19 oktoober 2021

Tartu vaim sai mu kätte

 Kui sain teada, et  ma Tallinna Ülikooli soovitud erialale sisse ei saanud ja tuli võtta vastu otsus minna Tartusse õppima, olin ikka pisarates. Kogu see niiskete villaste kampsunite lõhn, veidrad inimesed, merd ei ole.....  Kuidas ma seal küll hakkama saan, mõtlesin ma. Samas õppida tahtsin ja tundes ennast, siis aasta pausi oleks minult igasuguse õpihimu ära võtnud. + muidugi C sundis mind ülikooli minema 😀. Tegelikult imestan ise ka, et seda ütlen, aga mulle nii väga meeldib õppida! Kõige hirmsam asi on aga see, et nagu ikka, pean oma sõnu sööma. Olen koolis käinud 1,5 kuud, ehk 4 nädalavahetust ehk umbes 9 päeva. Pean ütlema, et ma jumaldan Tartut! Mu südame on võitnud Toomemägi, kuhu vahel tuleb ronida 2x päevas. Mu jalalihased on alati mega valusad 😀. Ma ei tea muidugi, mis talvel saab, sest sellisest mäest ma libedaga väga üles ei roni. Pean mingisugused naelad omale alla panema 😄. Mulle meeldib Toomemägi oma sügiseses kuues. Need kollased lehed ja see vaade linnale... Tõesti nii ilus! Merest pole ma reaalselt puudust tundnud. Ega hetkel ju ei uju ka... Majutusega on mul ALATI väga vedanud. Edaspidi olengi arvatavasti ühikas, sest see on minu jaoks nii täiuslik, Hind on normaalne, tuba on soe, kõik on puhas ja mugav. Eriti oluline on see, et kool on lähedal. Algul arvasin, et on kaugel, aga nüüd tundub ikka väga lähedal. Kui reedel kursakaaslastega välja läksime, siis olin mõne minutiga kohtumispaigas, Muidugi oli ärevus ka sees, sest ikkagi kursakaaslastega lähemalt tutvumine ja näen Tartu ööelu. Üks asi on, kui oled inimesega loengus, teine kui suhtled chatis ja kolmas on see päris inimene. Mulle endale tundub, et mind on küll mitu. Loengutes ma eriti sõna ei võta. Pigem kirjutan konspekti ja kuulan. Chatis olen jutukas ja enda arust ka vaimukas 👀, aga ei tea ju, kuidas teistele tundub. Laivis olen pigem liiga....lõbus ja üle võlli 😂. Ma tõesti ei saa midagi teha, et mulle meeldib, kui on lõbus. Seda tõsist elu on meie ümber niigi palju. Minuga on ju veel see lugu ka, et mulle meeldib väga üksinda olla. Tartus olemise õhtud ongi see aeg minu elus. Panen laualambi põlema, vaatan arvutist uudiseid jms, võtan klaasikese veini ja naudin olemist. Kohtumine kursakaaslastega oli juba varem jutuks tulnud, kuid kuna reedel eriti huvilisi ei olnud, siis läksin ühikasse, panin koduriided selga, valasin klaasi veini ja mõtlesin ristsõna lahendama hakata. Järsku kirjutas mulle kursaõde, et ou, läheme siis välja või ei. Ma veidi puiklesin vastu, sest kes ikka viitisb end jälle korralikult riidesse panna ja vihmaga välja minna. Samas ma tegelikult olen inimene, kes ei taha kunagi pidur olla, seega tuli minna. Kui ma juba riidesse saan, on täiega mineku tuju. Tahaks ju kursakaaslaseid teise nurga alt näha ja Tartut rohkem tundma õppida. Kuna meil see kokkusaamise jutt oli läbi käinud, võtsin vähe pidulikuma välimusega kleidi kaasa. Tegin karupatsid pähe, tõmbasin saapad jalga ja läinud ma olingi. Ärevus oli sees, sest ikkagi noorte inimestega välja minek 😁. Kuna ma Tartust rohkem ei tea kui kool ja raekoja plats, siis otsustasime raekaoja platsil kohtuda. Kooli juures kohtumine oleks olnud liiga.....nerdy. Vihma sadas, linnatuled helkisid....nii ilus oli kõik. Ootasin purskaevu juures teisi. Tüdrukud jõudsid kohe kohale, aga poisid lasid end vihma käes oodata. Vot siis, kuhu maailm jõudnud on 😂. Otsustasime kõigepealt kokteilibaari minna. Isegi see oli kõrgel ja pidin JÄLLE treppidest kõndima. Tegime viiekesi kaks tiiru shotte, pildistasime, naersime pisarateni ning liikusime uude kohta, mis oli juhuslikult sellest kohast üle tee. See oli selline hipsterlik koht. Täiega Tartu. Leidsime mõnusa hubase ja privaatse ruumi, kus viiekesi olla saime. Osad jõid õlut ja osad siidrit. Rääkisime, millega tegeleme ning jagasime mõtteid eesseisvast vaatluspraktikast. Lõpuks saabus ka meie seltskonna kuues liige, kes oli ühtlasi meist kõige noorem. Nii noor, et võiks mu poeg olla. Awww.... Samas nii äge, et keegi mind vanaemana ei kohtle. Kursavennad ikka ütlesid, et me näeme välja max 25. Kuigi see on vale, on see ikkagi nummi. Kuues liige arvas, et toob lauda veel ühe tiiru shotte, seega jah..peale seda tuli veel ka oma siidrid/õlled lõpuni juua. Ja siis oligi "koju" minemise aeg. Nagu tuhkatriinud, lahkusime südaööl....baarist? Ma ei tea, kuidas neid kohti tänapäeval nimetatakse... Teistel kõigil oli sama sihtpunkt, aga mina olin jumala ripakil. Kuna baarist sai välja kusagilt tagant uksest, siis ei saanud ma üldse aru, kuhu poole minema pean., Tõstisn kohe kisa, et pole ju aus, et mind kui võõrast selles linnas, jäetakse ripakile. Sest isegi kui ma leian silla, kust üle minna, võib see vale sild olla ja jumal teab, kuhu ma lõpuks satun. Ehk Tartus ikka päris getosid ei ole, aga ikkagi... Turvalisus ennekõike! Ühiselt otsustasti, et mind tuleb raekojaplatsile saata. Sealt aga läks juba automaatselt tee mu ühika poole ja lõpuks saadeti mind päris ühika ukse juurde ära. Awwww.....

