtsin ka tema kaasa, et ta saaks minna Mariale kingitust valima. Nii armas on kingitusi, mitte raha saada! Jätsin Mari kesklinna ja hüppasin ise veel poest läbi, sest leib oli JÄLLE otsa saanud. Kusjuures me tegelikult eriti võileibu ei söö. Tavaliselt teen lõunaks toidu ja siis soojendan seda õhtul. Aga viimasel ajal on juhtunud nii, et keegi sööb meil võileibu 👀. 

Lapsed käisid õhtul selle aasta esimesel jõulupeol. Nii äge, et pidusid ikka tehakse. Lastele on seda jõulurõõmu ja jõulumeest vaja ju 🎅. Samal ajal saime meie C-ga NELI tundi (!!!!!) mõnusalt juttu ajada. Nii nagu vanasti Kilingi-Nõmmel oma saunas.... See oli nii mõnus ja vajalik. Hiljem tulid laste vanaema ja vanaisa veel meie juurest läbi ja veetsime nendega mõnusalt aega. 





05 detsember 2020

Blogmas nr.4. Kaks kärbest ühe hoobiga!

 04.12.2020

Oli üks kiire hommik, sest pidin juba kell 9 koolis olema. Meil on iga uue perioodi alguses nn koolipäev. Aineõpetajad, kellega meil uuel perioodil tund on, räägivad järgemööda, mida nad meilt ootavad. Mina osalen koolipäevadel pigem sellepärast, et näha õpetajaid päris elus. Muidu ju ainult vahetame meile, kui sedagi. Juba esimese õpetaja "esinemise" ajal sain telefonile teate, et mu vene keele töö oli taaskord laitmatu ja saan viie. Aga lisaks oli õpetaja arvamusel, et ma enam seda viimast vene keele kursust läbima ei pea, kuna kõik kursused on maksimumile sooritatud olnud. Seda enam, et tegin gümnaasiumi viienda vene keele kursuse ära ja ka neljas on tehtud, teha oleks jäänud kolmas. No järelikult juba oskan siis, kui raskemad kursused viiele tegin. Igatahes mul tahtis nutt peale tulla, aga kuidas sa ikka tunnis nutma hakkad ju 👀. Ühesõnaga mii häpi! 😃. 

Koju jõudes, tegin söögi valmis ja lõpetasin kunsti teise loovtöö ära. Kõigepealt oli vaja kirjeldada oma viimast und, mis meenub. Minu viimast und te teate. See oli see, kus C-ga tülitsesin. Mõtlesin tükkaega, kas panen selle töösse kirja või mitte. Kuna ma ei viitsi unenägu välja mõtlema hakata ja nagu kiuste viimasel ööl und ei näinud, siis panin selle kirja. Järgmine ülesanne selles loovtöös oli vaadata klippi Ülo Soosteri teost "Huuled". Pidin kirjeldama, mida pildil näen. Esimesena ma nägin midagi, millest siia ei kannata kirjutada. Siis kogusin ennast ja nägin pildil võimu ja allasurutust. Et see sisemine huul on allasurutud olekus. Peale seda, kui olen kõik selle ja palju rohkemgi kirja pannud, hakkasin mõtlema, et mida õpetaja mõtleb, kui mu teksti näeb. Et äkki arvabki, et mul on kodus hull mees ja ma olen nagu allasurutud tunnetega siin koguaeg. Helistasin C-le ja uurisin, et mis ta arvab. Et kas kirjutan üldse nii või mõtlen midagi muud välja. C arvas, et mõtlen ilmselgelt üle. Ju siis jah, Ta teab alati paremini, mida ma mõtlen ja tunnen. Tunneb mind paremini, kui ma ise. Aga panin siis kõik kirja ja saatsin kohe ära.

Õhtul sain valmis ka kunsti kolmanda ehk viimase loovtöö. Ma loodan ainult, et saan normaalse hinde ja ei pea siis kunagi enam kunstiga kohtuma 🙏. Sain testi ka esitatud. Tulemust veel ei tea. Nelja peaksin ikka saama 👀. Kui ma just väga puusse ei pannud. Ma räägin - loovtööd, eriti nende vormistamine, pole minu ala.

