Türi-Paide-Järva-Jaani

Tegelikult päris nii, nagu pealkirjas kirjutasin, asjad ei ole. Sõitsime hommikul Tallinnasse, sest C pidi ühel võistlusel kohtunikuks olema. Ühendasime kasuliku meeldivaga ning kammisime läbi kõik suuremad pealinna  diivanipoed, et leida lõpuks see õige diivan. Peale mitmeid poode, me siiski seda päris MEIE diivanit ei leidnud. Või noh, üldse ei leidnud midagi. Variant oleks see, et lepiksime lihtsalt diivaniga mitte diivanvoodiga. Seda me teha ei saa, sest meil siiski käib vahel harva mõni külaline, kes jääb ööseks ja päris kahe vahele ju teda/neid magama ei võta😅. Ja lisaks siis see mõõt... Nii pisikesi diivanvoodeid, mis ei ole kõvad nagu puupakud, väga ei pakutagi. Saaks vb tellimisega (8-10 nädalat tarne), aga kuna me tahame ju nüüd ja kohe, siis..... Naersime juba, et jätame diivani ostmata ja ostame madala laua ning paneme laua ümber padjad. Lihtsalt nii lootusetu on see olukord. Eile õhtul mõtlesime ka seda varianti, et laseks praegusele diivanile uue katte peale panna, et toaga kokku sobiks, aga siiski jääb probleemiks see, et diivan ei mahu uksest välja ja et diivanipadjad vajuvad istumise alt ära. Seega, see poleks kuigi hea lahendus. Eile saime omale uued vaibad ka Valley OÜst toodud ja nüüd need tugitoolid ja diivan on nagu nii koledad seal oma rohelise värviga..... Kusjuures tugitoolide valikut on megalt. 

Üldse poodides ringi käies tahaks vahepeal ära minestada. Mingi lambine diivan (loe: kole), maksab 3000. Nagu mida helli? Aga meile sobivat ei müüda isegi kolme tonniga mitte 😊. Tundub, et jääbki üle vaid IKEAsse minna... 

NB! Me olime Tallinnas ainsad, kes maski kandsid. No mina küll seal ilma ei julge liikuda. Kuigi jah, ma tegelikult pole ikka veel päris kindel, kas see koroona on olemas või mitte. Aga pole raske maski ette panna. Boonuseks on see, et isegi kui tuttav juhtub vastu tulema, siis ta ei tunne mind ära ja meiki tuleb teha alates ninast ehk siis toodete kokkuhoid. Ok, see viimane osa oli ikka nali. Katsin korralikult kogu näo jumekaga kuigi see tõesti hakkab juba otsa saama. 

Kuna kell oli juba üks saamas ja me saime aru, et pole mõtet rohkem poodides kolada, siis mõtlesime sööma minna. Kuhu sa ikka lähed kui 13.30 on vaja 20km kaugusel olla. Seega ei jäänud muud üle kui kiire hot dog naftabaasist krabada. Ma muidugi hommikul ka ei söönud ja mõtlesin siis, et võtan kaheraudse, aga nagu ikka, nad küpsetavad vaid kolme vorsti grillil ja mulle sobis neist vaid üks. Läks siis seekord nii. Ma ei saa aru, mis värk neil sellega on, et ei suudeta rohkem vorste grillida. Alati kui mina naftabaasis olen, on inimesed toidujärjekorras ja enamus võtab hot dogi. Aga ega ma ei andnud alla. Mina ju mõtlen, et nad ei viitsi süüa teha. Küsisin siis ikka ühe kanawrapi ka juurde #olenõelmatean. 

Ja nüüd istungi siin põldude ja metsade vahel kuni mees tähtsa töö ära teeb. Olen mingisuguses kuuris, kus varastan elektrit, et kirjutada saaksin 😀.

PS! Postitus on tehtud päeval ja keegi ei pea muretsema, et keset ööd ikka veel põldude vahel elektrit varastan.

Halloween, kadripäev ja mardipäev

Meie seda püha muudmoodi ei tähista kui vaid sellega, et koolis tuleb kostüüm selga panna või hirmus nägu pähe teha. Sellel aastal mõtlesin, et ei hakka üldse pingutama, kuna kooliga on lood nagu nad on, aga võtsin ennast siiski hommikul kokku ja tegin Marile paar ämblikku ja armi näkku. Mirjamil oli juba eelnevalt ostetud mingi õudne mask ja läks siis sellega. See pole Eesti püha ja ma päriselt ka ei leia, et seda peaks tähistama. Las jäävad meile mardipäev ja kadripäev koos hästi ettevalmistatud esinemistega. 

