Kus koolis ma siis õpin?

 "Pärnu Postimehes" ilmub aastalõpus lisa "Ettevõtlus". Minu kool esitas mind ettevõtliku õppija kandidaadiks sinna lisasse. Ja nii ma ajalehte sattusin. Tõsi, küll mitte täispika elulooga. C oli küll skeptiline ja arvas, et ma ei peaks endast nii avalikult kirjutama, kuid läbirääkimiste tulemusena jäi siiski nõusse. Asi ei olnud selles, et lehte pääseda - seal ma olen varemgi olnud. Mõtlesin pigem, et see on hea viis kõigile korraga oma koolilugu ära rääkida. Kisun nüüd end teie ees (piltlikult) lahti. 

Minust:

Olen 37-aastane, 18 aastat abielus olnud, kolme lapse ema ja kohe-kohe vanaemaks saamas. Lisaks gümnaasiumis õppimisele oman kolme pisikest ettevõtet. Peamisteks tegevusaladeks on lühiajalise majutuse pakkumine ning sotsiaalmeedia turundus ja reklaam ettevõtetele. Ettevõtlusega olen tegelenud 8 aastat. Mõte oma ettevõte luua tuli sellest, et maapiirkonnas elades ei olnud tööd, mida oleksin soovinud teha ning mulle meeldis olla oma aja peremees. Lisaks ettevõtlusele olen alates eelmisest sügisest aktiivne Kaitseliidu liige. Soov Kaitseliiduga end veelgi rohkem siduda (tööalaselt), tõi mu gümnaasiumit lõpetama. Kuna mul on päris hea ettevõtluse kogemus, siis olen ka õpilasfirmade mentor. Sellel aastal puhkan mentorlusest, et saaksin õppetööle keskenduda. 

Koolist:

Eelnevalt õppisin Õisu Toiduainetööstuse tehnikumis õlletehnoloogiat ja ettevõtlust. Tegelikult olekisn tahtnud hoopis näitlejaks saada. Sain peale põhikooli Raeküla kooli näiteklassi sisse kuid vanemad arvasid, et nad ei suuda tagada seda, et seal koolis lõpuni käia saan. Seda just seetõttu, et kuna elasin Pärnust 40km kaugusel, oleks mul olnud vaja üürikorterit, kus kooliajal elada kuid mu vanemad ei olnud kindlad, et neil töö säilib ja et nad saavad mulle korterit kolm aastat lubada. Seega tuligi neil mõttesse, et võiksin Õissu õppima minna kuna seal oli onu mu naaber ja sain iga mure korral tema pere poole pöörduda. Eks vanematel oli nii kindlam. Eriala ma valida ei osanud, sest tegelikult mind ei huvitanud seal ükski eriala. Sai siis suvaliselt õlletehnoloogia ja ettevõtlus valitud. 

Kui teised 2002 kevadel tehnikumi lõpetasid, siis minule oli armastus pähe löönud. Abiellusin ning ootasin 19-aastaselt esimest last. Koolitee pooleli jäämine mind muretsema ei pannud, sest mõtlesin, et küll noor inimene saab ikka tööd ja võin igal ajal koolitee uuesti jalge ette võtta.

Aastad möödusid. Mingil hetkel tundsin, et tahaksin tööle minna. Kuna kodukohas oli võimalus olla poes kassapidaja või siis töötada mööblivabrikus ja mind kumbki töö ei kutsunud, otsustasin ise ettevõtte luua. Tore on teha seda, mida armastad ning saad seda teha endale sobival ajal. Tellisin põhiliselt Saksamaalt riideid ja mänguasju ning müüsin need vaheltkasuga Eestis maha. Sama äri nagu nüüdseks paljud teevad. Mõni aasta hiljem tekkis mul võimalus Pärnus külaliskorterit pidama hakata. Tundsin, et jõuan lastekõrvalt kahte asja vabalt teha.  Sõitsin mitu aastat põhimõtteliselt iga päev edasi-tagasi 100km, et inimesed külaliskorterisse sisse registreerida ning siis jälle välja registreerida ja koristada. Algusaastatel peatusid kliendid meie juures enamasti 1-2 ööd. See oli päris väsitav, eriti talvel kui oli sõitmiseks halb ilm. Kui külaliskorter oli juba tuntumaks saanud ning omale palju püsikliente leidnud, läks ka minu elu lihtsamaks, sest ei pidanud alati ise kohale sõitma vaid sain neile võtme kusagile jätta. Samuti hakkasid nad pikemalt külaliskorteris viibima. Kuna majutuseasi sujus ja kõik lapsed käisid koolis, tundsin, et mul on veel aega üle ning tegin ka kolmanda ettevõtte, mis tegelb sotsiaalmeedia turunduse ja ettevõtlusega. Käisin väga paljudel koolitustel, et ennast oma tegemistes kindlalt tunda. Sotsiaalmeedia teema meeldib mulle väga. Kuigi võib arvata, et olen väga vaba suhtleja, siis tegelikult tunnen ennast mugavalt läbi arvuti suheldes. Just sellepärast ongi sotsiaalmeedia turundus minu suur lemmik. Mulle meeldib teha asju, mis naudingut pakuvad ja kuna minu pere on neid tegemisi mulle võimaldanud, siis olen neile selle eest väga tänulik. 

Kaitseliit:

Kaitseliiduga liitusin eelmisel aastal täiesti juhuslikult. Käisime lastega 2019 kevadel Pärnus Jüriöö Sõduriproovil kus Kaitseliit tutvustas oma tegemisi. Lapsed võtsid osa erinevatest tegevustest. Koju jõudes postitasin üritusel tehtud pildid ja video sotsiaalmeediasse. Mõned päevad hiljem helistati mulle Kaitseliidu ridadest ning uuriti, kas oleksin nõus ürituse külastajana pisikese intervjuu andma. Olin nõus ning peale seda hakkas lumepall veerema.  Juba varsti kutsuti mind Kaitseliidu liikmeks astuma. Ma ei kujutanud end üldse ette kaitseliitlasena. Mina ja metsas ööbimine, mina ja üsnagi mehelikud tegemised ei olnud just see, millest oleksin unistanud või millises rollis end ette oleksin kujutanud. Olen pigem naiselik inimene ja minu garderoob ei sisalda teksapükse, dressipükse. Olen kleidi jaäärmisel juhul retuuside inimene. Kuidas ma panen selle suure meheliku vormi selga ja hakkan pükstega käima? Igatahes kuidagi ma ennast ära lasin rääkida ja minust sain kaitseliitlane. Eelmise aasta septembris pöördus see sama inimene, kes mind kaitseliitu kutsus, minu poole jutuga, et võiksin sõdurioskuse baaskursuse läbi teha. Algab septembris ja lõpurännak toimub juunis. Ma enam ei mäleta, kas olin kohe nõus või lasin ennast veidikene veenda, kuid selle algul hullumeelsena tunduva pakkumise ma vastu võtsin. Ma olen väga spordikauge inimene ning suhteliselt volüümikas, seega tundus see kõik utoopiline. Kuid siiski käisin ma igal kuul ühe nädalavahetuse (reede õhtust pühapäeva õhtuni) kaitseliidu kursusel. Sain üle hirmust pimeda metsa ees, ei pirtsuta toiduga (varem natukene valisin toitu), võtsin alla 10kg, kõndisin kümneid ja kümneid kilomeetreid, magasin vähe, tulin välja oma mugavustsoonist ja ületasin ennast kõvasti. Aga sain hakkama! Peale selle kursuse läbimist tunnen, et olen võimeline kõigega hakkama saama.  Kaitseliit on mind enda sisse mässinud ning ma tunnen nagu oleksin sellega juba aastaid tegelenud. Tunnen, et tahan ennast Kaitseliiduga rohkem siduda ning just see tõi mind tagasi gümnaasiumisse. 

PTG

Eks ma olin ka varem mõelnud PTG-sse tulla ja kool ära lõpetada. Kunagi aastaid tagasi isegi käisin koolis uurimas, et millised võimalused mul oleksid, aga pabereid siiski sisse ei andnud. 

Suvel hakkasin mõtlema, et kuna mul vaatamata kõigele on siiski veel veidikene vaba aega, võiksin gümnaasiumi ära lõpetada. Rääkisin oma plaanist abikaasale ja tema õhutas väga mind seda tegema. Valikusse jäi vaid e-õppe variant, kuna mulle sobib see ise pusimine ja oma aja planeerimine väga. Tänu ettevõtlusega tegelemisele olen õppinud tähtaegadest kinni pidama ja asjades kohusetundlik olema. Mõtlesin, et kuna mul tehnikumis oli gümnaasiumi osa läbitud ning oli vaja vaid eksamid teha, siis lähengi gümnaasiumisse ja õpin natukene ning teen eksamid ja ongi tehtud. Päris nii see ei läinud. Selgus, et õppekava on päris palju nende aastatega muutunud. Osasid aineid, mis hetkel kohustuslikud on, meil tehnikumis polnudki ning selgus, et kursuste mahud olid tehnikumis palju väiksemad. Seega, mind paigutati 11-ndasse klassi, kuid pidin hakkama ka 10 klassi osasid kursuseid samal ajal läbima pluss siis veel ka valikkursused. Mõtlesin, et mis siis ikka, teen ära. Alguses oli kogu see moodle-süsteem nii keeruline ja raske. Ei saanud aru, kuidas kursusele registreeruda ja milleks üldse peab registreeruma. Õnneks aitas mind kõiges õppenõustaja Bianka ning nüüd, kaks kuud hiljem ujun nagu kala vees. Mäletan kuidas ma avasin väriseva käega oma esimese kursuse, milleks oli Inimene ja õigus. Lugesin mõned read materjale ja mõtlesin, et millesse ma küll ennast mässinud olen. Rida realt materjale lugedes läks tekst lihtsamaks ja arusaadavamaks, pinge taandus ning aju hakkas paremini tööle. Juba samal õhtul oli mul see kursus tehtud. See tõdemus, et see polnudki kontimurdev, tekitas aina enam soovi uut kursust avada. Kui oleksin esimesena avanud matemaatika kursuse, siis arvatavasti oleksid esmamuljed teistsugused olnud, sest matemaatika pole eriti minu ala. Oktoobris otsustasin, et läbin sellel õppeaastal ka 12nda klassi. Novembri alguse seisuga on mul vaja läbida veel 12 kursust (neli nendest on tehtud, ootan hindeid, et kursus ametlikult lõpetada).

