05 november 2021

Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi. 

* Istusime hommikusöögilauas kui hakkas mängima ühe mu lemmik artisti Stingi lugu Englishman In New York. Ma isegi kohkusin selle peale ära. Oli nagu samasugune hetk, et olen võõrana suures linnas.
* See pikkade blondide juustega noormees, kes nukuteatris muusikat mängis, meeldis mulle artistina väga. Tema muusikas oli veidi araabialikku puudutust ja see nii lummas mind. Nägin seda meest ka hiljem ühel õhtul linnas ning tahtsin juba tere öelda, kui sain aru, et tema ju mind ei tunne. Samas Eestis on normaalne tuntuid inimesi tervitada. 
* Rääkides araabia teemadel, siis pidin endale reisil olles tunnistama, et vaatamata minu ideoloogiatele araabia sugemetega muusika siiski köidab mind. 
* Vihmas jalutamine. Mulle meeldib sooja vihma käes jalutada ja ma ei vaja selleks vihmavarju. Naudin igat piiska, mis mu peale langeb ja minu sees hakkab tööle hoopis teistsugune energia.
* Käsitsi kirjutamine. Ühel päeval, kui Palermos ringi kõndisime, märkasime, et keegi on ühe ukse vahele käsitsi kirjutatud teate jätnud. See oli nii armas hetk. Kiri oli araabiakeelne, mis tegi asja veel eriti salapäraseks. Meie, eestlased, oleksime saanud Itaalias samamoodi oma salajases keeles kirjutada.
* Eestist rääkimine. Kui meie esitlus toimus, tulid mul videot vaadates pisarad silma. Elan ise siin väikeses Eestis selle asja sees ja ei saagi aru, kui eriline ja looduslähedane kõik on. Kaugelt ja proovides läbi võõra pilgu vaadata, tundus Eesti nii maagiline, et võttis silmad märjaks küll.
* Need vanad majad. Kes mu blogi ka varem on lugenud, need teavad, et ma jumaldan vanu maju ja tahan neid koguaeg kätega katsuda ja salamisi nuusutada. Mõtlen alati, mida need seinad näinud on ja see kõik on nii ülev tunne. Loomulikult jääb mu lemmik riigiks nende vanade majade osas siiski Prantsusmaa, aga tema kannul sörgib kindlalt Itaalia. 
* Toit. Kuigi põhiline elu Itaalias kooses söömisest, siis tegelikult on mul ikkagi väga hea meel. Sain tunda uusi maitseid ja avastada uusi koosluseid. Mul on hea meel, et olen valmis kõike proovima ja sööma kui ainult kõhtu mahub. Eriti mõnus oli näha, et kui pitsat kolm päeva karbis hoiad, ei ole karbi põhja suurt õliplekki jäänud, nagu Eesti pitsadega on. Üldse oli imelik see, et sõime väga palju, eriti nisutooteid ja ma ei võtnud grammigi kaalus juurde. Kui olekisn Eestis nii palju söönud, oleksin 5kg raskem olnud. Ma ei tea, mis Itaallaste saladus on.... Joovad veini, söövad pitsat ja pastat ja on ikkagi nii peenikesed. 
* Õnnelik olemine. Õnnelikuks ei tee ainult üldine heaolu, vaid inimesed, kes sind ümbritsevad, emotsioonid, mida nad sulle edastavad. Õnnelik olemine võrdub minu jaoks mingil määral vabadusega. Mõnikord tähendab see minu jaoks ka kohustustevabasid hetki. Ma saan ennast vabaks lasta kas oma kodus või siis kohtades, kus peaaegu keegi mind ei tunne, ehk Eesti puhul, tuleb selleks kodumaalt välja sõita. Eestist väljas olles ei huvita mind teiste arvamus. Ma võin olla just selline nagu olen. Kodumaal olen eestlaste valvsate pilkude all ja pean koguaeg seljatagust kaitsma. Ma ei räägi mingitest kahtlastest tegemistest, vaid näiteks sellest, et joon suvaliste hipsterite juures õlut. Eestis oleks kohe küsimus, et kuidas ma üldse hipsterite juurde sattusin ja miks üks naine peaks õlut jooma. Itaalias ei huvitanud see kedagi. See, et kodumaal vaba olla ei saa on suhteliselt stressi tekitav, Olin Itaalias kõik need päevad väga õnnelik, sest sain olla mina ise ja seda väljaspool oma kodu. 
* Keel. Mulle meeldib eesti keel. Eriti tore on seda rääkida salakeelena välismaal olles. Tookord, kui me Itaalias arestimajas istusime, saime politseinike kehakeelest ja näol olevatest ilmetest aru, et nad mõnitasid meid. See oli esimene kord, kui naeratasin, vaatasin neile sügavalt silma ja ütlesin lõbusal toonil eesti keeles neile väga halvasti. Hiljem olen seda nippi korduvalt kasutanud. Samas mulle meeldib kuulata teiste keelte kõla ja püüda ära arvata, millest inimesed omavahel räägivad. Eks see oli ka üks põhjus, miks tahtsin lingvistikat rohkem õppida. Minu üks unistusi on see, et olen võõras keelekeskkonnas, istun tunde hommikusöögilauas ja lihtsalt kuulan inimesi, kes mu kõrvallauas istuvad ning arutlen endamisi, mida nad rääkida võiksid. Inimesed minu ümber vahetuvad, aga mina jään. Selline time-laps tunne. 
* Natukene hull. Igas inimeses on peidus veidi hullu. Minus küll võib-olla rohkem... Mõnikord on vaja see hull välja lasta, et saaks kõndida tänava äärekividel või võtta vastu otsus, et teed ületades kõnnid vaid valgetel sebra triipudel või et kõnnid linnas nii kaua otse kuni saad, siis pöörad ja kõnnid jälle otse kuni saad või et tervitad tänaval suvalisi inimesi. Kunagi oli Pärnus üks noormees, kes lambist tüdrukutele lilli kinkis. Nii sain minagi ühe. Väga meeldejääv hetk. Või näiteks lähed alasti ujuma... Eestis on see normaalne, aga välismaal  (vähemalt mõnes riigis) nõuaks see hullu poole lahti laskmist. Ja minusugune tõsine eestlane armastaks väga  tänaval tantsida...eriti vihmas. Keerutada nii, et pea hakkab ringi käima.... Märkusena ütlen, et ma ei teinud ühtegi nendest asjadest Itaalias, aga lihtsalt Itaalia tekitas minus selliseid soove ...teha neid asju. 
* Uute inimestega tutvumine. Mõni inimene tekitab sinus häid emotsioone ja teine mitte. On olemas need MINU inimesed ja siis TEISED inimesed. MINU inimese tunnen kohe ära. Mingisugune klikk käib juba esimese lausega. MINU inimene ei pea samade poliitiliste vaadetega olema, vaid peab jagama minuga samu lihtsaid elulisi väärtuseid. MINU inimene on see, kellega ei pea alati rääkima, vaid mõistame üksteist ka läbi pilkude. MINU inimene on alati minu kõrval, ükskõik kui kaugel füüsiliselt teineteisest ollakse. Neid MINU inimesi on vähe, kuid see reis täiendas seda listi. 
* Ma ei ole tegelikult mina ise. Seda on nii keeruline seletada. Ma ei olnud varem see, kes olen praegu. Eks meie kõigiga on nii, sest arenemine on ju eluspüsimiseks vajalik. Vahel ma lihtsalt igatsen seda mina, kes olin 30 aastat tagasi. Issand, kas ma olen tõesti nii vana? 😂. Siis mõtledki, et elu aina läheb ja läheb ning sa muutud koos sellega ning ei saa kunagi tagasi sellesse aega, kui olid veel MINA ISE. Elu muudab kuidagi tigedaks ja teiste suhtes sallimatuks. Nagu Itaalias ka teistele seletatud sai - eestlane koguaeg muretseb....muretseb lapsi, muretseb kodu ja auto...ainult muretseb.. Ja see arvatavasti teebki kurvaks. Arvan, et inimest mõjutab elu jooksul ka see, milliseid sõnu ta oma kõnes kasutab. Kui sõnavaras ongi koguaeg mure, halb, raske, kallis elekter, haigused, väike palk, siis ei saagi eriti õnnelik olla. Tean, et see kõik on enda teha ja ma ei mõelnud selle viimase lausega konkreetselt ennast vaid räägin üldiselt.
* Lõpetuseks. Ja et mitte nii sügava noodiga lõpetada, siis - elu on ju tegelikult ilus kui sinu ümber on ilusad inimesed. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne inimene, kuigi ma ei näita seda külge endast väljaspool kodu. Tahtsin kõik endast välja kirjutada, et saaksin seda vajadusel uuesti lugeda ja läbi nende emotsioonide seda reisi mõtetes uuesti kogeda. Võib-olla tuleks kuulata, mida kõrvalseisev inimene sulle sinu enda kohta räägib või kuidas mööduja sind vaatab, et endas ka edaspidi muutuseid teha...küll ainult paremuse poole.




04 november 2021

Itaalia, Palermo

26.10.2021 

Nimetame seda siis tööreisiks, kuna kaudselt on see seotud minu suvise kogukondliku tööga. Ühesõnaga juhtus nii, et tööreis viis mu Palermosse. Reisile kirjutasin alla vist juba kevadel, aga kuna kõikjal oli see koroona vahelduva eduga möllamas, siis proovisin reisile mitte mõelda, sest ei tahtnud ennast ärevusse ajada ja hiljem pettuda. 

Aga lõpuks, mitu kuud hiljem oligi saabunud see hetk, kui ülehomme tuli reisile minna. Kui varem oli nii, et tuli mõte, pakkisid kohvri ja astusid lennukile, siis nüüd on nii, et kaks päeva enne täidad Läti covid....mingi asja ja Itaalia covid...mingi asja. Ja see Itaalia oma oli nagu romaani kirjutamine. Nii põhjalik 👀 ja tüütu. Ja päev enne saime check-inid tehtud. Õnneks tegeles sellega mu armas toakaaslane. Kui rääkida veel mu toakaaslasest, siis mul on juba enne reisi temast meeletult abi olnud. Ma ju varem ainult oma mehega reisinud. Või noh lennukiga olen üksi lennanud, aga mõtlen ikkagi päris reisimist, et oled mitu päeva kusagil. Mu toakaaslane, keda nimetame edaspidi Tiinaks, tegi meile mapsi, kus kõik kohad, kuhu PEAME minema, kirjas, + siis veel igasugused muud kohad, kuhu minna PLAANIME. Kahjuks on tänapäeval nii, et Ryanair lubab tasuta kaasa võtta vaid spordikoti käsipagasina (max 8kg). Kui Tartus käin kahe kotiga ja Kaitseliiduga metsas kolm päeva olen kolme kotiga, siis jah, nädal Palermos ühe kotiga tundub väljakutse. Aga ma ei taha lisapagasi eest maksta ka ja kuna lendame kahe lennukiga, ei viitsi riskida pagasi kaotamise ja muu sellisega. Päev enne hakkasin siis  asju pakkimia. Kahjuks tuli mul ka uued jalanõud osta, sest Palermos on meil nii jalgsi kõndimist kui teatrisse minemist ja mul kontsakingad liiga suured kotti panemiseks ning terve päev kontsadega lennukite ja busside vahet seigelda ka nagu isu polnud. Seega, uued, madalad kingalaadsed tooted jalga ja tossud kotti. Pakkisin kõigepealt asjad enda spordikotti ja veeeeidi jäi kitsaks. Otsustasin siis Mari koti võtta ja sinna mahtus kõik ära. Ideaalis oleksin veel ridiküli ka võtnud, aga oh well...las jääb. Muidugi ma pole kotti veel kaalunud. Hommikul, kui laadijad ja läpaka kotti panen, siis kaalun. Ja ma ei taha mõeldagi, kui kott liiga palju kaalub. Tegelikult ei saa ju spordikott nii palju kaaluda. Väiksemat sorti kott ka veel...