Mäletan, et kui ma ise väiksena marti jooksmas käisin, siis juba kaks-kolm nädalat varem käisid ettevalmistused. Harjutasime laule, tantse ja mõistatusi esitama. Kaasas olid kotikesed viljaterade ja muu sellisega. Külarahvas oli alati helde ning nänni saime igasugust. Meie külas jagas kõige paremat kraami tolleaegne vallavanem. Temalt saime 90-ndate keskel ikka väga ägedaid väljamaa komme ja šokolaade. Kunagi ei pidanud tundma hirmu selle ees, et keegi röövib meid või ei lase enam oma majast välja. Hetkel mõtlen, et kuidas ma lapsed Pärnus esimest korda marti jooksma saadan. Peavad siis vaid tuttavate juures käima. Perverte ju kõik kohad täis. Võib-olla ma mõtlen üle, aga maailm on lihtsalt nii hulluks läinud.....

Eelmisel aastal käisid lapsed Pärnu Aianduse ja Mesinduse Seltsis mardipäeval. Tegid seal maske ja hiljem kõik koos käisid ka marti jooksmas. See oli nagu mõnus turvaline. Eks siis paistab, mis sellel aastal saab.

Kuidas teiega lood on? Tähistate halloweeni või olete ka mardi- ja kadripäevale truud?

Halloween 2018

Neljapäev

Nii hilja polegi kunagi midagi postitanud. Nii kiire päev oli lihtsalt. Hommikul läksime juba laskevõistlustele. Tegelikult see on pigem selline trenni moodi asi, aga kuna punkte saab, siis ikkagi võistlus. Paar tundi valmistasime C-ga radasid ette ja kui lõpuks võistlus algas, hakkas vihma sadama 😆. Nii tüüpiline. Aga kuna meil on alati nii lahe seltskond, siis see vihm ei suutnud meie tuju rikkuda. Napilt enne pimedat saime lastud ja sain koduteel mõnusasti lõuna ajal Keldri kohvikust kaasa ostetud pirukaid sööma hakata. Kusjuures me alati sinna poole võistlustele minnes käime Keldri kohvikus söömas. Normaalsed hinnad, suured praed ja väga mõnusad kodused toidud. Kui Kilingi-Nõmmel veel elasime, siis vahel, kui ei viitsinud süüa teha, läksin oma kausiga sinna ja ostsin toitu koju kaasa. Soovitan tõesti kõigil tööpäevadel sealt läbi astuda. Pirukad on ka jumalikud, eriti võiroosid. 

Õhtul koju jõudes, käisime pesust läbi ja suundusime Estonia Resort Spasse sõprade pulma-aastapäeva tähistama. Piinlik tunnistada, aga me polnud seal kunagi käinud 😁. Läksime siis riietuma ja vaatasin, et lapsed oleksid kenasti trikoodes ja asjad kapis. Ja nagu ikka,  minuga juhtub koguaeg midagi. Igatahes.....ütlesin  siis lastele, et vaatame nüüd kõik endid üle, et kas on kõik asjad seljas ja hakkame pesuruumi poole liikuma. Kõik ok ja vaatan siis ennast - pükse pole jalas. Olin vaid rinnakad pannud 😀. Naersime lastega mõnusalt 3-4 minutit, panin end korralikult riidesse ja läksime sulistama. See on lihtsalt nii tüüpiline mul. Tegelikult on mul selline asi, et alati kui kodust välja lähen, vaatan ennast üle. Kardan koguaeg, et äkki unustan püksid jalga panna. Päriselt. Ja nüüd see juhtus minuga elus esimest korda. Lapsed ütlesid veel õhtul kodus ka, et mõtle kui naljakas kui ma oleksin püksata rahva sekka ilmunud. Nii nummid lapsed, eksole? Seekord seda ÕNNEKS siiski ei juhtunud 😂. 