Olen PTG õppesüsteemiga väga rahul. Õpetajatel on minuga tegelemiseks alati aega olnud. Esitatud töödele jätavad õpetajad alati konstruktiivset tagasisisdet. Õpetajad on väga toetavad ning rõhutavad alati, et ei peagi kõike mäletama ja oskama, et nemad ongi selleks, et mind aidata ja õpetada. Kui mul oleks põhikoolis või tehnikumis samasuguse suhtumisega õpetajad olnud, siis kindlasti ei oleks minu koolitee pooleli jäänud. Tavaliselt ongi raske see kui sa ei saa õpitust aru ning vanemad ka ei oska aidata. Pead siis käima teistega koos järelaitamise tundides ja on päris ebamugav teiste ees vastata või näidata, et sa ei saa ikkagi aru. PTG-s on individuaalne lähenemine ning saad õpetajalt nõu küsida ka väga hilistel õhtutundidel. Kõige parem on see, et saan kursust läbida kasvõi öösel. Ma ise võtsin endale õppimiseks sellise süsteemi nagu Bianka soovitas, et võtaksin terve päeva, et ühe konkreetse kursusega tegeleda, et siis ei lähe õpitu meelest ära ja on lihtsam töid esitada. Ma hakkan tavaliselt hommikul peale laste kooli saatmist õppimisega pihta. Vahepeal on kodutööd, siis jälle õpin ning reeglina olen sama päeva õhtuks kõik tööd ära esitanud ning olen saanud hakata hinnet ootama. Mõni kursus on võtnud ka kaks päeva. Näiteks matemaatikaga polnud peaaegu 20 aastat kokkupuudet olnud ja kuna see oli juba põhikoolis mul suhteliselt raske, siis sõna “integraal” vajas enne kursusega alustamist lausa googeldamist. Samamoodi oli esimene vene keele kursus keeruline, sest ma pole aastaid vene keelt kasutanud ja sõnavara on suhteliselt null. Kaks päeva materjalides istumist ja sain kursuse siiski viie. Hinnet nähes, lihtsalt pisarad voolasid. See on nii hea tunne kui sa pingutad ning sellele järgneb nii positiivne tulemus. Kuigi ma olen siiani enamasti viisi saanud, siis elan ikka reaalsuses ja mõistan, et raskemad ained ning eksamid on alles ees. Reaalainete kolm on väga sobiv mulle. Kogu suhtlus nii kooli personaliga kui ka õpilastega on väga mugavaks tehtud. Kui ma oleksin varem teadnud, et PTG- s selline meeldiv õhkkond on, olekisn arvatavasti juba varem kooli astunud.

Suured tänud kooli vilistlasele Tarmo Tuuling´ule, kes tegelikult juba 2018 aastal julgustas mind seda teed ette võtma. 

Selline on siis minu lugu. Võiduka lõpuni! Kahjuks ruumipuuduse tõttu lugu kärbiti....palju...

See, mis avaldati on siin:

Jälle pidu!

Pidasime täna maha Mirjami neljanda sünnipäevapeo sellel aastal. Nüüd on meie pere sünnipäevadega selleks aastaks kõik 🙏. Pean uuesti ära mainima, et olen nii tänulik, et mulle peokohaga vastu tuldi. Et lubati seal pidu pidada. Meil oli olemas ka nn õhtujuht, kes tegeles lastega konkreetselt 2,5h! Lapsed said olla ilma nutiseadmeteta, mängida lõbusaid ning väsitavaid mänge ning said teada, mis on loog. Koogi söömise ajal läks asi päris käest ära. Lapsed nõudsid sellist lugu ..... no ütleme, et päris hull möll oli 😂.

Toidu tõime nagu ikka viimased 8? 9? 10? aastat Poisi Einest. Kõik on alati nii maitsev, eriti kananagitsad💓. Koogiga oli sellel peol nii, et ostsin Pealinna koogi ja kaunistasime marjadega lihtsalt ära. #Aastaema 😀. Ei, no tegelikult neljas pidu juba ka ju. Pealegi kuna kõik sõbrannad väitsid, et nemad pealinna kooki ei söö, tahtsin ma tõestada vastupidist ja sain sellega väga hästi hakkama. Kõik sõid ja kiitsid ning arvasid, et see mul enda tehtud kook 😂. Kui pidu läbi hakkas saama ja vanemad lastele järele tulid, ei tahtnud keegi koju minna. Ju siis jäid peaoga rahule. Nii äge! 

Olgu, aga pange siis kõik sussid aknalaudadele valmis, sest homme juba esimene advent ju 🎅. 

Vaimustav (h)argipäev

Eile oli mega kiire päev. Mõtlesime küll, et veedame rahuliku koduse päeva, aga välja tuli nagu alati. Hommikul läksime kohe Paperasse, et lastele uued voodid osta. Tegelikult on need pigem kušetid, aga meile sellised sobivadki hästi. Mõtlesime alguses Sleepwelli omad osta, kuid poodi kohale minnes selgus, et Sleepwell nägi täpselt samasugune välja nagu üks teine, mis oli poole odavam. Istusin ja katsusin ja vaatsin seda voodit ning tundus ülimugav. Peale ostsime veel kattemadratsid ka. Nii ilusad sinise ja halliga. Valged on mõttetud. Lähevad suhteliselt ruttu käest ära. Valisime kauba välja ning lubasime hiljem järele minna, sest olime minu autoga ja sinna väga kahte kušetti ei mahuta 😀. Ühte ka ei mahuta 😎.

Läksime koju ja C hakkas vanu kušette lahti võtma ning mina pühkisin ja pesin seni lastetoa põranda ära. Lõuna ajal helistas ventilatsioonimees. Meil oli kokkulepitud, et ta tuleb vaatab, kuhu me selle köögi kubu jaoks augu teeme ja ühtlasi võiks tubadesse ka ventilatsioooniaugud teha, sest meil on hullult umbne. Koguaeg pean uksed-aknad lahti hoidma, et õhku tuleks. Üsna kohe selgus ka, et tüüp saab kohe augud ära teha. Äge! Supertubli vendimees hakkas auke tegema, mina koristasin ja C läks vahepeal kušette ära viima ning uusi tooma. Meil oli mõnus segadus, sest mööbel tuli eest ära tõsta, et auke teha saaks. Kuna augud tulid igasse tuppa + kööki, siis vedasime asjad keskpõrandale kokku. Jube, millist kipsitolmu maja täis oli 🙉. Ma kusjuures just eelmisel päeval koristasin kõik ära 😂. 

C tõi IKEAST ühe põrandalambi, mis on meie öölampidega samast sarjast ning kaks tähekujulist lampi kummutitele, et tekitada meeleolu...jõulumeeleolu😏. Panime ka need kokku. Õnneks ei võtnud see palju aega. Pigem võttis aega nende lampide nautimine ja LED-pirni puldiga mängimine. 

Kella poole kuueks õhtul saime kõik asjad tehtud ning läksime külla. Nii tore oli nautida paar tundi sõprade seltskonda ning süüa head ja paremat. Mul on koguaeg jube nälg👀. Kui olime üksteist kiitnud ja üksteise kulul naljad ära teinud, läksime tagasi koju. Vaatasime lastega veel telkut ja muljetasime ning me C-ga läksime kahe paiku tuttu. 

Tänane hommik algas jälle tempokalt. Viisin oma Subaariku lõpuks susse vahetama + vaatavad seal veel mingid asjad üle. Tegelikult ei tohiks midagi viga olla. Käisime postimajas ühel pakil järel ja siis kihutasime hommikuputru sööma. Meile nii meeldib kahekesi hommikuputru söömas käia. Selline kahekesi olemise aeg 💓. Seekord osutus valituks Aara kohvik.  

Teel koju hüppasime läbi fotoateljeest, et mõned pildiraamid osta. Nagu C naljatades ütles - meil on liiga palju teeneid maailma ees😀 ja need kõik tuleb ju külalistele vaatamiseks raamidesse panna ja seinale kinnitada. Kui külla tulete, siis ikka vaadake ja kiitke 😂. Noh, nüüd ma tean, et sõbrannad vähemalt teevad seda..  

Mõtled küll, et mis see mõne raami seinale panek siis ära ei ole, aga näed, võttis päris kaua aega. Klaasid olid ka ateljees seismisest tolmuseks läinud ja pidin need veel ära pesema korralikult. Aga valmis meie tänukirjade ja diplomite sein sai. Nüüd on kohe kodusem tunne. Tegin kiirelt toidu valmis, ootasime lapsed koolist koju ning sõitsime Tallinnasse võistlustele. Kõigepealt muidugi tegime mõnusa õhtusöögi Rocca  Mack Bar-B-Ques ja siis sõitsime võistlustele. C võistleb ja mina istun mõnusas soojas autos, kus kero töötab ja kirjutan seda blogi. See on sama koht, kus mõni postitus tagasi elektrit "varastasin". Täna laadisin ikka kodus oma arvutil aku täis, et soojas saaksin olla. 

Minu esimene koostöö on ka instas üleval - minge tšekake mu isiklikku insta lehte💪. Kusjuures pilte tehes avastasin, et olen ikka tõeline vanaema. Silmad on järsku nii töntsiks jäänud, et ma ei kujutagi ette, kuidas edaspidi pildistamas hakkan käima. Kaameraga pilti tehes on kõik nii selge ja ilus ja kui arvutisse tõmban, on nii udused pildid. Mitu päeva kulus piltide tegemiseks. 

PS! Kes Pärnus või Tallinnas kuldsete kätega ja väga mõnusa suhtlemisega ventilatsioonimeest tahab, võib minuga ühenduda!

Hullud üürileandjad

Kui Kilingi-Nõmmelt ära kolisime, siis peatusime natukene aega papa juures, et omale sobiv üüripind leida. Kuna kolisime suvel, siis võimalus Pärnus pikaks ajaks korterit leida, oli suhteliselt nullilähedane. Kirjutasin ka kinnisvarabüroodesse sooviga, korterit üürida, aga enamasti sain vastuseks: 1) Ei ole pikaks ajaks midagi pakkuda 2) Meid on liiga palju (5 inimest) 3) Meil on liiga palju lapsi (3), või, et meil üldse on lapsed

Üks kinnisavaramaakler kirjutas konkreetselt, et ta pole meiesugustele nõus ühtegi liigutust tegema. Nojah, maalt ja hunnik lapsi...andke andeks, et tülitasin.

Sirvisime C-ga igapäevaselt kinnisvaraportaale ja fb-gruppe, kuni mulle jäid silma mõned variandid. Juhtus nii, et nende korteritega tegeles üks ja sama maakler. Vaatasime ühte korterit ja vaatasime teist, aga ükski polnud see õige. Ma ei taha olla kohas, kus tuleb pikendusjuhtmega kööki voolu vedada või, et köögiaken ei käi lahti. Kriteeriumiteks oli, et peab olema uuemas majas, vähemalt kaks tuba ja möbleeritud, sest nagu te teate, tulime Pärnusse põhimõtteliselt kaks kätt taskus.

Juhuslikult juhtus nii, et augusti lõpus hakkas vabanema üks korter. Pikaajaliseks me seda ei saanud, aga mõtlesime, et mis siis ikka, lähen vaatan üle ja kui meeldib, lööme käed. Küll hiljem jõuab uut otsida. Tavaliselt ju septembris läheb see korterite rentimine lahti. Seesama maakler viis mind just sellisesse korterisse nagu me otsinud oleme. Sain kokku ka perenaisega. Ta tundus selline konkreetne ja natukene ülbe, aga mis seal ikka, oleme ju kõik omamoodi. Helistasin C-le ja rääkisin, mida olin näinud. Kuna meile nii korter kui hind ja kõik muu sobisid, siis broneerisime korteri ära.