Järgmisel õhtul Tartus bussi peale istudes käis hingest selline tühjus läbi. Nagu midagi oleks minust maha jäänud. Tundub, et Tartu koos oma Toomemäe ja kõigi nende inimestega, kellega kokku puutunud olen, on mulle südamesse pugenud. Ma ausalt ise ka ei usu, et seda ütlen. Kirjutasin bussiga Pärnu poole sõites kursuse chati, et ma ei taha mõeldagi, et tuleb suvi ja pean neist nii kaua eemal olema. Aga sain teada, et ühegi linna ees minu näoga sissesõidu keeldu ei ole, seega ehk ikka mõnega neist trehvame. Kui gümnaasiumis oli chat mõeldud suures osas kooliteemadel rääkimiseks, siis ülikooli chatis ajame suuremas osas möla. Ajame pigem üksteist naerma ja hoiame positiivset joont. Muidugi tuletame meelde kodutööde tähtaegu ja jagame mõtteid nende tegemisest. 

Olen ka aru saanud, et Cum Laude pole minu teema. Ma teen koolis nii palju kui vaja ja mitte kriipsugi rohkem, et ennast mitte liigselt stressi viia. Selle pea kahe kuu jooksul olen lõpetanud 34 kooli poolt antud kodutööd (testid, materjali läbi töötamine, esseed jne...) Hetkel pole punktilisi töid ära hinnatud, seega ma ei tea, kuidas mul läinud on. A-sid on, MA tuleb nüüd, kui reisile lähen, sest mind ei ole kohal. Ma pean õppima mitte ülemuretsema ja hetkel tundub, et ülikool on selleks õige koht. Kus mujalt kanaemast ja muretsejast inimene saab? Olen tavaelus nagu Pierrot - suur, valge ja kurb koguaeg 😀 




05 oktoober 2021

Neli päeva nuttu

 Ma tean, et paar inimest ootavad seda postitust, seega teen selle ära. 

Käisin reedel koolis. Hommikul kooli minnes küsis päris mitu inimest, et mis mul viga on, et olen näost nii ära. Muud ei olnudki viga kui see, et mul oli hirm algava päeva ees. Meil oli ühes aines esimest korda seminar. Lugesin materjalid läbi, aga kuna tegu oli erinevate ajastutega, siis ma ei suutnud lõpuks enam aru saada, milline sündmus millisel ajastul oli. Ma ei räägi siin jüriöö ülestõusust, vaid pigem talupoegade hingeelust jms... Seminari esimene pool oli suuline arutlus. Kuna ma ei suuda arutleda teemadel, milles ma 100% kodus ei ole, siis ma sellest arutelust osa võtta ei saanud. Jah, ma oleksin suutnud iga 5 minuti järel mõne targa lause hüüda, aga seal tuli õppejõuga antud teemat põhjalikumalt käsitleda ja selleks ma võimeline ei olnud. See ei olnud minu teema. Kes suulises osas oma A-d kätte said, võisid Toomemäele kuldsete vahtralehtede vahele sahistama minna. Ülejäänud pidid kirjalikku osa tegema jääma. Sain vahetult enne kirjalikku osa aru, et kui sellises rütmis edasi läheme, tuleb kirjalikuks teemaks Eesti rahvuslik ärkamisaeg. Mõtlesin, et loen selle kohta käiva materjali veel kiiruga üle, sest pinge all mul võib pea nii tühjaks minna, et unustan isegi oma nime ära. Pidime võtma paberi ja kirjutama teemal "Kuidas ärkamisaeg viis meid Euroopale lähemale" vms...Ma täpset sõnastust enam ei mäleta. Ärkamisajaga mul tegelikult probleemi ei ole, sest olin põhikoolis kirjanduses viieline. Mulle meeldisid väga kirjanike elulood ja toona teadsin ma kõikide tuntud eesti kirjanike sünni- ja surmadaatumeid peast ning oskasin nendest ka pikemalt rääkida. Koidula, Jakobson, Kreutzwald - nad ei ole mulle probleemiks, aga ärkamisaja seostamine euroopaga... Läks pingeliseks. Hakkasin siis otsast kirjutama, sõnajuppi seadama ja kirjajuppi kraapima 😂. ÕNNEKS olin eelnevalt kodus selle suure töö Pärnu koolidest lõpetanud, seega oskasin sinna kirjanike elulugude vahele ka haridusteemat põimida. Kirjutasin 1lk ja veel 1 rida peale ka. Mahult ju päris ok, aga kas sellel kõigel ka sisu oli. Tundus, et mitte. Olin pigem nagu poliitik, kes ühte asja erinevate nurkade alt lahti kirjutas. Igatahes ma tundsin, et euroopal pole sellega mingisugust seost ja kui õppejõud lihtsalt mu teadmiseid ärkamisajast üldiselt ei hinda, siis on minuga kõik. Tuleb esimene MA. Seminarilt väljudes, olid absoluutselt kõigil näod krimpsus. Kõigil oli raske ja kõik arvasid, et saame MA-d. Tuju oli nii nullis ja terve päev käisid jutud vaid sellest tööst. Kuni koju jõudmiseni muid mõtteid suurt ei olnudki. Käisin koolis oma kursaõe Janega ja proovisime tagasiteel autos erinevatel teemadel rääkida. Mitte ei proovinud, vaid rääkisimegi, aga kõik teemad viisid lõpuks tagasi seminari tööle. Jõudsin koju ja kui netti läksin, siis pooled meie kursuse tsikid juba nutsid sellest pingest. Hiljem selgus, et õhtu lõpuks nutsid kõik tüdrukud, võib-olla ka mehed, aga nemad ei hakkaks seda ju tunnistama 😁. Ühel meist lõppes kogu see trall ikka väga kurvalt (tervis ütles üles) ja peaaegu kõigil teistel veini- või mõne muu pokaali taga. Õhtul kodus oli ka tuju nii paha. C-le kirjutasin, et mul on paha tuju, et ärme täna helista. Lapsed läksid õnneks vara magama ja nii saime kursakaaslastega rahulikult chatis muresid jagada. Laupäeva hommik algas sellega, et viisin meie armsa Miisu arsti juurde. Pidin seda juba paar päeva varem tegema, aga mu auto oli remondis. Arsti juures selgus, et kass on hulludes valudes ja tal on suur kasvaja, mis on tema abaluu ära söönud. Ma teadsin, mida see tähendab. Teile selgituseks veel, et isegi kui kassile oleks eelmisel kuul muna käpa juurde tekkinud ja ta oleks varem arsti juurde pääsenud, poleks see midagi päästnud. Muna oli käpa juures 5 päeva ja selle ajaga kasvas meeletul kiirusel ning toitus Miisu abaluust. Kusjuures me kevadel käisime alles arsti juures ja siis polnud röntgeni pildil midagi näha. Oligi üli agressiivne kasvaja. Mul oli loomaarsti juures Mirjam ka kaasas. Ta ise kohe ei saanud aru, mis toimuma hakkab, aga kui mul pisarad jooksma hakkasid, ta mõistis. Arst pakkus veel, et võib Miisu meile esmaspäevani koju anda koos ülikangete rohtudega, aga ma otsustasin meie kõigi, ka Miisu agooniat mitte pikendada ja lasime ta tuttu panna. Loomulikult rääkisin ikka Mirjamiga ka ja seletasin mis variandid on ning miks me just niimoodi teeme. Ta on väga mõistlik tüdruk, aga loomulikult oli tal Miisust südamest kahju, nagu meil kõigil... Kass mähiti meie kodusesse rätikusse ning uuriti, kas tahame ta oma aeda matta. Kuigi Mirjam oli algul selle vastu, siis peale selgitustööd jäi ta nõusse ja nii tõimegi oma armsa Miisu koju. Kõndisin sisehoovi, panin kassi koos puuriga maha ja hakkasin lihtsalt nutma. Ma isegi ei suutnud teda ise maha matta, vaid lasin seda isal teha. Esimest korda elus nägin oma isa silmadest pisaraid tulemas. Mari nägi aknast, et ma nutan ja tuli ka välja. Kuuldes, mis juhtunud oli, hakkas ta üle hoovi kõval häälel nutma. Mul oli lastest nii kahju! Esimene õhtu oli ikka päris raske - keegi ei nühkinud ennast vastu jalgu, keegi ei nuianud süüa, keegi ei jooksnud uksest sisse, keegi ei nurrunud... Nii tühi oli kõik. 

