24 november 2020

Hullud üürileandjad



Kui Kilingi-Nõmmelt ära kolisime, siis peatusime natukene aega papa juures, et omale sobiv üüripind leida. Kuna kolisime suvel, siis võimalus Pärnus pikaks ajaks korterit leida, oli suhteliselt nullilähedane. Kirjutasin ka kinnisvarabüroodesse sooviga, korterit üürida, aga enamasti sain vastuseks: 1) Ei ole pikaks ajaks midagi pakkuda 2) Meid on liiga palju (5 inimest) 3) Meil on liiga palju lapsi (3), või, et meil üldse on lapsed

Üks kinnisavaramaakler kirjutas konkreetselt, et ta pole meiesugustele nõus ühtegi liigutust tegema. Nojah, maalt ja hunnik lapsi...andke andeks, et tülitasin.

Sirvisime C-ga igapäevaselt kinnisvaraportaale ja fb-gruppe, kuni mulle jäid silma mõned variandid. Juhtus nii, et nende korteritega tegeles üks ja sama maakler. Vaatasime ühte korterit ja vaatasime teist, aga ükski polnud see õige. Ma ei taha olla kohas, kus tuleb pikendusjuhtmega kööki voolu vedada või, et köögiaken ei käi lahti. Kriteeriumiteks oli, et peab olema uuemas majas, vähemalt kaks tuba ja möbleeritud, sest nagu te teate, tulime Pärnusse põhimõtteliselt kaks kätt taskus.

Juhuslikult juhtus nii, et augusti lõpus hakkas vabanema üks korter. Pikaajaliseks me seda ei saanud, aga mõtlesime, et mis siis ikka, lähen vaatan üle ja kui meeldib, lööme käed. Küll hiljem jõuab uut otsida. Tavaliselt ju septembris läheb see korterite rentimine lahti. Seesama maakler viis mind just sellisesse korterisse nagu me otsinud oleme. Sain kokku ka perenaisega. Ta tundus selline konkreetne ja natukene ülbe, aga mis seal ikka, oleme ju kõik omamoodi. Helistasin C-le ja rääkisin, mida olin näinud. Kuna meile nii korter kui hind ja kõik muu sobisid, siis broneerisime korteri ära.

Augusti lõpus tuli C koju ja läksime lepingut allkirjastama. Samal õhtul pidime meie sisse kolima ja C pidi Eestist ära minema. Sõitsime maja ette. Maakler oli juba varem seletanud, et seal on hull parkimiskord, et hästi täpselt tuleb vaadata, kuhu pargid, muidu saab perenaine kurjaks. Olime siis väga korralikud parkijad. Parkisime auto ära ja lähenesime perenaisele, kes parasjagu rääkis telefoniga. Lähedale jõudes hüüdsime viisakalt: "Tere!". Perenaine ärritus ja käskis meil tasa olla. Muidugi C solvus sellepeale, aga ma rahustasin ta maha. Pealegi, meil poleks muidu kusagile kolida. Selgus, et see korter, kuhu pidime sellel õhtul kolima, polnud vabanenud. Lühiajaline üüriline oli oma lapsega randa läinud ja end sinna unustanud. Perenaine kutsus meid siiski korterisse sisse. Tal ju oma võti. Ta sobras seal kappides ja kirus seda naist, kes lapsega seal puhkamas oli. Meil oli hästi ebamugav olla, kuna võõrad riided ja asjad ümberringi. Vaatasime ikkagi korteri üle ja allkirjastasime lepingu. Leping tehti kuni 31.05, seega 9 kuud mõnusat elu oli meid ees ootamas.

Lapsed mahutasime kõik ühte tuppa ära ja ise magasime avatud köögiga elutoas. See polnud meie jaoks probleem, kuna Kilingi-Nõmme majas, kus meil oli 6 tuba, magasime ka pigem elutoas teleka ees. #kiiksud

Lepingus olid kirjas kindlad punktid, mida mingil juhul teha ei tohtinud. Näiteks ei tohtinud me vannitoas pesusid kuivatada. Võisime seda teha vaid rõdul. Veel ei tohtinud sauna kerisel süüa teha (???????) jne...

Üsna kohe hakkas peremees erinevatel põhjustel korteris käima. Ükskord tuli oma tolmuimejaga mu rõdu puhastama. Mul kusjuures kuivasid seal rinnahoidjad ja kogu pere aluspesu....Teisel korral tuli ta näiteks vannitoa kappi mõõtma. Kolmandal korral tuli köögi rulood mõõtma jne.. Tüüp käis alati siis, kui C ära oli ja koguaeg tuli etteteatamata ukse taha. Ma olen viisakas inimene ja mul pole midagi varjata, seega lasin ta alati sisse. Natukene nilbe ja kahtlane tundus see asi, aga ok..nende korter..