SPA meeldis mulle väga. Mulle meeldib kui on palju saunasid, sest olen suht sauna inimene. Olen ikka sünnist saadik koguaeg saunas käinud ja leili võtnud. Enam ma küll väga kuuma leili ei kannata, aga 80 kraadi on ok. Kuna lapsed on juba nii vanad, et saavad ise ujutud ja teineteise järele vaadatud, siis saime sõpradega mõnusalt juttu puhuda ja saunades käia. Lapsed käisid ka saunades, aga neid köidab pigem ujumine. Tegime siis selline 2in1 ürituse  - möödunud koolivaheaja preemia ja sõprade pulma-aastapäev. Nii äge, et inimesed on juba üle kolmekümne aasta abielus olnud 💓.

Mööbeldame

Läksime täna hommikul Karli Köögist omale köögimööblit vaatama. Meil oli enam-vähem välja vaadatud, et mida ja kuidas tahame. Väga ägedad Karl ja Hanna võtsid meid vastu, ning läks visualiseerimiseks. St, et Hanna pani meie mõtted arvutisse piltkirja ja sealt vaatas lõpuks vastu meie tulevane uus köök 🙏. Sain elus esimest korda täiesti ise omale köögi komplekteerida. Skeem oli mul varem valmis joonistatud - seega ma teadsin, mida tahan. Kui kõik hästi läheb, saan omale lumivalge köögimööbli, mustast kivist töötasapinnaga. Kusjuures ma ise varem näitasin ikka näpuga inimeste pihta, kellel valge köök oli. Kuidagi nii absurdne tundus. Nüüd, kui elasin kaks aastat valgete lagede ja seintega üürikas, siis harjusin sellega ära. Õnneks nad pakuvad täis laksu, ehk saan ka valamud, segisti, pliidi, ahju (💓) ja kubu ka nende käest. Ma ei viitsi tõesti mööda poode asju otsimas käia.

Kevadel tahtsime omale sügavamaid valgeid kummuteid osta. Käisime  kõik Pärnu ja Tallinna poed läbi, aga ei leidnud sobivat. Lõpuks läksime Lätti Ikeasse ja leidsime paari minutiga sobivad kummutid ja öökapid. Täna käisime diivanit ja tugitoole poes tšekkimas, aga no mida ei ole, seda ei ole. No tegelikult on väga palju selliseid, mis täiega meeldivad, aga meil on ka mingisugused piirid ees. Peaks olema halli värvi, käima lahti, hea kui oleks nurgaga (noh nagu need tänapäeval on). Probleem on lihtsalt selles, et diivan peab mahtuma ukse ja seina sisse ehitatud kapi vahele ja saab olla siis maksimaalselt 204cm, aga pmst on kõik diivanid 224cm või siis on päris 180cm-d. Liiga pisikesele me ei mahu oma suurte tagumikega ju istuma 😆. No ühe lühema isegi leidsime aga see oli suure diivani hinnaga ja ma pole miljonär (kahjuks). Tundub, et tuleb jälle suund lõunanaabrite juurde võtta. Mul vana diivani ja tugitoolidega see asi, et need ei sobi värvi poolest mööbliga enam ja teiseks need tagumiku all olevad padjad tulevad koguaeg lahti ja see ajab nii närvi. Topin neid miljon korda päevas tagasi. Ostsime juba kunagi selle komplekti kasutatult. Aaa ja see asi on ka diivaniga, et meil ei mahu kõik diivanid ustest sisse. Selle tõime nii, et rikkusime uksepiidad ära. Nüüd kui välja hakkamae seda viima, lõhume diivani tükkideks toas. Paha siga, mitu viga.