Järgmisel õhtul saabus teade, et meie sõber on lahkunud. Ma teadsin, et see on juhtumas, aga ikkagi reaalsus oli julm. Ta jääb alatiseks minu mällu koguka mehena, kellel oli peas suur pahmakas lokkis juukseid. Teda jäävad meenutama kümned fotod mu pildialbumis, head mälestused ühistest pidudest, tema rõõmus meel ja piiritu abivalmidus. Veel üks sõber, kes lahkus nii noores eas...🖤.

Neljanda päeva pisarad tekitasid mulle murelikud linnakodanikud, kes nähes, et majal katust vahetame, pidid ikka igasugused ametnikud kohale saatma, et uurida, kas kõik on seaduspärane. Me oleme kuude viisi vaeva näinud, väga palju teineteisest eemal olnud, et see töö ära teha ja nüüd lihtsalt hakatakse kaikaid kodaratesse loopima. Miks? Kuidas minu tegemine puudutab inimest, kes pole minuga iialgi sõnagi rääkinud, kes sõidab nädalas 2x autoga meie majast mööda, kes elab samal tänaval, aga käitub nagu võhivõõras. Ma olen andnud mitu aastat oma panuse kogukonna edendamises meie piirkonnas, kuid nüüd tuleb vägisi selline tunne, et ma ei taha enam ühtegi liigutust selle nimel teha. Milleks ma panustan, kui ikka ja jälle keegi noa selga lööb? Kõik need tunnid, mis ma vabatahtlikuna olen teinud midagi vastu saamata... Ma olin tõesti nii kurb, et kõik, kes meie majal katuse panemisel abiks on, nägid, kuidas ma pisaratega võitlesin. Ma ei ole tegelikult üldse nii nõrk inimene, aga viimastel päevadel on nii palju juhtunud...nii palju emotisoone, et ka minul on mingisugused piirid....

Selline pisaraid täis postitus seekord...





28 september 2021

Tahan Maria Rannaväli olla!

Maria Rannaväli rääkis oma videos, et ülikool on suht lebo ja et tal on nüüd isegi vaba aega. Ma ei tea, mis seal ajakirjanduses siis tehakse, aga meil on küll palju lugemist ja aega nõudvad kodutööd. Jaa-jaaa, ma olen hullult palju kodutöid teinud 😂...3 tööd ainult ja vaid üks oli ajakulukas😄. Aga las ma halan ikka. Ma pusisin konkreetselt 5 päeva ühte koolitööd teha. Õudne. Täna, kui tööd esitama hakkasin, hakkas muidugi word mingeid nalju tegema. Salvestasin töö ära ja kui uuesti avasin, oli tekst eelmisele lehele nihkunud. Nii närvi ajas.... Lisaks kõigele on mul muidugi hommikust saadik pea valutanud. Pole tahtnud seda arsti kirjutatud kanget rohtu võtta, sest mõtlesin selge peaga töö ära lõpetada. Nüüd võib öelda, et tean kõike Pärnu koolide ajaloost 😃. Olgu, kõike ei saa kunagi teada, aga ütlen siis nii, et tean väga palju. Töötasin läbi 6 raamatut, mis seda koolielu siin läbi sajandite kokkuvõtvalt kirjeldasid + suurel hulgal veebilehti. Meil siis point oli selle töö juures viitamine. Gümnaasiumis läks mul kuidagi nii, et ei pidanud viitamisega tegelema ja nüüd olen loll nagu lauajalg. Kuigi meil on oma instituudis konkreetne viitamissüsteem, mitte see,mis gümnaasiumis, oleks gümnaasiumi töödes viitamine veidi ikkagi abiks olnud. Meelepärane oleks muidugi selline variant, et töötan materjalid läbi, kirjutan 7000 tähemärki ja lõppu viskan allikad, kustkohast infot leidsin. Aga meil on tekstisisene viitamine ehk siis keset teksti pean juba ära märkima, kelle lauset refereerin. Ja muidugi igal korral, kui selle töö avasin, tegin ma seda ümber ja nii 5x. Ja kuna ma üldse esimest korda viitamisega tegelesin, siis ei tulnud kohe selle peale, et märkmepaberid kasutatavatele lehekülgedele panna, et hiljem lihtsam leida oleks. Ma kirjutasin kõik manuaalselt kaustikusse ja siis pidin kontrollimiseks kõik leheküljed uuesti läbi lugema. Märkmepaberi oleks saanud kleepida just selle lõigu juurde. Cris ütles mulle seda küll, aga siis olin ma sisu juba valmis saanud ja tuli vaid vormistamisega tegeleda. Aga ma jätsin selle endale nüüd meelde ☝. Kuigi töö eest saab vaid A või MA, siis ma oleksin selle töö puhul väga nõrga A-ga täiesti nõus. Saaks lihtsalt tehtud...

Õhtul tegin veel 3 õigekeelsuse testi ära. Need olid mõnusalt lihtsad. Kolmest variandist tuli leida õigesti kirjutatud sõna või fraas. Ma ei olnud sellist sõna kuulnud nagu tüüakas...tüüakas mees. Homme peaks siis õigekeelsuses kolm artiklit läbi lugema ja nendest siduva 10-lauselise kokkuvõtte tegema. Minujaoks on tegelikult see kokkuvõtete tegemine ka raske. Tahaks pikemalt jutustada ju 😎. Aga see ikka igatahes palju lihtsam, kui täna esitatud töö...huhh...süda läheb pahaks, kui veel seda tööd nägema pean. 

