"Pärnu Postimehes" ilmub aastalõpus lisa "Ettevõtlus". Minu kool esitas mind ettevõtliku õppija kandidaadiks sinna lisasse. Ja nii ma ajalehte sattusin. Tõsi, küll mitte täispika elulooga. C oli küll skeptiline ja arvas, et ma ei peaks endast nii avalikult kirjutama, kuid läbirääkimiste tulemusena jäi siiski nõusse. Asi ei olnud selles, et lehte pääseda - seal ma olen varemgi olnud. Mõtlesin pigem, et see on hea viis kõigile korraga oma koolilugu ära rääkida. Kisun nüüd end teie ees (piltlikult) lahti.
Minust:
Olen 37-aastane, 18 aastat abielus olnud, kolme lapse ema ja kohe-kohe vanaemaks saamas. Lisaks gümnaasiumis õppimisele oman kolme pisikest ettevõtet. Peamisteks tegevusaladeks on lühiajalise majutuse pakkumine ning sotsiaalmeedia turundus ja reklaam ettevõtetele. Ettevõtlusega olen tegelenud 8 aastat. Mõte oma ettevõte luua tuli sellest, et maapiirkonnas elades ei olnud tööd, mida oleksin soovinud teha ning mulle meeldis olla oma aja peremees. Lisaks ettevõtlusele olen alates eelmisest sügisest aktiivne Kaitseliidu liige. Soov Kaitseliiduga end veelgi rohkem siduda (tööalaselt), tõi mu gümnaasiumit lõpetama. Kuna mul on päris hea ettevõtluse kogemus, siis olen ka õpilasfirmade mentor. Sellel aastal puhkan mentorlusest, et saaksin õppetööle keskenduda.
Koolist:
Eelnevalt õppisin Õisu Toiduainetööstuse tehnikumis õlletehnoloogiat ja ettevõtlust. Tegelikult olekisn tahtnud hoopis näitlejaks saada. Sain peale põhikooli Raeküla kooli näiteklassi sisse kuid vanemad arvasid, et nad ei suuda tagada seda, et seal koolis lõpuni käia saan. Seda just seetõttu, et kuna elasin Pärnust 40km kaugusel, oleks mul olnud vaja üürikorterit, kus kooliajal elada kuid mu vanemad ei olnud kindlad, et neil töö säilib ja et nad saavad mulle korterit kolm aastat lubada. Seega tuligi neil mõttesse, et võiksin Õissu õppima minna kuna seal oli onu mu naaber ja sain iga mure korral tema pere poole pöörduda. Eks vanematel oli nii kindlam. Eriala ma valida ei osanud, sest tegelikult mind ei huvitanud seal ükski eriala. Sai siis suvaliselt õlletehnoloogia ja ettevõtlus valitud.
Kui teised 2002 kevadel tehnikumi lõpetasid, siis minule oli armastus pähe löönud. Abiellusin ning ootasin 19-aastaselt esimest last. Koolitee pooleli jäämine mind muretsema ei pannud, sest mõtlesin, et küll noor inimene saab ikka tööd ja võin igal ajal koolitee uuesti jalge ette võtta.
Aastad möödusid. Mingil hetkel tundsin, et tahaksin tööle minna. Kuna kodukohas oli võimalus olla poes kassapidaja või siis töötada mööblivabrikus ja mind kumbki töö ei kutsunud, otsustasin ise ettevõtte luua. Tore on teha seda, mida armastad ning saad seda teha endale sobival ajal. Tellisin põhiliselt Saksamaalt riideid ja mänguasju ning müüsin need vaheltkasuga Eestis maha. Sama äri nagu nüüdseks paljud teevad. Mõni aasta hiljem tekkis mul võimalus Pärnus külaliskorterit pidama hakata. Tundsin, et jõuan lastekõrvalt kahte asja vabalt teha. Sõitsin mitu aastat põhimõtteliselt iga päev edasi-tagasi 100km, et inimesed külaliskorterisse sisse registreerida ning siis jälle välja registreerida ja koristada. Algusaastatel peatusid kliendid meie juures enamasti 1-2 ööd. See oli päris väsitav, eriti talvel kui oli sõitmiseks halb ilm. Kui külaliskorter oli juba tuntumaks saanud ning omale palju püsikliente leidnud, läks ka minu elu lihtsamaks, sest ei pidanud alati ise kohale sõitma vaid sain neile võtme kusagile jätta. Samuti hakkasid nad pikemalt külaliskorteris viibima. Kuna majutuseasi sujus ja kõik lapsed käisid koolis, tundsin, et mul on veel aega üle ning tegin ka kolmanda ettevõtte, mis tegelb sotsiaalmeedia turunduse ja ettevõtlusega. Käisin väga paljudel koolitustel, et ennast oma tegemistes kindlalt tunda. Sotsiaalmeedia teema meeldib mulle väga. Kuigi võib arvata, et olen väga vaba suhtleja, siis tegelikult tunnen ennast mugavalt läbi arvuti suheldes. Just sellepärast ongi sotsiaalmeedia turundus minu suur lemmik. Mulle meeldib teha asju, mis naudingut pakuvad ja kuna minu pere on neid tegemisi mulle võimaldanud, siis olen neile selle eest väga tänulik.