Augusti lõpus tuli C koju ja läksime lepingut allkirjastama. Samal õhtul pidime meie sisse kolima ja C pidi Eestist ära minema. Sõitsime maja ette. Maakler oli juba varem seletanud, et seal on hull parkimiskord, et hästi täpselt tuleb vaadata, kuhu pargid, muidu saab perenaine kurjaks. Olime siis väga korralikud parkijad. Parkisime auto ära ja lähenesime perenaisele, kes parasjagu rääkis telefoniga. Lähedale jõudes hüüdsime viisakalt: "Tere!". Perenaine ärritus ja käskis meil tasa olla. Muidugi C solvus sellepeale, aga ma rahustasin ta maha. Pealegi, meil poleks muidu kusagile kolida. Selgus, et see korter, kuhu pidime sellel õhtul kolima, polnud vabanenud. Lühiajaline üüriline oli oma lapsega randa läinud ja end sinna unustanud. Perenaine kutsus meid siiski korterisse sisse. Tal ju oma võti. Ta sobras seal kappides ja kirus seda naist, kes lapsega seal puhkamas oli. Meil oli hästi ebamugav olla, kuna võõrad riided ja asjad ümberringi. Vaatasime ikkagi korteri üle ja allkirjastasime lepingu. Leping tehti kuni 31.05, seega 9 kuud mõnusat elu oli meid ees ootamas.

Lapsed mahutasime kõik ühte tuppa ära ja ise magasime avatud köögiga elutoas. See polnud meie jaoks probleem, kuna Kilingi-Nõmme majas, kus meil oli 6 tuba, magasime ka pigem elutoas teleka ees. #kiiksud

Lepingus olid kirjas kindlad punktid, mida mingil juhul teha ei tohtinud. Näiteks ei tohtinud me vannitoas pesusid kuivatada. Võisime seda teha vaid rõdul. Veel ei tohtinud sauna kerisel süüa teha (???????) jne...

Üsna kohe hakkas peremees erinevatel põhjustel korteris käima. Ükskord tuli oma tolmuimejaga mu rõdu puhastama. Mul kusjuures kuivasid seal rinnahoidjad ja kogu pere aluspesu....Teisel korral tuli ta näiteks vannitoa kappi mõõtma. Kolmandal korral tuli köögi rulood mõõtma jne.. Tüüp käis alati siis, kui C ära oli ja koguaeg tuli etteteatamata ukse taha. Ma olen viisakas inimene ja mul pole midagi varjata, seega lasin ta alati sisse. Natukene nilbe ja kahtlane tundus see asi, aga ok..nende korter..

Peranaine helistas mulle alati, kui väljas oli torm, et uurida, kas alumisel korrusel on rõdumööbel lendama läinud ja uuris, mitu autot maja ees on, kui alumised pidu pidasid. Ma ei arvanud siis üldse, et see halva pärast on. Saan ju aru, et inimesed üürivad kortereid ja kõik ei viitsi terve nädalavahetuse tümmi ja kakluseid kuulata.

Kuna ma maksin üüri alati kohe, kui arve meilile tuli, ära, siis saime ka väga hästi läbi. No me polnud mingid sõbrannad, aga kui trepikojas kohtusime, siis ikka uurisime, et kuidas läheb jne. Saabus mai ning lähenes meie lepingu tähtaeg. Ma kirjutasin perenaisele, et kui ta teab kedagi, kes üürib pikakas ajaks korterit, siis andku teada, et ei taha päris kuuse alla ka oma perega kolida. Ta saatis mulle vastu ühe kesklinna korteri pakkumise, kus kahetoalise eest küsiti 600 euri. Kirjutasin talle vastu, et see on meie jaoks liig, aga kui midagi muud kusagil on, andku teada. Mõni päev hiljem kirjutas ta mulle, et äkki soovime nende korterit edasi üürida. Maksan talle nn vaheraha suve eest (400 euri) juurde ja paneme rõõmsalt edasi. Mis mul sai selle vastu olla? Ei pea taas kolima ja korter oli nii soe ja mõnus ja ilus ja arved normaalsed. Allkirjastasime lepingu, maksin raha ja kõik oli fine.

Kõik tundus ilus ja tore kuni ühel päeval nad tulid taas mingil põhjusel korterisse. Vist ventilatsiooni filtreid puhastama, ning märkasid, et nende põrandalambil ripub vöö. Ja siit hakkab lugu pihta. Puhastavad filtrid ära, lähevad keldrikorrusele ja perenaine kirjutab mulle messengeri, et ma võtaksin vöö lambi küljest ära, sest see rikub lampi. Ma läkisn jumala närvi. Koguaeg nad käivad korteris ja sätivad asju enda järgi ja tõmbavad näpuga tolmu ja keeravad soojust maha ja nüüd ei või mu vöö ka enam lambi küljes olla. Kirjutasin siis vastu, et ok, võtan vöö ära, kui su mees enam minu juures ei käi koguaeg. Oh jummel, milline sõda sellest tuli. Kohe saabus kiri, et peame koheselt korteri vabastama. Mina saatsin kirja vastu, et pole nõus vabastama, kuna pole millegi vastu eksinud, lisaks maksin just ju 400 euri neile vaheraha. Sain vastu kirja, et olen reegleid rikkunud, kuna olen lemmiklooma korterisse toonud. Jah, meil oli puuris elav kilpkonn seal, aga see oli nende nõusolekul. Nad käisid ju korteris koguaeg ja nägid konna ka varem, seega ei saanud neile see 9 kuud hiljem üllatuseks tulla nagu nad väitsid. Meil oli ju suuline kokkulepe. Selgus veel, et vööd ei tohi lambi küljes hoida, et lamp pole nagi. Kui nii hakata võtma, siis tool pole dressipluusi hoidja ning tulemasin pole pudeliavaja. Oeh...

Jätkus see lugu sellega, et nad andsid meid kohtusse, kuna me oleme puuküürnikud. Kuna ta esitas arveid ja mina neid maksin ja meil oli leping, siis me ei näinud, et oleme puuküürnikud. Süüdistati meid veel selles, et meil olid kõva muusikaga peod. Meil oli ainult üks kord "pidu" ja see oli vana aasta ära saatmine. Siis ka kõik sosistasime ja olime vaikselt. Meil polnud isegi raadiot vms kustkohast saaks muusikat kuulata. Siis süüdistati meid selles, et me käime liiga palju pesemas ja oleme sellega vannitoakappi kahjustanud. Sorry, et meid on 5 ja sorry, et me pesemas käime. Vannitoamööbel peaks ikka oleme selline, mis on mõeldud vannituppa. Ja tegelikult oli selle kapi üks külg juba varem lokkima hakanud. Olime rumalad ja ei teinud sellest kohe pilti. Lisaks süüdistati meid veel selles, et me pole saunas kerisekive vahetanud. Tegelikult me panime küll ükskord sauna tööle, aga sinna me ei jõudnud. Elektri saun pole ikka meie jaoks. Korteriomanikud aga ütlesid, et näevad elektriarvetelt, et käime koguaeg saunas. Midaiganes see siis tähendab. Me tegelikult ei käinud kordagi saunas. Ja kui oleksime käinud, siis kivid on ju ikka omaniku rida... Meid süüdistati ka selles, et me ei hooldanud parketti nii nagu oleks pidanu. Parketil polnud midagi häda, aga lihtsalt, et me ei hooldanud nagu vaja. Meil lepingus sellist punkti üldse polnud ja ma ei hakka erilisi masinaid lambist rentima selleks. Pesin põrandaid spets vahendiga ja nii see oli. Siis meid süüdistati selles, et rõdu põrandakate oli must. Jah, oli küll. Ma ei vaidle üldse vastu. See oli selline kummine materjal. Kuna rõdul oli koguaeg vihmavesi ja talvel lumi, siis jättis see materjalile laigud. Lisaks hakkas kevadel rõdu puidust lagi vaiku ajama ja jättis ka jäljed põrandale. Seda kõike tavalise pesemisega korda ei saa, vaid selleks oleksime pidanud eraldi masina rentima. Sellest polnud lepingus juttugi ja ma ei kujutanud ette, et see rõdu võiks üldse selliseks minna. Heideti ette ka seda, et hoidsin aknaid lahti ja niiskus pääses tubadesse. No andke andeks, et värsket õhku hingata tahtsime! Veel heideti ette palju-palju asju, mida kõike ma ei viitsigi siis kirja panna. No väga palju asju oli. Samuti sain umbes 24 arvet IGA kuu, et mul on üür maksmata, kuigi olin üüri tasunud läbi panga ja see kõik oli tõestatav. Lisaks saadeti väljamõeldud arveid.

Kuna neil polnud meie süüdistamiseks ühtegi alust, hakkasid nad mind ja mu lapsi treppidel tõukama ning meie liikumisi telefoniga filmima. Nii me elasime siis peaaegu terve aasta veel seal. Konkreetselt ahistati. Kui koju läksime ja nad koridoris olid, siis filmisisd ja naersid ja kommenteerisid meid. Kui mu lapsed koolist koju tulid, siis nad filmisisd neid ja ütlesid halvasti. Kui me kodus olime ja nad trepikoda koristamas käisid, tagusid nad harjaga kümneid minuteid vastu ust. Lõpuks hakkasid nad mulle koju politseid kutsuma ja hakkasid pildistama mu autot. Ähvardasid, et kuna nad ei luba mule enam maja juures parkida, siis kutsuvad teisaldusauto. Nad solvasid mu külalisi ning ei lubanud ka neil seal enam parkida. Asi läks nii hulluks, et kui perenaine mind ja Mirjamit trepist alla üritas lükata, siis katkes ka minu piir. Oma juristiga suheldes leidsime lõpuks, et kõige targem on kohtus kokkuleppele minna. Meie kolime välja ja nemad ei esita meile ühtegi pretensiooni ja kaovad meie elust. C polnud küll sellega nõus, sest ta on väga õiglane inimene, aga meie kõigi närvide huvides kirjutasin ma paberitele alla ja kolisin välja.

Mitu kuud hiljem, kui elasime oma isiklikus majas, oli taas politsei ukse taga ja selgus, et endise üürikorteri perenaine oli teinud avalduse, et minu lapsed olid nende kõrvalmajas olnud ja tema nime karjunud. Tegelikult olime siis hoopis Mirjami jalgpalli võsitlustel ja õnneks tegime seal ka pilte ning saime kõik ära tõestada. Õudne on see, et need vähemalt 7 avaldust, mis ta politseile meie kohta tegi ja mis ei pädenud, et nendele ei järgnenud mingisugust karistust. Meil terve pere pidi korduvalt politseis käima ja hullult kõike tõestama ja kui tuleb välja, et on vale süüdistus, siis ei tehta neile midagi.... Hirmus......Hirmsad inimesed. Ma loodan, et teie ei pea nendelt kunagi korterit üürima ega üldse nendega kokku puutuma. Ja kui nad peaksid seda postitust nägema, teeksid nad taas politseisse avalduse.

Seega ma kirjutan siis lõppu, et kõik tegelased ja olustik on välja mõeldud. Igasugune seos päris inimeste ja olukordadega puudub.


Pilt on illustratiivne ja sellel pole seost korteri omanikega



#sõnapidivabaolema

Kiiksud ja faktid vol2

1) Ma ei saa enne uut toodet avada, kui vana otsas ei ole. Olgu see siis meigitoode või mis iganes.

2) Ma ei klõpsi televiisorit vaadates reklaamide ajal puldiga, vaid lasen reklaamidel taustaks mängida ning teen ise samal ajal midagi tarka (võtan meiki maha, pesen nõusid vms...). 

3) Toidupoes käies on mul kindel asjade ostmise järjekord.

4) Kannan kodus alati pakse sokke (villakad vms), isegi suvel ja nii juba aastaid. Ei, mu jalad ei külmeta, lihtsalt on hubane ja kodune olla.

5) Kui väljas hämardub, panen kohe kardinad ette, sest mulle ei meeldi, kui inimesed mulle tuppa vaatavad. Kui ma ise jalgsi kõnnin, siis meelega ei vaata kellelegi tuppa, kuigi väga tahaksin😂. Samas autoga õhtuti läbi linna sõites, vaatan küll nii palju kui võimalik teiste tubadesse. Olen selline salajane piilur 😄. Kunagi 19 aastat tagasi, kui pareguses Mai Comarketis töötasin ja käisin pauside ajal hoovis pattu tegemas, siis vaatasime töökaaslastega ikka poe kõrval oleva maja akendesse. Teisel korrusel oli üks paarike, kes tegi KÕIKE ilma, et oleks akna kardinatega katnud 😎.

6) Kui keedan kartuleid, panen kohe soola ära, sest muidu võin unustada. Ükspäev panin kartulid keema. Läksin sahtlist teelusikat võtma. Mul hetkel ju kööki pole, seega on nõud kummutis. Panin lusika pliidi juurde taldriku äärele ja vastasin kõnele või kellegi sõnumile. Igatahes ma arvasin, et panin soola juba ära, aga sööma hakates selgus, et ei pannud 😎.  Riisi või tatart veel maitsed, aga keedetud kartulit ma pole kunagi potist maitsma hakanud, seda enam, et olin kindel, et panin soola ära. 

7) Sai ja leib ei tohi korvis tagurpidi olla. See on kodust kaasa antud teadmine. 

8) WC-poti kaas peab alati kinni olema. Esiteks läheb muidu raha kodust välja ja teiseks nii on ilusam. 

9) Kui ma keeran ukse võtmega lukku, pean ikkagi linki katsuma, et kas on lukus 😀.

10) Mul on kindel päevakava.

11) Ma ei saa magama jääda, kui lastega musitanud ei ole. Kui olen öösel nendest eemal, siis mõtlen alati, kuidas neile musi teen. Kui Maiken oma elu peale läks, oli nii raske igal õhtul ühte musi vähem saada. 

12) Maksan kõik arved korraga ühel kuupäeval ära. Mis siis, kui mõni tähtaeg paar päeva üle läheb.

13) Mulle ei meeldi vaadata, palju mu kontol raha on. Kui makse maksan, siis teen seda nii, et ma lõppjääki ei näeks 😂. 

14) Kui olen kellelegi midagi lubanud, siis teen seda. Vahel, kui liiga pikalt ette luban, pean hiljem oma elu väga palju ümber korraldama, et lubadust täita saaksin. 

15) Kui ma oma väga heale tuttavale või sõbrale kirjutan, alustan kirja sõnaga "Hommik!". Seda siis olenemata kella ajast. 

16) Ma ei käi poes, kui on hullud soodukad. Tähendab, et ma ei lähe spetsiaalselt soodukate pärast poodi. Esiteks mulle ei meeldi see tunglemine poodides ja teiseks ma ostan ainult vajaduspõhiseid asju. Ei osta liha või jahu mitmeks kuuks ette, kuna oli soodus. Samuti ei jõua ma oodata, kunas näiteks joped soodusesse lähevad ja ostan selle pigem siis ära, kui mul seda vaja on.

17) Jään magama alati paremal küljel🛌. 

18) Ma suudan inimesega, kes mulle üldse ei meeldi, väga sõbralik olla. "Ma suudan" ei tähenda, et alati ka olen. 

Esimene kohtumine lapselapsega

Käisime eile pisikesel beebipoisil külas. Beebipoiss siis sellepärast, et ametlikult pole talle veel nime pandud. Kuna ta on nimetu, siis kutsun teda Hubertiks või Velloks. Noh, naljapärast.... Sorry kõik Vellod ja Hubertid 🙏.

Ärkasime juba 9 hommikul üles, et kümnest teele saakisme asuda. Sättisime ennast korda ja hakkasime asju autosse tassima. Uurisn Mannult, et mida me võiksime lapsele kinkida. Saatis mulle mitu erinevat soovi, millest valisin välja beebipesa. Mina ja minu lapsed said ilma selleta üles kasvada, aga kui neil seda vaja, siis palun väga! Beebipesast veel nii palju, et Pärnus oli poodides kokku vaid üks beebipesa saadaval ja seda käisin vaatamas 4Kids poes. Selle beebipesa hind ja kvaliteet ei läinud üldse kokku. Kurtsin oma rasket saatust sõbrannadele ja nemad leidsid Facebookist sellise koha nagu Beebipesa. Ühendusin kohe samal päeval ja sain pesa kohe ka ostetud. Müüja ise teeb neid superkvaliteetseid ja nunnusid pesasid. Minu poolt ainult kiidusõnad! Soovitan! 

Aga nüüd tagasi hommiku juurde. Vedasime siis autosse beebipesa, Mirjami 2 kingitust, papa kingitused, kaamera, beebile voodipesusid terve hunnik, õhupall jne.. Pagasnik sai pmst asju täis. Mu autol muidugi väike pagasnik ka. Siis kihutasime poodi. Võtsin kaasa salatit ja kooki ja 2 pomelot. Kohe sealt lähedalt sain ka lilled. 10.22 asusime teele. Mina sõitsin ja lapsed loomulikult magasid terve tee. Väga toredad reisikaaslased. Kusjuures Maiken oli ka selline, et vahel kui C-le Tallinnasse vastu pidin minema, siis Maiken nurus ennast kaasa. Mina lubasin teda kaasa vaid juhul, kui ta mind lõbustab terve tee. St siis, et räägib minuga juttu. Max Kilingi-Nõmmelt Pärnuni suutis ta minuga jutustada ja siis magas kuni Tallinnani 😂. 

Kümneid kilomeetreid ja kümneid treppe hiljem jõudsime nende juurde. Käed pestud, sain oma vaprat tütrekest kallistada ja õnnitleda ning siis läks halastamatuks lapselapse musitamiseks. Ta on reaalselt veel armsam kui pildil, Ta on isegi siis armas, kui ta nutab💓. Võiks isegi öelda, et ma pole kunagi nii ilusat kakat näinud, kui temal. No nii üleni täiuslik laps! Algul ta ikka pigem magas. Mingil hetkel tegi silmad lahti ja saime tõtt vaadata. Nii me siis olime - mina rääkisin ja tema naeratas mulle vastu. Küll mitte teadlikult, aga siiski. Las mulle jääb see teadmine, et mu jutt meeldis talle. Nii see laps käis siis ühest sülest teise. Kõigepealt mina, siis Mari ja siis Mirjam ja uuesti...ja uuesti... Vahepeal oli vaja mähet vahetada. Ma ei mäletanudki, et minu lastel nii väikesed mähkmed olid😶. Tegime õhuvanni ja siis läks lapse riietamiseks. Kuigi Maril ja Mirjamil oli tohutu soov last riietada, ei julgenud nad seda siiski teha. Ütlesid, et nukku on hea riidesse panna, et tema käsi saab kõvasti murda😃. 

Need tunnid möödusid seal nii ruttu. Kuigi tahtsime varem koju liikuma hakata, ootasime viisakusest pereisa ka töölt koju. Rääkisime pool tundi juttu ja oligi see meeletult ilus päevake lapselapsega otsa saamas. Pakkusin küll noortele head diili, et annan oma kaks last neile ja saan ühe vastu, aga see ei sobinud neile💁. 

Selline tore päevake oli siis meil.... 

UPDATE - lapsel nimi ka olemas, aga seda ma enne ei avalda kui luba antakse. Vb ei antagi 😀. 

Lapsepõlve lõhnad, maitsed, tunded, mälestused vol.1

1) Banaan....Minu lapsepõlve sõbranna Maaja tõi mulle 1992 või 1993 aastal banaani, mille ta õde oli Soome (?) reisilt kaasa toonud. Ma mäletan siiani seda maitset. Nüüd kui banaani söön, panen alati silmad kinni, et saaksin veelkord seda esimest banaani söömise maitset tunda. See on nii teistsugune maitse. Ma ei tea, kas see oleneb sordist või millest. Elu lõpuni jääb meelde.

2) Barbie...Maajale tõi õde tookord reisilt ka Barbie. Päris Barbie. Mina olin selliseid näinud vaid "Laulukarusselli" saates ja sat-tv saksa kanalitest. See Barbie lõhnas nii magusalt. Igakord kui poes Barbiedest mööda kõnnin, meenub see lõhn. Pean loomulikult ära mainima, et ma pole siiani endale Barbiet saanud. 

3) Lumepallisupp... Mulle meenub sellega alti see päev kui olime suvel tädi juures maal ja meid oli päris mitu last. Välja õunapuu alla oli kaetud pikk laud, kuhu me kõik ära mahtusime. Mis me soolaseks sõime, ma ei mäleta, kuid magustoidukas oli lumepallisupp. 

4) Žiguli.... Žiguli lõhn nii seest kui väljast. Seest siis see salongi lõhn. See oli nii spetsiifiline. Ja siis see lõhn, kui auto käima pandi. Heitgaasi lõhn vms... nii mõnus ja kodune...

5) Kell.... Viljandimaal vene vanaema  juures olles magasime alati tagumises toas, kus kell tiksus mega kõvasti. Sain ainult nii magama jääda, kui vaatasin seinavaipa, kus peal oli kolm karu. Igal hommikul ärkasin seal selle peale, et vanaema kolistas nõudega köögis. Toal ja köögil oli ühine sein. 

6) Pannkoogid.... Teisel vanaemal oli kombeks teha pannkooke. Pani ühe kihi kooke ja teise kihi suhkrut, siis jälle koogid ja siis suhkur. Need olid parimad pannakad, mida söönud olen. Teine asi, mis sellest vanaemast meelde jäi, oli kalakaste. Nii maitsev! Ise ma pole kunagi kalakastet teinud... Ega ka neid pannakaid suhkruga.

7) Huulepulk... Mu emal oli erkpunane huulepulk. See lõhnas nii eriliselt, Nõuka-ajal minuarust lõhnas kogu kosmeetika teistmoodi. Huulepulk ise oli nii mõnus kreemine. Kahjuks see sai enne otsa, kui ma piisavalt suureks sain, et seda kasutada.

8) Punased saapad... Tädi juures pööningul leidus nii mõndagi põnevat. Mind köitsid väga ühed punased saapad, mis olid kaheksakümnendatest pärit. Ma koguaeg "salaja" kõndisin nendega ja sain selle eest alati riielda. Aga need olid nii ilusad kontsadega saapad 🙏.