Teisipäev algas mõttega, et teen õigekeelsuses kokkuvõtte ära. Lugesin artiklid läbi, kirjutasin mõtted paberile aga mida ei tule on kokkuvõte. Ma tean, mida öelda tahan, aga need tekstisisesed viited rikuvad mu kauni töö ära. Hetkel panin selle töö kõrvale, sest 8. oktoobriks peab alles esitatud olema. Otsustasin hoopis eile alanud ülikooli e-kursusesse süveneda. Töötasin materjalid läbi ja tegin kaks testi ära. Nüüd on kõik selle nädala kohustuslikud tööd tehtud. Aga muidugi ei tähenda see seda, et ma puhata ja mängida saan. Juba istun siin suhtlemis- ja koostööoskuste materjalidega ning loen poole silmaga korra veel üle "Interplay" peatükid, mis järgmise ülesande jaoks vaja läheb. Õnneks on nüüd lihtsam lugeda, sest olen korra juba lugenud. Aga zoom on ikkagi arvutis 175 peal, et väga kissitama ei peaks. Aaa..ma sain informatsioon ja ühiskond essee tulemuseks A! Mõtlesin juba, et kui MA on, siis panen blogi kinni. Mis sellest ikka pidada, kui esseegagi hakkama ei saa. Aga muud tarka mul ei olegi hetkel rääkida. Tahtsin lihtsalt vinguda, et miks ma Maria pole....😥

Seda alumist raamatut ma lausa jumaldan!


18 september 2021

Teine nädalavahetus Tartus

 Otsustasin, et hakkan Pärnu ja Tartu vahet bussiga sõitma. Mul pole mõtet oma Subarut kurjaks ajada, sest see võtab päris palju kütet ja Tartus ta ju lihtsalt seisaks. Pealegi ma sain juba eelmine kord bussiga koju sõites aru, et bussisõit on hea otsus. Loengud kestavad õhtuni ja üsna väsitav oleks veel hiljem ka koju sõita. Talv läheneb ja õhtud lähevad ka pimedaks, Lux Expressiga on ikka väga mugav. Ei ole sponsoreeritud, kuigi võiks 💘.

Minu toredad seiklused algasid juba Pärnu bussijaamas. Kui buss ette sõitis, oli muidugi üks memm kõige esimene piletit näitama. Tal oli pileti QR-koodiga mingi jama ja bussijuht Peeter nägi tükkaega vaeva, et see ära skännida. Aga nii tüüpiline, et just selline inimene järjekorras esimene on. Minu loogika oleks see, et inimene vaatab, millisel kohal ta istub. Esimesena läheksid need, kes istuvad bussi keskmisest uksest taga pool, aga ei, bussijaamas oli ikka enamusel selline tunne, et kui esimeste hulgas peale ei saa, siis jäävad üldse maha. Minul on alati...juba aastaid Luxiga sõites kindel istekoht. Ei kujutagi ettegi, kui see hõivatud on... Kuhu ma siis istuksin? Igatahes ma sättis ennast mugavalt sisse. Ülla-ülla - memme ja minu vahel oli vaid vahekäik. Tore küll! Üritasin tema poole mitte vaadata ja seadsin ennast mugavalt sisse.  Me ei olnud veel Raekülaski, kui tädi juba pissile läks. Nagu mis mõttes? Täiskasvanud inimene peaks ikka suutma 2,5h  pissimata olla. Jah, ok, vb tal on mingi haigus jne....  Sõitsime siis rõõmsalt. Minul väga rõõmus ei olnud, sest pidin samal ajal ka lapsi õppimises juhendama. Tegelikult oli mul ilge uni ja oleksin parema meelega maganud. Sain lõpuks veidi rahu ja lasin Kilingi-Nõmme kandis silma looja. Siis aga hakkas tädi telefoniga rääkima. Ma nii vihkan, kui inimene ühistranspordis telefoniga räägib. Ma ise ei vasta kunagi bussiga sõites telefonile, veel vähem ma siis ise kellelegi helistama hakkan. Tädi rääkis oma jutu ära ja otsustas ette poole istuma minna. Sättis ennast toolile ära ja siis kolis tema ees olev noormees, kellega me viimane kord ka koos Tartust Pärnusse sõitsime, taha poole istuma. Tädi konkreetselt vaatas, mida tüüp telefonis teeb. Viljandis tuli uus rahvas peale ja siis selgus (nagu ma arvanud olin), et tädi istub kellegi kohal. Ja nii ta jälle kolis. Õnneks see tüüp istus täpselt selle koha ees, kustkohast kohvi saab, seega tädi ei saanud tema taha istuda, vaid istus täpselt tüübi ette. Vahepeal helises ühel teisel tädil telefon ja me kõik pidime kuulama selle inimese isikliku elu  asju. Samal ajal läks see esimene tädi jälle wc-sse. Täiega põiepidamatus. Järsku märkasin, et minu kõrval, üle vahekäigu on toolide peal paistmas kellegi jalad. Algul oli üks jalg ja siis teine. Ma olen nii konservatiivne selliste asjade jaoks. Isegi, kui sul pole jalanõusid jalas, siis niimoodi pole lihtsalt viisakas. Teel Tartusse ma magada ei saanudki, sest koguaeg toimus midagi. See Pärnu ja Tartu vahet sõitev buss tundub selline tegus olema, sest eelmine kord kui Tartust koju sõitsin, oli ka mul päris palju vaatamist. 