Peranaine helistas mulle alati, kui väljas oli torm, et uurida, kas alumisel korrusel on rõdumööbel lendama läinud ja uuris, mitu autot maja ees on, kui alumised pidu pidasid. Ma ei arvanud siis üldse, et see halva pärast on. Saan ju aru, et inimesed üürivad kortereid ja kõik ei viitsi terve nädalavahetuse tümmi ja kakluseid kuulata.

Kuna ma maksin üüri alati kohe, kui arve meilile tuli, ära, siis saime ka väga hästi läbi. No me polnud mingid sõbrannad, aga kui trepikojas kohtusime, siis ikka uurisime, et kuidas läheb jne. Saabus mai ning lähenes meie lepingu tähtaeg. Ma kirjutasin perenaisele, et kui ta teab kedagi, kes üürib pikakas ajaks korterit, siis andku teada, et ei taha päris kuuse alla ka oma perega kolida. Ta saatis mulle vastu ühe kesklinna korteri pakkumise, kus kahetoalise eest küsiti 600 euri. Kirjutasin talle vastu, et see on meie jaoks liig, aga kui midagi muud kusagil on, andku teada. Mõni päev hiljem kirjutas ta mulle, et äkki soovime nende korterit edasi üürida. Maksan talle nn vaheraha suve eest (400 euri) juurde ja paneme rõõmsalt edasi. Mis mul sai selle vastu olla? Ei pea taas kolima ja korter oli nii soe ja mõnus ja ilus ja arved normaalsed. Allkirjastasime lepingu, maksin raha ja kõik oli fine.

Kõik tundus ilus ja tore kuni ühel päeval nad tulid taas mingil põhjusel korterisse. Vist ventilatsiooni filtreid puhastama, ning märkasid, et nende põrandalambil ripub vöö. Ja siit hakkab lugu pihta. Puhastavad filtrid ära, lähevad keldrikorrusele ja perenaine kirjutab mulle messengeri, et ma võtaksin vöö lambi küljest ära, sest see rikub lampi. Ma läkisn jumala närvi. Koguaeg nad käivad korteris ja sätivad asju enda järgi ja tõmbavad näpuga tolmu ja keeravad soojust maha ja nüüd ei või mu vöö ka enam lambi küljes olla. Kirjutasin siis vastu, et ok, võtan vöö ära, kui su mees enam minu juures ei käi koguaeg. Oh jummel, milline sõda sellest tuli. Kohe saabus kiri, et peame koheselt korteri vabastama. Mina saatsin kirja vastu, et pole nõus vabastama, kuna pole millegi vastu eksinud, lisaks maksin just ju 400 euri neile vaheraha. Sain vastu kirja, et olen reegleid rikkunud, kuna olen lemmiklooma korterisse toonud. Jah, meil oli puuris elav kilpkonn seal, aga see oli nende nõusolekul. Nad käisid ju korteris koguaeg ja nägid konna ka varem, seega ei saanud neile see 9 kuud hiljem üllatuseks tulla nagu nad väitsid. Meil oli ju suuline kokkulepe. Selgus veel, et vööd ei tohi lambi küljes hoida, et lamp pole nagi. Kui nii hakata võtma, siis tool pole dressipluusi hoidja ning tulemasin pole pudeliavaja. Oeh...