9) Vanaema külmkapi lõhn.... Minu vene vanaemal oli külmkapis alati mingi spetsiifiline lõhn. Ma arvan, et see tulenes sellest, et ta hoidis ravimeid külmkapis. Alati, kui võid leivale määrisin, oli või selle sama lõhna maitsega. Nagu niiiii rõve. Peale seda olen hästi tundlik või sööja ning hoian oma külmikus kõik lõhnavad asjad korralikult karpides või kaane all 👆

10) Vanaisa surm..... Ma olin siis vist 6-aastane, kui mu vanaisa suri. Teda hoiti kirstuga saunamaja eesruumis. Mina mäletan, et kaas oli pealt ära. Kuna mu onu elas saunamajas, siis tema juurde minnes, pidin ikka sealt kirstust mööda minema. Päris hirmus kogemus lapsele. Vanaisa kodust ära saatmine oli ka vist üldse minu esimene avatud kirstu nägemine ja vist ka esimesed matused mu elus. Hiljem olen veel kümnetel käinud. Tõesti väga paljudel. 

11) Lakas magamine...... Olen oma tuttavatele ikka kurtnud, et tahaksin, et ka minu laspsed saaksid lakas magamise kogemuse. Kahjuks pole selliseid asju enam võimalik teha, sest pole ju selliseid vanaemasid (vaadake või mind - kah ju vanaema) ja pole õiget loomapidamist enam. Päris võhivõõra ukse taha ka kraapima ei lähe, sooviga lakka magama saada. See oleks isegi minu puhul imelik käitumine. Aga minul on olnud õnn tädi juures lakas magada. Tegime onne ja möllasime seal. Pärast oli nii mõnus magada, torkivad kõrred lina alt turritamas. See mõnus pebrene lõhn ja vabaduse tunne. Super!

12) Heinategu.... Suviti käisime tädil ja vanaemal abis heina tegemas. Kõige rohkem meeldis mulle traktori taga oleva käru heina kuhja otsas olla või siis lakas heinu sõtkuda. Kahjuks tuli aga enamasti riisumisega tegeleda. Isegi praegult seda teksti kirjutades, oli tunne nagu heina puru oleks mu nahal. Selline kleepuv ja vastik. Aga taaskord on see asi, mida enam tänapäeval lastel väga teha ei õnnestu.

13) Muusika.... Meil oli kodus alati muusika mängimas. Kodust on meelde jäänud 1. Sõnajalad (ma tean😂), 2. Apelsin, 3. Tarmo Pihlap. Minu kodus kuulati vaid eesti keelset muusikat. Kodust ei saanud ma kaasa oma muusikalist maitset, küll aga on mul peas enamuse tolleaegsete eesti laulude sõnad. Tädi juures kuulati aga hoopis teistsugust muusikat - Modern Talking jms. Ikka selline popp ja läänelik värk. Sealt on ka ehk tulnud mu armastus 80ndate muusika vastu. Minu päris enda kodus pole aga kunagi raadiot ega plaadimängijat olnud 👀. 

14) Ühine kartulivõtt.... Meie külas oli mingil hetkel kombeks see, et kõik käisid kõigil abis kartuleid võtmas. Pärast söödi ühiselt head ja paremat. Huvitav, et vanasti kogukond nii hästi toimis. See kõik võis ju tore olla, aga kartuleid mulle ikka pikki aastaid enam võtta ei meeldinud. Septembris mõlgutasin mõtteid, et ehk 2021 on aasta, mil jälle võib mind vagude vahel näha.

No mis ilm!?

Dziisas, mis ilm eile oli! Üleeile ostsin toitu vaid üheks päevaks, sest polnud tuju shopata. Eile käisin poes, et nädalaks toit ära osta. Veeresin poest käruga välja ja kohtasin ämma. Kallistasime selle vihma ja tuule käes, ning läksime igaüks oma teed. Ma pargin auto alati poest vähe kaugemale parkla otsa, et teised autod mu kõrvale ei pargiks. Mulle ei meeldi kui mu autot ustega taotakse. Minu "kodupood" on Ülejõe Selver. Tegelikult peaks kodupood olema vist see, mis on kõige lähemal. Siis oleks nagu Kaevu pood, aga kuna ma käin seal aastas max 2 korda, on ikkagi mu kodupood Selver. Niisis kallistasin ämmaga ära ja hakkasin käruga auto poole liikuma. Minu auto oli pargitud Ehitajate tee poolsesse parkla nurka. Saate aru, kõik olid oma autod nii tihedalt kokku parkinud, et ma ei saanud kusagilt oma käruga läbi. Padukat sadas ja mina kõndisin mööda parklat ja otsisin teed auto juurde. Põlved olid juba üleni märjad, aga kohale ma siiski jõudsin. Et pagasnik lahti saada, selleks pean korra autosse minema ja kangi tõmbama. Kotid olid juba vihma täis sadanud. Siis tuli need vesised kotid pagasnikusse tõsta. Paar asja vajas veel ka ümber sättimist, seega ligunesin mõnuga. Positiivne on see, et parka, mis viiamati ostetud sai, on nii mõnusalt vetthülgav. Kogu vesi lihtsalt voolas maha. Hea ost👍!

Koju jõudes tuli hakata neid kotte tuppa tassima. Täpselt tänavapoolse ukse ees on mega suur veeloik iga vihmase ilmaga, Nii ka sellel korral. Läksin kõigepealt tuppa ja panin saapad jalga, et saaks lombis seistes kotid pagasiruumist kätte. Venitasin kogu kauba tuppa ja pääsesin sellest jubedast ilmast.

Kes mind tunnevad, need teavad, et olen lauamängude fänn. Või noh kogu mu pere on + sõbrannad ka. Oleme 30 mängu "ribadeks" mänginud ja tundsin, et tahaks midagi uut. "Pandemicut" Selveris müügil ei olnud, seega ostsin "Gold Armada", et natukene lastele üldse seda taktikalist lauamängu süsteemi õpetada. Tulid koolist ära, sõid, koristasid oma toa ära, õppisid ja hakkasimegi mängima. Selline lihtne aga lõbus mäng. Natukene nagu yahtzee mõttega.

Tänu sellele, et õppus ära jäi, sain selle artikliga, millega muidu esmaspäeval pidin tegelema, ka ühele poole. Saaks nüüd veel ka mähkmebrändi teemaga tegelema hakata 🙏. Detsembri alguses läheb jälle kiireks - tuleb taas õppima hakata. Päris raske periood tuleb, aga saan hakkama. Õnneks mul on võimalus ennast 100% õppimisele pühendada. Olen nii tänulik oma perekonnale, et nad seda mulle võimaldavad. 

Meie armas beebipoiss sai ka eile haiglast koju! Imetleme teda C-ga iga päev. Või noh pilte temast. Isiklikult pole ju veel kohtunud.

Pekki küll!

Peale neid mitmeid tunde kompsude pakkimist ja uuesti pakkimist ja ümber pakkimist ja uue priimuse ostmist ja külmkapi tühjaks söömist jäi Orkaan ära 😒. Ma olin vaimselt valmistunud, olin kõik elu nendeks päevadeks ümber korraldanud ja see pidi ju olema minu esimene suurõppus. Ma olen niiiiii pettunud. Nõme koroona😟. 

Tulin siis eile koju tagasi, läksin poodi, et midagi süüa oleks ja pakkisin asjad taas lahti. Mu tuju oli ikka väga halb. Meid kraaditi ka kogunemiskohas. Mul oli 37,5. Selline ärevus oli sees. Paar minutit hiljem kraaditi uuesti ja oli 36,4. Minu eripära ongi selles, et kui on mingisugune pinge või ärevus, siis mu kehatemperatuur tõuseb. Eelnevalt on kõrgem temperatuur mulle haiglast väljasaamisel takistuseks tulnud. Elevus on nii suur, et koju saan ja siis ajan jälle oma temperatuuri kõrgeks. Olen selline sisemiselt emotsionaalne, mis teha...

Kodus tegin söögi valmis ja hakkasin lapsi ootama. Mari oli ju hommikul nii kurb, et ma viieks päevaks ära lähen. Isegi pisar helendas silmanurgas. Aga see oli küll suur rõõm kui nad teada said, et kodus olen. Nad musitasid ja kallistasid mind terve õhtu. Nii armsad!

Läksin eile kolmest päeval magama ja magasin viieni. Mirjam oli seni huviringis ja Mari õppis ning oli papa juures. Nii mõnus oli magada. Mul see öö, kui lapselaps sündis, andis veel tunda.

Mõtlen siin, et kuna mul niikuinii on pühapäevani nn vabaks võetud, siis kas võin pühapäevani voodis olla 🤔? Ei, nali, täna juba planeerin tuttavatega Jõulumäele 15km kõndima minna. #pekidmaha

Meie imearmas beebi kasvab kenasti. Sööb ja magab nagu vastsündinud ikka. Öösel oli palju kisanud, nii, et emme-issi pidid teda terve öö nunnutama ja mõlemad vanemad olid hommikuks zombid. Tahaksin teda juba nii väga päriselt näha!!! 

Minu pulss kraadimise ajal. 

Orkaan

Mul oli eile kolme aasta ilusaim päev 💓. Telefoni pidin juba lõunast uuesti laadima panema, sest aku sai kõnedetulvas tühjaks. Kell 22 sain lõpuks magama. Konkreetselt kukkusin voodisse suurest väsimusest 😊. Emotsioonid on siiani laes, kuid pean ennast nüüd kokku võtma. 

Hüppan täna taaskord pea ees tundmatusse. Lähen esimest korda Kaitseliidu suurõpppusele "Orkaan". Suures plaanis ma tean, mis juhtuma hakkab, aga selles kõiges sees pole reaalselt kunagi varem olnud. Ilm on ka orkaanile kohane muidugi :).

Pakkisin eile õhtul oma varustust. Kui pole ikka kevadest saadik metsaelu elanud, siis pakiks asju nagu esimest korda 😀. Kodustele jätsin juhendi selleks viieks päevaks, mil eemal olen. Ma ei tea, kuidas kõik teised alati ühe kotiga metsa lähevad, aga minul on ALATI kaks kotti. Teen ikka enda üle nalja, et kui kaks ööd metsas, siis kaks kotti, kui neli ööd, sis neli kotti 😎. Kuigi ma arvan, et ei vea mõttetuid asju kaasa, on mul vist ikkagi seda "äkki läheb vaja" kraami kaasas. No näiteks kummikud. Ma ei vajanud neid mitte ühelgi korral SOK (sõdurioskuste kursus) ajal. Ei vedanud neid kunagi kaasa, sest metsas olime kahe öö kaupa ja kui märjaks mu jalad ikka lähevad (ei läinud ühtegi korda). Täna mõtlen, et kuna olen metsas neli ööd, siis äkki läheb vaja🤔. Muidugi mu tänane eelis on see, et liigun õppusele oma autoga ja saan autosse toppida piisavalt seda "äkki läheb vaja tavaari". Mul on pigem hunnik sooje riideid kaasas. Nõme kui külm hakkab. Millegipärast olen sellel sügisel eriline külmavares. Kui ma varem olen aastaringselt kaevelnud, et mul on koguaeg palav, siis septembrist saadik mul on koguaeg külm. Keha ei saa sooja sisse. Ju jäi suvi minu jaoks lühikeseks. 