Jõudsin õnnelikult Tartusse ja aeg oli oma "uue kodu" juurde orienteeruda. Õnneks ei olnud see keeruline. Otsustasin seekord ööbida Raatuse tänava ühikas. Ikka peab ju üliõpilasellu sisse elama. Keegi läks just vahetult minu ees ühikasse ja sain ka uksest sisse lipata. All oli kohe administraator, kelle juures tegin vajalikud sisseregistreerimise toimingud. Sain võtme kätte. Minu tuba oli 371 ehk siis kolmas korrus. Õnneks seal oli lift olemas. Päriselt ka ma ei viitsi treppidest nende kottidega kõndida. Tuba asus peaaegu maja teises otsas. Siin on selline süsteem, et igas korteris on kolm tuba ja kõik toad jagavad siis wc-d, pesuruumi ja kööki. Kodus kartsin täiega, et kellega ma ühisruume jagama pean. Noh ikka ju mure, et mõni ei suuda tualetis hügieenist kinni pidada jne... Astusin uksest sisse ja selgus, et ühes toas on sakslanna. Naine kusjuures koguaeg laulis või ümises. Ühikas olid seinad suht paberist, seega.... Ja teises toas oli India tüdruk, Kui ma sisse astusin, siis naised tegid koos süüa. Tervitasin ja astusin oma tuppa. Ma ei viitsi suhtlema lambist hakata. Igatahes kogu  ühikas oli praesibula lõhna täis. Mingi popp toit vist 😂. Sättisin toas oma asjad kappi ja riiulitele, ühendasin arvuti wifisse, et saaksin televiisorit (loe: "Kättemaksukontorit") vaadata ja ootasin, et korteris vaikseks jääks, sest tahtsin köögi üle vaadata jne. Selles mõttes on imelik siin, et naised tegid söögi valmis ja nõud (potid-pannid) pesti ära alles enne magama minekut. Oleks ma ka tahtnud süüa teha, siis pidanuks ööd ootama. Õnneks või kahjuks ma Tartus olles söögitegemisega vaeva ei hakka nägema. Tuba oli väga ilus, puhas ja soe. Tahtsin isegi akna lahti teha, aga seal ei olnud selliseid aknaid, mida saaks avada. Aga vahet pole - kui wc-s vms käin, jätan toa ukse lahti. Öö möödus mõnusalt. Ühikas oli rahulik (vähemalt meie poolel). Kuigi seinad on ülimalt õhukesed, siis mind küll keegi ei seganud. Ju kõik magasid ikka. Enne und korraks veel mõtlesin, et huvitav, kas hommikul on väga suur tung pesuruumidesse. Ei olnud. Kuigi esimene loeng hakkas 10.15, siis ärkasin poole kaheksast juba üles. Uni sai otsa. äratus oli muidu 8 pandud. Mulle meeldib hommikul rahulikult 2 tassi kohvi juua, siis päevane norm käes. Kui ärkasin, oli korter vaikne. Sain rahulikult hambaid pesema minna. Muidu polegi suurt vahet, et teistega vannituba jagan, aga pean ju ennast selleks riidesse panema. Tavaliselt viskaks lihtsalt t-särgi selga... No elan üle. Peale pesu otsisin riiulilt oma kohvipurgi välja. Seekord olin tark ja võtsin kohvi kaasa. Pai mulle! Hakkasin siis purgiga kööki minema ja see india naine (no minu silmis neiu, sest vanust umbes 25) kargas välisuksest sisse, pesukauss süles. Meil siin kohe kõrval ruumis saab pesu pesta. Ma ei tea, kas siis kogu ühikas käib seal pesemas või kuidas sellega on. Teretasime ja läksime mõlemad oma teed. Tema hakkas oma toas pesu kuivatama ja mina köögis kohvi tegema. Kohvikoore ostsin ka kaasa. Ma tegelikult kasutan kohvi peal piima, aga piimapakki nagu ei hakka kaasas tassima, eriti kui mitme punnis kotiga rändad. Jah, tegelikult siin kõrval on kohe Selver, aga ma kodus olles arvasin, et ei viitsi enam õhtul kusagile minna. Tegelikult viitsisin küll 😃. Hommikul oma toas kohvi juues, hakkasid järjest kursakaaslased kirjutama, et nad on haiged ja ei tule see nv kohale. Ma juba vaimusilmas nägin, kuidas üksinda loengutes istun. Aga ei, ikka mingi seltskond tuleb kohale ka. Reedel oli meil pea 2h vaba aega, et lõunat sööma minna, sest üks loeng oli veebis ette salvestatud ja selle saab omale sobival ajal järele vaadata. Aga olekski tore kursakaaslastega lõunalauas rohkem tuttavaks saada, sest loengutevahelise pausi ajal selle 15 minutiga väga ei jutusta midagi, eriti kui on veel vaja ka teise majja minna. Endale teist kohvi tegema minnes nägin, et terve köögilaud on mingeid toiduaineid täis. Mõtlesin, et okkkeeeiiiii..... Järsku tuli see naine minu juurde ja vabandas, et tal selline segadus seal on. Ma ütlesin, et mind ei häiri. Aga siis selgus, et ta läheb ühikast ära. Oli tohutu toidukraami kokku ostnud ja siis vaatas, kuidas sellest lahti saada võiks. Pakkus minule mingeid asju aga nagu ma ütlesn, siis ma ei viitsi toiduga mässata. Niigi kodus teen koguaeg süüa. Las inimene puhkab 😃. Ja hommikul ruloo taha vaadates märkasin, et seal kõige üleval on siiski link, et aken õhutusele panna. Neljapäeva õhtul ma ei viitsinud nii kõrgele vaadata. Et mitte loengu asemel EMOsse sattuda, otsustasin lingi uurimisega õhtul tegeleda

Vaatasin ühika koridorides ja kooli juures inimesi ning mõtlesin, et kindlasti saab nii mõnestki tuntud inimene ja osad on võib-olla kunagi teadlased ja keegi hakkab ise loenguid andma. Ja siis olen mina... Ma pole üldse nii tark, et mind võiksid sellised inimesed ümbritseda. Meil oma kursalgi on üks analüütik. Ja siis olen mina....tavaline vanaema... 

Kooli jalutasin koos oma kursaõega. Mõnus hommikune jutuajamine ning jalutuskäik. Peale esimest loengut tuli kohe see varem mainitud pikk paus. Läksime kursaõega sellisesse kohta sööma nagu Pahad Poisid. Mu kursaõde Cris vaatas selle varem välja. Oli vaid kohale kõndimise vaev. Kuigi seegi polnud tegelikult vaev. Järsku tuli mulle seal istudes geniaalne idee, märkida Facebooki, et olen Crisiga söömas. No minu mehe hüüdnimi on Cris. Ütleme nii, et tüüp sai kohe kõned peale, et miks teada ei andnud, et Tartus on. Nii naljakas! Meiega liitus veel ka kursavend, kellega olen Messengeris suhelnud. Meil on muidugi ka kursal oma chat, aga vahel mõnda asja tahaks vaikselt küsida, siis on hea, kui sellised inimesed varnast võtta on. Peale lõunasööki otsustasime veel 2km jalutada, et siis 4h loengus istuda. Mulle näidati Tartu kauneid vaateid ning sain mõned head kohad piltide tegemiseks. Nüüd jääb vaid lehtede langemist oodata. 

Koolipäev sai läbi 17.30. Teel ühikasse otsustasin veel ka poest läbi käia, sest midagi võiks õhtul süüa ja  hommikulgi. Kuna laupäeval süüa ei saa, siis tuleb ka midagi kooli kaasa võtta. Ühikasse jõudes tegin lastega videokõne. Mari oli mulle mitu tundi videokõnega pinda käinud. Tahtis ühte kooli asja rääkida ja kuna ta trükkida ei viitsinud siis oli videokõne mõttes. Rääkisime siis juttu. Lapsed tegid omale süüa ja mina närisin ühte banaani ja sõin jogurtit. Siis tuli veel ka kalli mehega videokõne teha, sest mulle meeldib enda päeva jagada. 

Kuna olen loengutes suhteliselt tubli konspekteerija, pildistasin ka oma kaustiku üles ning jagasin seda kursakaaslastega, kes täna kohal olla ei saanud. Nii armas, et inimesed selle lükke eest tänulikud olid. Kuigi ma seda ei oodanud, on see ikkagi nii nunnu. 

Õhtu möödus arvutist televiisori vaatamisega ja kursakaaslastega chatis kribamisega. Tõesti on nii kahju, et meil ei ole eriti võimalusi üksteisega paremini tuttavaks saada. Reedel oli see pikk lõunapaus, kuid muidu ju sellist vaba aega ei ole. Mul seekord Tartus olles isegi pea ei valutanud. Pinge oli maas. Olen kursakaaslastega tutvunud. Meil saavad kõik hästi läbi aga muidugi on tekkinud ka selline jutukam seltskond kindlatest inimestest. Noh nagu ikka koolis on. Lisaks tajun nüüd ka Tartu biiti. Saan juba aru, kus midagi asub ja et seal on värvikam seltskond. Näiteks täna, kui üle Raekojaplatsi ühika poole sammusin, luges mingi vend paarikümnele inimesele kõval häälel luuletust. Äkki oli rebaste ristimine - ma ei tea. Aga äge oli! Kindlasti on mulle oluline ka see, et tunnen juba õppejõude. Jah, osad küll vahelduvad, aga põhimehed on teada. 

Laupäeval ärkasin ise enne äratuskella nagu mul ikka kombeks on. Nii nõme oli sagima hakata. Ei tahtnud ju teisi häirida. Õnneks olen Kaitseliidus tasast kõndimist õppinud, seega kõndimisega tulin toime. Kahjuks aga veekeetja häält ma muuta ei saanud. Ja kohvi ju tahtsin. Mis seal siis ikka, lohutasin ennast sellega, et ühikaelu ongi selline, et vahel keegi ärkab liiga vara ja teine jälle kolistab liiga palju. Aga siiski tegin kõik, et teised tunneksid, et arvestan nendega. Võib-olla tegelikult keegi ei hooligi sellest...

Laupäevane esimene loeng toimus meie jaoks esimest korda ülikooli peahoones. Seda au väga tihti ei ole, seega tõmbasin majas olevat lõhna mõnuga kopsudesse. Nagu osad teist teavad, siis ma täiega armastan vanu hooneid! 

Ma vist juba ka eelmisel korral mainisin, et eesti keel on  pagana raske. No tõesti on! Lisaks siis veel ka tööde vormistamine, viitamine jne...Viitamine ajab mu varsti hauda 😁. Loodan väga, et vaid algus on raske 🙏. Ma lihtsalt pole oma elus väga referaate ja asju pidanud tegema. Minu ajal oli hea, kui arvutit käima oskasid panna 😀. 

Kahe loengu vahel tekkis meil ka augus istudes ja toitu näost sisse ajades hetk omavaheliseks suhtluseks nendega, kellega me pole lonengute vahelisel ajal eriti kokku puutunud. Meie kursusel on küll KÕIK väga ägedad! Igal ühel on mingisugune oma tegevusala ja keegi ikka millestki midagi teab. Tavaliselt me küll loengutes väga vastata ei saa, sest meie seltskonnas on ka üks mälumängur. Aga nii mõnus on kuulata, kuidas tal tulevad vastused nagu Vändrast saelauad. Uskumatu aju on mõnel... Aga ongi hea, et üks on selline hästi aktiivne, kes meie kursust hätta ei jäta. Eks me jõuaksime ka ise vastusteni, kuid aega läheks tunduvalt kauem. 

Hetkel aga istun Lux Expressis ja kihutan kodu poole. Sellest nädalavahetusest jäid küll vaid head emotsioonid. Isegi peavalu ei saanud!

NB! Tervitused minu kursakaaslastele, kes seda blogi loevad! Nii tore, et andsite positiivset tagasisidet!

Ja veel... Nagu te võib-olla märganud olete, siis ma pole teinud juba ammu ühtegi koostööpostitust ega ka koostööd. Ütlen ausalt, et mul ei ole selleks mahti olnud. Iga koostöö vajab nii suurt osa ajast, et jah, pole lihtsalt jõudnud. Aga nüüd kohe alustan uue koostööga ja üritan selle tarbeks ägedaid pilte ja/või videoid teha. Ja võib juhtuda, et peale seda teen ühe koostöö veel (vaatan, kuidas ajagraafikusse mahub). Vihjeks nii palju, et esimene koostöö on seotud märgade ilmadega :). 

Muide, mu kursaõde Cris jookseb nagu tuul ja peab ka tervise- ja spordiblogi. Mine tšeki järele!


Salapärased jalad Lux Expressis



13 september 2021

Siis, kui pühapäevast saab esmaspäev

Kaootiline postitus!

Taas on see hetk, kui ma peaksin õppima, ehk siis seekord esseed kirjutama, aga mõte läheb lihtsalt nii rändama, et otsustan jälle siia puhkama tulla. 

Meil on koolis selline põnev õppeaine nagu informatsioon ja ühiskond. Esimesel nv-l Tartus käies räägiti erinevates õppimise meetoditest. Essee peame kirjutama teemal "Milline õppija ma olen?" Sain esseed kirjutama hakates ise ka enda kohta palju uut teada. Hakkasin lapsepõlvest alates enda õppimisstiili analüüsima ja jõudsin järeldusele, et kuigi ma ise olen koguaeg arvanud, et olen suht lammas. St, et ma olen rahumeelne, leplik jne, siis nüüd selgus, et kõik hakkaski viltu vedama, kui mind asjadeks sunniti. Minu puhul siis kolimine Järvamaalt Pärnumaale ja tehnikumi õppima minemine. Ma saan aru, et vahel tuleb teha otsuseid sõltumata sellest, mida lapsed arvavad. Elus on olukordi, kus lihtsalt ei ole varianti. Me isegi ju "sundisime" lapsi Pärnusse kolima, kuigi nad kõik tahtsid väga Kilingi-Nõmme jääda. Sama oli ka kunagi minuga. Ma olen elus nii palju kolinud, et ma isegi ei tea, kus mu kodu on. Kodu on jah hetkel Pärnus, aga kustkohast ma pärit olen? Kui minult nii küsitakse, siis vastan, et olen pärit igalt poolt. Vähe sellest, et olen elanud erinevates maakondades, olen peaaegu igas külas/alevis kahes erinevad korteris elanud. Nii absurdne! Kui paljud teist on elanud 11 kohas? Võib-olla on mul neid kohti rohkem ka olnud, aga see oli hetkel kiire arvutus. Ma olen 38 ja olen elanud 11. erinevas kohas. Kustkohast ma siis pärit olen? Kus on see koht, kuhu minnes ütlen oma lastele, et see ongi see MINU koht? Kas pärit ollakse sealt, kus sündisid või sealt kus kasvasid või hoopis sealt, kus su süda on?

Aga essee juurde tagasi tulles. Mul on selle esitamiseks aega järgmise esmaspäeva õhtuni - seega 8 päeva. 133 sõna on veel kirjutada ja ma lihtsalt ei suuda seda ära teha. Peaks nagu jutu kokku võtma kuidagi, aga pea on nii tühi. Siia blogisse on hea kirjutada - ei pea kasutama akadeemilist teksti ega vormistust. Kirjutan täpselt nii nagu sulest tuleb. Nii mõnus...

Ma arvan, et pühapäev lihtsalt pole mõeldud õppimiseks. Mul on alati siis palju koduseid toimetusi + lastega peab õppima. Täna näiteks vajas Mirjam inglise keelega abi. Nad on Mariga inglise keeles erinevates gruppides. Mirjam pidi dialoogis ühe tegelase osa pähe õppima ja üksinda nagu väga dialoogi ei tee ju. Siis mulle tuli välkidee teha laste päevakava (tunniplaan+ huviringid ühel paberil) valmis. Kui kõik kolm last kooli läksid, hakkasin laste päevakava elutoas kummutil hoidma. See on selles mõttes hea, et siis kui midagi juhtub, tean, millises tunnis ja millises klassis nad on. Või näiteks kui on vaja poolest päevast arsti juurde minna, tean, millise õpetajaga ühenduda. Pealegi on nii tüütu telefonist tunniplaane vaadata. Lisan tunniplaani lõppu veel ka laste huviringid kellaaegadega. Nii hea ülevaade! Ja Maril aitasin veel veidi inglise keeles lauseid moodustada. Nad tegelikult saavad üldiselt ise hakkama, aga vahel ju ikka on abi vaja. Õhtu on juba käes, aga ma pole ikka veel esseeni jõudnud, sest pidin peaaegu kaks tundi kaagutama, et lapsed kooliasjad kotti paneksid ja kehalise riided valmis paneksid ja vajadusel mõne riidejupi kuivamast ära tooksid. Ma olen räme kontrollifriik 👀. Varem ma polnud üldse selline. Nüüd aga arvan, et lapsed on tuulepead.

Vahepeal on pühapäevast saanud esmaspäev. Sain just oma essee valmis 🙏.  Esitada ma veel seda ei julge, aga vähemalt on valmis. 

Mõtlesin, et räägin kiirelt paari sõnaga ka laste uuest koolist. Kuigi koolis on käidud alles paar nädalat, on mul juba uuest koolist nii palju positiivsust tulnud. Vähemalt esialgu on mõlemad lapsed kehalise õpetajaga väga rahul. Mirjam läks isegi spordiringi. Viimati käis ta spordiringis esimeses klassis. Vahepeal tegeles jalgpalliga, aga kõrvaltvaatajana arvan, et spordiring on talle sobivam. Kui uurin lastelt, et mida nad kehalise tunnis teevad, siis selgub, et erinevaid asju. Ei jookse 45 minutit jutti staadionil. Kogu kehaline tegevus on mänguline. Just, nagu ma koguaeg soovinud ja lootnud olen. Enamasti on teatejooksud olnud ja ma ei mäleta, kas spordiringis või kehalises mängisid ka võrkpalli. Täna aga jooksid nad kehalises kasvatuses kolm kilomeetrit ehk tegid siis vist Kahesilla jooksu raames virtuaaljooksu ära. See oli vabatahtlik ja minu pliksid võtsid vabatahtlikult sellest osa. Olen nii uhke!


Siis, kui lähed koristamise asemel poodlema.






09 september 2021

Ise nii rumal, aga ometi ülikoolis!

 Selle asemel, et praegu seda blogi kirjutada, peaksin ma tegelema Eesti õigekeelsus ja väljendusõpetuse kodutööga. Teate, ma isegi tegin seda, aga siis tabasin end mõttelt, et kuidas mind üldse ülikooli vastu võeti. Meil on vaja lugeda läbi "Õigekirjutuse näpunäited" ja sellega paralleelselt täita tabel, kuhu kirjutame reegli, mida eesti keeles kirjutamisel ei teadnud. Ma alles 2 tundi tatagasi alustasin tööga ja mul on juba mitu asja, mida ma varem ei teadnud. Päriselt ka... 

Mõtlesin, et jagan neid asju ka teiega...

1) Ülakoma kasutatakse perkonnanime käänamisel ainult ametlikes dokumentides. 

Mina kirjutan alati Reiväli't. Osad kirjutavad Reivälja, aga see pole hetkel teema. Õige on kirjutada Reivälit, mitte Reiväli't, kui tegu pole ametliku dokumendiga. Ma lihtsalt ei suuda seda kokku kirjutada. Näpud tõrguvad. 

2) Võõrkeelseid sõnu ja väljendeid, mida kirjutatakse ja hääldatakse originaalkeele kohaselt, peab eestikeelses tekstis vormistama teises kirjas ja käänama ülakoma abil. 

Ülakoma asja ma teadsin, aga seda, et selle sõna pean ka kaldkirjas vms kirjutama, küll ei teadnud. Kusjuures ma lugesin mingisugust raamatut hiljuti, kus olid prantsusepärased väljendid ja sõna oli kaldkirjas. Mõtlesin veel, et mida peent värki 😀. 

3) Ülakoma (’) peaks välja nägema samasugune nagu alakoma, ainult paiknema rea ülaosas, mitte alaosas. 

Mõttest olen ju aru saanud, aga ülakoma asemel olen eneselegi teadmata kasutanud akuuti 😂. 

´- akuut; '-ülakoma               Näete vahet?

Ma ei tea, kas siis 1998 aastal ma magasin arvutiõpetuses või polnud siis veel päris ülakoma leiutatud, aga olen kogu elu akuuti kasutanud 😂.

4) Võõrisikunimedel ei avaldu kirjas astmevaheldus, kuid tuntuimad võõrkohanimed on kirjas astmevahelduslikud. 

