Tegelikult päris nii, nagu pealkirjas kirjutasin, asjad ei ole. Sõitsime hommikul Tallinnasse, sest C pidi ühel võistlusel kohtunikuks olema. Ühendasime kasuliku meeldivaga ning kammisime läbi kõik suuremad pealinna diivanipoed, et leida lõpuks see õige diivan. Peale mitmeid poode, me siiski seda päris MEIE diivanit ei leidnud. Või noh, üldse ei leidnud midagi. Variant oleks see, et lepiksime lihtsalt diivaniga mitte diivanvoodiga. Seda me teha ei saa, sest meil siiski käib vahel harva mõni külaline, kes jääb ööseks ja päris kahe vahele ju teda/neid magama ei võta😅. Ja lisaks siis see mõõt... Nii pisikesi diivanvoodeid, mis ei ole kõvad nagu puupakud, väga ei pakutagi. Saaks vb tellimisega (8-10 nädalat tarne), aga kuna me tahame ju nüüd ja kohe, siis..... Naersime juba, et jätame diivani ostmata ja ostame madala laua ning paneme laua ümber padjad. Lihtsalt nii lootusetu on see olukord. Eile õhtul mõtlesime ka seda varianti, et laseks praegusele diivanile uue katte peale panna, et toaga kokku sobiks, aga siiski jääb probleemiks see, et diivan ei mahu uksest välja ja et diivanipadjad vajuvad istumise alt ära. Seega, see poleks kuigi hea lahendus. Eile saime omale uued vaibad ka Valley OÜst toodud ja nüüd need tugitoolid ja diivan on nagu nii koledad seal oma rohelise värviga..... Kusjuures tugitoolide valikut on megalt.
Üldse poodides ringi käies tahaks vahepeal ära minestada. Mingi lambine diivan (loe: kole), maksab 3000. Nagu mida helli? Aga meile sobivat ei müüda isegi kolme tonniga mitte 😊. Tundub, et jääbki üle vaid IKEAsse minna...
NB! Me olime Tallinnas ainsad, kes maski kandsid. No mina küll seal ilma ei julge liikuda. Kuigi jah, ma tegelikult pole ikka veel päris kindel, kas see koroona on olemas või mitte. Aga pole raske maski ette panna. Boonuseks on see, et isegi kui tuttav juhtub vastu tulema, siis ta ei tunne mind ära ja meiki tuleb teha alates ninast ehk siis toodete kokkuhoid. Ok, see viimane osa oli ikka nali. Katsin korralikult kogu näo jumekaga kuigi see tõesti hakkab juba otsa saama.
Kuna kell oli juba üks saamas ja me saime aru, et pole mõtet rohkem poodides kolada, siis mõtlesime sööma minna. Kuhu sa ikka lähed kui 13.30 on vaja 20km kaugusel olla. Seega ei jäänud muud üle kui kiire hot dog naftabaasist krabada. Ma muidugi hommikul ka ei söönud ja mõtlesin siis, et võtan kaheraudse, aga nagu ikka, nad küpsetavad vaid kolme vorsti grillil ja mulle sobis neist vaid üks. Läks siis seekord nii. Ma ei saa aru, mis värk neil sellega on, et ei suudeta rohkem vorste grillida. Alati kui mina naftabaasis olen, on inimesed toidujärjekorras ja enamus võtab hot dogi. Aga ega ma ei andnud alla. Mina ju mõtlen, et nad ei viitsi süüa teha. Küsisin siis ikka ühe kanawrapi ka juurde #olenõelmatean.
Ja nüüd istungi siin põldude ja metsade vahel kuni mees tähtsa töö ära teeb. Olen mingisuguses kuuris, kus varastan elektrit, et kirjutada saaksin 😀.
PS! Postitus on tehtud päeval ja keegi ei pea muretsema, et keset ööd ikka veel põldude vahel elektrit varastan.