Aga jah, ärevus on nüüd juba sees. Hommikul 8.50 väljub Pärnust mu sõber, mu kodune buss Lux Express, millega liigume Riiga. Aga sellest kirjutan juba homme.

27.10.2021

Kell on juba 06.30. Minul esimene kohv joomisel. Ütleme nii, et suht ärev on olla. Kaalusin oma spordikoti ära. Jäi isegi alla 7kg . Käisin ka ise kaalu peal enne suurt pitsa ja pasta söömist - peaaegu 14kg maas. Kulgen vaikselt aga kindlalt. Ma vist pole varem maininud aga peale Mari sündi hakkasin paaniliselt lennukiga sõitmist kartma. Ja paanilise all mõtlen ikkagi paanikat, ärevushooge. Kui Maiken väike oli ja teisi lapsi veel polnud, siis tuiskasin palju lennukiga siia-sinna ja absoluutselt mingisugust hirmu polnud. Nüüd aga, et lennukile minna, pean teatavaid meetmeid kasutama. Sellele mõeldes tuleb vaid õnnelik olla, et lend kell kuus hommikul ei olnud, sest muidu jätaksin kaaslastele ikka väga kahtlase mulje. Oma toakaaslast ma ei põe, sest temaga koos on juba nii mõndagi räägitud ja tehtud, aga teistega olen põgusalt tuttav vaid... Tegelikult hetkel mul veel lennuhirmu ei ole. Muidugi lennuni on mitmeid tunde aega ka. Ususn, et siis, kui lennujaamas lennukit näen, läheb ärevaks. Kõigepealt tuleb aga 08.50 Lux Expressile jõuda. Mul on nii hea meel, et Lux Express olemas on. Ei kujutaks mõne muu bussiga sõitu ettegi. NB! Meie instituut jäi ulaõppele ja sellega seoses vähemalt novembri keskpaigani ei näe ma oma kursakaaslaseid laivis. Samuti jäävad ära mu sõidud Luxiga ja ma ei saa ühikas olla ega nn Tartus puhkamas käia. Tegelikult ikka päris kurb. Aga olgu, täna hoopis teised jutud. Ahjaaa...eile õhtul lapsed musitasid mind mitu tundi. Ma juba pmst magasin, kui nad ikka veel üle musitama tulid. Nii armsad...

Itaalias olen ma varem mingi...kümme korda ikka käinud. Mälestused ei ole just kõige paremad. Esimesena meenub see, kui mingisugusesse kodurestorani sööma läksime. Pitsat ja pastat ei tahtnud süüa ja järgmine tuttav sõna oli rostbiif. Kui toit lauda toodi, siis lihatükil pmst süda veel tuksus - nii toores oli. Kõrvale pakuti külma kartulit. Pidime mehega Mr Beani kombel toidu lillevaasi peitma. Õudne kogemus 😁. Aga see ei ole veel kõik. Olen ka Lõuna-Itaalias arestimajas olnud. Pikk jutt lühidalt kokku võttes on see, et Itaalia politsei pressis meilt raha välja. See oli muidugi üle kümne aasta tagasi. Meid sunniti jalgsi 30-35 kraadise kuumaga pangaautomaati jalutama mööda maanteed. Ja see ei olnud 600 meetrit. Politseinikud ise sõitsid autoga meie järel. Selline filmilik tunne oli, ometi kõik juhtus päriselt. Aga ka see ei ole veel kõik. Ükskord sõime taas mingis kodurestoranis, kus kassid ja koerad jooksid laudadel, seintel olid ämblikuvõrgud jne... Ometi jäime ellu ja ei saanud toidumürgitust.  Aga ka see ei ole veel kõik. Ükskord tuli ette ka selline olukord, kus pidime kahe rekka vahele duši ehitama, et end pesta saaks. Aga muidu olen ma suhteliselt normaalne inimene ja minuga saab reisil kindlasti tore olema 😃.

Kell on seitse ja lastel hakkas äratus tööle. Ju neil oli plaanis mulle veel musi teha, aga tundub, et magavad edasi. Nii armas, et neil see mõte oli. Olen seda meelt, et vaheajal tuleb magada, seega las magavad ja kallistame kui tagasi olen. PS! Nad jäid vanaisa hoolde, mitte kusagile ripakile. Igaksjuhuks märgin ära. 

Aga ma siis nüüd teen näo pähe ja liigun bussi peale!

Hiljem (loe: väga palju hiljem): 

Minu algne plaan oli kirjutada igal õhtul lõppenud päeva kohta mingisugune kokkuvõte, siis see päris nii ei läinud. Täna, kui ma seda blogi edasi kirjutama hakkan on 03.11 hommik ehk ma jõudsin eile õhtul koju. 

Aga tagasi algusesse...

Meil oli mõnus sõit Riiga vaatamata sellele, et mul läks millegipärast bussis süda pahaks... Pakun, et see oli ärevusest eelseisva lennureisi ees. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis ma peale viimaste laste sündi hakkasin paaniliselt lendamist kartma ja päris selge peaga pole nõus lennukisse istuma ega isegi selle poole vaatama. Sõitsime bussiga Riia bussijaama ja sealt viis meid transfeer edasi lennujaama. Teel lennujaama sain kõne ühelt healt tuttavalt: "Tsau, mis sa reedel teed?" Mina: "Tsau! Kõnnin Palermo palmide vahel." 😀 Kahjuks ei saanud ma talle abikätt seekord ulatada, aga tore, et ta mulle niimoodi just sellel hetkel helistas. Jõudsime lennujaama ning loomulikult oli esimene ülesanne leida toit ja minul kindlasti ka mingi alkohoolne jook. Tellisin endale pudru. Seda pakuti nunnus suuremas kohvitassis ja nägigi suhteliselt latte moodi välja. Maitse oli muidugi suurepärane, sest puder on niigi minu kõige lemmikum hommikusöök. Pudru kõrvale sain ka siidri, millel oli selline maitse nagu keegi oleks siidris peekonit leotanud. Ok, see võib-olla mingisugune peenem asi, millest minusugune maakas ei peagi aru saama 😁. Kindlasti tuli lennujaamas ka meie eestlaste gängi grupipilt teha, sest läbi fotode on nii tore hetki meenutada. Lennukisse pääsesime päris lihtsalt, sest mingisuguseid koroonapasse ega asju ei küsitud. Isegi dokumenti ei küsitud. Luges vaid pardakaardi olemasolu. See tundus väga kummaline. Lennukis tuli veel paar pildikest teha, et ikka instagrami storisid oleks panna. Lennukis selgus, et mul tegelikult ei ole üldse lennuhirmu. Kuna ma selles siidri tõttu väga kindel olla ei saanud, siis otsustasin, et Roomast Palermosse sõites ma midagi ei tarvita. Igaksjuhuks olime kahe lennu vahele pikema aja võtnud, sest iial ei tea, milline lend hilineb või mis võib juhtuda. Kõik sujus suurepäraselt ja kokkuvõttes lihtsalt tegime pissipeatuse, toitusime ning ootasime südame põksudes uut lendu. Roomast Palermosse oli umbes tunnine lend ja ei juhtunud mul sellelgi lennul midagi. Sain aknast välja vaadata ja ei läinud seest õõnsaks. Mainin ka ära, et esimene lend oli airBaltic lennukiga ja teine Ryanair. AirBaltic on nagu Lux Express ja Ryanair MK. Reisid. Pealegi jäi Ryanairi lennuk hiljaks vms, sest lennukile saime plaanitust umbes tund hiljem. Jõudsime vist 23.30 paiku Palermo lennujaama, kust tuli minna bussi peale, et kesklinna sõita. Kuna esimene busss täitus kiiresti, siis läksime järgmisega. Seal neid busse sõidab iga natukese aja tagant, seega polnud probleemi. Pilet oli umbes 6 eurot ja sõit kestis 40 minutit. Palermos ootas teisi eestlaseid nende majutuse omanik, kes nad käekõrval majutusse viis. Meie aga hakkasime ise orienteeruma (mis meil juhuslikult väga hästi välja tuli). Majutusse jõudsime mõni aeg peale südaööd. Helistasime majutuse perenaisele, et oleme kohal. Perenaise inglise keel oli väga halb, aga saime kõik protseduurid tehtud. Tegi meile oma telefonis "power pointi" slaidshow ehk siis oli jutu google translatega ära tõlkinud ja näitas kuvatõmmistena neid pilte meile. Seal oli siis info, mida lahkudes võtmega teha, kus midagi korteris asub jms. Päris veider, aga samas mis seal ikka. Korter oli ühetoaline, kuigi me olime pildilt aru saanud, et on kaks tuba. Korter oli ka ühe voodiga, seega tuli mul esimest korda täiskasvanuna naisterahvaga voodit jagada. See muidugi ei olnud mingisugune probleem. Internetti saime nii, et tuli ühe võtmega elektrikapist nett sisse keerata. Eelviimasel päeval saime aru, et sellega ei läinud ainult nett tööle vaid kogu ruuteriga samas seinas asuv elekter. On ikka süsteemid 😂. Meil oli lihtne köögike, millest me kasutasime vaid külmikut ja kraanikaussi, sest meil polnud vajadust süüa teha. Oli ka kaks rõdu. Noh teate ju küll neid romantilisi metallist äärtega rõdukesi. Esimene oli selline, et teed rõduaknad lahti ja kohe ongi piire ees. Tundus, et inimesed on seal varem suitsetanud, sest kõikjal oli tuhka näha. Teine rõdu oli siis selline, kuhu mahub pesurest või saavad kaks inimest seista ja vaadet nautida. Meie rõdult avanes vaade pisikesele vahetänavale. Vastasmaja oli nii lähedal, et kui mina oleksin rõdult käe ulatanud ja vastasmaja rõdult oleks mulle käsi vastu ulatatud, oleksime käest kinni saanud võtta. Mõtlesime ise olukorrale kui on tulekahju. Esiteks nii kitsale tänavale tuletõrjeauto ei mahuks ja majad ju nii lähedal teineteisele. Veidi kõhedust tekitav mõte. Meil oli toas ka lahtikäiv diivan, aga sellele polnud voodipesusid antud, seega see magamisase langes kohe välja. Pigem oli seal hea niisama asju hoida. Tavaliselt istusime söögilaua taga kui arvutis midagi tegema pidime. Toas oli ka üks suur kapike, kuhu tahtsin asjad panna, aga uksi avades selgus, et see oli nn koristuskapp 😄. Kasutasime siis selle kapi küljes olevaid pisikesi riiuleid oma asjade hoiustamiseks. Üks kapp oli veel, kuhu sai asjad rippuma panna. Seal siis hoidsime jopesid, kardigane jms. Kapi all oli kaks pikka sahtlit, millest ühte minu toakaaslane Tiina oma riided ladus. Üks sahtel oli mulle mõeldud, aga mul ei läinud seda vaja, sest mugavam oli kotist asju võtta. Kuna me mustad riided saime kohe ka ära pesta ja neid pesukuivatusrestil hoida, siis ütleme nii, et riided käisid koguaeg ringiratast. Ja ega käsipagasiga ju palju kraami kaasa ei vea ka. Vannituba oli meil päris suur. Sinna mahtus vann, bidee, wc-pott, kapp ja suur kraanikauss. Lisaks oleksid kõik meiega reisinud eestlased ka veel sinna mahtunud. Koguaeg jääb mulje nagu oleks 30 eestlast reisil olnud. Tegelikult oli meid neli, seega KÕIK eestlased tähendab koos minu ja Tiinaga nelja inimest. Teistel eestlastel oli olnud nii väike tualett, et potil istudes oli nina vastu ust. Hiljem selgus, et kõigil teistel käidi iga päev ka tube koristamas, aga meie korteris sellist luksust polnud. Tolmuimejat ka polnud, seega olin loov ja kasutasin juuksekarvade keskpõrandalt ära ajamiseks fööni. No mis sa hädaga ikka teed. Pistikupesasid oli ka suht vähe, aga saime hakkama. Üks pistikupesa asus näiteks kapi ja külmkapi vahel ja meie laadijad sinna ei mahtunud. Itaalia loogika 👀. 