Noh, et kui on välismaine perekonnanimi siis ongi   Beckett; Becketti  teosed. Kui aga on   New  York, siis käändes on  New  Yorgi  tänavad. SAMAS astmevahelduseta  on  traditsiooni  järgi  nt  kohanimi  Detroit,  nt  Detroiti tänavad. Saa siis aru, eks?

5) Ajaloosündmuste nimetusi võib alates 2012 suvest kirjutada väikese tähega. 

See oli kõige üllatuslikum. Kuidas ma kirjutan väikese tähega jüriöö ülestõus? Ikka Jüriöö ülestõus. Või teine maailmasõda? How weird is that? Nii tähtis ajalooline sündmus, et ma kasutan küll suurt tähte. Jah, see ei ole vale ja minusugustel vanuritel lubatakse seda surmani suure tähega kirjutada, kuid lapsi õpetatakse juba teisiti. Tegelikult hea teada, sest ma oleksin oma lapsi kodus teisiti õpetanud. Huvitav, et mul gümnaasiumis seda teemaks ei tulnud 🤔.

6) Millise tähega algavad ametiasutuste nimetused? 

Ok, see on puhtalt minu enda lollus. Usun, et paljud tegelikult teavad seda. Minus on tekitanud segadust see, et vahel olen näinud, et kirjutatakse Saarde Vald ja vahel Saarde vald. Samas keegi ei kirjuta ju Pärnu Linn. Pigem on mulle muret valmistanud näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Mitte siis ministeerium ise, vaid selle kirjapilt. Tahaksin selle nii väga suure algustähega kirjutada. Või siis õige on näiteks Tallinna  Kultuuriväärtuste Amet, kuid kui Tallinna eest ära jätad, on kultuuriväärtuste amet. Hea, et ikka ülikooli läksin - saan lõpuks targaks 😎!

Ma nüüd vahepeal õpin õigekeelsust edasi ja siis tulen jälle siia arutlema. 

Paar tundi hiljem olengi siin tagasi. Ei leidnud enam küll palju (minu jaoks) kummalist, aga midagi siiski...

7) Määrsõnade kokkukirjutus. 

Olen alati tahtnud ühesõnaga ja sellepärast kokku kirjutada, kuid kunagi keegi selgitas, et tuleb lahku kirjutada. Nüüd selgub, et alates 2012 juunist võib siiski need sõnad kokku kirjutada. Kirjareeglid muutuvad kiiremini kui meie kodumaised ilmad. Olgu, nii hull asi ei ole, aga lihtsalt.... 

8) Telefoni- ja faksinumbreid rühmitatakse rahvusvahelise sideliidu soovitusel tagantpoolt kolme või neljakaupa. 

Mina kirjutan oma telefoninumbri xx xxxxx, aga õige oleks xxx xxxx. Kui on rohkem numbreid, siis tuleb kirjutada xxxx xxxx. Ilu ei oma siin üldse tähtsust 👀. 

9) Kui järgarvud jäävad pikemas loetelus kõrvuti, ei kustuta nende vahele asetatav koma järgarvupunkti. 

Põhimõtteliselt siis kirjutan punkti ja koma kõrvuti, mis minu jaoks on nii utoopiline. Nad on sündinud 2002., 2004., 2008., 2009. ja 2011. aastal. 


Igatahes sain ma töö tehtud ja esitatud. Eks siis paistab, kas visatakse ülikoolist välja või ei. Kuigi C ütles tegelikult mulle nii õigesti, et läksingi ju sellepärast ülikooli, et õppida. 

Vot sellised lood siis. Võite kommenteerida, kas saite ka midagi uut siit teada või olete juba niigi geeniused 😃.


Tartus. September 2021



08 september 2021

Marineeritud seened

 Käisime paar nädalat tagasi metsas. Saime ühe kastme jaoks kukeseeni. Pilvikud ja riisikad tegin sisse. Muidu olen kõik seened korraga ära kupatanud ja nendest siis kastet või seenepirukat teinud. Seekord mõtlesin aga, et marineerin nad ära. Tegelikult ma kunagi vist ka marineerisin, aga väga kindel selles ei ole 🤔. Kuna valituks osutusid kahte sorti seened - pilvikud ja männiriisikad, siis otsustasingi marineerimisel kahte varianti kasutada. Riisikatega oli lihtne. Seda marinaadi vist kasutavad kõik, kes männiriisikaid sisse teevad. Tegin põhimõtteliselt silma järgi, aga veidi juhindusin sellisest retseptist:

Marinaad:

(Mõeldud 2kg männiriisikate kohta)

1 l vett

2.5 sl soola

5 sl suhkrut

1-2 loorberilehte

2 tera nelki

5 tera musta pipart

tükk kaneelikoort

2 sibulat

2 väikest porgandit

2 sl 30%list äädikat

Keeda vesi soola, suhkru ja vürtsidega läbi, lisa porgandirattad ja keeda peaaegu pehmeks. Lisa äädikas ja sibularattad ja keeda seni, kuni sibularõngad on enam-vähem pehmed.
Tegelikult tasub komponente oma tunde järgi lisada. Võib vabalt ka küüslauku lisada jne. Ole loov ja ära karda katsetada!

Pilvikutega oli veidi keerulisem, sest nagu ma ütlesin, siis muidu olen nad lihtsalt ära kupatanud ja siis salatiks vms teinud. 
Hakkasin siis guueldama. Leidsin, et pilvikuid ei peagi kupatama, sest muidu kaob nende oma maitse ära. Kusagil oli kirjas, et punaseid pilvikuid tuleks kupatada, kuna nad on kibedad või siis võtta see punane nahk ära. Kahtlesin, mis ma kahtlesin, aga lõpuks otsustasin siiski nad ära kupatada. Peale kupatamist loputasin seened külma veega. 
Seened said purki nii: 

1 kg kupatatud pilvikuid
1.5 l vett
2 spl jämedat soola
2 kuni 3 tl 30% äädikat

Keeda vett 5 minutit, siis maitsesta soolaga. Lisa kupatatud seened ja kuumuta keemiseni. Lisa äädikas.
NB! Tegin kahe potiga ja ühte lisasin ka tilli. Maitsnud veel pole. Nagu ütlesin - katsetama peab! Mina olen terve oma täiskasvanu elu purgid vaid eelnevalt korralikult ära pesnud ja eraldi neid kuumutanud ei ole. Nii ka seekord. Pistsin potist seened ja vedeliku otse purkidesse ja sulgesin kaanega. Siiani on mul küll kõik asjad niimoodi talve üle elanud.


Nii tore, et C mulle sahvri ehitas!


Tartu vaim sai mu kätte

 Kui sain teada, et  ma Tallinna Ülikooli soovitud erialale sisse ei saanud ja tuli võtta vastu otsus minna Tartusse õppima, olin ikka pisar...