Ehted kakkusin ka kõik küljest. Ma tegelikult abielusõrmust üldse ei taha ära võtta, aga näpust ilma ka ei taha jääda, seega......

Kodused SPA-protseduurid sai samuti kõik õhtul ära tehtud. Hellitasin oma keha enne karmi metsaelu. Ok, nii hull see nüüd ka pole😂, Kui ma päris aus olen, siis ainus ebameeldiv asi kogu metsaelu juures on magamatus. Kui peale kahte päeva metsas olemist tulen koju ja magan pmst terve nädala maha, siis mida ma peale viite päeva teen? Näeme jõulude ajal 😂. 

Ahjaaa..üks asi, mis alati enne metsa ööbima minemist ära teen on kulmude püsivärvimine. Minu olematute kulmude eest hoolitseja on Kai. Kui tema mulle kulmud teeb, peavad need kõik tormid ja vihmad vastu. 

Tegelikult peaksin veel mõned asjad kotti pistma, aga ei viitsi. Soojas voodis on nii mõnus olla. Kella kümneks pean ära minema, seega mul tegelikult aega napib, arvestades, et pean veel lapsed kooli saatma, neil ju kõik juuksed korda tegema jne...

Olgu, aga ma pole kindel, kas vahepeal lennurežiimist välja ka saan ja netti pääsen, seega kui te minust varem ei kuule, siis esmaspäeval äkki suudan ennast kokku võtta ja paar rida kirja panna. Kuigi mul on esmaspäeval ühe ajakirjanikuga koostöös artikkel lõpetada ja siis peaks see mähkmekampaania ka algama.... No vaatame!

Tsau!!

Eile õhtul asju pakkides :)

Prints on sündinud!

16 november 2020

Mannu läks hommikul elukaaslasega haiglasse, et tulla tagasi juba kolmekesi 💗.

Kell on 14.20

Kuigi ma eile õhtul peale sünnipäevapidu koristasin kodu ära, pidin ma täna seda uuesti tegema, sest mul oli tegevust vaja. Ma ei suuda lihtsalt istuda ja uudiseid oodata. Hommikul suhtlesin veel Maikeniga ja ninnunännutasime ja natukene nutsime ja naljatasime ja nüüd ootan haiglast uudiseid.

Päeval oli hetki kui ma tundsin, nagu mul hakkaks rinnast piim voolama. Vahepeal olid kõhuvalud ja süda on terve päev paha olnud. Ja see ei ole eilsest peost, sest me ei tarbinud emidagi sellist, mis seda tekitada saaks 😀. Olen pesusid pesnud ja süüa teinud ja nõusid pesnud ja kaks tundi lihtsalt youtube-is videoid vaadanud, et natukenegi mõtteid mujale saada (see ei toimi väga).

Ma ei taha, et mu lapsel on valus, aga kahjuks ei saa ma teda ka kuidagi muudmoodi aidata, kui saata talle häid soove läbi oma mõtete. Lugesin sõnad ka peale, et kui väga valus on, siis mõelgu sellele, et see on mööduv. Varsti on Mõmmi rinnal ja valu asendunud armastusega. Ütlesin ka, et võib paluda ämmakal endaga koos hingata. Minul aitas see Mari sündimise ajal väga hästi. 

Kui noored reedel siin käisid, siis ütlesin Maikeni elukaaslasele, et ta tupsutaks niiske lapiga mannu nägu ja huuli valude ajal. Jällegi minule sobis. Vb mannule ei sobi. Seda kuuleb pärast. Samuti soovitasin tal kannatada ära kõik, mis Mannu talle sünnituse ajal öelda võib. Mina muidugi oma mehele ei öelnud sünnitades midagi halvasti. Olen kuulnud, et osad ütlevad. 

Minutid lihtsalt venivad... Närvid on nii läbi, et niiiii külm on. Toas on 24 kraadi sooja, mul on villased sokid jalas ja kampsik seljas. Nüüd juba kolisin teki alla, et äkki hakkab natukenegi soojem.

14.59

Teki all on juba mõnus soe hakanud. Viskasin kampsuni seljast. Vahepeal piilun messengeri, et näha, kas Mannu on sinna korra piilunud. Ju siis ikka midagi toimub, sest ta pole juba kaks tundi seal olnud. Või siis magab 😀. Loodan pigem esimest🙏.

15.36

Sain teada, et olukord on muutusteta. Vaene laps piinleb valude käes :(.

16.38

Nüüd mõtlen siin, et kui täna ei sünni, siis äkki sünnib alles ülehomme ja mina olen siis Orkaanil :(.

Ootaja jaoks on aeg ikka nii pikk...

17.02

Ma ei tea, kas mul on istumisest selg valutama hakanud või mis värk on... Süda puperdab ja põsed on õhetama hakanud. Selline tunne, et pea hakkab valutama.

17.50

Mannuga suhtlemisest on 2h möödas. Lapsed nõuavad mul kodus juba beebit. Neiud saavad ju ikkagi tädideks 😊. Annaks jumal, et Mannu ei peaks kannatama 72h valusid nagu mõned🙏. Et tal see valulävi ka nii väike peab olema...

17.52

Just sain teada, et talle tehti süst, et ta magada saaks vahepeal. Ja viis minutit hiljem tuli mulle välkmeenutus 18-aasta tagusest Maikeni sünni ootamisest. Mul oli täpselt sama asi, et tehti süsti ja ma kuidagi jäin lõpuks magama. Kui ärkasin, tuli minna arsti juurde avatust kontrollima. Selgus, et mul on avatust nii palju, et võin sünnitama minna. Pärnu vanas haiglas olin ma vist siis kolmandal korrusel...no ühesõnaga tuli treppidest joosta alumisele korrusele. Ma mõtlen päriselt joosta. Kas see siis oli õde või ämmakas, ma ei mäleta, aga tema läks ees jooksuga ja ma hoidsin tal käest kinni ja jooksin järele. Hetkel on küll hirmus mõelda, et jooksime treppidel 😀. 20.00 hakkasin treppidest alla jooksma ja 21.56 oli laps käes🙌.

19.05

Tundub, et Mannu tudub. Mina lõin vahepeal käed ühe mähkmebrändiga, et teha instagramis väike kampaania. Nüüd on veel beebit vaja 😀. Seega kõik, kelle lapsed mähkmeid kasutavad - püsige lainel, sest varsti tutvustan ägedat uut brändi! #minuesimenekoostöö

20.13

Ikka veel vaikus. Mannu ärkas, kuid muid muutuseid pole toimunud. Kell 21 on KTG. Mul omal on mingi kuumahoog peal. Vanaemale kohane menopaus äkki 😉.

22.20

Uurisin Mannult, kuidas KTG läks, aga ta pole veel vastanud juba 1h ja 20 min on KTG-sse minekust möödas 😳. 

Läksin magama. Mõtlesin, et äkki Mannu lasti ka puhkama vahepeal ja küll hommikul hakkab sama trall pihta. 

17.november 2020

02.20 ärkasin selle peale, et mu 11 aastat vana keisriarm hakkas kipitama ja kõht valutas. Mul ei valuta muidu üldse kõht (v.a. siis eile ja nüüd öösel). Mõtlesin siis, et kuna ma juba üleval olen, käin põiel ära ja magan edasi. Aga no ei saanud magada. Maikenist polnud ikka midagi kuulda. Panin käe oma südamele ja mõtlesin tema peale. Keerutasin voodis, mis ma keerutasin, aga und ei tulnud. Lamasin lihtsalt silmad kinni ja unelesin vaikselt.

03.30 

Olin just magama jäämas kui mu käekell hakkas surisema. Kõne oli Maikenilt. Teatas mulle rõõmusõnumi, et olen vanaemaks saanud💓. Poiss sündis 17.11.2020, kell 02.37. Kaal: 3690g, pikkus52cm. 

Lõpp hea, kõik hea!

Und mul muidugi rohkem ei tulnud, aga eks viskan päeval mõneks tunniks pikali.

Poiss nagu ponks, silmad kui rosinad, suu kui nööpauk, nina kui püssirohu sarv, ise hiilgab näost nagu jumalapoja püksinööp.

Mirjam 11

Ongi kätte jõudnud see päev kui Mirjam saab 11! Alustasime juba eile pidustuste ettevalmistamisega ning pidasime maha ka ühe pisikese peokese. Papa on täna tööl ning otsustas eile lillede, kookide, salati ja põhimõtteliselt siis kogu peolauaga meile pidu pidama tulla. Mannu käis reede hilisõhtul oma elukaaslase ja kõhubeebiga Mirjamit õnnitlemas. Mirjam sai kingituseks elu esimesed näohooldustooted ning ägeda linnas käimise seljakoti. Õpetasin teda siis reede õhtul näonaha eest hoolitsema. Eile õhtul tegi näomaski, et ikka sünnipäeval NOOR välja näeks 😃.

Mina tuiskasin veel eile poodi kõrvaaukude tegemiseks kinkekaarti ostma. Pangakaart küll kohale ei jõudnud, kuid kuna pin-kood on kohal, pistsin selle kingikotti. Meil tavaliselt ongi nii, et õigetel sünnipäevadel issit kodus ei ole ja mina teen siis sellise sümboolse kingituse ja kui C koju tuleb, toob päris kingituse. 

Laupäev mööduski suures osas poes käimise, koristamise ja kartulisalati tegemise tähe all.. Eks meie päev ei alanud ka väga vara. Mina ärkasin kümnest ja lapsed 12 nagu ikka vabal päeval. Poes läks juba terve tund, sest käisime papa soovil "võõras" poes ehk Maksimarketis. Seal pole asjad käpa järgi. ja minu koostatud nimekirjast polnud seega eriti abi. 

Tänane päev algas sellega, et korjasin peidukatest Mirjami kingitusi kokku ja sättisin õhupallid tänavapoolse lipuvarda külge, et külalistel ikka pidulikum tulla oleks. Siis laulsime Mirjami üles ja hakkasime vaikselt toite ettevalmistama. 

Külas käisid kõik mu Keravälgud oma lastega ning, et meil igav ei oleks ja liiga naistekaks ei läheks, võttis üks sõbranna oma mehe ka kaasa (mis oli väga tore muidugi). Kõigil olid lapsed kaasas ja esimesed paarkümmend minutit olid ikka väga.....meeleolukad 😁. Kisa oli selline, et ei kuulnud oma mõtteidki. Aga ikkagi olid nad kõik nii nunnud... Osad lapsed sain läbi televiisori ühte joonistamismängu mängima ja siis jäi olemine suht vaikseks. Olin lastele printinud välja värvimiseks pilte ja kaks lihtsamat kaardi/lauamängu olid ka käepärast. Lõpuks vaatasid nad nii armsalt täispikka multifilmi ja pugisid mandariine. Õhtul tulid veel vanaema ja vanaisa külla ja muidugi mitte niisama vaid otseses mõttes pauguga. Tegid lühikese keemia ja füüsika tunni ning näitasid lastele kuidas pilved tekivad. Mina olin muidugi tooli taga peidus...mitte, et ma pauku kardakisn, aga igaksjuhuks 😎. 