Elu vasakukäelisega

Juba eelmisel või üle-eelmisel aastal hakkas koolis probleem, et õpetaja ei oska Mari heegeldama õpetada, sest Mari on vasakukäeline. Mina ka ei oska. Lõpuks mu sõbranna Kristi tuli appi ja õpetas Marile heegeldamise SELLEKS KORRAKS selgeks. Eile tuli Mari kurva näoga koju, sest õpetaja oli pahane olnud, et ma teda kodus heegeldama ei õpetanud. Kirjutasin õpetajale kohe ka kirja, et mina ei oska seda teha ja kui tema ka ei oska, tuleb lapsele teine ülesanne anda. Ega ma ei hakka lapsel kätt otsast saagima, et ta paremakäeliseks saada. Nagu esimene vasakukäeline maailmas. Niigi olen pidanud väga palju ta kirjatähti korrigeerima, sest ta teeb näiteks a-d ja s-id täiesti omamoodi ja alati ei pruugi lugeja tema tähtedest aru saada. Ma adun, et vanemad ka kodus õpetavad asju, aga eeldasin, et see, kes on õpetajaks õppinud, on erinevates õpetamise tehnikates parem. Äkki neile koolis õpetatakse, kuidas vasakukäelistega toime tulla vms... Aga ei õpetata vist siis. Ma mõtlen, et mis saab siis kui nad õmblusmasinaga õmblema hakkavad 😎.

Õnneks on tänapäeval see hea, et käärid ja muu selline kraam on tehtud eraldi ka vasakukäelistele. See on ka vasakukäelistel tore, et kui nad pastakaga kirjutavad, siis tõmbavad kirjutamise ajal kenasti tindi käega laiali ja vihik ei näe eriti kena välja. Hea, et enam ei pea sulepeaga kirjutama 😂. Maril oli väiksena veel see asi, et kui ta lugema ja kirjutama õppis, siis tahtis ta neid asju paremalt vasakule teha. Lugemisega saime ruttu korda, aga see arusaamine, et kirjutada tuleb vasakult lehe servast paremale, oli talle väga kaua müstika. Muidugi tuleb käelisust ka pinginaabriga kõrvuti istudes arvesse võtta, sest pole eriti tore kui koguaeg kellegagi küünarnukkidega kokku põrkad. Tean seda omastkäest, sest mu pinginaaber Hanna-Liisa oli/on ka vasakukäeline. Kuigi tegelikult ta oskas mõlema käega kirjutada🤔. Ju andekas inimene lihtsalt. 

Ja veel tuleb arvestada temaga kui lauda katame, et nuga ja kahvel ikka õigele kohale saaksid. Tegelikult ma ei tea, kas nii tehakse. Võib-olla ei olene lauakombed üldse käelisusest 🤔. Huvitav, kuidas vasakukäelisel autos käike vahetada on. Mõtlen just alguses kui alles õpid käike vahetama 🤔.  

Ahjaaa, me teeme tihti Mariga koos süüa ja siis keerame koguaeg panni enda järgi. Mina tahan parema käega segada ja vasakuga varrest kinni hoida, Maril ju vastupidi. Ei tea, kas näiteks miksriga töötamine on ka halb, sest ei saa sama käega nuppu kinni lülitada? Või miksritel on seal üleval see nupp? Mul pole miksrit 10 aastat olnud, sellepärast kiilub hetkel kinni😀. Kindlasti mingisugune aparaat ikkagi on, millega vasakukäelisel pole nii lihtne töötada. Küll kunagi jõuame sinnani ka.

Hetekl aga vaja see heegeldamine selgeks saada. Proovisin isegi peegli appi võtta, aga see pole päris see. Igakord kui Marile heegeldamist näitama üritan hakata, tunnen, kuidas mu ajupoolkera teisele poole hakkab kolima😀. Aga ok, viin nüüd Mari Meisterkokkadesse. Ta muidu käib bussiga, aga täna vaja kõrvits kohale viia💪.

Autojuttu

Viisin hommikul oma vana armsa Subaariku Remit Autosse esiklaasi vahetusse. Tal oli alles originaal klaas, mis on aastatega väga kriimuliseks läinud ning kõrvalistuja pool oli ka üks "kuuliauk". Ülevaatuselt läks küll ilusasti läbi, aga ma ise tunnen, et pimedaga, eriti kui vihma sajab, on halb sõita. Ma küll tegelikult väga ei sõida pimedas, sest kuhu mul minna on (😂), aga nii igaks juhuks... 
Sain auto juba lõuna ajal kätte ja selline tunne nagu polekski klaasi ees. Nii lus ja puhas ja läbipaistev 😆. Loomulikult vahetati ka kojamehed ära. Vahetasime seal juba teisel autol esiklaasi, seega soovitan kindlasti! Lisaks väga heale tööle on superviisakas teenindus!