Kaitseliit:
Kaitseliiduga liitusin eelmisel aastal täiesti juhuslikult. Käisime lastega 2019 kevadel Pärnus Jüriöö Sõduriproovil kus Kaitseliit tutvustas oma tegemisi. Lapsed võtsid osa erinevatest tegevustest. Koju jõudes postitasin üritusel tehtud pildid ja video sotsiaalmeediasse. Mõned päevad hiljem helistati mulle Kaitseliidu ridadest ning uuriti, kas oleksin nõus ürituse külastajana pisikese intervjuu andma. Olin nõus ning peale seda hakkas lumepall veerema. Juba varsti kutsuti mind Kaitseliidu liikmeks astuma. Ma ei kujutanud end üldse ette kaitseliitlasena. Mina ja metsas ööbimine, mina ja üsnagi mehelikud tegemised ei olnud just see, millest oleksin unistanud või millises rollis end ette oleksin kujutanud. Olen pigem naiselik inimene ja minu garderoob ei sisalda teksapükse, dressipükse. Olen kleidi jaäärmisel juhul retuuside inimene. Kuidas ma panen selle suure meheliku vormi selga ja hakkan pükstega käima? Igatahes kuidagi ma ennast ära lasin rääkida ja minust sain kaitseliitlane. Eelmise aasta septembris pöördus see sama inimene, kes mind kaitseliitu kutsus, minu poole jutuga, et võiksin sõdurioskuse baaskursuse läbi teha. Algab septembris ja lõpurännak toimub juunis. Ma enam ei mäleta, kas olin kohe nõus või lasin ennast veidikene veenda, kuid selle algul hullumeelsena tunduva pakkumise ma vastu võtsin. Ma olen väga spordikauge inimene ning suhteliselt volüümikas, seega tundus see kõik utoopiline. Kuid siiski käisin ma igal kuul ühe nädalavahetuse (reede õhtust pühapäeva õhtuni) kaitseliidu kursusel. Sain üle hirmust pimeda metsa ees, ei pirtsuta toiduga (varem natukene valisin toitu), võtsin alla 10kg, kõndisin kümneid ja kümneid kilomeetreid, magasin vähe, tulin välja oma mugavustsoonist ja ületasin ennast kõvasti. Aga sain hakkama! Peale selle kursuse läbimist tunnen, et olen võimeline kõigega hakkama saama. Kaitseliit on mind enda sisse mässinud ning ma tunnen nagu oleksin sellega juba aastaid tegelenud. Tunnen, et tahan ennast Kaitseliiduga rohkem siduda ning just see tõi mind tagasi gümnaasiumisse.
PTG
Eks ma olin ka varem mõelnud PTG-sse tulla ja kool ära lõpetada. Kunagi aastaid tagasi isegi käisin koolis uurimas, et millised võimalused mul oleksid, aga pabereid siiski sisse ei andnud.