Jätkus see lugu sellega, et nad andsid meid kohtusse, kuna me oleme puuküürnikud. Kuna ta esitas arveid ja mina neid maksin ja meil oli leping, siis me ei näinud, et oleme puuküürnikud. Süüdistati meid veel selles, et meil olid kõva muusikaga peod. Meil oli ainult üks kord "pidu" ja see oli vana aasta ära saatmine. Siis ka kõik sosistasime ja olime vaikselt. Meil polnud isegi raadiot vms kustkohast saaks muusikat kuulata. Siis süüdistati meid selles, et me käime liiga palju pesemas ja oleme sellega vannitoakappi kahjustanud. Sorry, et meid on 5 ja sorry, et me pesemas käime. Vannitoamööbel peaks ikka oleme selline, mis on mõeldud vannituppa. Ja tegelikult oli selle kapi üks külg juba varem lokkima hakanud. Olime rumalad ja ei teinud sellest kohe pilti. Lisaks süüdistati meid veel selles, et me pole saunas kerisekive vahetanud. Tegelikult me panime küll ükskord sauna tööle, aga sinna me ei jõudnud. Elektri saun pole ikka meie jaoks. Korteriomanikud aga ütlesid, et näevad elektriarvetelt, et käime koguaeg saunas. Midaiganes see siis tähendab. Me tegelikult ei käinud kordagi saunas. Ja kui oleksime käinud, siis kivid on ju ikka omaniku rida... Meid süüdistati ka selles, et me ei hooldanud parketti nii nagu oleks pidanu. Parketil polnud midagi häda, aga lihtsalt, et me ei hooldanud nagu vaja. Meil lepingus sellist punkti üldse polnud ja ma ei hakka erilisi masinaid lambist rentima selleks. Pesin põrandaid spets vahendiga ja nii see oli. Siis meid süüdistati selles, et rõdu põrandakate oli must. Jah, oli küll. Ma ei vaidle üldse vastu. See oli selline kummine materjal. Kuna rõdul oli koguaeg vihmavesi ja talvel lumi, siis jättis see materjalile laigud. Lisaks hakkas kevadel rõdu puidust lagi vaiku ajama ja jättis ka jäljed põrandale. Seda kõike tavalise pesemisega korda ei saa, vaid selleks oleksime pidanud eraldi masina rentima. Sellest polnud lepingus juttugi ja ma ei kujutanud ette, et see rõdu võiks üldse selliseks minna. Heideti ette ka seda, et hoidsin aknaid lahti ja niiskus pääses tubadesse. No andke andeks, et värsket õhku hingata tahtsime! Veel heideti ette palju-palju asju, mida kõike ma ei viitsigi siis kirja panna. No väga palju asju oli. Samuti sain umbes 24 arvet IGA kuu, et mul on üür maksmata, kuigi olin üüri tasunud läbi panga ja see kõik oli tõestatav. Lisaks saadeti väljamõeldud arveid.

Kuna neil polnud meie süüdistamiseks ühtegi alust, hakkasid nad mind ja mu lapsi treppidel tõukama ning meie liikumisi telefoniga filmima. Nii me elasime siis peaaegu terve aasta veel seal. Konkreetselt ahistati. Kui koju läksime ja nad koridoris olid, siis filmisisd ja naersid ja kommenteerisid meid. Kui mu lapsed koolist koju tulid, siis nad filmisisd neid ja ütlesid halvasti. Kui me kodus olime ja nad trepikoda koristamas käisid, tagusid nad harjaga kümneid minuteid vastu ust. Lõpuks hakkasid nad mulle koju politseid kutsuma ja hakkasid pildistama mu autot. Ähvardasid, et kuna nad ei luba mule enam maja juures parkida, siis kutsuvad teisaldusauto. Nad solvasid mu külalisi ning ei lubanud ka neil seal enam parkida. Asi läks nii hulluks, et kui perenaine mind ja Mirjamit trepist alla üritas lükata, siis katkes ka minu piir. Oma juristiga suheldes leidsime lõpuks, et kõige targem on kohtus kokkuleppele minna. Meie kolime välja ja nemad ei esita meile ühtegi pretensiooni ja kaovad meie elust. C polnud küll sellega nõus, sest ta on väga õiglane inimene, aga meie kõigi närvide huvides kirjutasin ma paberitele alla ja kolisin välja.

Mitu kuud hiljem, kui elasime oma isiklikus majas, oli taas politsei ukse taga ja selgus, et endise üürikorteri perenaine oli teinud avalduse, et minu lapsed olid nende kõrvalmajas olnud ja tema nime karjunud. Tegelikult olime siis hoopis Mirjami jalgpalli võsitlustel ja õnneks tegime seal ka pilte ning saime kõik ära tõestada. Õudne on see, et need vähemalt 7 avaldust, mis ta politseile meie kohta tegi ja mis ei pädenud, et nendele ei järgnenud mingisugust karistust. Meil terve pere pidi korduvalt politseis käima ja hullult kõike tõestama ja kui tuleb välja, et on vale süüdistus, siis ei tehta neile midagi.... Hirmus......Hirmsad inimesed. Ma loodan, et teie ei pea nendelt kunagi korterit üürima ega üldse nendega kokku puutuma. Ja kui nad peaksid seda postitust nägema, teeksid nad taas politseisse avalduse.

Seega ma kirjutan siis lõppu, et kõik tegelased ja olustik on välja mõeldud. Igasugune seos päris inimeste ja olukordadega puudub.


Pilt on illustratiivne ja sellel pole seost korteri omanikega



#sõnapidivabaolema

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...