See on ka hea, et Remit Auto asub sealsamas lähedal, kus oma autot hooldada ja parandada lasen. Igakord kui auto sinna viin, lähen linnaliiniga tagasi ning hiljem autole järele ka linnaliiniga - nii saan sammud täis, sest parasjagu tuleb siiski kõndida ka 👍.Kui nüüd veel esituled poleeritud saaks ja rattakoopad roostevabaks, siis ei oleks mu armsal kaaslasel enam ühtegi viga 🙏.

Mõnus nädalavahetus

Kuigi see nädalavahetus möödus koolituse lainel, oli selles ka peale mahuka õppimise palju nalja ja naeru. Igakord peale neid koolitusi mõtlen, et kustkohast sellised ägedad inimesed üles otsitud on. Meil on alati superlahe seltskond. Pole kedagi, kes vinguks või hädaldaks. Kõik saavad kõigiga läbi ning grupitööd sujuvad väga hästi ka MITTE NII tuttavate inimestega. Tore on tõdeda, et meile on kokku sattunud just sellised inimesed, kes armastavad erinevaid seltskonnamänge. Peale koolitusepäeva mängime alati poole ööni lauamänge vms, mis siis, et peab vara tõusma. Eile näiteks mängisime "Saboteur Forest" lauamängu (https://www.rahvaraamat.ee/p/lauam%C3%A4ng-saboteur-forest/1196504/et?ean=4751010190705). See oli minu esimene sellelaadse lauamängu mängimine. Algul ei saa vedama, pärst ei saa pidama - nagu ikka õigele eestlasele kombeks. Enne und tegime veel kiire "Up & Down" kaardimängu. No ma ei tea. Ma sain haledalt pähe. Vaatan kaarte - jokker ja kaks ässa, käes kokku 8 kaarti. Loomulikult saan ju kolm tihi. Aga ei saa! No alati juhtus, et sain vähem või rohkem. Aga see oli nii naljakas, et just minul nii läks ja lasin teistel ennast aasida 😊. Aga kellel ei vea kaardimängus, sellel veab ju armastuses... Ja mehega on mul tõesti väga vedanud 💓.

Inimestega suheldes tekkis paar mõtet. Esiteks mõtlesime selle "Rannamaja" peale. No, et mis fenomen see on?. Ilmselgelt pole see meievanustele mõeldud, aga lihtsalt MIKS seda jama peab tootma. Tegelikult teame sellele vastust, aga tahaks lihtsalt karjuda :"Whyyyyyy????"

Teiseks mõtlesime, et kuidagi tundub vähemalt, et tänapäeval noored elavad võimalikult kaua vanematejuures. Meie silmis isegi liiga kaua. Ja, nagu sellest veel vähe oleks, siis vanemad seisavad oma laste eest ka siis, kui nad on 35.. (terve, haritud inimene). Nii absurdne minuarust. 35-aastane võiks juba ise välja minna ja hakkama saada. Aga see jah, puhtalt igaühe enda asi. Tuli lihtsalt jutuks....

Kolmandaks tuli selline väike mõttepuhang teemadel koondnimetaja all saatus ja mõistus. Mõtlesime, et mingisugused asjad on määratud juhtuma ning mingisuguste inimestega oled sa määratud kokku saama. Osadega oled kauem koos, teistega on tutvus põgus, kuid mingi vajalikkus nende olemasolust sinu elus on olemas. Mõistus.....mõistusehääl. Olen ka oma mehega sellest palju rääkinud. See on see koht, kus võib tekkida elus erinevaid olukordi, aga mõistus hakkab tööle ja ütleb: "Stop!" See võib olla näiteks osadel piduses meeleolus, kui hing tahaks kakelda, aga elukogemus koputab kuklasse, et mees, sa oled juba 40, ära tee nii, või sulle hakkab keegi meeldima, aga sa oled juba "kinni". Nagu meil kodus öeldakse - ilusaid inimesi on veel peale meie kahe siin maailmas 😀. Kuula oma mõistusehäält ja ära tee lolluseid 😊. Mitte, et meil keegi oleks tahtnud neid asju teha. Ei, kaugel sellest, me seal hoopis teistsuguse huvidega. Lihtsalt...jutuks kui ilmast ei taha rääkida 😉. 

Vot sellistest asjadest räägivad inimesed, kes on vanemad kui...... Eesti Vabariik 😀.