Rääkisin Maikeniga mähkmetest. Ta kirjutas mulle, et need koostööga saadud mähkmed on väga head. Neil on ülaosa kõrgem ja üldse sellised kerged ja mõnnad. Lõpuks teatab mulle, et kahju ainult, et nendel mähkmetel indikaatorit pole. Ma olin täiesti juhm: "Mis indikaatorit?" Siis selgus, et tänapäeval on mähkmetel indikaator, mis annab teada, kui mähkmes pissi piisavalt on. OMG 😂😂... Varsti on lastel kõhul ka indikaator, et saad aru, millal kõht tühi on. Lihtsalt see oli mulle nii suur üllatus. Ma tõesti ei teadnud. Ma arvasin, et see triip seal on ilus vms.... Nüüd olen jälle popp ja noortepärakas 👌. 

Päevake lõppes sellega, et koostasin eesti keeles eneseanalüüsi perevägivalla teemal (teema oli ette antud) ning vorpisin mõttekaarti teha. Mis seal ikka, ainult 5-6 lauset kirjutada. Kahjuks oli teemaks perevägivald ja sellest ei tea ma tõesti midagi (õnneks). Oli vaja leida teos, kus on olnud perevägivald ja natukene põhjendada seda. Mul oli pea nii tühi, et ei tulnud ükski film ega raamat meelde. Lõpuks palusin sõbrannadelt abi. Saime päris mitu raamatut, kus on perevägivald sees ja isegi ühe filmi mõtlesime välja 😂. Ma ei suuda vaadata selliseid filme, kus keegi naist või lapsi peksab, seega suht null see teema minu jaoks... Olen ikka selline huumorinaine ✌. "Johny English" ja "Palja relvaga" on mul rohkem teemas. 

NB! Näitasin seda huulte maali ka Mirjamile ja ta arvas, et see pilt on kahtlane 😂

Aga palun - et te suurest kunstist ilma ei jääks, siis siin on ka teile see tuntud teos vaatamiseks!

https://pt.slideshare.net/oomatte/eesti-kunst-al-1940?ref=


04 detsember 2020

Blogmas nr. 3.

03.12.2020

 Neljapäev oli üks väga tavaline päev. Peale lõunasööki asunsin kardetud vene keele testi tegema. Esimene ülesanne lõi mind juba rivist välja. See oli kuulamisülesanne. Ma ei teadnud ühe sõna tähendust ja kuna see oli jutus läbiv sõna ning ma seda kuidagi tuletada ei suutnud, siis pidin oma isa appi kutsuma 😂. Tõlkis mulle selle sõna ära ja edasi sain juba ise. Enamus ülesanded olid nn manuaalne kirjutamine. Mulle meeldivad tegelikult pigem vastusevariantidega ülesanded, aga oli seekord siis nii. Kõik vastusevariantidega ülesanded olid õiged🙏, aga teised peab õpetaja ise ära kontrollima. No ehk nelja ikka saan. Grammatikavead on raudselt sees. Viimaseks ülesandeks oli pisikese (min 50 sõna) arvamusjutukese kirjutamine. Polnud üldse kirjutamise soonel. Aga midagi ikka kokku sain. Ütleme nii, et teema polnud sobiv 👎. 

Saaks vene keele tehtud, hakkaksin juba kunstiajalooga tegelema. See on ka üks raske aine minu jaoks. Hoonete kirjeldamine, erinevad ajastud... pole aboluutselt minu teema. 

Aa... ja vene keele testile kulus aega 2h ja 3minutit 👀. Lapsed pidid terve see aeg olema hiirvaikselt. Vaesekesed. 

Lõuna ajal helistas sõbranna. Me ikka tihti helistame.. Või mis ME, tema helistab, sest mina ju kodus aga tema käib koolis. Mulle ei jää kunagi meelde, mis päeval ta koolis on, seega on lihtsam, kui tema mulle helistab 😄. Õnneks tänapäeval ei maksa kõned midagi, seega 👌. Meile meeldib just siis telefoniga rääkida kui süüa teeme. Siis läheb aeg kiiresti ja samas teed nagu kahte olulist asja korraga. Ega peale tema ja mu isa mulle rohkem keegi ei helistagi. Kogu suhtlus on kolinud messengeri.

* Nii armas, et Mannu minu käest nõu küsib seoses väikese printsiga. Tunnen ka siis ennast vajaliku ja olulisena. 

* Õhtul tegime klassiga väikeseid salajasi plaane 🎅, aga sellest juba kunagi hiljem...

Ma ei osanud neid tärnidega lauseid jutu sisse põimida - sorry 👀.

Õhtu lõppes nii, et tegin ära kunstiajaloo esimese loovtöö ning siis hakkasime "Kevin üksinda kodus" vaatama. Mis jõuluootus see ilma Kevinita oleks?






03 detsember 2020

Blogmas nr. 2 . Kompuutertomograafia.

 02.12.2020

Päev nagu päev ikka. Tegin oma tavalised hommikused kodutoimetused ära ning hakkasin vene keele teksti harjutama, et see sisse lugeda ning õpetajale saata. Kuna seekord ei tohtinud jääda mulje, nagu loeksin teksti paberilt maha, siis oli see ülesanne veidi keeruline minu jaoks. Olen harjunud vene keeles sõnu korralikult välja hääldama ja rahulikult teksti lugema. Nojaaaa...meil eelnevatel kursustel oli vene keele suulise teksti pikkus MINImaalselt 3 minutit ja siis tuligi rahulikult lugeda 😂. Lugesin teksti kõva häälega mitu korda läbi, enne kui salvestama hakkasin. Teen alati nii, et kui on mõni raskem sõna, siis kirjutan selle suurelt eesti keelse hääldusega jutu sisse. Nii on hea lugeda, eriti, kui seda soravalt tegema peab. Võtsin telefoni ja asusin salvestama. Lugesin kenasti kõik esimese korraga sisse. Hakkasin lindistust juba õpetajale saatma, kui äkki mõtlesin siiski, et teen uue lindistuse, et proovin soravamalt/kiiremini lugeda. Uus salvestus tuli täiuslik. Saatsin klipi õpetajale ära ja max 10 minutit hiljem oli õpetaja selle üle kuulanud ja tagasiside andnud. Sain maksimum punktid 🙏. Nüüd tuleb veel see suur test ära teha.




Vahepeal viskasin söögi valmis. Tegin riisi, kana poolkoibasid ja hautatud köögivilju. Meile meeldib seda süüa sinepi ja mee kastmega (jah, ma tean, et see pole tervislik, kasulik jne...), aga sööma hakates avastasin, et see on JÄLLE otsas. Ma tõesti ei jõua seda ära osta. Just ostsin uue. Ma kahtlustan, et selle sööb igakord ära C 🤔.... Ma muidu teen ise ka seda kastet ja mul olid kõik asjad olemas ka, aga ma enam ei viitsinud teha, sest toit ootas laual ja kõht oli ka juba tühi. Seekord läks siis sedasi....

Kõht täis, tuli minna autot lumest puhtaks kraapima, et kompuutertomograafiasse sõita. Olgem ausad, ma põdesin ikka tükkaega, et sinna minema pean... Lugesin seda teabelehte ja ei tundunud tore. Mõtlesin ka sellele, et kunagi kui solaariumis käisin (umbes 13 aastat tagasi), siis mul tekkis kastis olles foobia, et kuidas siis nüüd hakkama saan...? Sain auto jääst puhtaks ja sõitsin haiglasse. Oleksin muidu linnaliiniga läinud,aga mul oli pärast vaja veel toidupoest läbi käia ja nii palju ma bussidega seigelda ei viitsi. 
Haiglasse jõudes, nagu ikka, tuli kõik need protseduurid teha ja mask ette panna. Viisin riided garderoobi, panin kilesussid jalga, ning ronisin treppidest teisele korrusele. Kolmandale sõidaksin juba liftiga 😃.  Ega sinna kompuutrisse ma kerge südamega ei läinud. Kuna aasta tagasi kaotasin oma sõbranna just sellisele haigusele, mida minult nüüd sealt avastada võiks, siis oli suhteliselt kõhe. Aparaadi all/sees oli väga, väga, väga, väga ebamugav olla. Mask ju ka veel ees. Panin küll silmad kinni, aga tundsin neid valgustusi ja mingit keerlemist ja edasi-tagasi liikumist. Süda läks ikka päris pahaks ning tundisn, et pea on üleni kuum, aga hea tulemuse nimel kannatasin ära. Sealt ruumist ära minnes natukene tuikusin, süda oli hell ja puperdas. Võtsin jope ning läksin autosse istuma. Päris paha olemine läks üle umbes kuueks, protseduur oli kell 15. Korraks oli isegi tunne, et pea hakkab valutama. Õnneks ei hakanud. 
Ahjaaa...ma nägin öösel unes, et läksin C-ga totaalselt tülli. Kui sellist und näen, siis tean, et läheme päriselt naginasse. Nüüd ei ole julgenud pmst terve päev temaga ühenduda 😀. Olen ka proovinud mõelda, et see on vaid uni, et see ei tähenda midagi, aga ALATI tuleb kasvõi pisikene erimeelsus. Õnneks seda juhtub väga harva. Ainus võimalus on niimoodi pääseda, et suhtleme alles järgmisel päeval. Kui ma näen unes ämblikku, siis jääb keegi lastest haigeks. Kui ma näen unes kedagi, keda enam meie hulgas ei ole, siis jään ise haigeks. Õnneks haigusele olen saanud alati vara jaole ning päris haigeks pole enam aastaid jäänud. Kui näen unes ämma, siis tuleb alati kellegagi mingi arusaamatus või tüli. 