Panime asjad korterisse ning otsustasime sööma minna, kuigi oli öö. Kuna meie korter asus Palermo kesklinnas, siis olid ilmselgelt kõik asjad käe-jala juures. Nii leidsimegi pitsakoha põhimõtteliselt oma maja tagant. Uurisime teenindajalt, et kas pitsa on väga suur. Saime vastuseks, et see on paras ühele inimesele söömiseks. Ma ei mäleta, mis pitsa Tiina võttis aga mina võtsin kõige tavalisema 4 eurot maksva pitsa tomatipasta ja juustuga. Kui pitsad lauda toodi, olid need ikka nii suured, et saime veel ka kahel järgneval päeval neid süüa. Kõrvale jõime mõnusat kohalikku veini ja nautisime sooja Itaalia ööd. 

Kõik meie hommikud algasid Massimo teatri esisel väljakul 9.30. Esimene hommik algas kohaliku turu külastamisega. Väga palju värsket oli müügil. Eriti paelusid värskelt pressitud mahlad. Hiljem vaatasime erinevaid ajaloolisi hooneid. Kirikud on ikka mega ilusad ja luksuslikud. Ühe kiriku uksel kohtasime munka, kes näppis mobiiltelefoni. Väga kummaline vaatepilt. Ma neid vaatamisväärsuseid täpsemalt üles loetlema ei hakka. Kellel huvi, saab neid vaadata minu isikliku Instagrami lehelt (@imbireivali) esiletõstetud postituste alt. Esimesest lõunast alates hakati meid täiega nuumama. No kohutavad kogused toitu. Mõtlesin, et suren lihtsalt söömise kätte ära. Seal väga pirtsutada ka ei saa, sest Itaallased ju kohe solvuvad. Peale lõunasööki oli vaba aeg, mida me Tiinaga kasutasime geopeituse mängimiseks ja linna avastamiseks. Õhtul oli taas söömine ning peale seda läksime nukuteatrisse. Itaalias on imelik see, et täiskasvanud inimestele tehakse nukuteatrit. Päris käpiknukkudega. Saal oli rahvast täis ja inimesed olid nii vaimustuses. Pikkade blondide kiharatega tüüp laulis vahepeal ning täitis etendust kitarrimuusikaga. Selline väga kummaline emotsioon oli peale etendust. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. 

Kõik järgnevad hommikud algasid crossainti ja kohviga. Koht, kus hommikust sõime asus Massimo teatri ees, ehk meie vaade oli teatriesisele platsile. Vaatsime, kuidas Itaallased seal oma koertel hädasid lasevad teha. Mõni koristas junni ära ja mõni mitte. Ma ei tea, miks nad loomadega rohealadel ei käi... Üldse oli tänavatel väga palju junne. Osad tundusid isegi inimesed omad olevat. Päevane ekskursioon viis meid arheoloogiamuuseumisse. Kõik oli tore ja ilus, aga asju räägiti liiga süvitsi ja see väsitas suht ära. Lisaks oli veel ju ka see, et muuseumitöötaja rääkis ise itaalia keeles ja siis see jutt tõlgiti meile inglise keelde ümber. Kulus päris palju aega. Reedel tuli mul ka veel ühes ülikooli seminaril osaleda, seega saime paar tundi arvutites veeta. Mina õppisin ja Tiina tegi tööd. Lõuna ajal loomulikult saime tohutus koguses süüa. Ikka nii, et hiljem ägisesime. Peale söömist tehti meile linnas veel üks giidituur. Käisin esimest korda elus katedraalis ja see oli väga vägev kogemus. Külmavärinad tulid lausa peale.  Ilm oli küll vihmane, kuid õnneks oli mul jope seljas. Õhtul otsustasime Tiinaga iseseisvalt veel No Mafia muuseumit külastada. Seal olid pildid Sitsiilia mafiapealikest, nende peredest. Piltidel oli palju nuttu, kuulihaavu, välja lastud soolikaid jne. Võigas, aga põnev. Jälle oli palju samme tehtud ning tuli taaskord söögilauda istuda. Ikka kolm rikkalikku käiku. Õhtul läksime nukuetendusele Dante "Jumalik komöödia". See oli jälle veider, aga samas ka üllatavalt huvitav. Filmilinal lava sügavuses jooksis tummfilm, mille peategelasteks olid marjonettnukud. Vasakul lava ääres seisid kaks meest seljaga rahva poole ning näoga ekraani suunas. Nemad lugesid filmile teksti peale. Paremal lava ääres oli küljega meie poole orkester, mis siis mängis filmi jaoks erinevaid muusikapalasid, meloodiaid. Väga veider igatahes. Ma ei usu ka, et mu silmad sellist asja veel näevad. Publik istus kolmestes laudades ja igal laual oli lambike. Selline hästi õdus õhkkond. Peale filmi tegid kreeklased ettepaneku välja minna. Muidugi läksime, sest saab ju õppida tundma neid inimesi, kellega koos nädala Itaalias veedad. Istusime väljas, tegime 1-2 kokteili ja läksimegi magama. 

Järgmisel päeval tutvustasid kõik riigid antud projektiga seotud tegemisi. Kui teistel olid sellised powerpoint asjad ja pikad venivad jutud, siis meil oli vastukaaluks pakkuda hoopis kuldvillaku mäng. See tekitas kõvasti elevust ja naeru. Küsimused olid eestlaste ja nende veidrate kommete kohta. Selle kohtumise lõpuks olid kõik aru saanud, et eestlased käivad palju metsas, joovad rabavett, ujuvad talvel jääaugus jne. Suhteliselt veidrad tegelased need eestlased. Enne lahkumist pakuti veel süüa ka. Sellel hetkel ma juba tundsin, et mulle hakkab söömisest piir ette tulema. Peale toitumist käisime Zisa lossis ja veel mõnes kohas ning kuulasime põnevaid lugusid. Õhtuse vaba aja kasutasime Tiinaga taas linna avastamiseks ära. Jõime katedraali ees kõigi pühakute silme all patuselt klaasi veini, mängisime geopeitust, vaatasime kauneid hooneid, nautisime sooja ilma. Teel korterisse nägime ühel tänaval politseinike ja nende autosid. Inimesed olid kogunenud tee äärde kedagi ootama. Mõtlesime, et ju on mõni kuulus inimene tulemas. Jäime ka seisma, et pilte saaks teha. Mõne aja pärast selgus, et tegu oli hoopis valitsusvastase meeleavaldusega, kus oli palju vikerkaarelippe ja muud sellist. Igaksjuhuks lasime varvast, sest ei viitsi väga meeleavaldustel kaadrisse jääda ja iial ei tea, mis seal juhtuda võib. Kuna me elasime kesklinnas, siis kogu see meeleavaldajate seltskond kõndis meile järele. Massimo teatri sambad olid sellel õhtul vikerkaarevärvides ja terve plats ning tänav oli rahvast täis. Nii palju kui silm ulatus, olid ainult inimesed. Mõni hetk hiljem oli taas kolmekäiguline õhtusöök ning esimest korda pakuti liha ja kartulit. Õhtul jäime veidi pikemaks söögikohta. Rääkisime veel kreeklastele imelikest eestlastest ja kuidagi läks jutt keele peale. Noh, et on sõnu, mida saad lugeda mõlematpidi ja tähendus jääb samaks. Siis nad õpetasid meile ka ühe sellise kreekakeelse sõna. Mingi väga diip tähendus oli sellel, aga ma enam ei mäleta, mis see oli 👀. Mingi aja pärast otsustasime veel kusagile kokteilitama minna. Kuna üks kreeklane tahtis siiski tervislikel põhjustel kokteilid vahele jätta ning oma korterisse tuttu minna, siis saatsime ta sinna ära. Ühtlasi avanes võimalus nende korterisse piiluda. Neil oli kaks tuba, uhke vannituba ja keegi salapärane Antonélla, kes igal hommikul nende eluruumid korda teeb. Rõdu oli suur ja ilus, vaatega tiheda liiklusega tänavale. Lift seal majas oli nagu filmis - kõigepealt teed rauduksed lahti ja siis saad alles kollasesse lifti astuda. Ahjaa põhiline oli ju see, et meil Tiinaga polnud tekki. Oli voodilina, siis lina, mis teki alla käib ja päevatekk. Ja meid oli kaks. Me magasime nii, et minul oli päevatekk peal ja Tiinal lina. Saime suure palumise peale ühe paksema teki ka, mille ühte otsa oli keegi vihaselt närinud. Pakuti ka ühte kardinat peale võtmiseks... Aga jah...  kreeklastel olid päris tekid ja puha. Esimesed dringid tegime meie akna all ühe tüübi juures, kes meid koguaeg enda juurde kõrtsi meelitas. Me koguaeg ütlesime ära aga siis mõtlesime, et teeme tal ka tuju heaks ja hüppasime ruttu läbi. Edasi viis meid tee ühte ägedasse kokteilibaari, mis oli Sitsiilia vaibiga. Kelneritel olid seljas valged triiksärgid ning jalas mustade traksidega püksid. Kokteilid visati showd tehes klaasidesse. Pisem mees pidi alatasa redeliga ülemisele riiulile ronima, et sealt jooke tuua ja suurem mees siis hoidis redelit kinni. Meie istusime sisehoovis. Kuna vihma ei sadanud saime päris lageda taeva all olla. Valisime vaikse nurgakese, kus oli hea juttu rääkida ning inimesi vaadata. Väljas oli ka nn fotosein, kus sai "Kiss me" sildi all pilti teha. Samas nii veider aga samas nii romantiline. Päris palju noori kasutas seda võimalust.