Suvel hakkasin mõtlema, et kuna mul vaatamata kõigele on siiski veel veidikene vaba aega, võiksin gümnaasiumi ära lõpetada. Rääkisin oma plaanist abikaasale ja tema õhutas väga mind seda tegema. Valikusse jäi vaid e-õppe variant, kuna mulle sobib see ise pusimine ja oma aja planeerimine väga. Tänu ettevõtlusega tegelemisele olen õppinud tähtaegadest kinni pidama ja asjades kohusetundlik olema. Mõtlesin, et kuna mul tehnikumis oli gümnaasiumi osa läbitud ning oli vaja vaid eksamid teha, siis lähengi gümnaasiumisse ja õpin natukene ning teen eksamid ja ongi tehtud. Päris nii see ei läinud. Selgus, et õppekava on päris palju nende aastatega muutunud. Osasid aineid, mis hetkel kohustuslikud on, meil tehnikumis polnudki ning selgus, et kursuste mahud olid tehnikumis palju väiksemad. Seega, mind paigutati 11-ndasse klassi, kuid pidin hakkama ka 10 klassi osasid kursuseid samal ajal läbima pluss siis veel ka valikkursused. Mõtlesin, et mis siis ikka, teen ära. Alguses oli kogu see moodle-süsteem nii keeruline ja raske. Ei saanud aru, kuidas kursusele registreeruda ja milleks üldse peab registreeruma. Õnneks aitas mind kõiges õppenõustaja Bianka ning nüüd, kaks kuud hiljem ujun nagu kala vees. Mäletan kuidas ma avasin väriseva käega oma esimese kursuse, milleks oli Inimene ja õigus. Lugesin mõned read materjale ja mõtlesin, et millesse ma küll ennast mässinud olen. Rida realt materjale lugedes läks tekst lihtsamaks ja arusaadavamaks, pinge taandus ning aju hakkas paremini tööle. Juba samal õhtul oli mul see kursus tehtud. See tõdemus, et see polnudki kontimurdev, tekitas aina enam soovi uut kursust avada. Kui oleksin esimesena avanud matemaatika kursuse, siis arvatavasti oleksid esmamuljed teistsugused olnud, sest matemaatika pole eriti minu ala. Oktoobris otsustasin, et läbin sellel õppeaastal ka 12nda klassi. Novembri alguse seisuga on mul vaja läbida veel 12 kursust (neli nendest on tehtud, ootan hindeid, et kursus ametlikult lõpetada).
Olen PTG õppesüsteemiga väga rahul. Õpetajatel on minuga tegelemiseks alati aega olnud. Esitatud töödele jätavad õpetajad alati konstruktiivset tagasisisdet. Õpetajad on väga toetavad ning rõhutavad alati, et ei peagi kõike mäletama ja oskama, et nemad ongi selleks, et mind aidata ja õpetada. Kui mul oleks põhikoolis või tehnikumis samasuguse suhtumisega õpetajad olnud, siis kindlasti ei oleks minu koolitee pooleli jäänud. Tavaliselt ongi raske see kui sa ei saa õpitust aru ning vanemad ka ei oska aidata. Pead siis käima teistega koos järelaitamise tundides ja on päris ebamugav teiste ees vastata või näidata, et sa ei saa ikkagi aru. PTG-s on individuaalne lähenemine ning saad õpetajalt nõu küsida ka väga hilistel õhtutundidel. Kõige parem on see, et saan kursust läbida kasvõi öösel. Ma ise võtsin endale õppimiseks sellise süsteemi nagu Bianka soovitas, et võtaksin terve päeva, et ühe konkreetse kursusega tegeleda, et siis ei lähe õpitu meelest ära ja on lihtsam töid esitada. Ma hakkan tavaliselt hommikul peale laste kooli saatmist õppimisega pihta. Vahepeal on kodutööd, siis jälle õpin ning reeglina olen sama päeva õhtuks kõik tööd ära esitanud ning olen saanud hakata hinnet ootama. Mõni kursus on võtnud ka kaks päeva. Näiteks matemaatikaga polnud peaaegu 20 aastat kokkupuudet olnud ja kuna see oli juba põhikoolis mul suhteliselt raske, siis sõna “integraal” vajas enne kursusega alustamist lausa googeldamist. Samamoodi oli esimene vene keele kursus keeruline, sest ma pole aastaid vene keelt kasutanud ja sõnavara on suhteliselt null. Kaks päeva materjalides istumist ja sain kursuse siiski viie. Hinnet nähes, lihtsalt pisarad voolasid. See on nii hea tunne kui sa pingutad ning sellele järgneb nii positiivne tulemus. Kuigi ma olen siiani enamasti viisi saanud, siis elan ikka reaalsuses ja mõistan, et raskemad ained ning eksamid on alles ees. Reaalainete kolm on väga sobiv mulle. Kogu suhtlus nii kooli personaliga kui ka õpilastega on väga mugavaks tehtud. Kui ma oleksin varem teadnud, et PTG- s selline meeldiv õhkkond on, olekisn arvatavasti juba varem kooli astunud.
Suured tänud kooli vilistlasele Tarmo Tuuling´ule, kes tegelikult juba 2018 aastal julgustas mind seda teed ette võtma.
Selline on siis minu lugu. Võiduka lõpuni! Kahjuks ruumipuuduse tõttu lugu kärbiti....palju...
See, mis avaldati on siin: