30 september 2020

Minu kolmanda lapse sünd

 Mul on nii kahju, et ma ei kirjutanud kunagi Maikeni sünnilugu üles ja on kahju, et Mirjami sünnilugu oli kirjutatud perefoorumi lehelemida enam ei eksisteeriAinus sünnilugu, mis mul reaalselt olemas on, on Liis-Marii omaVõib-olla olete seda lugu juba kohanus raamatus “Meie laste sünnilood”. 😊  

Head lugemist! 

Täitsa algus: 
Olid seiklusterohked lihavõttepühad SPA-s. 
 
Niisiis: 
Üsna varsti taipasin, et ootame oma kolmandat last. Kiire arvutus ja 
viimaste laste vanusevaheks sain 1,2 aastat. 
Umbes 1,5 kuud oli mingi eitus faasSüvendasin endale, et ma pole 
rase. Mis siis, et rinnad valusad ja päevi pole 
ja nii hirmsasti iiveldab, aga ma ei ole rase! Testi ma ei hakanud 
üldse tegemagisest sisimas olin 100% raseduses kindel. 
Eitus faas lõppes siis kui mind arsti juures arvele võeti. 
Mul juhtus olema sama arst kes Mirjami ajalgi oliArst mäletas mind hästi. 
Muidugi tegi ta suured silmad ja ütles, et nii ruttu ikka ei oleks 
tohtinud rasedaks jääda, et omal oli ju alles keiser. 
Ütles veel, et nüüd on suur katkemise oht ja peaksin üldse õnnelik 
olema kui 37-nda nädalani välja vean. 
Arst rääkis minuga nii nagu ma oleksin 12-aastane ja ootaksin oma 
kolmandat last. See suhtumine solvas mind hingepõhjani. 
Terve kodutee lihtsalt nutsin - hirmust raseduse ees ja vihast arsti vastu. 
 
Viimased kuud: 
Rasedus oli jõudnud 28 nädalaniAusaltöeldes olin juba väsinud 
nädalate lugemisestMillal küll tuleb see kauaoodatud 37. nädal...? 
28 nädalast alates hakkas mul roosakat voolust tulemaKaks korda kuus 
(lõpuni väljatuli mul sellepärast haiglas olla. 
Haiglas olin siis 4 kordaEsimene kord lasti järgmisel päeval koju, 
hiljem tuli ikka 5 päeva haiglas olla. 
Haiglas olles tehti 2-3 korda päevas KTG-d. Kuna Mirjami sünnitamise 
ajal nägin ma KTG aparaadil lapse südametoone kiirelt allapoole 
minemas (kes on Mirjami sünnituslugu lugenud, see teab), siis sellest 
jäi minu hinge väga suur haav. Alati kui mind aparaadi alla 
pandihakkasin ma pingsalt lapse südametoone vaatama ja ajasin ennast 
lihtsalt närviMingil hetkel ma enam ei suutnud ja 
palusin aparaadi numbreid endale mitte näidata ja hääl ka maha 
keerataVahel läks asi isegi nii hulluks, et palusin kellegi enda 
kõrvale istuma/juttu ajama, et mõtted mujale läheksid. 
Kuna mul oli eelmine laps keisriga sündinudsiis ütles mu arst, et ka 
see laps sünnib keisriga. Mina olin sellega juba arvestanud ja 
leppinud. Kuna tähtaeg oli 15.01.2011 ja olin kuulnud, et keiser 
tehakse kaks nädalat varemsiis ootasime oma beebit detsembri lõppu 
või siis kohe jaanuari esimesteks päevadeks. 
Saabus kauaoodatud 37. nädal! Mina ikka ilusasti ühes tükis. Nüüd oli 
kergem hingata, et kui nüüd laps sünnibsiis 
vähemalt tähtajaline. 
Hakkasin siis ämmaemandalt keisri kohta uurima, et millal ja kus ja 
mis. Ämmaemand helistas ja uuris ja puuris ning teatas, et 
ei taheta mulle siiski keisrit teha, et aastatagune keisri arm pole 
piisav põhjus selleks. Ma ei osanud midagi öelda. 
Mu oma arst ju ometi ütles, et muud varianti pole. Mulle polnud pähegi 
tulnud, et võiksin ise sünnitada. 
Järgnes kirjavahetus arstide ja muude tähtsate organite vahel ning 
lõpuks öeldi, et saan oma keisrikomisjoni, aga mitte enne kui 
nädal enne tähtaegaSiis ma muidugi vaidlesin veel selle tähtajaga. 
See tundus nagu mõnitamineÜsna väike tõenäosus, et laps 
mul varem ei sünniVaremaks ma seda komisjoni siiski ei saanud. 
Jõudis kätte kaua oodatud komisjoni päev - 05.01.2011. Otsustati, et 
pean ise sünnitamaPalusin luba oma mõtete ja tunnete 
avaldamiseksRääkisin oma hirmudest ja sellest, et olen