Uuel päeval ootasid ees uued ekskursioonid ja uued toidud. Päev oli alguses ilus ja päikseline ning ma ei võtnud jopet kaasa. Siis aga hakkas vihma sadama. Veidi vettisime seal vihma käes kuni üks kreeklastest arvas, et on härrasmees ja kutsub mu oma vihmavarju alla. Nii me siis tuuritasime edasi, sest meie giid Antonio oli nii äge mees, et keegi ei tahtnud tema tuuridest ilma jääda. Alati rääkis põnevalt ja vaid olulisi asju. Kõndides ühest sihtkohast teise filmisime prügihunnikuid ja räpaseid tänavaid. Vahepeal sattusime kusagile agulisse ka. Õudne. Kui õhtul jälle kokteilitama läksime (ma muidu ei ole selline, aga no puhkus ja Itaalia), siis juhtus nii, et Tiina läks juba magama aga mina jäin veel umbes tunniks välja oma kokteili lõpuni jooma ja jutustama. Õhtul korteri juurde minnes oli Tiina magama jäänud, telefon oli hääletu ja ma ei pääsenud tuppa kuna võti oli tema käes. Mul oli kaks varianti, millest kumbki polnud hea. Esimene oli see, et magan Massimo teatri ees pingil ja teine, et magan kreeka meestega ühes korteris. Kuna kumbki variant kohe üldse ei sobinud, siis mõtlesime, kuidas Tiinaga ühendust saab. Järsku mulle meenus, et all on ju uksekell. Õnneks see oli piisavalt kõva heliga ja pääsesin ikka tuppa 😂. 

Järgmisel päeval peale vihma olid paljud köhased ja tatised. Minul ei olnud arvatavasti tänu päästvale  vihmavarjule midagi viga. Viimasel täispikal päeval saime teha vaid neid asju, mida ise tahame. Et mitte rituaali rikkuda, saime ikkagi  hommikul Massimo teatri ees kokku. Küll pool tundi hiljem, sest vaba päev, aga ikkagi. Rumeenia tüdrukud otsustasid oma teed minna, teised kaks eestlast olid juba hommikul läinud bussiga teise linna. Kreeklased läksid peredele ja kallimatele kingitusi ostma ja meie Tiinaga läksime teise suunda seda sama tegema. Kui kingid olid ostetud, sõime lõunat. Selleks ajaks oli söömisega juba nii, et ma ei suutnud üle kolme suutäie süüa. Toidu kooma koguaeg. Peale söömist läksime Tiinaga hop-on bussiga linnatuurile. Nägime veel paari kohta, mida näinud ei olnud ning imetlesime bussi teiselt korruselt linnatulesid. Imeline! Viimane õhtusöök Palermos oli pidulik. Jagati kingitusi ja öeldi tänusõnu. Esimest korda avaldasid ka Rumeenia naised soovi meie kõigiga välja tulla. Muidugi viisime nad oma igaõhtusesse lemmik kohta, kus see Sitsiilia vaib oli. Neile see koht aga ei meeldinud, sest nemad tahtsid tantsida. Meie tahtsime aga vaiksemas kohas olla, et juttu saaks rääkida. Jalutasime siis ikkagi edasi, et PAREM koht leida. Järgmine koht neile ka ei sobinud. Siis kreeklased nägid, et hakkan närvi minema ja kõigi huvides viis üks kreeklane mind suurema tiiruga sinna sitsiilia vaibiga baari tagasi, lastes samal ajal teisel kreeklasel rumeenlannadele selgitustööd teha ja neile juba koksid ette anda. Asi on lihtsalt selles, et nad naeravad nii meeletult kõvasti ja mul lihtsalt käib see läbi aju ja ma lähen nii endast välja. Saan aru küll, et pseudoprobleem, aga mulle käib see nii närvidele. Võib-olla seda lugedes ei tundu asi nii hull, aga tegelikult on. Igatahes seda suuremat tiiru tehes märkasime päris sellist kohta, kus tantsida saab...tuled ja viled ja muusika. Tegin video, et rumeenlannad saaksid avaldada arvamust, kas tahavad siis ise sinna minna jne.. Aga nad ei tahtnud. Kui mõned minutid teistest hiljem ka ise kokteilibaari jõudsin, olid rumeenlannad nagu võluväel väga vaikseks jäänud ja nautisid kokteile ja atmosfääri. Nii uskumatu. Aga ikkagi nad istusid omaette ja ei näidanud üles huvi meiega suhelda. Mul isiklikult polnud vahet ka, sest kõik inimesed ei klapigi omavahel. No eestlased olid alati igal hommikul õiges kohas ja alati kõndisid giidi järel, mitte ei veninud mitusada meetrit taga pool. Meil on teine kultuur. Me oleme teistsugused. Neil oli rohkem itaallaste suhtumine, et alati võib venida ja aega on. Ja siinkohal peangi ütlema, et eestlased ei ole üldse maailma kõige aeglasemad tegelased, vaid seda on hoopis itaallased. Kui 21.00 algab etendus, siis on ok, kui inimesed saavad alles 22.00 ustest sisse jne... Uskumatu. Neil on nii palju aega ja tänu sellele kindlasti ka vähem stressi. 

Viimane päev lõppes isegi veidi kurvalt, sest Palermo oli nii ilus ja läks nii hinge. Kõik need inimesed ja see naljakate puudustega korter ja need rõdud ja soojad ööd... isegi see tohutu söömine.... kogu komplekt oli koos nii täiuslik. Õppisin sellelt reisilt väga palju nii elu enda kui lihtsalt inimsuhete kohta. Sain kaasa mõtteid selle kohta, et võiksin rohkem naeratada, sest kipun enamasti väga tõsise näoga olema. Seda on mulle ka varem öeldud. Ma püüan küll, aga olen ju kõigest üks kivist südamega eestlane. Oli väga meelisoojendav, et elasin Tiinaga nii väikesel pinnal kõik need päevad ilma ühegi ebakõlata koos. Põhiline on see, et tunneme teineteist alles kevadest saadik. Selle aja sees oleme koos olnud mõned üksikud korrad. Isegi mitte 10x. Seega tulime superhästi toime. 

Veel sain teada, et peaksin olema rohkem tolereerivam. Pean silmas neid rumeenlannasid. No mis siis kui naeravad? Neile ka äkki ei meeldi, et ma koguaeg kõik toidud enne sööma hakkamist üles pidin pildistama. Rohkem sallivust, Imbi, rohkem sallivust! Ja siis ikka need minu kuulsad eelarvamused, millest ei saa ma üle ega ümber. Lihtsalt võtan inimese suhtes mingisuguse hoiaku ja nii on. Peaksin ka  ennast rohkem armastama (siiani arvasin, et teengi seda) ja ennast rohkem vabaks laskma. Olen koguaeg väga kammitsetud ja juurdlev inimene, aga vahel võiks asju teha emotisoonilt. Ma tõesti püüan nüüd niimoodi elada, et kui tuleb tahtmine end lõdvaks lasta, ei taba ma ennast mõttelt, et äkki olen liiga vana vms... Lõdvaks laskmine ei tähenda siis laaberdamist ja liiderdamist vaid lihtsalt, et kui mul tekib näiteks tunne midagi veidi hullumeelsemat teha, ei pea ma alati mõtlema, et mul on lapsed ja ma olen vanaema...  

Viimasel õhtul läkisn enda kohta normaalsel ajal magama, kuigi olin valmis ka selleks, et lähen kokteilibaarist otse bussi peale. Lihtsalt ma päriselt ka ei tahtnud ühtegi sekundit niisama ära raisata. Saan öelda, et võtsin sellelt reisilt nii maksimumi kui sai ja mul on selle üle tohutult hea meel. Hommikul kell 6 oli äratus, et 6.40 bussi peale jõuda. Kuigi jätsin pmst kõik vedelikud korterisse maha ja ostsin pisikesed kingitused lastele ja lapselapsele, läks kott ikkgai vaevaga kinni. Ilma kohvita tormasime lihtsalt bussi peale. Lennujaamas loomulikult hakkas vastupidiselt Itaaliasse saabumisega suurem kontroll. Kõikvõimalike passe/dokumente küsiti ja ma piiksusin 3x turvaväravas kuni mind lõpuks läbi kobati. Lennukisse läksin ilma igasuguste abivahenditeta ja polnud absoluutselt mingit hirmu. Meil oli väga lahe piloot, kes jutustas üsna palju. Enne Riias maandumist sattusime turbulentsi ja piloot hoiatas kõiki ette ning palus rahu säilitada. Samas paigutati inimesi ja pagasit ümber. Ütleme nii, et veeeeidi võttis seest õõnsaks. Samas meie taga istus ka kas mingi piloot või keegi, seega tšekkisin vahepeal teda ja kuna ta oli väga rahulik, siis ma ka ei muretsenud. Ja nagu mainisin, siis piloodi jutt ja hääl kõlasid väga rahustavalt. Olime valmis suuremaks raputamiseks, aga tegelikult laabus kõik väga lihtsalt. Veidi kõigutas ja oligi kõik. Tõesti, suur kummardus sellele piloodile, kes lennuki nii hästi maandas (??) ja minus uut lennuhirmu ei tekitanud. Riia lennujaamas aga ootas meid narkokoer, kes nii mõnusalt meid nuuskis. Õnneks seal mingeid sekeldusi ette ei tulnud. Aga ma ei oleks samas midagi imestanud. Riia ise oli selline vaikne ja rahulik ning lennujaam oleks justkui välja surnud. Kuna bussini oli aega veel paar tundi, otsustasime lennujaamas kohvi juua. Meie Tiinaga võtsime meedium suuruses latte, T võttis tee ja G võttis suure kohvi. Kui need kätte saime, ajas see kõik südamest naerma. See suur kohv oli nagu pudrupotti serveeritud. Nii suur tass! Itaalias ju kohvitassid nii pisikesed ja siis tundus kontrast veel eriti suur. Koju sõitsime Ecolines bussiga, mis ei jäänudki minu üllatuseks eriti Lux Expressile alla. Miinuseks oli põhiliselt just see, et kohvi sellel reisil ajutiselt ei pakutud.

Palermos oli lõbus, aga kodus laste juures on ka ikka väga mõnus olla.

Palju ilusaid mälestusi. Aitäh selle võimaluse eest! 💗

Aga siis väike kokkuvõte:

6,5 päeva Palermos

kõndisin 113 799 sammu

läbisin jalgsi 78,4km

magasin kokku 28h ja 54 min

toitu,  eriti nisu ajasin sisse hullumeelsetes kogustes

kehakaal jäi samaks 👀

ühest heast tuttavast sai sõber, lisandus üks uus hea sõber ning kolm väga head tuttavat

tegime oma kodumaale superhead reklaami

sain aru, et kardan lennukiga lennata vaid abikaasaga koos olles

nägime Palermos ära kõik populaarsemad vaatamisväärsused

leidsime mitu geopeituse aaret

tundisn ennast seal olles 10 aastat nooremana

Itaalias juukseid pestes tuli igakord juustelt värvi maha ja seda ei juhtunud ainult minuga





19 oktoober 2021

Tartu vaim sai mu kätte

 Kui sain teada, et  ma Tallinna Ülikooli soovitud erialale sisse ei saanud ja tuli võtta vastu otsus minna Tartusse õppima, olin ikka pisarates. Kogu see niiskete villaste kampsunite lõhn, veidrad inimesed, merd ei ole.....  Kuidas ma seal küll hakkama saan, mõtlesin ma. Samas õppida tahtsin ja tundes ennast, siis aasta pausi oleks minult igasuguse õpihimu ära võtnud. + muidugi C sundis mind ülikooli minema 😀. Tegelikult imestan ise ka, et seda ütlen, aga mulle nii väga meeldib õppida! Kõige hirmsam asi on aga see, et nagu ikka, pean oma sõnu sööma. Olen koolis käinud 1,5 kuud, ehk 4 nädalavahetust ehk umbes 9 päeva. Pean ütlema, et ma jumaldan Tartut! Mu südame on võitnud Toomemägi, kuhu vahel tuleb ronida 2x päevas. Mu jalalihased on alati mega valusad 😀. Ma ei tea muidugi, mis talvel saab, sest sellisest mäest ma libedaga väga üles ei roni. Pean mingisugused naelad omale alla panema 😄. Mulle meeldib Toomemägi oma sügiseses kuues. Need kollased lehed ja see vaade linnale... Tõesti nii ilus! Merest pole ma reaalselt puudust tundnud. Ega hetkel ju ei uju ka... Majutusega on mul ALATI väga vedanud. Edaspidi olengi arvatavasti ühikas, sest see on minu jaoks nii täiuslik, Hind on normaalne, tuba on soe, kõik on puhas ja mugav. Eriti oluline on see, et kool on lähedal. Algul arvasin, et on kaugel, aga nüüd tundub ikka väga lähedal. Kui reedel kursakaaslastega välja läksime, siis olin mõne minutiga kohtumispaigas, Muidugi oli ärevus ka sees, sest ikkagi kursakaaslastega lähemalt tutvumine ja näen Tartu ööelu. Üks asi on, kui oled inimesega loengus, teine kui suhtled chatis ja kolmas on see päris inimene. Mulle endale tundub, et mind on küll mitu. Loengutes ma eriti sõna ei võta. Pigem kirjutan konspekti ja kuulan. Chatis olen jutukas ja enda arust ka vaimukas 👀, aga ei tea ju, kuidas teistele tundub. Laivis olen pigem liiga....lõbus ja üle võlli 😂. Ma tõesti ei saa midagi teha, et mulle meeldib, kui on lõbus. Seda tõsist elu on meie ümber niigi palju. Minuga on ju veel see lugu ka, et mulle meeldib väga üksinda olla. Tartus olemise õhtud ongi see aeg minu elus. Panen laualambi põlema, vaatan arvutist uudiseid jms, võtan klaasikese veini ja naudin olemist. Kohtumine kursakaaslastega oli juba varem jutuks tulnud, kuid kuna reedel eriti huvilisi ei olnud, siis läksin ühikasse, panin koduriided selga, valasin klaasi veini ja mõtlesin ristsõna lahendama hakata. Järsku kirjutas mulle kursaõde, et ou, läheme siis välja või ei. Ma veidi puiklesin vastu, sest kes ikka viitisb end jälle korralikult riidesse panna ja vihmaga välja minna. Samas ma tegelikult olen inimene, kes ei taha kunagi pidur olla, seega tuli minna. Kui ma juba riidesse saan, on täiega mineku tuju. Tahaks ju kursakaaslaseid teise nurga alt näha ja Tartut rohkem tundma õppida. Kuna meil see kokkusaamise jutt oli läbi käinud, võtsin vähe pidulikuma välimusega kleidi kaasa. Tegin karupatsid pähe, tõmbasin saapad jalga ja läinud ma olingi. Ärevus oli sees, sest ikkagi noorte inimestega välja minek 😁. Kuna ma Tartust rohkem ei tea kui kool ja raekoja plats, siis otsustasime raekaoja platsil kohtuda. Kooli juures kohtumine oleks olnud liiga.....nerdy. Vihma sadas, linnatuled helkisid....nii ilus oli kõik. Ootasin purskaevu juures teisi. Tüdrukud jõudsid kohe kohale, aga poisid lasid end vihma käes oodata. Vot siis, kuhu maailm jõudnud on 😂. Otsustasime kõigepealt kokteilibaari minna. Isegi see oli kõrgel ja pidin JÄLLE treppidest kõndima. Tegime viiekesi kaks tiiru shotte, pildistasime, naersime pisarateni ning liikusime uude kohta, mis oli juhuslikult sellest kohast üle tee. See oli selline hipsterlik koht. Täiega Tartu. Leidsime mõnusa hubase ja privaatse ruumi, kus viiekesi olla saime. Osad jõid õlut ja osad siidrit. Rääkisime, millega tegeleme ning jagasime mõtteid eesseisvast vaatluspraktikast. Lõpuks saabus ka meie seltskonna kuues liige, kes oli ühtlasi meist kõige noorem. Nii noor, et võiks mu poeg olla. Awww.... Samas nii äge, et keegi mind vanaemana ei kohtle. Kursavennad ikka ütlesid, et me näeme välja max 25. Kuigi see on vale, on see ikkagi nummi. Kuues liige arvas, et toob lauda veel ühe tiiru shotte, seega jah..peale seda tuli veel ka oma siidrid/õlled lõpuni juua. Ja siis oligi "koju" minemise aeg. Nagu tuhkatriinud, lahkusime südaööl....baarist? Ma ei tea, kuidas neid kohti tänapäeval nimetatakse... Teistel kõigil oli sama sihtpunkt, aga mina olin jumala ripakil. Kuna baarist sai välja kusagilt tagant uksest, siis ei saanud ma üldse aru, kuhu poole minema pean., Tõstisn kohe kisa, et pole ju aus, et mind kui võõrast selles linnas, jäetakse ripakile. Sest isegi kui ma leian silla, kust üle minna, võib see vale sild olla ja jumal teab, kuhu ma lõpuks satun. Ehk Tartus ikka päris getosid ei ole, aga ikkagi... Turvalisus ennekõike! Ühiselt otsustasti, et mind tuleb raekojaplatsile saata. Sealt aga läks juba automaatselt tee mu ühika poole ja lõpuks saadeti mind päris ühika ukse juurde ära. Awwww.....

Järgmisel õhtul Tartus bussi peale istudes käis hingest selline tühjus läbi. Nagu midagi oleks minust maha jäänud. Tundub, et Tartu koos oma Toomemäe ja kõigi nende inimestega, kellega kokku puutunud olen, on mulle südamesse pugenud. Ma ausalt ise ka ei usu, et seda ütlen. Kirjutasin bussiga Pärnu poole sõites kursuse chati, et ma ei taha mõeldagi, et tuleb suvi ja pean neist nii kaua eemal olema. Aga sain teada, et ühegi linna ees minu näoga sissesõidu keeldu ei ole, seega ehk ikka mõnega neist trehvame. Kui gümnaasiumis oli chat mõeldud suures osas kooliteemadel rääkimiseks, siis ülikooli chatis ajame suuremas osas möla. Ajame pigem üksteist naerma ja hoiame positiivset joont. Muidugi tuletame meelde kodutööde tähtaegu ja jagame mõtteid nende tegemisest. 

Olen ka aru saanud, et Cum Laude pole minu teema. Ma teen koolis nii palju kui vaja ja mitte kriipsugi rohkem, et ennast mitte liigselt stressi viia. Selle pea kahe kuu jooksul olen lõpetanud 34 kooli poolt antud kodutööd (testid, materjali läbi töötamine, esseed jne...) Hetkel pole punktilisi töid ära hinnatud, seega ma ei tea, kuidas mul läinud on. A-sid on, MA tuleb nüüd, kui reisile lähen, sest mind ei ole kohal. Ma pean õppima mitte ülemuretsema ja hetkel tundub, et ülikool on selleks õige koht. Kus mujalt kanaemast ja muretsejast inimene saab? Olen tavaelus nagu Pierrot - suur, valge ja kurb koguaeg 😀 




05 oktoober 2021

Neli päeva nuttu

 Ma tean, et paar inimest ootavad seda postitust, seega teen selle ära. 

Käisin reedel koolis. Hommikul kooli minnes küsis päris mitu inimest, et mis mul viga on, et olen näost nii ära. Muud ei olnudki viga kui see, et mul oli hirm algava päeva ees. Meil oli ühes aines esimest korda seminar. Lugesin materjalid läbi, aga kuna tegu oli erinevate ajastutega, siis ma ei suutnud lõpuks enam aru saada, milline sündmus millisel ajastul oli. Ma ei räägi siin jüriöö ülestõusust, vaid pigem talupoegade hingeelust jms... Seminari esimene pool oli suuline arutlus. Kuna ma ei suuda arutleda teemadel, milles ma 100% kodus ei ole, siis ma sellest arutelust osa võtta ei saanud. Jah, ma oleksin suutnud iga 5 minuti järel mõne targa lause hüüda, aga seal tuli õppejõuga antud teemat põhjalikumalt käsitleda ja selleks ma võimeline ei olnud. See ei olnud minu teema. Kes suulises osas oma A-d kätte said, võisid Toomemäele kuldsete vahtralehtede vahele sahistama minna. Ülejäänud pidid kirjalikku osa tegema jääma. Sain vahetult enne kirjalikku osa aru, et kui sellises rütmis edasi läheme, tuleb kirjalikuks teemaks Eesti rahvuslik ärkamisaeg. Mõtlesin, et loen selle kohta käiva materjali veel kiiruga üle, sest pinge all mul võib pea nii tühjaks minna, et unustan isegi oma nime ära. Pidime võtma paberi ja kirjutama teemal "Kuidas ärkamisaeg viis meid Euroopale lähemale" vms...Ma täpset sõnastust enam ei mäleta. Ärkamisajaga mul tegelikult probleemi ei ole, sest olin põhikoolis kirjanduses viieline. Mulle meeldisid väga kirjanike elulood ja toona teadsin ma kõikide tuntud eesti kirjanike sünni- ja surmadaatumeid peast ning oskasin nendest ka pikemalt rääkida. Koidula, Jakobson, Kreutzwald - nad ei ole mulle probleemiks, aga ärkamisaja seostamine euroopaga... Läks pingeliseks. Hakkasin siis otsast kirjutama, sõnajuppi seadama ja kirjajuppi kraapima 😂. ÕNNEKS olin eelnevalt kodus selle suure töö Pärnu koolidest lõpetanud, seega oskasin sinna kirjanike elulugude vahele ka haridusteemat põimida. Kirjutasin 1lk ja veel 1 rida peale ka. Mahult ju päris ok, aga kas sellel kõigel ka sisu oli. Tundus, et mitte. Olin pigem nagu poliitik, kes ühte asja erinevate nurkade alt lahti kirjutas. Igatahes ma tundsin, et euroopal pole sellega mingisugust seost ja kui õppejõud lihtsalt mu teadmiseid ärkamisajast üldiselt ei hinda, siis on minuga kõik. Tuleb esimene MA. Seminarilt väljudes, olid absoluutselt kõigil näod krimpsus. Kõigil oli raske ja kõik arvasid, et saame MA-d. Tuju oli nii nullis ja terve päev käisid jutud vaid sellest tööst. Kuni koju jõudmiseni muid mõtteid suurt ei olnudki. Käisin koolis oma kursaõe Janega ja proovisime tagasiteel autos erinevatel teemadel rääkida. Mitte ei proovinud, vaid rääkisimegi, aga kõik teemad viisid lõpuks tagasi seminari tööle. Jõudsin koju ja kui netti läksin, siis pooled meie kursuse tsikid juba nutsid sellest pingest. Hiljem selgus, et õhtu lõpuks nutsid kõik tüdrukud, võib-olla ka mehed, aga nemad ei hakkaks seda ju tunnistama 😁. Ühel meist lõppes kogu see trall ikka väga kurvalt (tervis ütles üles) ja peaaegu kõigil teistel veini- või mõne muu pokaali taga. Õhtul kodus oli ka tuju nii paha. C-le kirjutasin, et mul on paha tuju, et ärme täna helista. Lapsed läksid õnneks vara magama ja nii saime kursakaaslastega rahulikult chatis muresid jagada. Laupäeva hommik algas sellega, et viisin meie armsa Miisu arsti juurde. Pidin seda juba paar päeva varem tegema, aga mu auto oli remondis. Arsti juures selgus, et kass on hulludes valudes ja tal on suur kasvaja, mis on tema abaluu ära söönud. Ma teadsin, mida see tähendab. Teile selgituseks veel, et isegi kui kassile oleks eelmisel kuul muna käpa juurde tekkinud ja ta oleks varem arsti juurde pääsenud, poleks see midagi päästnud. Muna oli käpa juures 5 päeva ja selle ajaga kasvas meeletul kiirusel ning toitus Miisu abaluust. Kusjuures me kevadel käisime alles arsti juures ja siis polnud röntgeni pildil midagi näha. Oligi üli agressiivne kasvaja. Mul oli loomaarsti juures Mirjam ka kaasas. Ta ise kohe ei saanud aru, mis toimuma hakkab, aga kui mul pisarad jooksma hakkasid, ta mõistis. Arst pakkus veel, et võib Miisu meile esmaspäevani koju anda koos ülikangete rohtudega, aga ma otsustasin meie kõigi, ka Miisu agooniat mitte pikendada ja lasime ta tuttu panna. Loomulikult rääkisin ikka Mirjamiga ka ja seletasin mis variandid on ning miks me just niimoodi teeme. Ta on väga mõistlik tüdruk, aga loomulikult oli tal Miisust südamest kahju, nagu meil kõigil... Kass mähiti meie kodusesse rätikusse ning uuriti, kas tahame ta oma aeda matta. Kuigi Mirjam oli algul selle vastu, siis peale selgitustööd jäi ta nõusse ja nii tõimegi oma armsa Miisu koju. Kõndisin sisehoovi, panin kassi koos puuriga maha ja hakkasin lihtsalt nutma. Ma isegi ei suutnud teda ise maha matta, vaid lasin seda isal teha. Esimest korda elus nägin oma isa silmadest pisaraid tulemas. Mari nägi aknast, et ma nutan ja tuli ka välja. Kuuldes, mis juhtunud oli, hakkas ta üle hoovi kõval häälel nutma. Mul oli lastest nii kahju! Esimene õhtu oli ikka päris raske - keegi ei nühkinud ennast vastu jalgu, keegi ei nuianud süüa, keegi ei jooksnud uksest sisse, keegi ei nurrunud... Nii tühi oli kõik. 

Järgmisel õhtul saabus teade, et meie sõber on lahkunud. Ma teadsin, et see on juhtumas, aga ikkagi reaalsus oli julm. Ta jääb alatiseks minu mällu koguka mehena, kellel oli peas suur pahmakas lokkis juukseid. Teda jäävad meenutama kümned fotod mu pildialbumis, head mälestused ühistest pidudest, tema rõõmus meel ja piiritu abivalmidus. Veel üks sõber, kes lahkus nii noores eas...🖤.

Neljanda päeva pisarad tekitasid mulle murelikud linnakodanikud, kes nähes, et majal katust vahetame, pidid ikka igasugused ametnikud kohale saatma, et uurida, kas kõik on seaduspärane. Me oleme kuude viisi vaeva näinud, väga palju teineteisest eemal olnud, et see töö ära teha ja nüüd lihtsalt hakatakse kaikaid kodaratesse loopima. Miks? Kuidas minu tegemine puudutab inimest, kes pole minuga iialgi sõnagi rääkinud, kes sõidab nädalas 2x autoga meie majast mööda, kes elab samal tänaval, aga käitub nagu võhivõõras. Ma olen andnud mitu aastat oma panuse kogukonna edendamises meie piirkonnas, kuid nüüd tuleb vägisi selline tunne, et ma ei taha enam ühtegi liigutust selle nimel teha. Milleks ma panustan, kui ikka ja jälle keegi noa selga lööb? Kõik need tunnid, mis ma vabatahtlikuna olen teinud midagi vastu saamata... Ma olin tõesti nii kurb, et kõik, kes meie majal katuse panemisel abiks on, nägid, kuidas ma pisaratega võitlesin. Ma ei ole tegelikult üldse nii nõrk inimene, aga viimastel päevadel on nii palju juhtunud...nii palju emotisoone, et ka minul on mingisugused piirid....

Selline pisaraid täis postitus seekord...





28 september 2021

Tahan Maria Rannaväli olla!

Maria Rannaväli rääkis oma videos, et ülikool on suht lebo ja et tal on nüüd isegi vaba aega. Ma ei tea, mis seal ajakirjanduses siis tehakse, aga meil on küll palju lugemist ja aega nõudvad kodutööd. Jaa-jaaa, ma olen hullult palju kodutöid teinud 😂...3 tööd ainult ja vaid üks oli ajakulukas😄. Aga las ma halan ikka. Ma pusisin konkreetselt 5 päeva ühte koolitööd teha. Õudne. Täna, kui tööd esitama hakkasin, hakkas muidugi word mingeid nalju tegema. Salvestasin töö ära ja kui uuesti avasin, oli tekst eelmisele lehele nihkunud. Nii närvi ajas.... Lisaks kõigele on mul muidugi hommikust saadik pea valutanud. Pole tahtnud seda arsti kirjutatud kanget rohtu võtta, sest mõtlesin selge peaga töö ära lõpetada. Nüüd võib öelda, et tean kõike Pärnu koolide ajaloost 😃. Olgu, kõike ei saa kunagi teada, aga ütlen siis nii, et tean väga palju. Töötasin läbi 6 raamatut, mis seda koolielu siin läbi sajandite kokkuvõtvalt kirjeldasid + suurel hulgal veebilehti. Meil siis point oli selle töö juures viitamine. Gümnaasiumis läks mul kuidagi nii, et ei pidanud viitamisega tegelema ja nüüd olen loll nagu lauajalg. Kuigi meil on oma instituudis konkreetne viitamissüsteem, mitte see,mis gümnaasiumis, oleks gümnaasiumi töödes viitamine veidi ikkagi abiks olnud. Meelepärane oleks muidugi selline variant, et töötan materjalid läbi, kirjutan 7000 tähemärki ja lõppu viskan allikad, kustkohast infot leidsin. Aga meil on tekstisisene viitamine ehk siis keset teksti pean juba ära märkima, kelle lauset refereerin. Ja muidugi igal korral, kui selle töö avasin, tegin ma seda ümber ja nii 5x. Ja kuna ma üldse esimest korda viitamisega tegelesin, siis ei tulnud kohe selle peale, et märkmepaberid kasutatavatele lehekülgedele panna, et hiljem lihtsam leida oleks. Ma kirjutasin kõik manuaalselt kaustikusse ja siis pidin kontrollimiseks kõik leheküljed uuesti läbi lugema. Märkmepaberi oleks saanud kleepida just selle lõigu juurde. Cris ütles mulle seda küll, aga siis olin ma sisu juba valmis saanud ja tuli vaid vormistamisega tegeleda. Aga ma jätsin selle endale nüüd meelde ☝. Kuigi töö eest saab vaid A või MA, siis ma oleksin selle töö puhul väga nõrga A-ga täiesti nõus. Saaks lihtsalt tehtud...

Õhtul tegin veel 3 õigekeelsuse testi ära. Need olid mõnusalt lihtsad. Kolmest variandist tuli leida õigesti kirjutatud sõna või fraas. Ma ei olnud sellist sõna kuulnud nagu tüüakas...tüüakas mees. Homme peaks siis õigekeelsuses kolm artiklit läbi lugema ja nendest siduva 10-lauselise kokkuvõtte tegema. Minujaoks on tegelikult see kokkuvõtete tegemine ka raske. Tahaks pikemalt jutustada ju 😎. Aga see ikka igatahes palju lihtsam, kui täna esitatud töö...huhh...süda läheb pahaks, kui veel seda tööd nägema pean. 

Teisipäev algas mõttega, et teen õigekeelsuses kokkuvõtte ära. Lugesin artiklid läbi, kirjutasin mõtted paberile aga mida ei tule on kokkuvõte. Ma tean, mida öelda tahan, aga need tekstisisesed viited rikuvad mu kauni töö ära. Hetkel panin selle töö kõrvale, sest 8. oktoobriks peab alles esitatud olema. Otsustasin hoopis eile alanud ülikooli e-kursusesse süveneda. Töötasin materjalid läbi ja tegin kaks testi ära. Nüüd on kõik selle nädala kohustuslikud tööd tehtud. Aga muidugi ei tähenda see seda, et ma puhata ja mängida saan. Juba istun siin suhtlemis- ja koostööoskuste materjalidega ning loen poole silmaga korra veel üle "Interplay" peatükid, mis järgmise ülesande jaoks vaja läheb. Õnneks on nüüd lihtsam lugeda, sest olen korra juba lugenud. Aga zoom on ikkagi arvutis 175 peal, et väga kissitama ei peaks. Aaa..ma sain informatsioon ja ühiskond essee tulemuseks A! Mõtlesin juba, et kui MA on, siis panen blogi kinni. Mis sellest ikka pidada, kui esseegagi hakkama ei saa. Aga muud tarka mul ei olegi hetkel rääkida. Tahtsin lihtsalt vinguda, et miks ma Maria pole....😥

Seda alumist raamatut ma lausa jumaldan!


18 september 2021

Teine nädalavahetus Tartus

 Otsustasin, et hakkan Pärnu ja Tartu vahet bussiga sõitma. Mul pole mõtet oma Subarut kurjaks ajada, sest see võtab päris palju kütet ja Tartus ta ju lihtsalt seisaks. Pealegi ma sain juba eelmine kord bussiga koju sõites aru, et bussisõit on hea otsus. Loengud kestavad õhtuni ja üsna väsitav oleks veel hiljem ka koju sõita. Talv läheneb ja õhtud lähevad ka pimedaks, Lux Expressiga on ikka väga mugav. Ei ole sponsoreeritud, kuigi võiks 💘.

Minu toredad seiklused algasid juba Pärnu bussijaamas. Kui buss ette sõitis, oli muidugi üks memm kõige esimene piletit näitama. Tal oli pileti QR-koodiga mingi jama ja bussijuht Peeter nägi tükkaega vaeva, et see ära skännida. Aga nii tüüpiline, et just selline inimene järjekorras esimene on. Minu loogika oleks see, et inimene vaatab, millisel kohal ta istub. Esimesena läheksid need, kes istuvad bussi keskmisest uksest taga pool, aga ei, bussijaamas oli ikka enamusel selline tunne, et kui esimeste hulgas peale ei saa, siis jäävad üldse maha. Minul on alati...juba aastaid Luxiga sõites kindel istekoht. Ei kujutagi ettegi, kui see hõivatud on... Kuhu ma siis istuksin? Igatahes ma sättis ennast mugavalt sisse. Ülla-ülla - memme ja minu vahel oli vaid vahekäik. Tore küll! Üritasin tema poole mitte vaadata ja seadsin ennast mugavalt sisse.  Me ei olnud veel Raekülaski, kui tädi juba pissile läks. Nagu mis mõttes? Täiskasvanud inimene peaks ikka suutma 2,5h  pissimata olla. Jah, ok, vb tal on mingi haigus jne....  Sõitsime siis rõõmsalt. Minul väga rõõmus ei olnud, sest pidin samal ajal ka lapsi õppimises juhendama. Tegelikult oli mul ilge uni ja oleksin parema meelega maganud. Sain lõpuks veidi rahu ja lasin Kilingi-Nõmme kandis silma looja. Siis aga hakkas tädi telefoniga rääkima. Ma nii vihkan, kui inimene ühistranspordis telefoniga räägib. Ma ise ei vasta kunagi bussiga sõites telefonile, veel vähem ma siis ise kellelegi helistama hakkan. Tädi rääkis oma jutu ära ja otsustas ette poole istuma minna. Sättis ennast toolile ära ja siis kolis tema ees olev noormees, kellega me viimane kord ka koos Tartust Pärnusse sõitsime, taha poole istuma. Tädi konkreetselt vaatas, mida tüüp telefonis teeb. Viljandis tuli uus rahvas peale ja siis selgus (nagu ma arvanud olin), et tädi istub kellegi kohal. Ja nii ta jälle kolis. Õnneks see tüüp istus täpselt selle koha ees, kustkohast kohvi saab, seega tädi ei saanud tema taha istuda, vaid istus täpselt tüübi ette. Vahepeal helises ühel teisel tädil telefon ja me kõik pidime kuulama selle inimese isikliku elu  asju. Samal ajal läks see esimene tädi jälle wc-sse. Täiega põiepidamatus. Järsku märkasin, et minu kõrval, üle vahekäigu on toolide peal paistmas kellegi jalad. Algul oli üks jalg ja siis teine. Ma olen nii konservatiivne selliste asjade jaoks. Isegi, kui sul pole jalanõusid jalas, siis niimoodi pole lihtsalt viisakas. Teel Tartusse ma magada ei saanudki, sest koguaeg toimus midagi. See Pärnu ja Tartu vahet sõitev buss tundub selline tegus olema, sest eelmine kord kui Tartust koju sõitsin, oli ka mul päris palju vaatamist. 

Jõudsin õnnelikult Tartusse ja aeg oli oma "uue kodu" juurde orienteeruda. Õnneks ei olnud see keeruline. Otsustasin seekord ööbida Raatuse tänava ühikas. Ikka peab ju üliõpilasellu sisse elama. Keegi läks just vahetult minu ees ühikasse ja sain ka uksest sisse lipata. All oli kohe administraator, kelle juures tegin vajalikud sisseregistreerimise toimingud. Sain võtme kätte. Minu tuba oli 371 ehk siis kolmas korrus. Õnneks seal oli lift olemas. Päriselt ka ma ei viitsi treppidest nende kottidega kõndida. Tuba asus peaaegu maja teises otsas. Siin on selline süsteem, et igas korteris on kolm tuba ja kõik toad jagavad siis wc-d, pesuruumi ja kööki. Kodus kartsin täiega, et kellega ma ühisruume jagama pean. Noh ikka ju mure, et mõni ei suuda tualetis hügieenist kinni pidada jne... Astusin uksest sisse ja selgus, et ühes toas on sakslanna. Naine kusjuures koguaeg laulis või ümises. Ühikas olid seinad suht paberist, seega.... Ja teises toas oli India tüdruk, Kui ma sisse astusin, siis naised tegid koos süüa. Tervitasin ja astusin oma tuppa. Ma ei viitsi suhtlema lambist hakata. Igatahes kogu  ühikas oli praesibula lõhna täis. Mingi popp toit vist 😂. Sättisin toas oma asjad kappi ja riiulitele, ühendasin arvuti wifisse, et saaksin televiisorit (loe: "Kättemaksukontorit") vaadata ja ootasin, et korteris vaikseks jääks, sest tahtsin köögi üle vaadata jne. Selles mõttes on imelik siin, et naised tegid söögi valmis ja nõud (potid-pannid) pesti ära alles enne magama minekut. Oleks ma ka tahtnud süüa teha, siis pidanuks ööd ootama. Õnneks või kahjuks ma Tartus olles söögitegemisega vaeva ei hakka nägema. Tuba oli väga ilus, puhas ja soe. Tahtsin isegi akna lahti teha, aga seal ei olnud selliseid aknaid, mida saaks avada. Aga vahet pole - kui wc-s vms käin, jätan toa ukse lahti. Öö möödus mõnusalt. Ühikas oli rahulik (vähemalt meie poolel). Kuigi seinad on ülimalt õhukesed, siis mind küll keegi ei seganud. Ju kõik magasid ikka. Enne und korraks veel mõtlesin, et huvitav, kas hommikul on väga suur tung pesuruumidesse. Ei olnud. Kuigi esimene loeng hakkas 10.15, siis ärkasin poole kaheksast juba üles. Uni sai otsa. äratus oli muidu 8 pandud. Mulle meeldib hommikul rahulikult 2 tassi kohvi juua, siis päevane norm käes. Kui ärkasin, oli korter vaikne. Sain rahulikult hambaid pesema minna. Muidu polegi suurt vahet, et teistega vannituba jagan, aga pean ju ennast selleks riidesse panema. Tavaliselt viskaks lihtsalt t-särgi selga... No elan üle. Peale pesu otsisin riiulilt oma kohvipurgi välja. Seekord olin tark ja võtsin kohvi kaasa. Pai mulle! Hakkasin siis purgiga kööki minema ja see india naine (no minu silmis neiu, sest vanust umbes 25) kargas välisuksest sisse, pesukauss süles. Meil siin kohe kõrval ruumis saab pesu pesta. Ma ei tea, kas siis kogu ühikas käib seal pesemas või kuidas sellega on. Teretasime ja läksime mõlemad oma teed. Tema hakkas oma toas pesu kuivatama ja mina köögis kohvi tegema. Kohvikoore ostsin ka kaasa. Ma tegelikult kasutan kohvi peal piima, aga piimapakki nagu ei hakka kaasas tassima, eriti kui mitme punnis kotiga rändad. Jah, tegelikult siin kõrval on kohe Selver, aga ma kodus olles arvasin, et ei viitsi enam õhtul kusagile minna. Tegelikult viitsisin küll 😃. Hommikul oma toas kohvi juues, hakkasid järjest kursakaaslased kirjutama, et nad on haiged ja ei tule see nv kohale. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas üksinda loengutes istun. Aga ei, ikka mingi seltskond tuleb kohale ka. Reedel oli meil pea 2h vaba aega, et lõunat sööma minna, sest üks loeng oli veebis ette salvestatud ja selle saab omale sobival ajal järele vaadata. Aga olekski tore kursakaaslastega lõunalauas rohkem tuttavaks saada, sest loengutevahelise pausi ajal selle 15 minutiga väga ei jutusta midagi, eriti kui on veel vaja ka teise majja minna. Endale teist kohvi tegema minnes nägin, et terve köögilaud on mingeid toiduaineid täis. Mõtlesin, et okkkeeeiiiii..... Järsku tuli see naine minu juurde ja vabandas, et tal selline segadus seal on. Ma ütlesin, et mind ei häiri. Aga siis selgus, et ta läheb ühikast ära. Oli tohutu toidukraami kokku ostnud ja siis vaatas, kuidas sellest lahti saada võiks. Pakkus minule mingeid asju aga nagu ma ütlesn, siis ma ei viitsi toiduga mässata. Niigi kodus teen koguaeg süüa. Las inimene puhkab 😃. Ja hommikul ruloo taha vaadates märkasin, et seal kõige üleval on siiski link, et aken õhutusele panna. Neljapäeva õhtul ma ei viitsinud nii kõrgele vaadata. Et mitte loengu asemel EMOsse sattuda, otsustasin lingi uurimisega õhtul tegeleda

Vaatasin ühika koridorides ja kooli juures inimesi ning mõtlesin, et kindlasti saab nii mõnestki tuntud inimene ja osad on võib-olla kunagi teadlased ja keegi hakkab ise loenguid andma. Ja siis olen mina... Ma pole üldse nii tark, et mind võiksid sellised inimesed ümbritseda. Meil oma kursalgi on üks analüütik. Ja siis olen mina....tavaline vanaema... 

Kooli jalutasin koos oma kursaõega. Mõnus hommikune jutuajamine ning jalutuskäik. Peale esimest loengut tuli kohe see varem mainitud pikk paus. Läksime kursaõega sellisesse kohta sööma nagu Pahad Poisid. Mu kursaõde Cris vaatas selle varem välja. Oli vaid kohale kõndimise vaev. Kuigi seegi polnud tegelikult vaev. Järsku tuli mulle seal istudes geniaalne idee, märkida Facebooki, et olen Crisiga söömas. No minu mehe hüüdnimi on Cris. Ütleme nii, et tüüp sai kohe kõned peale, et miks teada ei andnud, et Tartus on. Nii naljakas! Meiega liitus veel ka kursavend, kellega olen Messengeris suhelnud. Meil on muidugi ka kursal oma chat, aga vahel mõnda asja tahaks vaikselt küsida, siis on hea, kui sellised inimesed varnast võtta on. Peale lõunasööki otsustasime veel 2km jalutada, et siis 4h loengus istuda. Mulle näidati Tartu kauneid vaateid ning sain mõned head kohad piltide tegemiseks. Nüüd jääb vaid lehtede langemist oodata. 

Koolipäev sai läbi 17.30. Teel ühikasse otsustasin veel ka poest läbi käia, sest midagi võiks õhtul süüa ja  hommikulgi. Kuna laupäeval süüa ei saa, siis tuleb ka midagi kooli kaasa võtta. Ühikasse jõudes tegin lastega videokõne. Mari oli mulle mitu tundi videokõnega pinda käinud. Tahtis ühte kooli asja rääkida ja kuna ta trükkida ei viitsinud siis oli videokõne mõttes. Rääkisime siis juttu. Lapsed tegid omale süüa ja mina närisin ühte banaani ja sõin jogurtit. Siis tuli veel ka kalli mehega videokõne teha, sest mulle meeldib enda päeva jagada. 

Kuna olen loengutes suhteliselt tubli konspekteerija, pildistasin ka oma kaustiku üles ning jagasin seda kursakaaslastega, kes täna kohal olla ei saanud. Nii armas, et inimesed selle lükke eest tänulikud olid. Kuigi ma seda ei oodanud, on see ikkagi nii nunnu. 

Õhtu möödus arvutist televiisori vaatamisega ja kursakaaslastega chatis kribamisega. Tõesti on nii kahju, et meil ei ole eriti võimalusi üksteisega paremini tuttavaks saada. Reedel oli see pikk lõunapaus, kuid muidu ju sellist vaba aega ei ole. Mul seekord Tartus olles isegi pea ei valutanud. Pinge oli maas. Olen kursakaaslastega tutvunud. Meil saavad kõik hästi läbi aga muidugi on tekkinud ka selline jutukam seltskond kindlatest inimestest. Noh nagu ikka koolis on. Lisaks tajun nüüd ka Tartu biiti. Saan juba aru, kus midagi asub ja et seal on värvikam seltskond. Näiteks täna, kui üle Raekojaplatsi ühika poole sammusin, luges mingi vend paarikümnele inimesele kõval häälel luuletust. Äkki oli rebaste ristimine - ma ei tea. Aga äge oli! Kindlasti on mulle oluline ka see, et tunnen juba õppejõude. Jah, osad küll vahelduvad, aga põhimehed on teada. 

Laupäeval ärkasin ise enne äratuskella nagu mul ikka kombeks on. Nii nõme oli sagima hakata. Ei tahtnud ju teisi häirida. Õnneks olen Kaitseliidus tasast kõndimist õppinud, seega kõndimisega tulin toime. Kahjuks aga veekeetja häält ma muuta ei saanud. Ja kohvi ju tahtsin. Mis seal siis ikka, lohutasin ennast sellega, et ühikaelu ongi selline, et vahel keegi ärkab liiga vara ja teine jälle kolistab liiga palju. Aga siiski tegin kõik, et teised tunneksid, et arvestan nendega. Võib-olla tegelikult keegi ei hooligi sellest...

Laupäevane esimene loeng toimus meie jaoks esimest korda ülikooli peahoones. Seda au väga tihti ei ole, seega tõmbasin majas olevat lõhna mõnuga kopsudesse. Nagu osad teist teavad, siis ma täiega armastan vanu hooneid! 

Ma vist juba ka eelmisel korral mainisin, et eesti keel on  pagana raske. No tõesti on! Lisaks siis veel ka tööde vormistamine, viitamine jne...Viitamine ajab mu varsti hauda 😁. Loodan väga, et vaid algus on raske 🙏. Ma lihtsalt pole oma elus väga referaate ja asju pidanud tegema. Minu ajal oli hea, kui arvutit käima oskasid panna 😀. 

Kahe loengu vahel tekkis meil ka augus istudes ja toitu näost sisse ajades hetk omavaheliseks suhtluseks nendega, kellega me pole lonengute vahelisel ajal eriti kokku puutunud. Meie kursusel on küll KÕIK väga ägedad! Igal ühel on mingisugune oma tegevusala ja keegi ikka millestki midagi teab. Tavaliselt me küll loengutes väga vastata ei saa, sest meie seltskonnas on ka üks mälumängur. Aga nii mõnus on kuulata, kuidas tal tulevad vastused nagu Vändrast saelauad. Uskumatu aju on mõnel... Aga ongi hea, et üks on selline hästi aktiivne, kes meie kursust hätta ei jäta. Eks me jõuaksime ka ise vastusteni, kuid aega läheks tunduvalt kauem. 

Hetkel aga istun Lux Expressis ja kihutan kodu poole. Sellest nädalavahetusest jäid küll vaid head emotsioonid. Isegi peavalu ei saanud!

NB! Tervitused minu kursakaaslastele, kes seda blogi loevad! Nii tore, et andsite positiivset tagasisidet!

Ja veel... Nagu te võib-olla märganud olete, siis ma pole teinud juba ammu ühtegi koostööpostitust ega ka koostööd. Ütlen ausalt, et mul ei ole selleks mahti olnud. Iga koostöö vajab nii suurt osa ajast, et jah, pole lihtsalt jõudnud. Aga nüüd kohe alustan uue koostööga ja üritan selle tarbeks ägedaid pilte ja/või videoid teha. Ja võib juhtuda, et peale seda teen ühe koostöö veel (vaatan, kuidas ajagraafikusse mahub). Vihjeks nii palju, et esimene koostöö on seotud märgade ilmadega :). 

Muide, mu kursaõde Cris jookseb nagu tuul ja peab ka tervise- ja spordiblogi. Mine tšeki järele!


Salapärased jalad Lux Expressis



13 september 2021

Siis, kui pühapäevast saab esmaspäev

Kaootiline postitus!

Taas on see hetk, kui ma peaksin õppima, ehk siis seekord esseed kirjutama, aga mõte läheb lihtsalt nii rändama, et otsustan jälle siia puhkama tulla. 

Meil on koolis selline põnev õppeaine nagu informatsioon ja ühiskond. Esimesel nv-l Tartus käies räägiti erinevates õppimise meetoditest. Essee peame kirjutama teemal "Milline õppija ma olen?" Sain esseed kirjutama hakates ise ka enda kohta palju uut teada. Hakkasin lapsepõlvest alates enda õppimisstiili analüüsima ja jõudsin järeldusele, et kuigi ma ise olen koguaeg arvanud, et olen suht lammas. St, et ma olen rahumeelne, leplik jne, siis nüüd selgus, et kõik hakkaski viltu vedama, kui mind asjadeks sunniti. Minu puhul siis kolimine Järvamaalt Pärnumaale ja tehnikumi õppima minemine. Ma saan aru, et vahel tuleb teha otsuseid sõltumata sellest, mida lapsed arvavad. Elus on olukordi, kus lihtsalt ei ole varianti. Me isegi ju "sundisime" lapsi Pärnusse kolima, kuigi nad kõik tahtsid väga Kilingi-Nõmme jääda. Sama oli ka kunagi minuga. Ma olen elus nii palju kolinud, et ma isegi ei tea, kus mu kodu on. Kodu on jah hetkel Pärnus, aga kustkohast ma pärit olen? Kui minult nii küsitakse, siis vastan, et olen pärit igalt poolt. Vähe sellest, et olen elanud erinevates maakondades, olen peaaegu igas külas/alevis kahes erinevad korteris elanud. Nii absurdne! Kui paljud teist on elanud 11 kohas? Võib-olla on mul neid kohti rohkem ka olnud, aga see oli hetkel kiire arvutus. Ma olen 38 ja olen elanud 11. erinevas kohas. Kustkohast ma siis pärit olen? Kus on see koht, kuhu minnes ütlen oma lastele, et see ongi see MINU koht? Kas pärit ollakse sealt, kus sündisid või sealt kus kasvasid või hoopis sealt, kus su süda on?

Aga essee juurde tagasi tulles. Mul on selle esitamiseks aega järgmise esmaspäeva õhtuni - seega 8 päeva. 133 sõna on veel kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda ära teha. Peaks nagu jutu kokku võtma kuidagi, aga pea on nii tühi. Siia blogisse on hea kirjutada - ei pea kasutama akadeemilist teksti ega vormistust. Kirjutan täpselt nii nagu sulest tuleb. Nii mõnus...

Ma arvan, et pühapäev lihtsalt pole mõeldud õppimiseks. Mul on alati siis palju koduseid toimetusi + lastega peab õppima. Täna näiteks vajas Mirjam inglise keelega abi. Nad on Mariga inglise keeles erinevates gruppides. Mirjam pidi dialoogis ühe tegelase osa pähe õppima ja üksinda nagu väga dialoogi ei tee ju. Siis mulle tuli välkidee teha laste päevakava (tunniplaan+ huviringid ühel paberil) valmis. Kui kõik kolm last kooli läksid, hakkasin laste päevakava elutoas kummutil hoidma. See on selles mõttes hea, et siis kui midagi juhtub, tean, millises tunnis ja millises klassis nad on. Või näiteks kui on vaja poolest päevast arsti juurde minna, tean, millise õpetajaga ühenduda. Pealegi on nii tüütu telefonist tunniplaane vaadata. Lisan tunniplaani lõppu veel ka laste huviringid kellaaegadega. Nii hea ülevaade! Ja Maril aitasin veel veidi inglise keeles lauseid moodustada. Nad tegelikult saavad üldiselt ise hakkama, aga vahel ju ikka on abi vaja. Õhtu on juba käes, aga ma pole ikka veel esseeni jõudnud, sest pidin peaaegu kaks tundi kaagutama, et lapsed kooliasjad kotti paneksid ja kehalise riided valmis paneksid ja vajadusel mõne riidejupi kuivamast ära tooksid. Ma olen räme kontrollifriik 👀. Varem ma polnud üldse selline. Nüüd aga arvan, et lapsed on tuulepead.

Vahepeal on pühapäevast saanud esmaspäev. Sain just oma essee valmis 🙏.  Esitada ma veel seda ei julge, aga vähemalt on valmis. 

Mõtlesin, et räägin kiirelt paari sõnaga ka laste uuest koolist. Kuigi koolis on käidud alles paar nädalat, on mul juba uuest koolist nii palju positiivsust tulnud. Vähemalt esialgu on mõlemad lapsed kehalise õpetajaga väga rahul. Mirjam läks isegi spordiringi. Viimati käis ta spordiringis esimeses klassis. Vahepeal tegeles jalgpalliga, aga kõrvaltvaatajana arvan, et spordiring on talle sobivam. Kui uurin lastelt, et mida nad kehalise tunnis teevad, siis selgub, et erinevaid asju. Ei jookse 45 minutit jutti staadionil. Kogu kehaline tegevus on mänguline. Just, nagu ma koguaeg soovinud ja lootnud olen. Enamasti on teatejooksud olnud ja ma ei mäleta, kas spordiringis või kehalises mängisid ka võrkpalli. Täna aga jooksid nad kehalises kasvatuses kolm kilomeetrit ehk tegid siis vist Kahesilla jooksu raames virtuaaljooksu ära. See oli vabatahtlik ja minu pliksid võtsid vabatahtlikult sellest osa. Olen nii uhke!


Siis, kui lähed koristamise asemel poodlema.






Emotsioonid Itaaliast

Ma mõtlesin, et kirjutan veidi ka oma tundeid välja, sest eelmine postitus oli pigem üldist laadi.  * Istusime hommikusöögilauas kui hakkas ...