Mul on nii kahju, et ma ei kirjutanud kunagi Maikeni sünnilugu üles ja on kahju, et Mirjami sünnilugu oli kirjutatud perefoorumi lehele, mida enam ei eksisteeri. Ainus sünnilugu, mis mul reaalselt olemas on, on Liis-Marii oma. Võib-olla olete seda lugu juba kohanus raamatus “Meie laste sünnilood”. 😊
Head lugemist!
Täitsa algus:
Olid seiklusterohked lihavõttepühad SPA-s.
Niisiis:
Üsna varsti taipasin, et ootame oma kolmandat last. Kiire arvutus ja
viimaste laste vanusevaheks sain 1,2 aastat.
Umbes 1,5 kuud oli mingi eitus faas. Süvendasin endale, et ma pole
rase. Mis siis, et rinnad valusad ja päevi pole
ja nii hirmsasti iiveldab, aga ma ei ole rase! Testi ma ei hakanud
üldse tegemagi, sest sisimas olin 100% raseduses kindel.
Eitus faas lõppes siis kui mind arsti juures arvele võeti.
Mul juhtus olema sama arst kes Mirjami ajalgi oli. Arst mäletas mind hästi.
Muidugi tegi ta suured silmad ja ütles, et nii ruttu ikka ei oleks
tohtinud rasedaks jääda, et omal oli ju alles keiser.
Ütles veel, et nüüd on suur katkemise oht ja peaksin üldse õnnelik
olema kui 37-nda nädalani välja vean.
Arst rääkis minuga nii nagu ma oleksin 12-aastane ja ootaksin oma
kolmandat last. See suhtumine solvas mind hingepõhjani.
Terve kodutee lihtsalt nutsin - hirmust raseduse ees ja vihast arsti vastu.
Viimased kuud:
Rasedus oli jõudnud 28 nädalani. Ausaltöeldes olin juba väsinud
nädalate lugemisest. Millal küll tuleb see kauaoodatud 37. nädal...?
28 nädalast alates hakkas mul roosakat voolust tulema. Kaks korda kuus
(lõpuni välja) tuli mul sellepärast haiglas olla.
Haiglas olin siis 4 korda. Esimene kord lasti järgmisel päeval koju,
hiljem tuli ikka 5 päeva haiglas olla.
Haiglas olles tehti 2-3 korda päevas KTG-d. Kuna Mirjami sünnitamise
ajal nägin ma KTG aparaadil lapse südametoone kiirelt allapoole
minemas (kes on Mirjami sünnituslugu lugenud, see teab), siis sellest
jäi minu hinge väga suur haav. Alati kui mind aparaadi alla
pandi, hakkasin ma pingsalt lapse südametoone vaatama ja ajasin ennast
lihtsalt närvi. Mingil hetkel ma enam ei suutnud ja
palusin aparaadi numbreid endale mitte näidata ja hääl ka maha
keerata. Vahel läks asi isegi nii hulluks, et palusin kellegi enda
kõrvale istuma/juttu ajama, et mõtted mujale läheksid.
Kuna mul oli eelmine laps keisriga sündinud, siis ütles mu arst, et ka
see laps sünnib keisriga. Mina olin sellega juba arvestanud ja
leppinud. Kuna tähtaeg oli 15.01.2011 ja olin kuulnud, et keiser
tehakse kaks nädalat varem, siis ootasime oma beebit detsembri lõppu
või siis kohe jaanuari esimesteks päevadeks.
Saabus kauaoodatud 37. nädal! Mina ikka ilusasti ühes tükis. Nüüd oli
kergem hingata, et kui nüüd laps sünnib, siis
vähemalt tähtajaline.
Hakkasin siis ämmaemandalt keisri kohta uurima, et millal ja kus ja
mis. Ämmaemand helistas ja uuris ja puuris ning teatas, et
ei taheta mulle siiski keisrit teha, et aastatagune keisri arm pole
piisav põhjus selleks. Ma ei osanud midagi öelda.
Mu oma arst ju ometi ütles, et muud varianti pole. Mulle polnud pähegi
tulnud, et võiksin ise sünnitada.
Järgnes kirjavahetus arstide ja muude tähtsate organite vahel ning
lõpuks öeldi, et saan oma keisrikomisjoni, aga mitte enne kui
nädal enne tähtaega. Siis ma muidugi vaidlesin veel selle tähtajaga.
See tundus nagu mõnitamine. Üsna väike tõenäosus, et laps
mul varem ei sünni. Varemaks ma seda komisjoni siiski ei saanud.
Jõudis kätte kaua oodatud komisjoni päev - 05.01.2011. Otsustati, et
pean ise sünnitama. Palusin luba oma mõtete ja tunnete
avaldamiseks. Rääkisin oma hirmudest ja sellest, et olen