Nii lahe päev oli. Palju naeru ja juttu ning päevalõpuks nuttu. Ei olnud midagi hullu. Õed tihedad läksid tülli, sest noorem ei viitsinud nõusid kappi panna. Kallistasin ta pisarad ära, pildistasime kingitusi ja helistasime issiga. Kokkuvõttes üliäge päev! 

                                                          Siis kui Mirjam 6 sai :)

ITK kogemus

Eile kirjutas Mari-Leen fb postituse, kus uuris, millised kogemused inimestel on Pelgulinna sünnitusmajaga ja millised ITK-ga. Mulle meenus siis see, kui ma olin 27 nädalat rase (ootasin Mari) ja sattusin kõigepealt Pärnu haiglasse. Palatisse tuldi verd võtma, kuid ei leitud veeni üles. Mul on kusjuures väga head veenid muidu. Kaheteistkümnenda (!!!!!) korraga saadi lõpuks veri veenist kätte. Käsi läks torkimistest üleni siniseks. Peale arsti juures käimist viidi mind reanimobiiliga vilkurite ja "muusika" saatel ITK-sse, sest lapsel oli plaan juba nii vara sündima hakata. Jõudes peale hullumeelset kihutamist haiglasse, pidin veel enda andmed andma. Küsiti, et kus elan. Ma vastasin, et elukoht on Kilingi-Nõmme. Vene aktsendiga tädi vaatab mulle pikalt ja tõsiselt otsa:"Kas Kilingi-Nõmme kirjutatakse kokku või lahku?" Mina: "Kilingi-Nõmme kirjutatakse nagu Kohtla-Järve!" Sellega sai asi ühelepoole. 

Ma võin praegult ka valetada, aga minu mälus on koht kui arst ütles, et sünnitusegevus on alanud ja nad teevad lapsele kopse ettevalmistava süsti vms... Ja mulle vist tehti ka midagi, et emakas peo pidamise ära lõpetaks... ma ei mäleta enam täpselt. Ühesõnaga ma lamasin seal 5 päeva. Ühel päeval juhtus nii, et kui oli söögiaeg, toodi meile palatisse kaks suppi ja üks lusikas. Me olime palatis kahekesi. Julgesin uurida, et kas oleks võimalik ühe lusika veel saada, et saaksime mõlemad süüa. Tädi läks närvi ja karjus: "Kus kurat ma teile selle lusika pean võtma? Meil ei ole rohkem nõusid! Üks sööb ära, siis pesete lusika puhtaks ja sööte ise!". Nii me lõpuks ka tegime 😄.

Positiivne oli see, et laps otsustas selle kõige peale siiski kõhtu jääda, et õigel ajal sündida. 

Imelik, et mul polnud see lugu enam üldse meeles. Peale Marimellide postituse lugemist lihtsalt plahvatas see mälestus. Samuti ei mäleta ma üldse arsti ega õdesid. Ainult need kaks tigedat tikrit jäid meelde. 

Poliitika ja lapsed

Mirjamit huvitab väga poliitika. Jälgis huviga Ameerika presidendi valimisi ning on kursis Eestis toimuvaga. Ta teab nii mõndagi Putinist ning ka Põhja-Koreast. Mõne kahjuks kuid minu õnneks on tal ka igas asjas oma arvamus ja omad arusaamad. Mari seevastu ei näita üles vähimatki huvi kõige eelneva vastu. Ometi koos kasvanud lapsed, aga tõesti absoluutselt erinevad. 

Mirjamile tekitab muidugi see oma arvamuse välja ütlemine hulganisti probleeme. Koolis julges ta paar korda õpetajale poliitilistel teemadel arvamust avaldada ja kohe teatati, et ta ei või oma arvamust avaldada. Miks peab lapse juba eos maha suruma? Väitlemisoskus ja oma arvamus on ikka väga väärtuslik kraam. Mirjam ju põhjendab oma mõtteid, mitte ei lahmi niisama ☝. 

Ma ei saa aru inimestest, kes küsitlustes kahte vastusevarianti nähes, vastavad siiski "ei tea". On kaks varianti. Kuidas sa ei tea? Inimesel peavad ju olema oma elu põhitõed ja -mõtted? Või ei?

Hommikune hala

Kirjutasin mõni postitus tagasi, et saan varsti uue köögi. Tegelikult mul polegi kööki. On vaid pliidiplaat ning jalgadel töötasapind ja siis loomulikult kraanikauss. Kööginurk siis pigem hetkel. Igatahes täna hommikul oleks oleks mu unistus peaaegu pausile läinud. 

Meedias on koguaeg juttu sellest, et toetage praegusel keerulisel ajal kodumaiseid ettevõtteid. Tahtsimegi siis toetada. Esimene ehmatus oli juba siis kui hinna teada saime. Meile on konkreetselt kolm meetrit pikas jorus kappe vaja. Mitte midagi keerulist.Kõik seinad ja põrandad on loodis ja ülemisi kappe ka ei tule. Kui vähegi oleksin puutöönaine, teeksin ise. Aga ei ole. Kui hinna teada saime, ahmisime veidi õhku, kuid mõtlesime jälle sellele, et toetame ikkagi kodumaist tootjat ja oma maakonnast ka veel jne.... Eile tuli meil mõte lasta veel ka kolm riiulit kubu ja parema seina vahele teha. Ja vot see summa, mis öeldi, ajas juba nutma. Ei saa ju lambist numbreid öelda. Kolm jupikest riiulit maksab pool ahju hinda. Pole loogiline ju. Mõtlesime juba üldse kogu köögi mujalt tellida, kuid peale tunnikest mõttevahetust C-ga loobusime vaid riiulitest. Mul on vererõhk 200 vist. Ma muidu ei lähe kergelt endast välja, aga see, et ma tõesti soovin kodumaist toetada ilma, et minult kooritakse viimasedki karvad, ajab nii kettasse lihtsalt. Sellepärast inimesed käivadki IKEAS või toovad oma asjad Poolast. Eestist ei jõua ju midagi osta. Ma olen nii solvunud tegelikult....

Pilt: Karli Köögid

Meie tulevane köök juhul kui me ümber ei mõtle.

                                      

Kõik, mida katsun, puruneb...

Laste talvesaapad on meie majas nagu veekeetjad või veinipokaalid. KOGUAEG nendega juhtub midagi. Üleeelmisel aastal ostsin väiksematele sama firma talvesaapad. Ühel olid hallid ja teisel tumesinised. Hallid läksid kahe kuuga katki. Saabaste pealmine kiht hakkas lihtsalt kooruma ja tald hakkas saabaste küljest lahti tulema. Tegelikult nendega polnud isegi kaks kuud käidud, sest lund polnud veel maha tulnud. Võtsin südame rindu ja läkisn Rademari, et asjale mingisugune lahendus leida. Pole ju need saapad ka mingid odavad asjad. Valmistusin kohe ründama ja valmistasin ette ka kaitsekõne. Kujutate ette, seda kõik ei läinud üldse vaja. Juhtumisi oli keegi veel need samad saapad tagasi toonud ja meile anti võimalus saada sama summa eest uued saapad. See oli nagu hinge õnnistus🙏. Eelmisel aastal käis Mari nendega ja sellel aastal lähevad ka ilusasti jalga ja on väljanägemiselt nagu uued. Super valik! Üleeile käisid lapsed marti jooksmas ja Mirjam mõtles talvesaapad jalga panna, et siis näeb rohkem mart välja 😂. Tuli koju, võttis saapa jalast ja luku kelk läks katki ehk siis tuli üldse küljest ära. Ma ei tea, mis valemiga. Nüüd tuleb jälle minna saabastel lukku vahetama või uusi saapaid ostma. Lukuvahetusega on see asi, et siis kipub saabas säärest ka kitsamaks minema. Nii mulle vähemalt üks kingsepp kunagi seletas. Ma pole viitsinud lukkude ja saabaste hingeellu süveneda. Ja kui uued saapad osta, siis läheb jälle 50-100 euri.... Julm ikka... 

Veekeetjatega mul selline asi, et ükski üle poole aasta vastu ei pea. Vahet pole kas see on odav või kallis, spiraaliga või plaadiga, kas puhastan või ei puhasta (rõve jah, aga olen proovinud), ikka lähevad katki. Mõni ajab vett välja, mõni ei lülita end kinni...no juhtuvad kõik asjad, mis juhtuda saavad. Kilingi-Nõmmel elades kutsusin isegi elektriku koju, et äkki on selle pistikuga midagi lahti vms. Ei, kõik oli korras. Üürikas elades oli veekeetja kohe olemas ja kuna mina seda ei soetanud, siis sellega ei juhtunud need 1,5 aastat midagi. Kuidas see võimalik on?. Mul siin kodus läks alles septembris või oktoobri alguses kann katki. Hakkas jälle vett välja ajama. Nüüd proovisime seda varianti, et võtsin papa kapist uue kannu. Loodan, et see kõrgem vägi, kes mu kanne lõhub ei saa teada, et tegelikult ma ise ostsin kunagi papale selle kannu 😃. No vaatame siis aprillis, kas kann jäi ellu või pean taas uue ostma. 

Veinipokaalidega on mul iga november mingi jant. Lihtsalt nad lähevad pestes katki. Ma võin olla hell jne, aga nii kui uut kasutan ja seda pesema hakkan, läheb katki. Eelmisel aastal ostsin lausa terve karbi uusi klaase. Selle aasta novembris olen lõhkunud ühe veinipopkaali ja ühe konjakiklaasi. Viimane läks katki KUIVATADES. Samas mul on 18-aasta vanune pulmaserviis igapäevases kasutuses ja sellel on kõik osad alles... 

Filmiminutid

Kuna me kinno "Talve" vaatama ei jõudnud, siis vaatasime seda televiisorist nädal tagasi. Papa oli seda õigel päeval näinud ja tegi filmi maha, sest ta oleks soovinud filmis Kiire naisi ja teisi vanu tegelasi näha, siis taaskord hakkasime järelvaatamisest filmi eelarvamusega vaatama. No lööge või maha, aga meile täiega meeldis. Selles filmis tuligi vahepeal ridade vahelt lugeda ja rohkem mõttega kaasa kulgeda nagu "Tõde ja õigus" filmis. Noored näitlejad olid väga vahvad ning sobisid sinna ajastusse suurepäraselt. 

Üleeile õhtul mõtlesin siis laste õhutusel selle kurikuulsa "Vanamehe filmi" ka ära vaadata... No ma ei tea... Olen liiga konservatiivne selle jaoks. Ok, mingid lühikesed sketšid kannatan ära ja vahel on isegi naljakad ja eks filmis oli ka mõni mulle naljakas koht, kuid üldkokkuvõttes oli ikka väga ropp ja labane film. Miks ma lasin seda lastel vaadata? Esiteks see on olnud nende ammune soov ja teiseks isegi see film avardab silmaringi. Kui vanem on kõrval ja vajadusel täpsustab sisu, siis pole sellise filmi vaatamises midagi halba. Neid roppe sõnu on nad kindlasti juba koolis kuulnud ja nad ei teinud neist välja. Lisaks arvan, et kui kodus ei ropendata, ei tee seda ka laps...vähamelt mitte kodus... ja loodetavasti mitte ka koolis. 