Kas teil on ka nii, et kui midagi kindlat unes näete, siis juba teate ette, mis juhtuma hakkab?












02 detsember 2020

Blogmas nr1

Kuna kõik youtuberid teevad igal aastal vlogmas videoid (vlog+(christ)mas), siis mõtlesin, et teen blogmas blogi. Mõte on siis kajastada oma igapäevaelu kuni 24.12. Võib ju arvata, et blog ongi igapäevaelu kajastamine, aga ma kirjutan tihti ka kindlatel teemadel. Prooviks siis jõuludeni nii, et rasket teksti ei pane, et kirjutangi konkreetselt, mida tegin ja mida hetkel mõtlen. 
Seega, alustame algusest. 
01.12.2020
Minu argihommikud algavad elutoa tugitoolis istudes ja lastele patse tehes. Kuigi ma seda üldse teha ei viitsi, siis varianti väga ei ole. Mirjam teeb enamasti omale ise patsid, aga kui kahte punukat on vaja, siis palub ikkagi minul teha. Maril on aga väga paksud juuksed, mis lähevad kergesti pusasse (või pussa nagu me kodus omakeskis ütleme). Seega pean tema juustega ikka ise tegelema, kihiti kõik karvad igal hommikul läbi kammima. Kohvi ma juba neljandat kuud ei joo. Enamasti on klaas vett või apelsinimahla mind patside tegemise kõrval kosutamas. Kui lapsed kooli saadetud, vaatan oma gmaili jms üle. Vastan kirjadele ja vaatan, kas koolis on mulle mõni hinne välja pandud. Tihti kirjutan ka messengeris Maikeni või sõbrannadega. Kümneni teen arvutis asju ja siis hakkab päris elu pihta. Tuleb ära pesta hommikused toidunõud, tõmmata toad tolmuimejaga üle ja puhastada söögilaud ning köögi tööpind ning pliidiplaat. Neid tegevusi teen igal hommikul. Eile ma siis peale neid toimetusi piilusin külmkappi, et uurida, mida süüa teha. Kuna makarone polnud ammu teinud, siis otsustasin teha makaronid hakklihaga. Ei saanud veel toitugi valmis, kui saabus Maiken oma perega. Olin juba ammu selleks kuupäevaks lapsehoidjaks broneeritud. Küll vaid 45 minutiks, aga asi seegi. Nii armas väikene mees ikka💓. Tõesti, isegi nuttes on nii nunnu. Nuttis vaid siis, kui kõht oli tühi või kaka püksis. Ma nutaksin ka 👀. Saime ilusasti hakkama ja sain talle vähemalt 100 musi tehtud. Ei tea ju, millal jälle näeme. Andsin neile kaasa ka koostöö raames saadud mähkmed ja Maikeni 9-nda klassi pildid, mis sahtlist leidsin. Eks vaikselt tuleb talle tema asjad kätte anda. Ja mul isegi vähe ruumi 😀. Ega nad kaua ei saanudki muljetada, sest tahtsid enne pimedat koju jõuda. Ja eks mõlemad noored vanemad olid ikka päris väsinud olekuga. Ega see laps-kool-töö pole lihtne kompott. 
Mari jõudis vahetult enne Maikeni lahkumist koju ja sai ka natukene beebit "väntsutada". Mirjamil oli kahjuks pikem koolipäev ja seekord jäi beebi nägemata. 
Maril oli veel õhtul Meisterkoka huviring ja Mirjam valmistus reedeseks kooli laadaks, printides ja lõigates välja põhjapõtru jne... Mõlemad on väga väsinud ja magavad iga päev 1,5h kui koolist koju jõuavad. Just sellepärast ma räägingi neile, et ei tohi ennast huviringidega koormata. Õnneks on neil huviringid vaid 2x nädalas. See on ok. 