Häid diile pole kunagi liiga palju

Olen täna ja homme koolitusel. Nii mõnus on vahepeal kodust eemal olla 🙏. See varajane ärkamine on küll väsitav, aga elan üle. Seltskond on siin alati megaäge ja saab nii tiimitööd harjutada kui õhtuti seltskonnamänge mängida. Kuigi päevad on tihedalt tegemist, planeerimist ja mõtlemist täis, siis tunnen alati, et aju täiega puhkab nendel koolitustel. Korraks küll tundsin, et hakkab migreen tulema, aga vist pääsesin sellest. Seega üks pisikene “puhkus” ongi mul just vajaka! 

Eile päeval käisin läbirääkimisi pidamas, et kus ja kas saab Mirjami sünnat pidada. Läbirääkimised olid edukad ja eks natukene oli seda vorst vorsti vastu asja ka. No peaasi, et kellelegi liiga ei tehta (ja meil seda ei juhtunud). 🠊🠜 Mul on tohutult hea meel, et möödunud suvi tõi mu ellu nii palju uusi toredaid tuttavaid ja loodan siiralt, et nad jäävad mu lähedale paljudeks aastateks. 

Eks neid käsi peseb kätt asju on ka varem olnud. No näiteks olen ma koti kartulite eest tund aega müüja olnud. Jumala hea diil ju? Paar päeva tagasi vahetasin Mari väikeseks jäänud jope kõrvitsa vastu. Papaga on selline diil olnud, et ma viin ta autoga poodi ja tema ostab mulle 2-3 päeva toidu. See tema vaba valik ja püha soov :D. Ja mis mul saab selle vastu olla? Andsime sõbrale oma vanast saunast tema uude sauna katla ja vastutasuks saime eluaegse saunaskäimise õiguse. Super ju?  Sõbrannale jagasin toataime pojakesi ja vastu sain suvikõrvitsa ja tavalise kõrvitsa taimi 👌. Suvel andsin ära ühe kapi ja sain vastutasuks vahuveini ning maasika ampli :) Kusjuures see maasikataim tootis ikka mõnuga pmst terve suvi maasikaid. Kindlasti on neid asju veel palju, aga hetkel ei plahvata.... 

Aaa...ja ma olin eile üle üheksa kuu vist üksinda öösel kodus. Nii vabastav tunne oli! Viisin lapsed teisele poole seina papa juurde, sest pidin juba täna hommikul kell 6.30 ärkama ja ei tahtnud lapsi üles ajada. Nad magavad mul vabadel päevadel 12-ni. Magaksid kauem, aga see meie kodu reegel, et 12 peaks ikka juba ärkama, sest muidu ei tule õhtul uni peale. Musitasid ja kallistasid mind 100 korda enne kui ära läksid, sest näeme ju alles pühapäeva õhtul. Mari muidugi pani südaööl pisara ka ikka maha, et ma kaugel olen (meie vahel oli öösel konkreetselt sein 😏). Üks öö tal veel kannatada. Parem hakaku harjuma, sest "Orkaanil" olen novembris poole kauem ☝. 

Kuidas mu silmad Mariaga tuttavaks said

Käisin eile Pärnu Muuseumi Klubis Tiit Hennoste loengul "Meediakeel ja meediameel". Läksin sinna, nagu mul ikka kombeks, eelarvamustega. Ma arvasin, et seal on koos hulk noori "suunamudijaid" (see sõna Hennostele ei meeldinud, aga õnneks või kahjuks ta ei loe ka minu blogi). Kohale jõudes aga selgus, et max 3 inimest olid minust nooremad. Enamus olid siiski 40+ naised. Sekka oli ka käputäis mehi. Tuba oli rahvast täis ning oli mõnus õdus olemine. Pean ka ära mainima, et esimene inimene, kellega pilgud kohtusid, oli Maria Rozbaum, ehk Lihtsalt Maria (https://www.youtube.com/channel/UCanj4A9h0iPIdlBbyIf1pUg). Tahtsin juba teda kõval häälel tervitada, kuid siis meenus, et tema ju mind ei tea :). Mõtlesin, et istun tema lähedale lauda ja nii muuseas siis temast möödudes ütlen talle tere. Aga just siis ilmus kusagilt mingi mees ja tahtis Maria lauda istuda ning nad sattusid korraks vestlusesse. Ma ei saanud seal lambanäoga seista ja oodata. Istusin toolile ja hakkasin niisama inimesi vaatama. 