"Tõde ja õigus" oli küll minu jaoks väga eriline film. Esimest korda elus peale filmi vaatamist tekkisid emotsioonid, millest rääkisime C-ga veel mitu tundi. Mõtlesime küll alguses, et kuna film on nii pikk, et siis ju ei tea, kas ikka on põnev. Aga tõesti, konkreetselt suu lahti vaatasin seda filmi ja ei saanud arugi kui juba läbi oli. Oleksin vabalt veel paar tundi istunud ja filmi nautinud. Ostsime veel pähkleid kaasa, et juhul kui midagi närida tahame, aga selleni me ei jõudnudki. No siis kahetsesin, et Apollo kinost nii kalleid pähkleid olin ostnud 😂. #koi

Tegelikult mulle meeldivad väga hoopis vanad filmid nagu "Noor pensionär", "Keskpäevane praam", "Teisikud" jms. Viimased nädalad kummitab mul Jaak Joala esitatud pala Davai poigrajem v ljubov. See juhtub alati peale selle filmi vaatamist.

Isadepäev

Me pole erilised pühade tähistajad. Tähistame vaid jõule, vana-aasta lõppu ja sünnipäevi. Varem tähistasime ka neid päevi kui lapsed tunnistused said, kui nüüd tunnistusi enam eriti ei jagata ja seega oleme selle tähistamise ka ära jätnud. Ok, tegelikult EV sünnipäeval oleme ka pidulikuma laua katnud, aga kuidagi erilisemalt seda ei tähista.

Isadepäeval ikka helistan oma isale või lähen külla. Kuna me nüüdsest kõrvuti elame, siis pigem lähen külla. Kuigi jah, eile siiski helistasin, sest tal oli tööpäev. Kui väike olin, siis ikka joonistasin kaardi ja suuremana kinkisin midagi. Nagu ma eelnevalt rääkinud olen, siis tal on kõik olemas ja lõikelilled talle ei meeldi ja potililled kastab üle, seega jääbki viimastel aastatel ainult soe kallistus ja kui ta kodus on siis ka tema initsiatiivil koogi söömine. Ja kuna meie olemegi veel ainsad, kes talle jäänud on, siis ta hindab väga lihtsalt koos olemist. 

Lapsed ka helistavad isadepäeval alati C-le, sest ta vist on ainult ühe korra 18 aasta jooksul sellel päeval kodus olnud 🤔. Loomulikult on alati kaardikesed joonistatud nii issile kui papale. 

#eestielu

Mirjam ja Mari papaga 2014 aastal

Luba loeb!

Lapsed käisid eile jalgrattaeksamit tegemas. Ilm oli niiiii külm ja kuna me oma ratastega ei läinud, siis pidime päris kaua ootama, et eksamit saaks teha. Mul on tohutult hea meel, et Aide Autokoolis nii meeldivad juhendajad on. Lapsed kiitsid juba teooriaõpetajat väga. Ta oli olnud abivalmis ja rahulik ning seletas kõik hästi lahti. Mul omal oli lastele vahepeal mõnda asja testis raske seletada, sest kippusin ikka autojuhina kõike vaatama. Sõidueksamil olid kolm meest. Üks oli siis see, kes teooriat õpetas. Tema kirjutas üles, kes eksami läbisid, lõbustas ootejärjekorras olevaid lapsi ning vaatas, et kõik omale ratta leiaksid. Kaks meest olid eksamineerijad. Üks sõitis rattaga lapse kõrval ja vaatas, kuidas asi kulgeb. Minu jaoks oli ta natukene järsk ja range. Õnneks Mirjam ja Mari said selle kolmanda,  lühikest kasvu mehe juurde, kes oli hästi rahulik ja vaiksema häälega ning polnud ohtu, et kui too midagi ütleb, siis laps ehmunult rattalt maha kukub 😃. Kaheksate tegemine oli minu pliksidele kõige raskem, sest nii palju torbikuid oli maas ja nad ei saanud kohe aru, milliste ümber sõita tuleb. Osad olid pool tundi varem kohal ja neile näidati rada ära, meie aga jõudsime 10 minutit enne õiget aega ja jäime nn juhendamisest ilma. Aga küsida sai ja selles mõttes polnud hullu. Eksam sai tehtud ja nüüd jääb üle vaid lube oodata. Ma ei tea, kas Mari saab load reaalselt ka kätte, sest ta saab alles jaanuaris kümme🤔...

C tegi kunagi veoka load Aides ja mina käisin Aides b-kategooriat tegemas ja Mannu käis Aides - oleme Aide usku 😉. Ma kiidan siiani oma sõiduõpetajat Aivot, kellega koos sõites valasin tohutul hulgal pisaraid, sest ta polnud nõus, et olen keskmine autojuht, ta tahtis, et oleksin väga hea autojuht. Olen nii tänulik talle! Kui juhtume kord kümne aasta jooksul trehvama, siis ikka räägime ja tunnustame teineteist. Kahju, et ta enam seda ametit ei pea. 

Mirjam 5 aastat tagasi #kiirus

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Seljataga on kiire nädal. Vahepeal oli lootust, et mõmmi (kõhubeebi) hakkab sündima, aga nagu tõelisele skorpionile kohane, hakkas ta oma kangekaelsust näitama ja otsustas sündimise edasi lükata. No mis seal ikka... Ostsin talle eile kingituse ära - mõtlesin, et äkki see aitab, aga ei midagi... Lohutuseks on see, et 40 nädalat on täis ja ega tal seal enam väga kaua mõnuleda ei lasta. Tuleb ikka siia tunduvalt külmemasse kohta tulla ja hakkama saada. 

Lisaks sellele sai ka lõpu meie diivani saaga. Kes mu instat jälgivad, on storydes seda juba näinud. Ühesõnaga.... Kuna me ei leidnd ühtegi lahtikäivat diivanit, mis oleks meile sobinud, leppisime tavalise diivaniga. Ainus, mis lõpuks sõelale jäi oli IKEA 3-kohaline diivan ja samast sarjast kaks tugitooli. Kahjuks neid Lätis müügil ei olnud, seega tuli ette võtta tee Soome. Muidugi ei lähe asjad ilma pingeliste hetkedeta ja meie jaoks oli pingeline hetk see, et diivanit oli saada Espoos (1tk) ja siis juba Raisios ja Tamperes, mis asuvad päris kaugel. Tugitoole oli saada ainult Vantaal ja neid oli seal kokku kolm. Läksime siis hommikul seitsmese laevaga Soome, et esimesena IKEAS olla. Plaan oli selline, et kuna tugitoole on kogu Soome peale vaid 3, siis võtame enda kaks esimesena ära ja siis läheme diivanit jahtima. Kui diivanit Espoost ei saa, läheme Tamperesse. Tagasisõidu pileti olime ka alles õhtul 20.30 laevale ostnud, et raudselt kõikjal ära jõuaks käia. Laevas võtsime kajuti, et veidi magada, sest äratus oli meil olnud 03.30. Vantaale jõudes selgus, et tugitoolid olid alles. Krabasime need ära ja toppisime autosse (jah, autosse, mitte mikrobussi ega järelkärusse). Kihutasime siis Espoosse ja meie õnneks oli see üks ja ainus diivan alles ning me ei pidanud Tamperesse sõitma hakkama. Paigutasime ka diivani AUTOSSE. No algul ei mahtunud, aga kui olime diivani ja tugitoolid kastidest välja võtnud, siis mahtusid millimeetri pealt ära 🙏. Kuna sõbranna soovis ka paari toodet ja mõtlesime ise ka veel veidi IKEAs ringi vaadata, otsustasime sõita tagasi Vantaa IKEAsse, sest seal on suurem valik kaupa. Endale eriti midagi tegelikult ei ostnudki, sest polnud vajadust millegi järele. Võtsime ühe voodipesukomplekti ning ühe salatikausi, sest mul on ainult pisikesed supikausid ning siis juba päris suured kausid kartulisalati vms jaoks. Lihtsat tomati-kurgi salatit polnud millesegi teha. Ja siis ostsime ka uue laua elutuppa, sest eelmine jäi liiga massiivseks. Ahjaaa... teeküünalde jaoks ostsin ka klaasist ümbrised?alused? 

Veel oli vaja leida mulle k/s parka, sest villamantel oli omadega suht läbi. Eestis olen vaadanud, aga alati on see, et ei ole minu lõige või mu rinnad ei mahu ära. Minuarust on suhteliselt vähe suuremaid suuruseid saada. Kõhu saad ju veel sisse tõmmata, aga rindadega pole midagi peale hakata 😀. Käisime kümnetes poodides ja peaaegu igas poes oli midagi, mis mulle meeldis. Tahtsin lihtsalt igaksjuhuks kõik mõttes olnud poed läbi käia, et leida just see kõige meelepärasem. Lõpuks ühest spordipoest leidsingi endale ideaalse üleriide. Vana sai kohe sinna samasse poodi kasti jätta ja uue selga panna. Olen ülirahul! Mulle meeldib materjal (nagu sõbranna ütles täpsema kirjeldusena - telkmantli materjal), sügavad taskud ning hiiglaslik kapuuts. 

Käisime nagu tavaliselt Vantaa lennujaama juures olevas aasia"restoranis" söömas ja siis kolasime mitu tundi Helsingi linnas ringi ja nautisime kahekesi olemist. Õhtul läksime laeva peale ja võtsime taas kajuti, et magada. Vanad inimesed ka juba 😊. Öösel jõudsime koju, rääkisime poolteist tundi omavahel veel muljeid ja juba 6.50 oli äratus, et lapsed kooli saata. Täna sain lõpuks ennast välja magada... 

Järgmisel päeval tuli vana diivan tükkideks lammutada, sest muidu ei mahu ta uksest välja. Tegime kaks tiiru prügimäele, maksime 13 eurot ja olimegi eelmisest komplektist lahti. Kui poleks pidanud mööblit katki tegema, oleksime loomulikult kellelegi tasuta ära andnud. Aga noh, eks ta oli juba luitunud ja väsinud ka, seega ehk oligi tal aeg minna... 

Õnneks jõudsime veel ühel õhtul ka sõprade juurest läbi hüpata. Mina ei tea, kuhu see aeg koguaeg kaob.....

Uuest diivanist ja tugitoolist veel nii palju, et meil on koguaeg kõrge seljatoega komplektid olnud. See on meie esimene madala seljatoega komplekt. Algul oli harjumatu ja tuba oli kuidagi eriti avar, kuid nüüd, mõni päev hiljem on jumala ok. Äge on see, et tugitoolid on nii laia istumisosaga, et mina mahun ühele toolile koos lapsega ära ja kaks normaalses kaalus naist mahuvad samamoodi ühele toolile istuma. Nii mõnus on õhtul ennast seal teki sisse kerra tõmmata. Jääb ruumi ülegi. 

Nüüd aga peaks lapsed üles ajama ning käppelt lõunasöögi ära tegema, sest kell 14 on jalgrattaeksam. Testid on tehtud, täna on sõit🙏.

Mu kass on kaitseliitlane

Ei midagi erilist. Lihtsalt käib pidev kamuflaaž. Kord kaob juust salapäraselt laualt ja kord on kahtlased hääled, mis küsivad õue...Kas teil on lemmikloom? Milline?