Kuna minu koolis saab pühapäeval teine periood läbi, siis ootasin oma viimast kahte hinnet (eesti keel ja matemaatika). Pean ausalt tunnistama, et eesti keel on nii raske. Nagu te isegi näha võite, siis ma pole komades ja õigekirjas kõige tugevam ja see annab tunda. Mul oli põhikoolis koguaeg eesti keel 5, aga tehnikumis sain vaid kolmesid. Ma ei mäletagi, kas seal oli siis midagi rasket või ma ei viitsinud...igatahes üle kolme ei venitanud. Eks see 20 aastat vähest kirjutamist annabki nüüd tunda. See blogipidamine on ka väikene eelharjutus minu lõpukirjandiks. Harjutan stiili jne... No sain eesti keele perioodi hindeks 5. Oleks üks punkt vähem olnud, oleks neli. Oleksin loomulikult ka neljaga rahul. Minu mõte ei ole neljade ja viitega lõpetada, kuna lasin niikuinii tehnikumist kõik hinded üle kanda ja kuna ma tahan aastaga kõik kolm klassi ära teha, siis pole aega kõiki kursuseid uuesti teha. Teen vaid need asjad, mis on puudu. Praeguses koolis on mul siiani enamus viied, mõni üksik neli nende seas. Õhtul sain teada ka veel matemaatika hinde. Kui ma selle kursuse esimest korda avasin ja nägin sõna "integraal", siis mõtlesin, et millesse ma end mässinud olen. Küsisin sõpradelt/tuttavatelt ka, et äkki keegi oskab aidata, aga peale Maikeni ja Mirje keegi teine ei osanud 😂. No mis seal ikka, tuli ka ise pusima hakata. Integraali testi sai veebis ära teha ja nägin kohe ka tulemuse ära. Sain maksimumist neli punkti vähem. Mõtlesin, et ok ju, et kahe töö peale kokku kolme ikka saan. Tegin teise töö (trapetsi jms ümbermõõdud ja pindalad kui on antud nurgakraadid ja kõrgus...no midagi sellist). Pusisin ja pusisin ning lõpuks sain ülesanded lahendatud. Ära ei julgend saata, et äkki on kõik valed. Mirje ja Maiken lahendasid ka need ülesanded ära, et saaksime vastuseid kontrollida. Mingid asjad olid samad ja mingid erinevad. Kuna kindlasti olid kolm vastust õiged (kuna me kõik saime sama vastuse), siis julgesin oma vastused siiski ära saata. Eile siis sain teada, et mul ei olnud ühtegi viga ja sain viie 😂. Nagu mida värki?! Ah, tänaseks on jälle kõik meelest läinud. Ikkagi terve kuu möödas töö esitamisest. Aga eks eksamini on ju aega ka veel... tuletan uuesti meelde. 
Mõtlesin siis, et viskan jalad seinani ja esmaspäeval, kui uued kursused avatakse, hakkan taas õppima. Tegelikult olin juba terve kuu puhanud, sest õppisin kõik ära, et orkaanile minna. Aga ikkagi... Mõtlesin pühapäevani puhata. Õhtul tehti lahti vene keele kursus ja nii mu mõtted läksidki taas vett vedama. Selleasemel, et pokaali valge veiniga oma mate viite tähistada, hakkasin hoopis vene keelt õppima. Midagi väga rasket nendes materjalides ei tundunud. Mulle meeldib väga interaktiivseid tunde läbi võtta. Seal on nagu neljandas klassis, et tuleb vene keelne sõna ja selle eesti keelne vaste omavahel ühendada. Oh, oleks vaid sellised testid ja eksamid 😎. Ma vene keelest saan aru, aga kui rääkida tahan, siis sõnad ei tule enam meelde. Ma väga loodan, et saan vene keele uuesti suhu. Kirjutasin õhtul veel suulise testi jaoks jutu ka valmis. Ma teen nii, et kirjutan algul eesti keeles ja siis teen vene keelde ümber. Muidugi ma tööjuhendit kohe lõpuni ei lugenud ja kirjutasin 1,5 lehekülge A4 juttu. Hiljem lugesin, et kümnest lausest oleks piisanud 😂. Ah, mis seal ikka. Mis tehtud, see tehtud...




Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...