Loeng ise oli aga päris mõnus. Sain oskuse pealkirju lugeda ja eos juba välistada artikli avamise ning kui artikli avan, siis oskuse süveneda loetusse. Ma ise olen pigem selline inimene, kes ei taha klikkida igale uudisele. Tavaliselt on nii, et kui pealkiri on väga kutsuv, siis artikkel ise on sisutühi. Enamasti ma loengi AINULT pealkirju ning päeva peale suheldes inimestega, vaadates televiisorit, jookseb pilt iseenesest kokku. Tuli välja, et tänapäeva noored just nii teevadki - loevad vaid pealkirju. Seega,ma olen NOOR 😀! Maadlesin just eile hommikul inglise keelse pikema teadusliku tekstiga ja see oli nii mega raske minu jaoks. Mõtlesin, et mis värk on, sest varem ma võisin pikki tekste vabalt lugeda. Loengus selgus tõesti, et ma ei suudagi enam keskenduda, et me muutumegi sellisteks. Pole püsivust ja kui tekst minujaoks huvitav ka pole, vaid ma PEAN seda lugema, siis see tundubki väga raske ja midagi ei jää meelde. 

Samamoodi räägiti tavalise igapäevase sõnavara toomisest ajakirjandusse. Ma ise olen tegelikult ka selline, et kirjutan vahepeal "ok","ära jaura" jms. Minu õigustus on see, et ma ei tegele ajakirjandusega vaid pean oma isiklikku blogi. Siin võingi kirjutada just nende sõnadega, millega ise soovin. Nõustun, et meedias, olgu see siis tv, raadio või ajaleht, peaks sõnastus väga korrektne olema. 

Kui ma vahepeal mõtlesin, et võiks ju ajakirjandust õppima minna, siis alates eilsest õhtust on sellele kindel EI! Juba ajakirjandust õppides on kogu see maailm nii kallutatud, et ma ei ujuks sealt välja. Ja muutuda ma ei kavatse! 

Loengust jäidki kahetised tunded. Eks pean veel kogu saadud informatsiooni oma peast läbi laskma. 

Aga kui teil on võimalus Tiit Hennoste loengutele minna, siis minge kindlasti! Oma kõrv on ...... kindral (?), sest silm on ju kuningas....😀.

Kuidas ma kuus aastat tagasi Trendybags kodulehelt kotti tahtsin osta

Lugu, mille olin 6 aastat tagasi facebooki kirja pannud. 

Otsisin oma mehele suuremat nahast reisikotti. Lõpuks pika otsimise peale leidsin lehe http://www.trendybags.ee/. Leidsin sealt sobiva toote, aga hinda juures ei olnud. Kuna mul hetkel suurde linna asja ei ole (et poodi külastada), mõtlesin neilt uurida mis koti hinnaks on. Kirjutan ilusa viisaka kirja (tere, palun, aitäh...noh nagu viisakad inimesed suhtlevad). Vastuseks tuli lihtsalt 269€ ja ei midagi rohkemat. Kirjutasin neile siis, et sellise suhtlemise peale ma kohe kindlasti seda kotti ei osta, et 269€ eest võiks ikka rohkem kliendiga vaeva näha (teregi öelda). Täna sain neilt vastu sellise kirja (copy-paste) :

Imbi

Vastus peab olema lühike ja konkreetne ning ilma reklaamita.

Meie ei müü reklaami ja ei määri kellelegi midagi viisakalt pähe.

Küsiti hinda ja hinne tuli.Meil oleks ka võimalus panna ülistav kiri tootest ja kandja õigest otsusest kirjale juurde kuid see on kellegi teise müügi poliitika ja ega need kes ostavad endale nahkse kvaliteetse toote, hinda ei küsi .Nad ostavad toodet mitte hinda.

Tervitades Trendybags&accesssories Team

Vot siis...... Rohkem ei julge kusagilt midagi küsidagi.......

Huvitav kas nüüd, kuus aastat hiljem, on teeninduskvaliteet paremaks läinud😐?

Pilt on illustratiivne

https://www.pinterest.ca/pin/461900505529197603/

Kingitustest

Nii tore, et kui ma päeval pole uut postitust facebookis jaganud, käivad nii paljud siin piilumas, et kas juba on midagi tulemas :). 

Kas teil on keeruline sõpradele/kaaslastele/lastele kingitusi leida? 

Meil sõbrannadega on selline hea tava, et kui ühel sõbrannal on sünna, siis teised teevad kambaga kingituse. Vahel on see mõni ühine tegevus, vahel kingitus asjade näol. Näiteks sellel aastal küsisid nad minult otse, et mida mul vaja on. Võtsin aga oma kaustiku lahti, kuhu kõik oma soovid kirjutan, ning vuristasin sealt kolm 

asja ette, et valigu siis ise. Nad tõid mulle kõik kolm asja😀. Olen nii tänulik. Neid asju oli mul tõesti väga vaja. Kahjuks tuli üsna kohe peale mu sünnat koroona ja ma pole peole saanud ja seega olen saanud neid asju suht vähe kasutada. Aga aasta pole veel läbi 👀.

Mehele kingin reeglina midagi, mille olen ise teinud, kasvõi osaliselt. No näiteks ükskord kinkisin ise tehtud nn tšekiraamatu, kus oli sees nii palju ühiseid tegevusi kui vanaks ta sai. Kui tegevus tehtud, saab lehe välja rebida. Päris põnev oli teha ja väga äge kasutada. Olen kinkinud ka coca-cola purkidest “tordi” ja sellel aastal kinkisin e-maili 😊. Kirjutasin eelneval ööl 

e-kirja kõik, mille eest talle tänulik olen ja seda sai ikka terve lehekülg. 

Võib-olla oli ka rohkem.... Ajastasin kirja saatmise nii, et kiri jõuaks temani enam-vähem siis kui ta ärkab. Noh, see oli paras üllatus.  

Enda lastele on ka kerge kingitusi teha, 

sest enamasti nad ütlevad, mida soovivad. Teiste lastele on üsna keeruline kingitusi teha. Kui sõbrannade lastel on sünna, siis küsin sõbrannadelt, mida nende lapsed võiksid sünnaks soovida. Kõige 

hullem on laste klassikaaslastega või trennikaaslastega. Neid ma pmst üldse ei tunne ja eks vanus ka juba selline, et päris mänguasjaga enam sünnale ei lähe. Eelmisel kuul mul plahvatas, et saadan lapsed ise poodidesse kingitust ostma. Nende sõbrad ju. Ja nad tulidki ägedate fääänside asjadega tagasi ning raha kulus ka palju vähem kui minul oleks kulunud. 

Sünnipäevalaps jäi igatahes väga rahule. Laupäeval peaksid nad taas sünnale minema, aga kuna nad päris terved ei ole, siis enne esmaspäeva nad õue ei saa.  

Aga maailmas on kõige raskem üldse teha kingitust papale. No tal ei ole hobisid ja ta ei käi kusagil, Kaua sa neid t-särke, sokke ja teepakke ikka kingid 😀. Juba mõtlen jõuludele, et mida kinkida.... No ma tean, et ta ei taha midagi, aga imelik ju kui jõuluvana kõigile teistele toob kingitused ja talle ei too... Mul tegelikult tuli just üks hea mõte, aga kindalsti on see peale selle kirjatüki lõpetamist mul meelest läinud.  

Mirjami sünnani on vähem kui kuu. Tal on sellel aastal nii lihtsad kingisoovid, et neid kohe rõõm täita. Ta soovib kahte asja – pangakaarti ja kõrvaauke. Pangakaarti tahab sellepärast, et teistel on. Olen küll selgitanud, et sellel pole erilist mõtet ja sinna raha ise peale ei tule, aga tahab ikka pin-koodi panna jne.. No jumala eest, see ei maksa ju midagi. Las ta siis saab. Kõrvaaugud tal olid kunagi, aga ei paranenud hästi ja lõpuks lasin kinni kasvada. Nüüd on piisavalt suur, et ise nende eest hoolitseda. Ma muidugi talle veel ei räägi nendest asjadest, sest äkki muudan meelt 😊. Loomulikult ta sooviks veel 

erinevaid loomi sünnipäevaks, aga see on välistatud. Saab suureks ja kolib maale, siis võtku kõik maailma loomad omale 😊.